Mitmekülgne Mustonen

Igor Garšnek

CD „Mustonen, Sooäär, Remmel, Ruben. Aria”: Andres Mustonen (viiul), Jaak Sooäär (elektrikitarr), Taavo Remmel (kontrabass) ja Tanel Ruben (löökpillid). © 2011 Mustonen/Sooäär/Remmel/Ruben. Sel sügisel Estonia talveaias esitletud Andres Mustoneni ning meie jazzieliiti kuuluvate Jaak Sooääre, Taavo Remmeli ja Tanel Rubeni plaati „Aria” võib nimetada barokselt eksperimenteerivaks jazziplaadiks. Või vastupidi – jazzilikult eksperimenteerivaks barokiplaadiks. Sest kõnealusel albumil kõlab vaid kolme helilooja – Bachi, Händeli ja Purcelli muusika. Ainult et jazzkvarteti seades. Iseenesest pole klassikaliste heliteoste poprütmidesse rüütamises ju midagi uut, seda on tehtud juba James Lasti kunagise orkestri aegadest saati. Ent Mustoneni seltskond on läinud pisut teistsugust teed: iga plaadil kõlava esituse aluseks on küll mõni Bachi, Händeli või Purcelli konkreetne lugu, kuid muusikalise arenduse käigus kasvatatakse sellele jazzilik liha kontidele. Kusjuures kõik need jazzilikud improvisatsioonid lähtuvad ikkagi originaalmuusikale iseloomulikest teemadest või vähemalt motiividest. Tõsi küll, karaktereid tõlgendatakse siin võrdlemisi vabalt, nii et mõnel puhul võib improvisatsiooniline arendus osutuda juba nii fantaasiarikkaks, et originaalmuusika ei pruugi olla enam äratuntavgi. Kuid selline spontaansus lisab esitusele kahtlemata üllatusmomenti ja värskust. Seda enam, et n-ö hea maitse piiridest pole üle astutud. Vastupidi – mõnes loos oleks vinti võinud ehk veel julgemini üle keerata. Kuid paistab, et Mustoneni jazziseltskonnal pole olnudki eesmärgiks kuulajaid epateerida.

Kokku leiame plaadil 14 barokset-jazzilikku muusikanumbrit, sealhulgas seaded nii mõnestki tuntud barokkaariast. Ent muusikute tõlgenduslik vabadus ja fantaasiajulgus karakterite ümbermõtestamisel ilmneb eri lugudes siiski mõneti erinevalt.

Ansamblilises mõttes kõlab näiteks Bachi Largo Triosonaadist G-duur võrdlemisi kelmikalt ja üldsegi mitte largo’na. Mustonen oma viiulil ja Sooäär elektrikitarril arendavad siin hästi vaimukat dialoogi kuni reggae-rütmideni, kus omamoodi huligaanseltki soleerib Taavo Remmel kontrabassil. Väga energiline ja kaasahaarav on plaadil ka sama triosonaati lõpetava Presto esitus, kus kontrabassi bebopstiilis walking bass valmistab ette Jaak Sooääre jazzilikult spontaanse kitarriimprovisatsiooni, ning kus Tanel Rubeni impulsiivne trummisoolo viib selle Bachi loo tõlgenduse lõplikult barokist jazzilikku klubimaailma.

Hästi huvitavalt oli lahendatud ka üks Bachi „Goldbergi variatsioonide” seade (Variatsioon I) oma sünkopeeritud rütmidega, kus on aimata justkui mingit off beat tunnetust. Samal ajal tundus, et sama tsükli Variatsioon XIII oli Bachi originaaltekstis natuke liiga (ja akadeemiliseltki) kinni. Eraldi tuleb mõistagi välja tuua veel Mustoneni viiuli hingekriipivalt emotsionaalne kõla Händeli aaria „Ah! Mio cor” seades, mida võiks võrrelda koguni mustlasmuusika ülepaisutatud ja tundelise nõretamisega.

Kahtlemata on see hästi kuulajasõbralik ja sümpaatne plaat, ehkki ootamatuid karakteritõlgendusi võinuks rohkemgi kõlada. Samal ajal ei tohiks fantaasiajulgus läheneda ka sellele ohtlikule piirile, kus nn klassikaseadega kaasneb juba koomiline efekt. Seda tunnet ei tekkinud õnneks kordagi.

CD „Hortus Musicus. Early Music of 3rd Millennium” © 2011 ERP.

Sellel CD-l on kaugemale ulatuv story kui lihtsalt Hortuse järjekordsel plaadil. Sest albumil kõlavad kuue helilooja teosed, mis on pühendatud Andres Mustoneni varalahkunud abikaasa, Hortus Musicuses 30 aastat laulnud Helle Mustoneni (1950–2005) mälestusele. Või vähemalt seostuvad sellega vaimselt ja emotsionaalselt. Ning need kuus heliloojat – Aleksander Knaifel, Erkki-Sven Tüür, Arvo Pärt, Peeter Vähi, Valentin Silvestrov ja Gija Kantšeli – kuuluvad kõik Andres Mustoneni lähimasse sõprus- ja koostööpartnerite ringi.

Esimest korda kõlasid kõnealused pühendusteosed (Kantšeli „Helesa”, Tüüri „Salve Regina”, Vähi „In memoriam HM”, Pärdi „Palgest palgesse” jt) 2. oktoobril 2006 Tallinna toomkirikus. Kuid muusika salvestamine (2008) ja lõpuks plaadistus (2011) võttis siiski mõnevõrra rohkem aega kui tavaliselt. Plaadi bukletist võib lugeda, et kuue oma loomingus üksteisest nii erineva autori helitööd kõlavad otsekui ühe ja sama teose eri osad. Ning sellega tuleb tõepoolest nõustuda, kuna heliloojate vaimne ühtekuuluvustunne on tegelikult sedavõrd tugev, et on tajutav absoluutselt igas, ka kui tahes vaikselt kõlavas helis. See on muusika, mis süveneb olemise kahte poolusesse – elusse ja surma ning maisesse ja taevalikku. Võib ka öelda, et need on vaiksed palved Kõigevägevama altaril.

Neist muusikalistest palvetest, mida sellel plaadil kuulata saab, pärinevad neli miniatuuri Valentin Silvestrovi sulest ja kolme autoriks on Aleksander Knaifel. Pärt, Tüür, Kantšeli ja Vähi on esindatud igaüks ühe helitööga.

Kuna Hortus Musicuse album „Early Music of 3rd Millennium” on oma vaimsuselt ja heakõlaliselt stiililt (v.a ehk Tüüri dissoneeriv helikeel) hästi terviklik, siis on isegi raske mõne helilooja teost teiste hulgast esile tõsta. Ka nende võrdlemine oleks ilmselt kohatu. Sellele vaatamata ei jäta ilmselt ühegi kuulaja hingekeeli puutumata Knaifeli ajatud igavikumeeleolud miniatuuris „Ute itelju” („O Comforter”, 2005) ja ei saa jääda vaimustumata Erkki-Sven Tüüri „Salve Regina” (2005) kohati karmikõlalisestki, keskaja helimaailmale viitavast sisekosmosest. Eraldi peab kindlasti rõhutama ka Toomas Vavilovi (klarnet) askeetlikku mängutäpsust ja sopran Helen Lokuta samavõrd askeetlikku, kuid emotsionaalses mõttes harrast ja stiilset meloodiakujundust Pärdi kolmeminutilises loos „Palgest palgesse” (2005, venekeelne tekst uuest testamendist).

Lõpetuseks juhin tähelepanu veel selle Hortuse plaadi nimetusele – kuigi see tähendab tõlkes „Kolmanda aastatuhande varajast muusikat”, on kõigil kõnealusel albumil kõlavatel helitöödel olulisi vaimseid kokkupuutepunkte ka teise aastatuhande varajase helikunstiga.