Missioon juhtida tähelepanu püsiväärtuslikule
Muusikaloo ainest, õpetamisest ja õpilastest, aga eelkõige õpetajast
Poolteist aastat tagasi arutlesime 70 muusikaajalooõpetajaga Viljandis selle üle, milline võiks olla muusikaloo koht ja roll tänases koolihariduses (vt Kadri Steinbachi ülevaadet Sirp 20. III 2014). Tõin oma tollases ettekandes välja selle mitmekihilise valdkonna kolm peaosalist ehk õpilase, õpetaja ja muusikaloo aine ning püüdsin avada neis kõigis toimunud muudatusi, mis omakorda on esile kutsunud vajaduse uuesti mõtestada või koguni ümber kujundada terve õppeprotsess. Rääkisin õpilasest, kelle võimalused igasuguse muusikaga suhestuda on määratult avardunud: lemmiklood ja -artistid on kättesaadavad ööpäev läbi, muusika on sageli noore identiteedimarker, see võib määrata tema (virtuaalse) grupikuuluvuse ning iga soovija saab lugusid teha või esitada ka ilma noodikirja- või pillimänguoskuseta. Teave, sh muusikalooline info on vaid hiirekliki kaugusel.
Õpetaja rolli pidasin „uuenenud“ õpilast juhendades ja temaga suheldes keeruliseks, kuid seejuures tõeliselt huvitavaks ja loominguliseks. Ühelt poolt pole meil, õpetajatel, ilmselt suutlikkust, aga õieti ka mitte vajadust olla asjatundja noorte killustunud ja kiirelt teisenevas muusikailmas, ent meil on privileeg ja missioon juhtida tähelepanu püsiväärtuslikule. Meil pole põhjust klassiruumis ette lugeda ja sundida õpilasi meelde jätma infot, mida internet paiskab miljonite ühikutena välja vaid sekundiga, aga meil on võimalus suunata noori sellesse suhtuma kriitilise asjatundlikkusega, et eraldada terad sõkaldest. Teisisõnu, ideaalis on õpetaja ülesanne esmalt ise ära tunda, teadvustada, mõtestada ja süstematiseerida olulised muusika(loo)-lised väärtused ning seejärel äratada õpilaste uudishimu, tahe, loomingulisus ja avatus, mis on õppeprotsessi vältimatu eeltingimus. Võtmeprobleem on, kuidas õpetajatena suudame jõuda selleni, et meie valitud minevikusündmused, isikud, protsessid, teosed, tekstid, paigad, väärtused, hinnangud, reeglid jm läheksid korda tänapäeva noorele ning mil moel sisendame õpilasele, et ajalooteadmus kujundab ja mõjutab nii iga õpilast kui ka meid kõiki koos. Tuginen siinkohal oma arutluses Viljandi ettekandele, aga ka edaspidi esile kerkinud mõtetele ja küsimustele. Ma ei suuda ega kavatse pakkuda välja „õigeid“ lahendusi ja vastuseid, pigem tahan ärgitada häid kolleege edasistele otsingutele ja arutelule.
Ajalugu kui olevikus jutustatud või kirjutatud narratiiv minevikus toimunu kohta kätkeb endas juba loomuldasa aegadevahelist seosevõrgustikku, iseäranis siis, kui autor taipab seda rõhutada. Muusikaloo käsitlusviisis viimastel kümnenditel üsna ulatuslikult aset leidnud paradigmaatiline nihe sisaldab pealegi varasemast märksa suuremat potentsiaali mineviku avaramaks läbivalgustamiseks ja ühtlasi võimalust kõnetada laiemat huviliste ringi olevikus. Tegemist on muutusega, mida võiks – sama on juhtunud teiste humanitaaraladega – nimetada kultuuriliseks pöördeks. Muusikaloos tähendas kultuuriline pööre 1980ndatel esile kerkinud arusaama, et helilooming ja muusikapraktika ei sünni elevandiluust tornis, vaid vastastiksuhetes ühiskonna sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste mõjuritega. Sellest lähtuv tõdemus – muusikalood ei pea piirduma vaid õhtumaiste meistriteoste, stiilide ning professionaalsete komponistide ja interpreetide kaanoni jätkuva kinnistamisega – tõi kaasa uued uurimissuunad, näiteks asjaarmastajate, mitmete sotsiaalsete rühmade (linnakodanikud, teenijad, naised) muusikapraktika käsitlemise, huvi tänavatel, seltsides ja õppeasutustes viljeldava muusika vastu, analüüsid võimusuhete peegeldumise kohta repertuaaris või kontserdi- ja teatripubliku maitse teemal jpm. Seesuguste teemade käsitlused eeldavad uurijalt vähemal või suuremal määral interdistsiplinaarset vaatlusviisi, kus muusikaproblemaatika põimub kas sotsiaalajaloo, antropoloogia, majandus-, kirjandus- ja kunstilooga, mälu-uuringutega vm.1
Küsides nüüd, kuidas saaks kultuuriline pööre muusikaloos aidata õpetajal avardada arusaama muusikalisest minevikust ja muuta see õpilase „oma asjaks“, pakun paljudest võimalustest mõne. Esiteks: loodan, et kultuurilise pöörde teadvustamine annab õpetajale senisest märksa suurema julguse ja vabaduse valida minevikust just talle oluline ja huvipakkuv aspekt, sest uurimisväärne on kõik, mis muusika/kultuuriga seotud. Sellega, et mingi teema köidab kirglikult õpetajat ennast, ongi loodud tähtsaim eeldus õpilase kaasahaaramiseks. Teiseks: mineviku muusikakultuuri seosed tänaste noorte mõttemaailma ja eneseotsingutega on kindlalt olemas, neile tuleb lihtsalt osutada. Toon põgusa näite oma kogemusest. Mu uudishimu eestirootslaste alalhoidliku, suhteliselt suletud kogukonna eluviisi ja muusikategemise vastu pani mind esmalt teemasse põhjalikult süvenema. Edasi jagasin leitut muusikaloo tunnis, kus lisaks ülevaatele eestirootslaste elulaadist jutustuse, piltide ja laulude kaudu arutasime paljude küsimuste üle nagu kas ja kuidas võiks väikerahva kultuur toimida ja muutuda võõras kontekstis, kas muusika alalhoidlikkus on voorus või probleem, kas rootslaste rahvapärane koraalilaulmine on kopeeritav, millised on rannarootslaste jäljed tänasel Läänemaal, kas see, kuidas rootslasest kirikuõpetaja Sven Danell portreteerib eestlasi „kõlab tuttavalt“ jne.2 Nõnda võib paiga, elulaadi, laulmisviisi võrdlus kujuneda siis-ja-praegu-teljel viljakaks, loodetavasti tähenduslikuks edasiminekuks noore inimese vaimse pürgimuse ja eneseleidmise teel – küllap see ongi ju õppimise-õpetamise kaugem eesmärk.
Ometi tahan praeguses valikute külluses viidata kolmele kitsaskohale, mis tõstatusid osaliselt juba Viljandi arutelupäeval. Tublid muusikalooõpetajad kinnitasid toona, et nende aine on nii muusikakoolide huvihariduses kui ka gümnaasiumis järjest marginaalsem. Pealegi on paljud pedagoogid nii hõivatud muude tundidega, et uue avastamiseks energiat ei jagu. Mõistetav, kuid nukker: üks võimalus noorte inimeste kujundamiseks ja vaimuvärskenduseks jääb rakendamata. Teine probleem sisaldub kultuurilises lähenemisviisis endas: kui muusikat vaadelda eelkõige n-ö argitasandil, siis kuhu paigutada kõrgkultuur – eelkõige kunstiteosed, millest osasaamine võimaldab kogeda esteetilist elamust? Head lahendust pole siingi peale lootuse, et õpetaja läbimõeldud õppeprotsess, privileeg valida ning vastutus noore inimese edenemise eest sisaldab ka kunstiteoste uurimist, kui õpetaja silmis on selleks sobiv aeg. Ja lõpuks. Portreteerisin eespool õpilast eelkõige virtuaalse tegelasena, keda iseloomustavad kõrvaklapid, virtuaalsuhtlus ja guugeldamine. Ometi teame, et tegelikult vajame me kõik inimlikku kontakti, teineteisemõistmist, ühiste eesmärkide ja väärtuste jagamist. Ent millised on need väärtused, mida praegusel arutult kiires väärtussüsteemide ümberkorraldamise tuhinas ja individualistliku elukäsituse esiletõusul söandame õpetajatena oma noortega jagada? Näib, et kui veel paar aastat tagasi mõistsime selliseid olulisi mõisteid nagu avatus, sallivus, euroopalikud alusväärtused, vaimne pürgimus oma keele ja kultuurilise iseolemise säilimisele üsna ühtemoodi, siis praegu on tähendused hargnenud ja see teeb mind ka õpetajana ettevaatlikuks. Ma ei tea enam, kas räägime õpilastega sama keelt. Ikkagi söandan uskuda, et jätkuvalt on meie ühisosa meie ainulaadse kultuuriruumi hoidmine, muu hulgas ka sel moel, et hindame kõrgelt eesti keelt hariduskeelena. Tahan loota sedagi, et arusaam mineviku kultuuriloo õppimise eesmärgist on meil ühine: pidevalt pealetulvavas „uues“ hoida alles väärtuslik „vana“, et see saaks meid õpetada ja vormida.
Viljakaid otsimisi ja leidmisi uuel kooliaastal.
1 Rohkest teemakohasest kirjandusest toon siin väljaande, mis on saadaval mitmes meie raamatukogus ning mille artiklite enamik on loetav ka internetis: The Oxford Handbook of the New Cultural History of Music. Toim Jane F. Fulcher, 2011.
2 Sven Danelli mälestusteraamat „Kuldrannake“ (tlk Anu Saluäär, 1999) on soe ja mõistev jutustus kirikuõpetaja seitsmesse teenistusaastasse mahtunud sündmustest ja siinsetest inimestest.