Milline oli see aasta ja mida muusikaelult veel oodatakse?

Aasta meeldejäävamad muusikasündmused on EMTA uue saali valmimine ja maailma muusika päevad Eestis, samuti juubelilaulupidu.

MARIA MÖLDER

Muusika-aasta 2019 on olnud elamusrohke ja kokkuvõtete tegemine on kahtlemata raske. Muusikapreemiate laureaadid panid siiski kirja mõned tähtsamad muljed, aga ka ideed, mida saaks muusikaelus veelgi paremini teha. Oodatud olid nii Eesti muusikanõukogu kui ka Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali muusikapreemia laureaatide arvamused ning õnneks leidis neist suurem osa kiirel detsembrikuul ka aega mõnele küsimusele vastata.

Aasta suuremate õnnestumiste ja elamuste ning uute ideede ja lahendust ootavate probleemide üle arutlevad tšellist ja kontserdikorraldaja Aare Tammesalu – kes tänavu pälvis Eesti muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest missioonitundega kontserdielu rikastajana –, samuti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaadid: ajakirja Muusika peatoimetaja Ia Remmel (viljakas töö Eesti muusikaajakirjanduses), muusikateadlane ja bass Allan Vurma (vokaaltehnika uurimine ja kõrgtasemel teaduspublikatsioonid), trompetilektor ja dirigent Aavo Ots (panus Eesti puhkpillimuusikasse), pärimusmuusik ja -laulja Mari Kalkun (sisukas loominguaasta), ISCMi maailma muusika päevade korraldustiimi peakoordinaator ja heliloojate liidu korraldusjuht Mari-Liis Rebane (erakordse muusika­sündmuse korraldamine Eestis), helilooja ja ühtlasi ISCMi maailma muusika päevade üks kunstilisi juhte Märt-Matis Lill (ere loominguaasta ja „Suidsusannasümfoonia“), ansambel Una Corda koosseisus Ene Nael, Liis Viira ja Kristi Mühling (Eesti nüüdismuusika edendamine).

Korduvalt käivad aasta suurimate õnnestumistena peaaegu kõigi jutust läbi Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue saalikompleksi valmimine ning rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (International Society of Contemporary Music, ISCM) rahvusvahelise nüüdismuusika festivali World Music Days ehk maailma muusika päevade kui täiesti erakordse sündmuse korraldamine Eestis, samuti laulupeo 150. aastapäev.

 

Muusikanõukogu heliloomingupreemia sai Timo Steiner piire laiendava heliloomingu eest. Tema ja Sander Möldri muusikast kasvas välja ka ISCMi maailma muusika päevade avaüritus „Läbi laulude metsa“ Hobujaama ristmikul. Meeldejääva linnasekkumise koreograaf oli Teet Kask.

Rene Jakobson

Millised olid teie meelest tänavu kõige rohkem muusikaelu rikastanud sündmused ja/või isikud?

Aare Tammesalu: Laulupidu, EMTA uue kontserdisaali saali valmimine, ISCMi maailma muusika päevade toimumine Eestis, sisukad muusikafestivalid üle riigi. Meie muusika jätkas oma sisemist kasvamist ja kiiret arengut. Tähtsad ja tulevikku suunatud ning hästi õnnestunud olid Eesti pianistide konkurss ja Suure-Jaani tšellistide konkurss. Erasektor ehk erakorraldajad tegutsevad muusikaelus järjest otsustavamalt, nende projektide sisuline kaal üha kasvab.

Ia Remmel: Üks kõige tähtsamaid sündmusi sel aastal on EMTA uue saali valmimine, selle olemasolu rikastab meie muusikaelu suurel määral. Ka tänavused õppeasutuste suured juubelid: EMTA 100, Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool 100, Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool 100 on tähenduslikud tähtpäevad, mis näitavad meie muusikahariduse pikki traditsioone ja tugevust. Tähtsal kohal olid kahe helilooja – Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa – juubelid, kuulda sai nende uusi teoseid ja varasemat väärtloomingut. Pärnu muusikafestival toob meile alati suure muusikamaailma dimensiooni ja annab võimaluse jälle kogeda Paavo Järvi dirigeerimiskunsti. Kindlasti rikastas muusikaelu õnnestunud juubelilaulupidu, samuti hiiglasliku nüüdismuusikaürituse ISCMi maailma muusika päevade läbiviimine Eestis. Meie muusikaelu rikastasid noorte interpreetide üleriigilised konkursid: Eesti pianistide konkurss novembris, natuke enne seda üleriigiline noorte koorijuhtide konkurss ning eelmise aasta detsembris toimunud üleriiklik konkurss puhkpillidele, mis tõid esile hulgaliselt lootustandvaid uusi talente. Muusikaelus on väga vajalikud meie interpreetide kontserdid ja festival „Virmalised“.

Allan Vurma: 2019. aastal oli kõige tähelepanuväärsem sündmus EMTA kontserdisaali valmimine. Sellega on muusika- ja teatriakadeemia lõpuks valmis ehitatud, see võttis aega terve sajandi ja selle aja jooksul jõudis mitu korda vahetuda ka õppeasutuse nimi. Pool tuhat inimest mahutav saal sai suurepärane nii välimuselt kui ka kõlalt. Peame olema õnnelikud, et meil on olemas kompetentne ja pühendunud akustikaspetsialist Linda Madalik, kelle nõuandeid paljude uute kontserdipaikade projekteerimisel on tasunud kuulda võtta.

Tänavusse aastasse jääb ka laulupidu, mille lugu eesti kultuuris ulatub 150 aasta taha. Laulupidu tekitab võimsa jagatud muusikaelamuse. Laulupidu on samal ajal ka nagu koostöömudel, mille toimimist häälestatakse iga viie aasta tagant ning mis võiks ideena toimida ka mis tahes muul alal, kus inimesi ühendab ühine eesmärk.

Muusikaelu oleks võrratult vaesem ilma Järvide suveakadeemiata Pärnus. Eriti oodatud on maailma tipptasemel kontserdid Eesti Festivaliorkestri osalusel. Sellesuvise festivali üks kõrghetki oli bass Ain Angeri esitatud Mussorgski „Surma laulud ja tantsud“ Paavo Järvi dirigeerimisel. Samaväärse elamuse pakkus Anger ka oma septembrikuisel soolokontserdil Estonia kontserdisaalis, kus peale Mussorgski võis kuulda ka saksa romantikute Lied’e.

Ülendav oli ka pianist András Schiffi soolokontsert Estonias, kus interpreet ei pidanud paljuks sõidutada Berliinist Tallinna oma isiklikku 1958. aastal valmistatud spetsiifilise kõlaga Steinwayd, et esitada Beethoveni ja Schumanni teoseid. Suurepärase elamuse pakkus veel kuulus Peterburi Filharmooniaorkester, kus peadirigent on olnud imetlusväärne Jevgeni Mravinski. Kontserdil mängiti koos viiuldaja Sergei Dogadiniga dirigent Nikolai Aleksejevi juhatusel Tšaikovski viiulikontserti ning Rahmaninovi teist sümfooniat.

Tore ja oodatud uudis oli Olari Eltsi saamine ERSO järgmiseks peadirigendiks.

Aavo Ots: 2019. aasta tähtsündmus oli EMTA uue kontserdisaali valmimine.

Puhkpillimuusika sündmuseks kujunes uues saalis 10. XI ajalooliselt esimene puhkpillide kontsertmuusika kava „Vaskpillimuusika sajand Tallinna konservatooriumis / Eesti muusika- ja teatriakadeemias“. Praeguste noorte puhkpillimuusikute esinemine oli sümboolne austusavaldus vaskpillimängijatest Peterburi konservatooriumi kasvandikele – Tallinna konservatooriumi rajajatele Jaan Tammele, Julius Vaksile, Juhan Aavikule ning hilisematele puhkpillimuusika heliloojatele ja edasiviijatele. Need puhkpillimängijad tõid muusikametropolist Peterburist Eestisse maailmatasemel interpretatsioonikunsti, mis pani aluse sada aastat tagasi rajatud muusikakoolkonnale. Eesti heliloojate Harri Otsa, Timo Steineri, Ülo Kriguli, Pärt Uusbergi, Eduard Tamme, Valter Ojakääru ja René Eespere kontsertmuusikat puhkpillidele esitasid EMTA sümfooniline puhkpilliansambel, vaskpilliorkester Brass Academy Tallinn ja Eesti Noorte Kontsertorkester, dirigeerisid Aavo Ots, Priit Sonn, Enri Remmelgas ja Villem Endel Tiits. Esiettekandes kõlasid Mart Siimeri vaskpillikompositsioon „Tõstke väravad“ ja Toomas Trassi „!Palvetagem isamaa eest!“. On hea tõdeda, et eesti heliloomingus leidub eri koosseisudele põnevaid teoseid, mis pakuvad huvi mängijatele ja elamust kuulajatele.

Silmapaistvamate isikutena jäävad 2019. aastast meelde 23. märtsil Estonia kontserdisaalis toimunud galakontserdil „30 aastat rahvusvahelisi trompeti­päevi“ esinenud trompetivirtuoosid Charles William Porter (USA) ja Fabio Brum (Brasiilia/Hispaania). Esituse artistlikkuse ja pilli valdamise meisterlikkusega avardasid muusikud kuulajaskonnale trompeti kui instrumendi võimaluste piire. Trompetipäevade ajaloos korraldasime koostöös Reigo Ahvenaga džässiklubist Philly Joe’s esimest korda Charlie Porteriga meeldejääva džässikontserdi ning see avaldas muljet nii džässmuusikutele kui ka klassikalise trompeti valdajatele. Meie õnneks astus Charlie üles meie džässmuusika meistrite, pianist Holger Marjamaa, kontrabassimängija Heikko Remmeli ja trummar Kaspar Kallustega.

Mari Kalkun: Muusikapreemia saajate nimekirja vaadates tundub mulle, et olen sattunud muusikapöörise keskele, kuna mul oli võimalus solistina osaleda teose „Suidsusannasümfoonia“ ettekandes ning teha koostööd nii Märt-Matis Lille kui ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Kaspars Putniņšiga. Oli rikastav kogeda muusikalavastuse valmimist niivõrd lähedalt ja teemal, mis on mulle väga südamelähedane – suitsusaun ja võrokeelne pärimus. Regilaul on me muusikaline emakeel ja rikas pärimus võiks muusikas mitmekesiselt esindatud olla. Usun siiralt, et peame jätkama pärimuse mõtestamist ja tõlgendamist sealt, kus Tormis pooleli jäi, ning minema sealt veel edasi. Selle julguse eest tõstan Märt-Matis Lille ees kübara. Teiseks tähtsündmuseks kujunes maailmamuusika messi WOMEX toimumine Tamperes. Tänu geograafilisele lähedusele ja visale tööle sai eesti muusika seekord suuremad võimalused ja sündmus oli mitmes mõttes ajalooline: esimest korda pääses tiheda konkurentsiga programmi esinema lausa kaks meie artisti, mina ja Cätlin Mägi. Kontserte kandis üle YLE ning Eesti oli seekord esindatud läbi aegade kõige suurema delegatsiooniga – üle 40 muusika­professionaali pärimus- ja džässmuusika valdkonnast. WOMEXi puhul tuli hästi välja ka valdkonna koostööalane areng Balti- ja Põhjamaadega, selle eest tuleb au anda Music Estonia ja Virgo Sillamaa sihikindlale ja pühendunud tegevusele. Mis kõige tähtsam: Eesti tiim mõjus ühtse ja innovatiivsena, oli ühe asja eest väljas ning seda juba ühegi projektiga ei saavuta – see tahe peab kasvama inimeste seest.

Mari-Liis Rebane: Heliloojate liidu tähelepanu võttis tänavu ISCMi maailma muusika päevade korraldamine. Kollektiivselt tooksime esile tänavu muusika­elu esiplaanil olnud Erkki-Sven Tüüri juubeliaasta ning ERSO Tüüri juubelikontserdi „Mythos“. Kindlasti oli tänavu väga oodatud sündmus ka EMTA uue kontserdisaali valmimine.

Märt-Matis Lill: Rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu maailma muusika päevad. See on suurim nüüdismuusika sündmus, mis Eestis on kunagi peetud. Nii palju heliloojaid ja nüüdismuusika valdkonnaga seotud inimesi ei ole siia kunagi varem kokku tulnud. Esindatud oli kõikide püsiasustusega maailmajagude uus muusika. See sündmus paistis silma oma mahu ja erakordsuse, aga ka kvaliteedi, stiilide ja väljendus­vahendite rikkuse ning paljude võimsate kunstielamuste poolest. Eesti heliloojate ere isikupära, kollektiivide kõrge tase, huvitavad ja äärmiselt eriilmelised kontserdipaigad ning kogu sündmuse korralduslik professionaalsus näitab, et me tegutseme nüüdismuusika rahvusvahelises kõrgliigas.

Una Corda: Eesti muusikaelu on põnev ja mitmekesine, huvitavaid sündmusi toimub palju ja pidevalt ning küllap leiab igaüks midagi oma maitsele. Selle aasta suursündmuste hulgast tõusevad eelkõige esile ISCMi maailma muusika päevad Eestis ja EMTA uue kontserdisaali valmimine. ISCMi maailma muusika päevad, nimetatud ka nüüdismuusika olümpiaks, on sündmus, mille Eestis toimumine annab tunnistust meie heliloojate ja interpreetide kõrgest tasemest. Saadud tähelepanu ja tunnustus, välisheliloojate teoste esitamine ning suhestumine maailma nüüdismuusikaga – see oli märkimisväärne!

EMTA kontserdisaali valmimine on kaua oodatud ajalooline sündmus. Peale kauni ja suurepärase akustika on samas kompleksis ka black box ning uued klassiruumid. Tänu sellele saab ka meie ansambel nüüd harjutada eelmiste võimalustega võrreldes ideaalsetes tingimustes.

Kindlasti on tähtsad suvised suursündmused, nagu laulu- ja tantsupidu ning mitmed festivalid, kuid nende kõrval tahame tunnustada ka aasta ringi maakondade muusikaelu rikastajaid – kultuurikeskusi, muusikakoole ja seltsi­maju, kus entusiastlikud eestvedajad pakuvad kohalikele elanikele häid kontserte, etendusi, filme ja näitusi.

 

ISCMi maailma muusika päevade avaüritus „Läbi laulude metsa“ Hobujaama ristmikul. Keskmisel fotol kitarrist Jonas Kaarnamets.

Rene Jakobson

Ehk on teile jäänud silma mujal toimivaid süsteeme või ideid, mida saaks ka siinses muusikaelus kergesti rakendada?

Tammesalu: Soovin Eestisse džässmuusikale pühendunud raadiokanalit, nagu on paljudes riikides. Nii vabaneks Klassikaraadios enam eetriaega süvamuusika uute salvestiste, tänapäeva väljapaistvate interpreetide ja nüüdismuusika sagedasemaks esitlemiseks ning eelseisvate kontsertide tutvustamiseks. Põhjamaade eeskujul oleks interpreetidel ja heliloojatel hädasti vaja riigi toetatud mobiilsusprogrammi, et maailmas ringi liikuda, olla konkurentsivõimelisem, rohkem esineda, eesti muusikat ette kanda ja muusikamaailmaga otse kontaktis olla. Praegune kultuuri­ministeeriumi programm „Eesti kultuur maailmas“ seda vajadust täita ei suuda, ometi on meie muusika ekspordipotentsiaal tugev.

Remmel: Oleks väga hea, kui saaksime Eestisse luua midagi sellist, nagu on noorte muusikute fondid Inglismaal: Jette Parkeri noorte interpreetide programm (Jette Parker Young Artist Programme) ja noorte klassikainterpreetide fond (Young Classical Artists Trust, YCAT). Esimene on lauljatele ning pakub noortele mitmesugust mentorlust ja rohkesti praktikavõimalusi ning teine samuti mentorlust, kokkupuuteid mänedžeride ja kontserdimajadega ning esinemisvõimalusi näiteks Wigmore Hallis.

Vurma: Muusikaelu mitmekesistuks ja oleks huvitavam, kui potentsiaalsetele sponsoritele teha seadusega spondeeritavate summade maksusoodustusi.

Ots: Olen ülemaailmse puhkpillimuusika organisatsiooni maailma sümfooniliste bändide ja ansamblite (World Association for Symphonic Bands and Ensembles ehk WASBE) kauaaegne liige ning osalenud 2007. aastast selle konverentsidel Iirimaal, Ungaris, Tšehhis, Hollandis ja sel aastal Hispaanias. WASBE on seadnud üheks põhieesmärgiks laste ja noorte puhkpillihariduse arengu, s.t järelkasvu koolitamise. Puhkpillide kontserdimuusikat rikastab palju eri esituskoosseisude kasutamine. 1960. aastast on Ameerika Ühendriikidest üle maailma levinud puhkpilliansambel ehk wind ensemble, milles pillide koosseis võib varieeruda vastavalt partituurile ansamblist suure orkestrini.

Just need põhimõtted noorte orkestrite korraldamisel on andnud mulle eeskuju ning olen neid ka propageerinud. WASBE eeskujul lähtun mõtteviisist, et laste ja noorte puhkpilliorkester on tulevaste professionaalide taimelava. Erialaõpetuse kõrval tähtsustan ansambli- ja orkestrimängu ning samad ansamblimängu reeglid kehtivad nii heas puhkpilliorkestris kui ka sümfooniaorkestri pillirühmas mängides.

Arenguidee on iseenesest lihtne: lapsed ja noored tuleb õpetada õigesti mängima ning oskajate ring laieneb.

Puhkpilliõpetuse ja puhkpillimängu järelkasvuga seoses tahan rõhutada veel üht aspekti. Kui meil oleks rohkem hästi komplekteeritud laste ja noorte puhkpilli­orkestreid, siis jätkuks edasiõppijaid kõikidesse pillirühmadesse nii keskastme muusikakoolides kui ka kõrgkoolis. Erialade lõikes on puhkpilliõppureid, eriti keskastme õppes, ebavõrdselt.

Trompetiõpetajana on mul tähtsal kohal trompetiansambel, oleme esinenud Venemaal, Saksamaal, USAs, Lätis, Leedus ja Soomes. Sel aastal esines minu ja Neeme Otsa õpilastest koosnev ansambel nelja kontserdiga Sardiinia pealinnas Cagliaris. Peame tähtsaks ka rahvusvahelist erialast suhtlust ning tahan rõhutada, et muusikaõpingute tähtsaim väljund on kontsert ja sellest saadav musitseerimise eduelamus.

 

Kalkun: Kõige rohkem tuleks panustada muusika rahvusvahelistumisse. Seda saab teha seestpoolt, sisu ja isiklike kontaktide ning koostööprojektide loomisega, kuid saab tagant tõugata ka väliste meetmetega. Ühe veidi pöörase ideena on mulle kõrva jäänud, et kui kaasata oma projekti Islandi produtsent või muusik, siis Islandi riik katab automaatselt (vist) 25% projekti/albumi kuludest. Nõnda püütakse ärgitada Islandi muusikaprofessionaalide kaasamist välisprojektidesse.

Rebane: Tänavu sügisel arutati Stockholmis Euroopa heliloojate liitude esindajate kohtumisel heliloomingu tellimuste hinnastamise soovituslikke süsteeme. Seal anti suuniseid heliloomingu honoraride määramiseks tuginedes teose keerukusele, koosseisule ja pikkusele. Sellised süsteemid ei võta alati arvesse kõiki aspekte, mistõttu neid ei peaks väga rangelt võtma, aga need annaksid siiski mingi juhendi ka potentsiaalsetele tellijatele (festivalikorraldajad, kollektiivid jt) ja komisjonidele, kes hindavad helitellimuste taotlusi. Tundub, et Eestis on heliloojate tasustamine ebaühtlane. Uue Hollandi heliloojate liidu (Nieuw Geneco) välja pakutud honoraride hinnastamissüsteemi tasuks ka meil analüüsida ja edasi arendada. Muidugi ei suudeta Eestis maksta honorare sellisel tasemel nagu Lääne-Euroopas.

Lill: Kontserdikavades võiks nüüdismuusika osakaal olla suurem. Ideaalis võiks suurel osal klassikalise muusika kontsertidest kõlada vähemalt mõni nüüdisaegne teos. Soomes ollakse meist kaugemale jõudnud, nii et seal on see tõepoolest juba peaaegu reegliks saanud.

Una Corda: Soovime jagada oma kogemust toredast Läti festivalist „Sansusī“, kuhu sattusime tänu Helena Tulve soovitusele 2017. aasta suvel ja mille sarnast me Eestis veel kohanud pole. Tegemist on alternatiivse kammermuusika üritusega, mille pealkiri – viide kuulsale Sanssouci lossile – on muidugi puhas huumor, sest kontserdid toimuvad metsas in the middle of nowhere ehk pärapõrgus. Kõrgetasemelist nüüdismuusikat pakkuva festivali kõik kontserdid toimuvad vabas õhus, pea kohal vaid varikatus. Sundimatu ja sõbraliku õhkkonna juurde kuuluvad ka loodusretked ja tervislik toit. Kogesime väga professionaalset kontserdikorraldust koos suurepärase lava, helitehnika, meie teoseid sisse juhatava muusikateadlase ja sooja publikuga – ja seda kõike pärast eelmisel õhtul aset leidnud tohutut äikesetormi, mis tuhandelise telkiva seltskonna läbi oli leotanud.

Millised teemad vajavad muusikavaldkonnas lähiajal kiiresti lahendamist? Kuidas?

Tammesalu: Muusika osatähtsus kooliprogrammis peaks kasvama nii tundide arvult kui ka sisukuselt. Vajame säravaid ja kuulama panevaid süvamuusika vahendajaid publikule. Pean silmas hea esinemisoskusega muusikapublitsiste ja -ajakirjanikke, kes oskavad arusaadaval moel rääkida süva- ja nüüdismuusikast. Spordis ja viimasel ajal ka teaduse valdkonnas toimib see hästi. Digiriigina võiksime luua kolmes-neljas keeles nutirakenduse, mille abil saab huviline mobiiltelefonis kiiresti leida ja tutvuda kuupäevaliselt kõigi muusikaüritustega.

Remmel: Kõige kiiremat lahendust vajab endiselt koorijuhtide palgaküsimus. Just sel sügisel tuli selle kohta välja põhjalik uuring. Oleks hea, kui nende tulemuste põhjal võetud seisukohti saaks nüüd rakendada.

Vurma: Muusikavaldkonna kitsaskohana näen probleemi muusikahariduse püramiidi alamate astmete murenemises ja selle sisu ähmastumises: kindlal riiklikul õppekaval põhinevat professionaalse perspektiiviga õpetust hakkab kõrvale tõrjuma lihtsam, ilma selge ja pika eesmärgita hobitegevus.

Kalkun: Kuigi valdkond areneb, siis endiselt on puudu rahvusvahelise haardega mänedžeridest, agentidest ja plaadifirmadest. Oleks väga hea, kui eesti muusika nimel tegutseksid n-ö talendiradarid või nõuandjad, et väärtuslikud talendid ei läheks kaduma ja jõuaksid oma potentsiaali kasutamiseni. Muusikas leiavad praegu aset protsessid ja läbimurded, mida me varem ei pidanudki võimalikuks. Konkursisõelast läbipääsemine ja äramärkimine on enamasti väga visa töö tulemus, kuid aktiivselt peaksime tegelema muusika sisuga, aga ka muusikute eneseusu kasvatamise ja avara maailmavaate kujundamisega, sest palju on ka selle taga kinni. Potentsiaal on olemas, kuid see ei saavuta oma maksimumi ja siin võiksidki appi tulla tugivõrgustikud ja korraldajad.

Rebane: Kollektiivide-interpreetide repertuaaris võiks olla rohkem värsket Eesti nüüdismuusikat ning koosseisud võiksid rohkem taasesitada Eesti heliloojate teoseid, mis on esiettekandele tulnud viimase viie aasta jooksul. Publiku harimise ja nüüdismuusikale lähemale toomisega tuleks samuti pidevalt ja samm sammu haaval tegeleda. See hõlmab tõenäoliselt mitmesuguseid protsesse ning seda saavutada ongi raske, kuid mitte võimatu ülesanne. Ka juba üldhariduskooli õppekava järgi peaks õppima süvendatumalt muusika lähiajalugu.

Lill: Heliloojate äraelamisvõimalused on aina kriitilisem küsimus. Meie rahastusvõimalused on jäänud samale tasemele juba peaaegu kümne aasta jooksul, samal ajal elukallidus ja muude valdkondade palgad on hüppeliselt tõusnud ning noori ja andekaid heliloojaid on tasapisi järjest juurde tulnud. Kuna valdav enamik aktiivseid heliloojaid peab äraelamiseks loometegevuse kõrvalt tegema midagi muud, ähvardab Eesti heliloomingut tõsine poolprofessionaalsuse oht.

Una Corda: Kultuurkapital on hästi toimiv süsteem, kuid lisada võiks mõningaid taotlemisvõimalusi. Näiteks muusikutele oleks suureks abiks, kui saaks taotleda töötasu ka kontserdi korraldajale – neid koolitab Eestis kolm kõrgkooli. Piletitulust korraldajale maksmine ei ole klassikalist või nüüdismuusikat viljelevate ansamblite puhul realistlik: esialgu peame investeerima nüüdismuusikat hindava publiku harimisse. Kui muusik ei pea ise korraldusega tegelema, jääb rohkem aega harjutamiseks ja kunstiline tulemus on kvaliteetsem. 

Praegu ei ole võimalik saada toetust isikliku pilli ostmiseks. Kord aastas avatavast professionaalsetele interpreetidele mõeldud taotlusvoorust, mis toetaks pilli soetamist kas või osaliselt, oleks palju abi.

Klassikalist ja nüüdismuusikat on meedias väga vähe kajastatud, eriti arvestades, kui palju kõrgel tasemel muusikat meil tehakse. Samal ajal nõuab nüüdismuusika kuulamine teatavat kogemust. Publiku harimine ei peaks olema ainult muusikute mure. Muusika­saate taastamine ETVs on esimene samm, mis aitaks muusikat publikule lähemale tuua.

Lõpetuseks viskame õhku küsimuse meile kõigile. Kuidas kindlustada muusikaõpinguid alustavat noort inimest parimate õpetajate, pillide ja võimalustega, et ta jõuaks otsusele valida oma elukutseks muusika?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht