MUBA otsib ehitajaid

Timo Steiner: „Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma just sellise põhja, kus lusti ja julgust.“

RIIN EENSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Unistus avada Tallinna muusika- ja balleti­kool ehk MUBA on täitumas. Juba järgmisel sügisel peaks ühendkool uksed valla lükkama Pärnu maantee hoones, mida praegu usinasti viimistletakse. Kuid sisunüanssides on nüüd vaja hoogsaid kaasamõtlejaid, loovjuhte ja õppejuhte, keda direktor Timo Steiner parasjagu pikisilmi kaasa lööma ehk kõigepealt tööle kandideerima ootabki.

Mida tahaksid muusikakeskkooli ajast tingimata MUBAsse kaasa võtta?

Mulle tundub, et see mingil määral mullis elamine on lahe – tõeline fookus kunstil. Inimesed – kes kuidas – on panustanud, harjutavad, näevad palju vaeva ja tahavad kuhugi sellega jõuda. See on ka mind ennast edasi kandnud. Fookus oma erialal ongi see, mille pärast seda kooli teeme. Kunsti nimel – et oleks, mille nimel elada ja millele panustada.

Ühes tippude koolitamise raamatus, mida olen aeg-ajalt näiteks toonud, on öeldud, et sportlased, balletitantsijad ja klassikalised muusikud on nende 5% maailma õnnelike inimeste hulgas, kes on suutnud oma võimed enam-vähem hästi välja arendada. Teistel, kes oma teekonda kaua otsivad ja võib-olla ka ei tea, kuidas seda päriselt teha, jääb see ettevõtmine pigem juhuslikuks ja võimed jäävad täiel määral välja arendamata.

Imeline. Muusikakeskkoolis on soositud just muusikuks kujunemist – kõik on käinud n-ö ümber muusika. Kuidas nüüd tants ja ballett selle keskpunktiga liita?

Muusika ja ballett on ju tegelikult hästi sarnased. Paljudes uurimistöödes ja tekstides on samuti käsitletud balletti ja klassikalist muusikat koos. On kuulus lause, kus öeldakse: et kellekski saada, pead endaga 10 000 tundi tööd tegema. See ongi pärit muusikute ja balletitantsijate uuringust. Seal on küll ära unustatud, et harjutada tuleb teadlikult. Niisama ei ole mõtet istuda ja loota, et see kõik lihtsalt tuleb. Ja see mõõtmise koht on ka huvitav: mõeldud on justkui 20. eluaastaks, aga sealt edasi töö ju jätkub. Vähemasti klassikalise muusika puhul on vähemalt sama oluline jätkamine kõrgkoolis ja tuleb lisada veel teist sama palju tunde. Aga see „ilu nimel, kunsti nimel“ pingutus on balletiga väga sarnane. Peale selle on sarnane muusika olemuse tajumine: nemad füüsisega ja meie heli tekitades.

Sul on alati olnud tegutsemise kirge ja avastamise lusti, seda paljudes rollides, olgu siis Eesti muusika päevade kunstilise juhina, heliloojana või koolijuhina. Ja julgust on sul ka olnud. Kust selline julgus on tulnud? Oled sa selle kaasa saanud koolist või kodust või on sul olnud ehk mõni eeskuju või inspireeriv õpetaja? Kuidas sellist avastamise ja sukeldumise julgust edasi anda, esmalt õpetajatele ja siis õpilastele?

Võib-olla on see olnud just julguse puudumine ainult ühe asjaga tegeleda ja ühest asjast maksimaalne välja võtta. Ohkasin kergendatult, kui lugesin dalai-laama elulugu: ta oli ühel hetkel ju nii ilmalik kui ka vaimulik juht, ajas administratsiooniasju ja vahepeal mõtles, kuidas kujustamise traditsiooni edasi viia. Minul lõi n-ö värava lahti, et järelikult on see siiski võimalik. Ja kui nii kõrgel tasemel saab seda teha, siis muusika kirjutamine ja administreerimine äkki ei olegi üksteise kõrval midagi nii võimatut.

Pealegi on mul heliloojana alati olnud raskusi paigalpüsimisega: iseloomu­tüüp ei vasta nii hästi sellele ametile. Ma tahan liikuda nii mõtete ja tegudega kui ka füüsiliselt. Vahel on tõesti raske istuda pikalt üht asja viimist­ledes ja pean liikuma. See toob ka vaheldust. Viimasel ajal olen proovinud kätte saada hommikurütmi, et alustan hommikul loometegevusega ja saan sealt selle energia, millega minna edasi muude tegemiste juurde.

Kas ootad ka MUBAga liituvalt meeskonnalt lusti ja julgust või on veel mingid isikuomadused, mida tahaksid näha nende uute inimeste puhul, kel on plaanis kooliga liituda?

Jah, lusti ja julgust – ma ise ei ole pannudki veel nii täpselt neid märksõnu paika, aga võib-olla seda ongi siin haridusmaastikul vähe. Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks – eks see ole vastutuse mure –, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma ka just sellise põhja. Võib-olla ei maksa liiga murelik olla, vaid noortel võiks olla koolis head partnerid, kelles on lusti ja kes ei tapa seda lusti ära. Tegelikult on vaja kahte asja: ühel pool on see lust, rõõm ja uljus, teisel pool analüüs. Viimasel ajal olen rääkinud, kuidas õppisin Moskvas heliloomingut ja seal oli väga hea orkestratsiooniõpetaja, kes lasi tundi tulla alati ühe pala kolme variandiga. Andis mingi lookese ja sellest tuli teha klassikaline variant, hästi hull variant ja siis nende kahe süntees. Kui neid kolme võimalust läbi ei proovi, avaneb materjal üsna ühekülgselt. Sealt ei pruugi ka veel lahendust tulla, teed veel neljanda ja viienda variandi. Aga mis peamine: ühe lahenduse põhjal ei tohiks otsust teha.

Uuest koolist ja koolide põimimisest, sellega seotud muredest ja rõõmudest on räägitud juba pikka aega. Neile, kes on vähegi teemaga kursis, on need mured teada. Kindlasti on ka vanemaid, kellel on küll kodus andekad lapsed, aga kes ei ole selle kooliga juba mitmendat põlve seotud ega tea täpselt, mida oodata. On kuulda olnud, et oodatakse väga sellist sünergiakooli, kus võib käia pillitunnis ja ansambliproovis ning põigata ka balletitundi – tõesti selle kõik ühendada. Kas kavatsed sellistele ootustele vastata või mitte vastata?

Selle üsna unikaalse olukorra peaks kindlasti ära kasutama. Kui käisin Lätis tutvumas kooliga, kus on juba ammu tegutsenud koos balletikool ja muusikakeskkooli tüüpi kool, siis näiteks seal ei kasutata seda võimalust eriti.

Siin tahaks teha teisiti. Aga selleks, et sünniks koostöö ja ühisloome, peab ennekõike olema tugev oma erialal. Vaid nii saab olla loomedialoogis teisele võrdväärne partner.

Teiseks on mulle alati meeldinud n-ö õppimata õppimine, keskkonna kaudu õppimine. Isegi kui ei satuta otseselt näiteks tantsijaga koostööd tegema, siis balletipoosid võiksid muusikule nagu muuseas külge jääda. Need võiksid olla kuvatud näiteks maja ekraanidele, nii et käid sealt iga päev mööda ja jäävadki külge. Näiteks ajaloomuuseumis, kus mulle väga meeldib, räägitakse tualetis maakondade nimedest. See ongi õppimata õppimine – teadmine jääb lihtsalt külge.

Loovuse ja ühisasja teemal meenub mulle üks Meelis Oidsalu artikkel, kus ta läks moderntantsu trenni ja oli enne arvanud, et tal on käed ja jalad, aga seal sai aru, et ikkagi ei ole, sest nad ei tööta nii, nagu ta oli arvanud, et nad võiksid töötada. See oleks huvitav. Siin koolis võiks olla võimalus tegeleda näiteks liikumisega kõigil, kel on selle vastu huvi. Kuidas laval liikuda, kuidas tantsijatega koostööd teha – sellistes projektides oleks tulevikus osaleda siis palju kergem kui muidu. Äkki me saame teha selliseid trenne või ringe.

Praegu on küll veel suvi, meeskonda ei ole veel kokku pandud ega nende mõtetega edasi mindud, aga mulle tundub, et valikuvõimalused peaksid minema mitmesse suunda. Kuigi see on väike kool, peaks olema võimalik, et päris tipu tase pakub võimaluse valida oma eriala ja süveneda peaaegu ainult sellesse, nii et osa asju jääb kõrvale. Hommikul saab keskenduda sellele, kuidas teha ära need asjad, mida on vaja, et muusikaliselt paremaks saada, ja siis minnakse nende asjade kallale, mis on ka olulised hariduse mõttes. Nii on võimalik neid veidi paremini kombineerida ja süveneda. Teisel tasandil on fookus samuti erialal, aga valikut on veidi rohkem. Ja kolmandal tasandil võivad kombinatsioonid olla veelgi ootamatumad ja paindlikumad. Riik hakkab ka liikuma selles suunas, et õppimise aeg oleks paindlikum, ja tulevikus võiks keskaste olla kahe kuni nelja aasta pikkune, sõltuvalt sellest, mille õpilane valib, millised oskused tal on, kui ahne ta on eri valikute järele. Seda ahnust võib ilmutada hiljem kõrgkoolis, aga võib ka juba keskastmes.

Tallinna muusika- ja balletikool ehk MUBA otsib loovjuhti ja õppejuhti nelja suuna tarvis: klassikaline muusika, rütmimuusika, ballett ja üldharidus. Timo Steineri meelest on kõige põnevam ametipost just üldhariduse loovjuhi oma, sest tema siduda on kogu kooli maailmapilt.

Tõnu Tunnel

Nii et õpilase valikuvabadus jääb siiski alles? Mõnes koolis on fookuse või eriala vahetamine väga lihtne, aga MUBAs …

Meil nõuab enamik erialasid ikka päris palju süvenemist ja tegelemist, selleks et päevapealt suunda vahetada. Aga võimalus peaeriala juurde üks lisaeriala võtta võiks küll olla, nii-öelda B-eriala: näiteks dirigendina õppida juurde midagi elektronmuusika või helinduse vallast, võib-olla hoopis heliloomingu või seadmise vallast. Kõige rohkem soovin, et juurde tuleks laiemalt loomingulisust ja loovust – see on ka põhjus, miks otsin praegu valdkondade loovjuhte.

Kuidas jõudsid loovjuhtide ja tehnilisemate juhtide jaotuseni?

Loovuse ja loomise tähtsus on praegusel ajal tõusnud, selles suunas peab liikuma ka haridus. Et need teemad selgelt esil oleksid, eristasin n-ö praktilisema meelega õppekava ning inimeste juhid ja loovjuhid. Loovjuhtidelt ootangi eelkõige seda, et inimene tuleb meeskonda väga selge teemaga ja on valmis katsetama, innustama, soovitama. Tänapäeval on iga inimese loovus tohutult oluline, omanäolisus sealt tulebki. Loovjuht võikski selle peale mõelda, ilma et ta oleks kinni selles, kuidas püsida õppe raamides. Selle peale saab siis mõelda juba teine inimene.

Need loovjuhid võiksid olla aktiivselt tegutsevad muusikud või tantsijad, kellel on kogemusi, mida on praegu valdkonnas vaja või millest on puudu. Muusika valdkonnas on koolis ka praegu paljud aktiivselt tegutsevad muusikud, aga loovjuhil on võimalus oma vallas – ka tantsija või koreograafina – vabalt mõelda, milline on XXI sajandi haridus ja millised on asjad, mida me praegu ei tee, aga peaksime tegema. Üldiselt öeldakse haridussüsteemi kohta, et proovime tulevikku muuta n-ö ajaloo vaates tagasi. Me vaatame mingi varasema kogemuse peale, aga praegust kogemust meil ei ole, sest see alles tekib. Kogu aeg nagu tulistame, aga ei tea, kuhu suunas.

Aina sagedamini võetakse tänapäeval eri valdkondades inimesi tööle nende isikuomaduste, meeskonda sobivuse, loomingulisuse ja võimekuse põhjal, isegi rohkem kui otsese professiooni alusel, kui on näha, et inimese saab välja koolitada ja rakendada tema parimaid omadusi.

Loovjuhi ametikoht ongi mõeldud maksimaalselt vabana: töökoormust on alates veerand kohast, s.t saab jätkata ka tegevust kunstivaldkonnas. Kümme tundi nädalas tuleks siiski mõelda ja pühenduda koolile, aga põhilised tööülesanded saab paika panna, kui on selge, kes ja milliste omadustega need inimesed on. Soovin kaasata just inimest, isiksust, vaadata, kuidas mõtted hakkavad klappima sõltuvalt tema omadustest. Ja see koht on mõeldud tähtajalisena, kolmeks aastaks. Selle aja jooksul saab inimene anda endast maksimaalse ja ideid juba teostada, ning siis anda teatepulga üle järgmisele, kes seda tööd jätkab. Või kui tal on palju väge ja võimu, siis saab ka jätkata. Püüdsin mõelda ka just praegu tegutsevate kunstnike peale, et nad ei peaks oma tegevust kõrvale panema ja saaksid suure pingega olla edasi ka väga head kunstnikud. Seda kogemust meil ongi vaja. Teised inimesed, õppejuhid, tegelevad korralduslike küsimustega.

Omavahel sobimine on tähtis, kui ühed viivad teiste ideid ellu. Näiteks pilliõpetajate puhul on ilmselgelt kõige tähtsam tema erialane meisterlikkus, õpetamis- ja motiveerimis­oskus jms.

Mul on paar korda olnud rõõm ka selle üle, et olen loovmeeskonnas olles tajunud, et võib-olla ei ole töö läinud käima nii, et kõik väga põleksid, aga siis antakse professionaalina oma panus just selle teadmise pealt, et tema on professionaal, mina olen professionaal, me inimesena ehk ei klapi nii suurepäraselt, aga toetan seda tegevust ja tulemust ikkagi nii palju, kui saan.

Meeskonna koostamine on sellise protsessi nurgakivi. Minu loogikas või juhtimise loogikas on see ülioluline, sellest algab kõikide visioonide ja sihiseadmiste täpsustamine. Panen enda jaoks ühe raamistiku paika. Kui tekib meeskond, kellega seda ellu viia ja kes lisab oma panuse ja sellesse usub, siis alles hakkab päriselt elu peale.

Keda ootad praegu kandideerima? Ehk tahaksid kedagi julgustada?

Otsime õppejuhti nelja suuna tarvis: klassikaline muusika, rütmimuusika, ballett ja üldharidus. Just esimese kolme puhul oli selge, et otsime ka loovjuhti. Aga minu meelest on kõige põnevam positsioon üldhariduse loovjuht, kes seob seda maailmapilti, aitab seda mõtet mõtestada. Unustame vahel mõnda asja iga päev väga suure koormusega tehes ära, miks me seda üldse teeme. Ja tohutus haridus­süsteemi masinavärgis unustatakse vahel ära, milline see tark inimene siis üldse võiks olla. Haridus ja haritus – selle tuuma ümber on vaja pisut keerutada, sest seda tuuma ei saagi nii täpselt sõnastada. Meil võiks olla selline inimene, kes võtaks targa ja tundliku inimese olemuse kokku ja püüaks peegeldada seda arusaama teiste koolide kõrval, kes ju ka otsivad, milline see tark inimene võiks olla.

Inimeste klappimine on siin ilmselt kõige suurem risk. Ja ka see, kui keegi väga pilvedesse läheb – kuidas teda siis kuulda võetakse. Aga loodan siiski leida inimesed, kes saavad koos mõelda ja üksteist sütitada.

Uued juhid ei pea tingimata olema uued inimesed. Loovjuhti kui sellist ei ole meil seni olnud – see on uus ametikoht –, aga loomulikult võivad nad tulla ka koolide seest. Samamoodi on õppejuhtidega – nad ei pea uued olema.

Kuna kandidaate mõne ametikoha jaoks oli juba mitmeid, siis oli mu eesmärk saada lihtsalt maksimaalselt lai pilt, kes need võimalikud inimesed on ja milliste ideedega tullakse. Praegu on võimalus tutvuda kõigi võimalike variantidega ja leida parimad.

Mulle tundub, et õppejuhte leida on isegi keerulisem. Juba mõni päev pärast kuulutuse avaldamist tunti palju huvi loovjuhi ametikoha vastu, kuid õppejuhi koha pealt on vaiksem. Õppejuhi töö on mõnes mõttes isegi spetsiifilisem, keerulisem töö: seal ollaksegi ideestiku ja reaalse õpetamise vahel ja tuleb suuta seda infot ja innustust kanaldada, üles kirjutada ja maandada, nii et see kõik toimiks.

Kindlasti on just selliste isikuomadustega inimesi, kes võiksid tahta teha sellises loomingulises asutuses üsnagi konkreetselt piiritletud tööd.

Ma usun küll. Õppekava detailid või tunni­plaani tegemine võivad oma detaili­rohkuses ja süvenemisetarviduses pakkuda suurt naudingut. Kui mõelda, kellele see sobib, siis ehk neile, kellel tekib hasart kirjeldada maailma detailide kaudu.

Kas või mulle endale pakkus maja ruumiprogrammiga töötamine niivõrd suurt huvi, et istusin pikki õhtuid ja öid selle kallal, sest lihtsalt nii põnev oli, kuigi olen ka pigem rahutu hingega. Kuidas ikkagi nendesse etteantud ruutmeetritesse ära mahtuda ja see pusle kokku panna? Ka see loovuse asi avaldus siin väga ilmselt: kui oled millegagi väga intensiivselt tegelenud ja lähed mõneks ajaks töölaua tagant ära, et teha väike rattatiir või jooks, siis juba sõidu algul tunned, et tead vastust – kohe, kui oled töölaua tagant ära läinud. Vahel piisab isegi sellest, et minna korraks ukse taha, ja juba küsimus laheneb. Inimestel võiks ka hariduse vallas olla aega järele mõelda ja ennast koguda, et parimad lahendused nendeni jõuaksid. Vahel oleme pisut kinni selles meie väikeste võimalustega maas, kus peab kogu aeg tohutult palju tegema, aga siis võiks vähemalt osata seda aega kasutada, liikuda ühest punktist teise – see ongi tegelikult sinu aeg. Sinu aeg ei ole see, kui see kõik on läbi, vaid sinu aeg on nende kahe asja vahepeal, kus sa saad ennast laadida.

Milline võiks olla selle kooli tulevik? Hingestatud ja konservatiivne haridus ja üsna konservatiivne kunsti­haridus – kuidas see tänapäeva maailmas vastu saab pidada? Kuidas anda andekatele julgust, et nende erialal võib päriselt ka jätkata? Tore, kui on palju valikuid ja palju erialasid, helirežissööre ja teisi, aga kui laval tippu ei ole, siis ei ole nagu midagi teha …

Jah, just selleks meil tipu- ehk süvenemisõppekava tulebki, et nendelt, kes täiega panustavad, muid kohustusi mõnevõrra ära võtta. Mulle tundub, et neid, kes palju harjutavad, meil on, aga neid, kes väga palju harjutavad, on väga vähe. Just neid oleks vaja juurde, et meil oleks valida, kes on siis seal lava peal.

Mõnele sobib karjääri ja tööelu planeerimine juba varases eas: ta saab kõigega hakkama ja mõtleb selle peale, kuidas seda kõike teha, aga see kunsti asi peab ikka jube hea olema. Muidu ei saa nagu midagi planeerida, kui tuuma või sisu ei ole – kui sa ikkagi ei lase endale seda teatavat askeesi sisse, et ma nüüd panustangi sellesse väga palju. Hiljem saab juba hakata planeerima: kas oled iseenda mänedžer või tekivad toetusmeeskonnad. Inimesed on erinevad: mõnele sobib kõike ise teha rohkem ja see tuleb tal mängleva kergusega, mõni teine leiab endale abilised. Oluline on ikkagi sisu.

Tippu pürgimisel ei olegi ehk kõige olulisem mänedžeerimine või tiim, aga ülioluline on perekonna toetus ja perede kaasamine.

See on tõesti oluline ja kindlasti peab panustama veel palju mõtteenergiat sellesse, kuidas need toetustiimid saaksid hästi tekkida. Selle kooli õpilaste puhul ei ole pere tavaline pere, vaid sellest saab noore muusiku või tantsija kõige lähem toetustiim. Kunagi prantsuse lütseumi juht sõnastas, et vanemad tulevad samamoodi kooli. Meie tahaksime tõmmata need vanemad üldse kunstimaailma sisse, et vanematest saaksid selle kunsti­valdkonna fännid. Kui laps tuuakse sellesse kooli, aga varem ei ole sellisesse maailma niivõrd süvenetud, siis me saame aidata sinna süveneda. Et tõesti need väga olulised tantsu- või muusika­sündmused oleksid teema ja neid arutataks ka kodus hommikul kohvilauas.

Väga raske on ajada oma asja kirglikult, kui kodus keegi sellega ei suhestu.

Ja loomulikult tuleb olla kohal seal, kus su laps toimetab – see on ülioluline. Olla kohal ja näidata, et see läheb korda ja elad kaasa. Juba praegu on mitmedki väga head n-ö tiimid ja selliste perede lapsed jõuavadki palju kaugemale, sest pere tugi on taga. Esimene tugi peale õpetaja on ikkagi kodu: sealt tuleb mänedžer, transporditöötaja, kaasamõtleja. Koolis saame väga palju ära teha, aga väga palju tuleb ka kodust.

Seoses kunstivaldkonnaga olen alati mõelnud, et kunstiusku pööramine võikski olla selle kooli missioon. Iga kord, kui kedagi kohtame – vanaema, sõpra, naabrit, kolleegi –, saame inimestele seda maailma tutvustada ja seda nendega jagada. Saame särasilmil selgitada, et see on nii äge asi, millega siin kõik tegelevad.

Rahvusvahelises plaanis on oluline see, et meil on meeles ka see n-ö rahvuslik kaart – ja mitte kadedus. Kui jõutakse mingi otsa või kontaktini, aga ise seda ei kasutata, siis ei tohi jätta seda niisama, vaid tuleb juhatada kellegi juurde, kes saab seda kasutada, anda see edasi. Näiteks, kui kuskil järjekorras seistes tekib kontakt – keegi uurib, mis teil seal Eesti muusikas huvitavat on –, siis ma tean, mida või keda talle soovitada: näiteks, mul on siin kohe kümme väga head muusikateost, või midagi kunsti vallast. Võiks olla valmis, et kui vähegi saame infot kiirata, siis kohe ka teeme seda.

Kuidas aidata üldse tänapäeva pealiskaudsuse suunas liikuvas maailmas, kus on nii palju valikuvõimalusi ja ahvatlusi, lapsel keskenduda? Ja kuidas hoida balanssi kahe äärmuse vahel: tippu ei jõuta leebete võtetega, aga tänapäeva koolis ei luba keegi enam olla kuri. Kuidas teha nii, et laps ei ehmataks ära ega leiaks, et on sadu muid tegevusi, millega oma aega sisustada, vaid võtaks oma eriala tõsiselt?

Kurjus seostub tõesti teise aja ja teise tajumisega, töövõtted ongi praegu juba teistsugused. Aga kuidas hoida motivatsiooni, et tehniliselt kõrgele järjele pürgida? See on tõepoolest oskus, mida õpetaja peab tänapäeval väga hästi valdama.

Kuidas see teadmine õpetajani viia? Kes on need õpetajate õpetajad, kes tagavad, et kõigil oleks sama arusaam – siin ei piitsutata?

Õpetajale on sama oluline kui õpetamine võtta teadlikult aega järelemõtlemiseks ja oma kogemuse analüüsiks. Kui teed asju harjunud moel, siis nad lähevadki ju alati halvemaks, aga hästi tähtis on lasta ka oma kogemusel settida. Ka see peab olema meie ülekoormatud õpetajate igapäevases elukorralduses võimalik. Ka see peaks tööaega mahtuma.

Tahtsin veel lisada, et me ei taha piirduda sellega, et meil on muusika, ballett ja nüüdistants, vaid meil võiks olla ka üks linna paremaid luulekogusid. Ka raamatukogu on meie kooli oluline osa ja inimesed võiksid olla ahned ka teiste kunstide järele. Luule on mõnes mõttes kõige kättesaadavam ja kõige universaalsem. Eriti just koorijuhid, kes tegelevad ise palju tekstidega, võiksid koolis olla ka luulega kätt proovinud, et teada saada, kuidas on sellele tekstikogemusele, millega nad ju nii palju kokku puutuvad, läheneda hoopis teisest küljest ja tunnetada, mida looja teeb või mõtleb.

Selle kooli lõpetaja võiks siis olla tõeliselt mitmekülgne kunsti armastav inimene, mitte lihtsalt tippkunstnik oma erialal. Vana aja inimese omadused …

Jah, avatud ja teadmisahne tippkunstnik. Meil ei ole enam teiste kunstnikega väga häid puutepunkte. Inimesed on küll paljudes võrgustikes, aga oma tegevuses üksikumad kui kunagi varem. Publiku mõttes võiks olla meie esimene sihtmärk kõnetada omasugust, eelkõige loovat inimest, kunstiga tegelevat inimest. Selleks et muusikasündmused oleksid ka teiste kunstivaldade sündmused, peame ise olema kohal ja nautima teiste kunsti. Võiksime üksteist rohkem mõista ja toetada. Väga oluline on tõesti aja küsimus, sest hinge seeshoidmiseks tegeletakse väga paljude asjadega. Meie esimene publik võiks aga ikkagi olla nii-öelda teadlikum publik.

See kool tundub ikka väga ahvatlev olevat. Mida rohkem sellest rääkida ja unistada, seda selgemaks saab pilt ka õpetajatele ja tulevastele õpilastele. Kui oligi hirme, siis tundub, et need hakkavad hajuma.

Eks hirmu tase ole ka erisugune. Käisin veel hiljuti Kivimäel muusikakeskkoolis asju ajamas ja üks lapseke tuli vastu ning küsis suure elevusega: kas me ikka neid balletitunde ka saame? Ma küsisin, miks ta tahab neid saada. „Ei no, ma tahaks balletitantsijatest aru saada!“ oli tema vastus – ei taha ta ise tantsijaks saada. Nii et tulebki tekitada just arusaamise võimalus.

Kui rääkida maja ideestikust, siis uus hoone on arhitektiga niimoodi välja mõeldud, et kui siin Tallinna kesklinnas vähegi kannatab, siis on kooli peauks kõigile huvilistele avatud. Saab iga hetk tulla sisse, kohvikusse, ja päeva jooksul toimub palju üritusi, mida saab minna vabalt kuulama.

Tunniplaani võiks sobitada kas või mõnel päeval nädalas sellise tsooni, kus saab teisi kuulama-vaatama minna, vahel midagi balleti-, vahel muusikavaldkonnast. See mõte tuli Helsingi popi- ja džässikonservatooriumist, kuhu sattusin keset päeva külla ja öeldi, et kohe algab kontsert, ja see oli tõesti väga veetlev. Seal ollakse muidugi rohkem džässivaldkonnaga seotud, aga siin valdkonnad vahelduksid. Kõiki võiksid huvitada ka üksteise üritused, et näha, mida on välja mõeldud. Ja üle kooli võiksid muidugi käia ka vastavad kõllid, nagu Mezzo kanal kuulutab nüüdistantsuõhtu välja suure sosinaga „dance-dance-dance-dance …“. Et nüüd algab!

Kunsti küsimus on meile siiski kõige olulisem. Kui räägime tükk aega õppekavadest, aga kunstist ei räägi, siis me ei räägi ikkagi õigest asjast. Kooli keskmes on ikkagi see, kuidas saavutada omas valdkonnas teadmised, kompetentsus, loovus ja rõõm selle kallal töötada ja selle nimel pingutada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht