Mees, kel on aukartus muusika saladuse ees

MARIA MÖLDER

Sari „Portreed“: Tõnu Kõrvitsa autorikontsert 11. XII Mustpeade majas, esinesid Kirsi Tilk (kitarr), Virgo Veldi (saksofon), Madis Metsamart (vibrafon), Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspars Putniņš, lektor Evi Arujärv.

Tõnu Kõrvitsast on saanud aasta muusik mitte üksnes ringhäälingule, vaid nii muusikuile endile kui arvukaile muusikasõpradele, võib üldistada viimseni tulvil saali põhjal.

ERR / Ülo Josing

Tõnu Kõrvits on meie muusikapildis isiksus, kes suudab kõnetada erakordselt suurt hulka muusikaarmastajaid. Nagu Kõrvits oma autorikontserdil Evi Arujärve küsimustele vastates tagasihoidlikult mainis, kestab teel olemine ja uute vahendite otsing edasi – ta ei ole heliloojana sugugi valmis. Sageli teeb Tõnu Kõrvits juttu muusika saladusest. Aukartus on säilinud. Samal ajal kuulen juba mõnda aega tema muusikas seda sorti rahu, mis annab tunnistust, et ta ei püüa kunagi olla kellegi või millegi moodi. Kõrvitsa muusika ongi tema siseilma peegeldus, ta on lihtsalt partituuri kirjutades selle meile ära tõlkinud. Seda mõistes ei ole üllatav, et Eestis esiettekandele tulnud kooriteosel on palju ühist bluusimaailmaga või et helilooja jutustab ERRi aasta muusika auhinda vastu võttes loo sellest, kuidas isa talle kunagi ammu ostis kalli Genesise plaadi. See ongi Tõnu Kõrvitsa essents. Ehk peitubki tema saladuse võti argiste asjade väärtustamises ja vääristamises?

Eestis ei ole just palju alla 50aastasi heliloojaid, kelle autoriloomingust võiks kokku panna nii mitmekülgseid kontserte nagu Kõrvitsa muusikast. Veel harvem aga juhtub, et ühel autorikontserdil kõlavad koos kammermuusika, teosed solistile ja keelpilliorkestrile ning koorimuusika, ühtlasi on see muusika nõnda pikale ajateljele laiali laotatud. Selles mõttes võib nädalatagust kontserti „Portree“ lugeda kaunis isevärki sündmuseks.

Sel õhtul olid peale Tallinna kammer­orkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori publiku ees helilooja eakaaslane ja ammune sõber Virgo Veldi, kes oma altsaksofoniga on olnud Kõrvitsale uudsete mänguvõtete katselabori eest ja aidanud paljudel helilooja teostel parimas võimalikus esituses publikuni jõuda. Vibrafonisolist oli Madis Metsamart, väga tundliku puudutusega löökpillimängija, kes samuti sageli Kõrvitsa loominguga kokku on puutunud. Veldi ja Metsamart kahekesi esitasid avaloona „Allika“ vibrafonile ja altsaksofonile, mille nad aitasid publiku ette juba 2000. aastal. See on tõenäoliselt üks kaunimaid ja enimmängitud Kõrvitsa kammerlugusid, värviküllane näide tema impressionismimõjudega ansamblimuusikast, kus loodushelid võtavad noodiridade kuju ja imbuvad kontserdisaali. Heas esituses lisab „Allikas“ vibrafoni abil atmosfääri pisut retrolikku hõngu, lugu oleks nagu filmi taust. Veldi toon on uskumatult ehe ja mõistatuslik. Ta puudutab oma instrumendiga tasakesi teatud pindmisi õrnu kihte, kuid loomulikult ei ole mängustiil pealispindne, vaid jõuab sügavale südamesse.

Pean tunnistama, et solistidest oli kitarrist Kirsi Tilk mulle varem tundmatu, kuid ta näitas end „Concerto semplice’s“ ülimalt küpse ja veenva lüürikuna – iga tema rõhuasetus oli põhjendatud. Interpreedi tausta uurides leidsin lummava esituse Kõrvitsa teosest „Azure“, mille nad Heigo Rosinaga on salvestanud rabava süvenemisega. Selgub, et järjepidevus Kõrvitsa tudengipõlvest pärineva „Concerto semplice“ (1992) esiettekandegagi on olemas: Tilk on nimelt olnud teose esimese solisti ja salvestaja Tiit Petersoni õpilane. Kontserdil dirigeeris nii orkestrit kui ka koori Kaspars Putniņš, kes minu teadmist mööda on varem Kõrvitsa loominguga üsna vähe kokku puutunud, juhatades küll näiteks „Thule eleegiaid“ Vale of Glamorgani festivalil. „Concerto semplice“ kitarrile ja keelpilliorkestrile on nõnda siiras, headust õhkav ja päikeseline teos, et Putniņšil olnuks lihtne võtta seda kui dirigeerimisharjutust, kuid kõik orkestriliinid olid suisa meisterlikult välja joonistatud ja dünaamiline plaan klaar. Tegelikult on „Concerto semplice“ naiivselt kõlav, kuid salakaval teos, millega tagasihoidlikumate kogemustega dirigent võiks ehk reeta enesekindluse puudujääki. Vaimustav, kui täpselt hoidsid orkestrandid seekord kinni sellest emotsionaalsest piirist, mille ületamisel oleks publikut tabanud magusamürgitus (III osa lõpuni, mil hõllandus pidigi saabuma). Tõnu Kõrvitsa õnnelik naeratus näitas tegelikult juba I osa kadentsi ajal, et helilooja on oma muusika lainetel kihutanud aega, kuhu ta väga sageli ei satu.

Pidamata end suurimaks puhkpillimuusika austajaks, kuuluvad Tõnu Kõrvitsa loomingust mu lemmikute hulka kõik fantastilised orkestriteosed, mille solistid on head puhkpilllivõlurid nagu Virgo Veldi ja Martin Kuuskmann. Kõrvitsa muusikalised hingesugulased annavad tema taevalikult õhus rippuvatele fraasidele sellise elu, et nende mõju ei saa ratsionaalselt kirjeldada. Ja muidugi ei ripu need fraasid õhus, vaid saavad tuge kohati mahlakaks kujunevalt orkestripartiilt, mis selliste silmapaistvate karakterite taustal muutuks nagu ebaoluliseks, kuigi seda ei ole. „… neis aedades“ altsaksofonile ja keelpilliorkestrile, mille ettekandel Virgo Veldi soleeris, on eelöeldu parim näide.

Kontserdi teise poole sisustanud „The Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“ kammerkoorile kõlas Eestis esimest korda. Teos on loodud Lõuna-Mississippi ülikooli muusikakooli kammerkoorile Southern Chorale. See on ülev, ehkki näiliselt võrdlemisi lihtsa kompositsioonitehnikaga 12osaline tsükkel, milles iga sõna Püha Franciscuse Assisist fragmentideks jagatud tekstist läheb saali kõlama. Loodetavasti oli esiettekanne sama mõjuv nagu elamus Kaspars Putniņši dirigeeritud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Kõrvits ei ole teoses loomulikult keskendunud eksperimenteerimisele, vaid helgele kooskõlale, sest muusikaharidusega lauljatest koosnev tudengikoor suudab küll teatud nüüdisaegseid elemente esitada suurepäraselt, ent nendega üle pingutada pole mõtet. Võimsad akordilised osad ja EFK kõlav forte vaheldusid polüfooniliste lõikudega, kus koor sai kõik liinid kenasti esile tuua (nt osas pealkirjaga „Sister Water“ ehk „Õde Vesi“). Usun, et paljusid publikus pani õhku ahmima, kui usutav bluusimutt suutis ühe osa solistina olla Kaia Urb, saavutades tulemuse oma klassikahääle vahenditega. Kriipivalt sopranisolistide häältest paisuvasse klastrisse suunduv lõpuosa „Praise and Bless“ ehk „Kiida ja õnnista“ jääb samuti erilisena meelde.

On meeldiv, et aina rohkem antakse kontsertidel heliloojate loominguülevaateid või vesteldakse heliloojaga. Muidugi toob see loojanatuuri publikule lähemale. Aga eriti Tõnu Kõrvitsa moodi tundelise helilooja autorikontserdi puhul las jääda kontserdielamus ikka terviklikuks, mitte katkestatuks. ERRi aasta muusiku auhinna üleandmise tseremoonia laiendamine kogu kontserdile võttis nihelema. Eraldi kellaaeg kontserdile ning põhjalikule loengule ja/või vestlusele selle eel, nagu meilgi juba praktiseeritakse, on väga teretulnud.