Linnafestival kliimastreigi ja korruptsioonitantsuga

Ida-Virumaal käiakse praegu tööstusmaastiku ja postsotsialistliku pärandi huvist, kuid varsti on seal elamiseks, töötamiseks ja niisama käimiseks teised põhjused.

MARIA MÖLDER

Muusika- ja linnakultuurifestival „Station Narva“ 19. – 21. IX Narvas.

„Station Narva“ on omamoodi Tallinn Music Week’i Narva tingimustega kohandatud minimudel: mõne päeva jooksul leidis üle linna aset väga palju kultuurisündmusi, millega tõenäoliselt keegi päriselt sammu pidada ei jõudnud. Peale ulatusliku muusikaprogrammi olid festivalikavas teatrilavastus, (anima)filmilinastused, kunstinäitused ja installatsioonid, ettevõtluspäeva konverents ja muud vestlused, raamatuesitlused, isegi jooksuvõistlus.

Ettevõtluspäeval arutleti palju Narva identiteedi üle ja väideti, et kultuuripealinna võistluses tõsiseltvõetaval tasemel osalemine on mõjunud linnarahvale julgustavalt ning tublisti narvakate enesekindlust tõstnud. Kultuuripea­linnaks kandideerimine oli suurepärane ettekääne, et Narva identiteeti mõtestada. Kultuuripealinna valikukomisjoni liige Anu Kivilo rõhutas, et 2006. aastal, kui Euroopa kultuuripealinnaks valiti Tallinn, teostati Tartus sellegipoolest tohutu hulk kultuuripealinna staatusega kaasnema plaanitud projekte. Nüüdki tuleks tema arvates Narvas kõik kultuuripealinnaga seoses plaanitu ellu viia, kui ka tiitlit seekord ei saadud.

Narva linnaarhitekt (kelle töö on, muide, linnas liikudes silmaga näha), kultuuripealinna projekti juhtinud ja ka „Station Narva“ projektikoordinaator Ivan Sergejev lausus, et head energiat ongi Narvas jätkuvalt tunda ja mõeldakse, mida järgmisena ette võtta. „Kultuuripealinna tiitel on läinud, tuleb mõelda tulevikule,“ ütles ta marurahulikult. Probleem olevat ainult selles, et Narvas ei tunnistata kohati, et linn ei ole üksi: normaalne on suhelda ka välismaailmaga ning vajadusel tugi ja abi vastu võtta. Ka „Station Narva“ sai teoks tänu välisabile, kuigi loomulikult toimetas festivaliga tohutult palju kohalikke.

Narvas näidati ettevõtluspäeva kavas ka Rain Rannu filmi „Ükssarvik“ ning autor oli ise kohal, et avada pisut nii idufirmade kui ka filmitegemise maailma. Muide, üks filmi mingis mõttes käivitavaid karaktereid on Ida-Virumaa vana kooli tööstuse juht, tõsiselt eel­arvamuste küüsis härra, kelle kohta USA riskikapitalist ütleb, et too on Uberi juht – ta lihtsalt ei tea seda veel. Rannu kasutas ka võimalust ja tõi välja, et Eesti enesekindlus idufirmade tegemisel sai alguse Skype’i edust: just siis saadi aru, et IT-sektor ei pea piirduma alltööga Ericssonile, vaid võib ise midagi suurt ette võtta. Usun, et varem või hiljem pöördub ka Ida-Virumaal tööstuse ja loomemajanduse suhe viimase kasuks. Praegu tehakse selleks esimesi samme ning oktoobris avab ametlikult uksed loomeinkubaator Objekt.

Seda juttu, et ise on ka võimalik midagi olulist ära teha, on nüüd Narva elanikele räägitud mõnda aega ja näib, et see on hakanud vaikselt mõjuma. Ühe vajaliku väljundi millegi tegemiseks ja oma ideede laiemalt tutvustamiseks pakkus ka „Station Narva“. Õieti on „Station Narva“ omamoodi võimalus tõestada, et kultuuri abiga on tõesti võimalik midagi muuta, nihutada barjääre ja teisendada suhtumist. Vähemalt mulle jäi mulje, et „Station Narva“ on Narva ellu toonud märgatava nihke ja pole põhjust soovida, et muutused leiaksid aset veelgi kiiremini. Rahu, ainult rahu, ütleks Karls­son.

Mõtlema ärgitav muusikavalik

Muusikafestivali raskuskese oli sel aastal mullu sügisel avatud Vabal Laval. Mäletatavasti oli eelmine festival koondatud Kreenholmi manufaktuuri, kus eelkõige kõrvallavadel siseruumides oli kuuldavasti palju tegemist kajaga, mis nurjas nii mõnegi etteaste. Vaba Lava ruumid olid helitehnika mõttes kindlasti kõvasti eelmisest aastast üle, eriti black box. Kui millestki jäi puudu, siis kõikehõlmavast industriaalsest atmosfäärist, mida pakuti nüüd eraldi Kreenholmi valgusrännakutena. Igatahes on kena, et elu Narvas edeneb ja mahajäetud tööstusmaastik ei ole enam peamine vaatamisväärsus, mille pärast linna tulla. Ometi nõustun, et Kreenholmi tööstuslinnaku massiivsust tasub vähemalt korragi kogeda, enne kui seda hakatakse järk-järgult taastama. Kuuldavasti algab puuvillaladudest muuseumi kujundamine juba õige varsti.

Peab mainima, et juuni lõpul Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis peetud „Mägede hääl“ ja „Station Narva“ on olnud tänavuse hooaja kaks jõulisema ja huvitavama kavavalikuga muusikafestivali, kui rääkida uuemast popmuusikast kõige laiemas mõttes. Kui muidu kipuvad festivalilt festivalile korduma samad parasjagu esile kerkinud ja katsetatud nimed, siis „Mägede häälel“ julgeti (ka pea-)lavale lubada üsna uusi tegijaid, kes pole veel välja andnud ühtki albumit ja alles otsivad oma lavalist nägu. Sama kehtib „Station Narva“ kohta, aga siin lisandus n-ö vene kaart, mis on muusikas hoopis heaendelisem mõiste ja lubadus kui poliitikas. TMW korraldajad saavad „Station Narval“ suurepäraselt realiseerida oma aastatega kogunenud suhted Venemaa ja üldse kogu Ida-Euroopa muusikatööstusega, see aga on omakorda kasulik paljudele kohalikele (ka venekeelsetele) esinejatele, kes esinevad festivali kavas. See on tohutu trump.

Nõnda hakkas sel festivalil kohe algul silma õrna häälega naislauljaga ülihead läbi keha käiva bassiga indie-rokki mängiv Blankenberge. Paljude n-ö väikeste ansamblite hulgas oli üks meeldejäävamaid vene Inturist oma ebakonventsionaalse koosseisuga, kuhu kuuluvad vaid laulev basskitarrist ja bass-saksofonist. Valgevene trio Molchat Doma elektrooniline muusika oli hoopis teist laadi elamus, kuid vokalisti tämber meenutas väga Joy Divisioni laulja Ian Curtise häält (nemad esinevad oktoobri algul ka Sveta baaris).

Huviäratavaid, eelkuulamise järgi ääretult nauditavaid eesti ansambleid sai palju kuulda öises vööndis Ro-Ro klubis. Ro-Ro oma ääretult hubase atmosfääriga on midagi sellist, mida Tallinnas ilmselt paljud taga igatsevad, kuivõrd ööelu valikute paljusus on viinud olukorrani, et analoogilised kodused kohad, kus ka bändid esinevad, pole viimasel ajal kuigi kaua vastu pidanud. Viimane uudis uste sulgemise kohta tuli klubikaksiku Rockstar’s ja Woodstock kohta. Sveta baar peab Balti jaamas õnneks juba paar aastat kenasti vastu, aga on pisut teist masti koht ja sealne industriaalne akustika on bändidele ülikeeruline. Kindlasti annaks seda parandada, aga see pole seni olnud prioriteet. Ro-Ro pisike tuba Narvas vastab linna publiku vajadustele ilmselt imehästi, aga „Station Narva“ suure publikuga polnud keegi osanud arvestada.

Sageli on artistide kujunemisel kõige huvitavam just see aeg, kui alles mõeldakse, kuidas esitada kontserdilaval elektrooniliselt produtseeritud materjali ning kuidas peaks live ka visuaalselt välja nägema. Värske ugriliku nõksuga R’n’B-d esitav Yasmin paistab olema just sellises üleminekustaadiumis: tema ühine live venna Mick Mooniga suvisel „Mägede häälel“ oli märksa särtsakam ja sisaldas palju ootamatuid elemente. Etteaste Narvas oli juba liiga turvaline, kuid ometi hea. Muidugi tuleb nentida, et paljude lugude kaasautor KKPalmy on puldis igati loogilisem valik kui Mick Moon, kuigi üks sõpruskond kõik.

Kergelt piinlikuks haltuuraks kujunes Nublu etteaste, mis oli festivali kommunikatsioonis üks põhilisi argumente, miks sinna minna. Möödunud suvel pöörast menu nautinud noor räppar on kardetavasti astunud kergelt reha peale, osaledes sellises integratsioonile pühendatud varjatud reklaamloos, mida nad nüüd Gameboy Tetrisega koos esitavad. Ühest küljest tähendab see populaarsuse järgmist taset (nägin festivalil selle loo kõlades nii elevil kui ka väga tüdinud nägusid), teisest küljest aga sõrme andmist mingisugusele maitsetule palaganile, mis oleks võinud jääda kellegi teise teha. Kontsert kinnistas mulje, et seni hoopis intelligentsema kuvandiga noore räppari kontserdile ei ole põhjust järgmine kord kibeleda, kui talle eraldatud tunnisest lavaajast kasutatakse ära alla 40 minuti ning sealjuures kõlab „Für Oksana“ mitu korda. Nublu ja Gameboy Tetrise kiituseks peab aga nentima, et eesti keele õpe käis Nublu ja Gameboy Tetrise esinemise ajal täie hooga: „Sul pole aluspükse,“ karjus rahvas saalis hoogsalt kaasa, emakeelest ja väikesest aktsendist väljagi tegemata. Muide, kõige põnevamad versioonid „Für Oksanast“ kõlasid Narva Veneetsias Asian Dub Foundationit lavale oodates. Üks neist oli väga õrnalt kostva vokaaliga seade, millele Svjata Vatra muusik Ruslan Trochynskyi tromboonil peale improviseeris. See oli hoopis ehedam muusika, kui kostab populaarseks saanud videos.

Et kultuurisuhe töötaks, ei saa aga festivali korraldajad põhimõtteliselt Narva kehvi bände tuua – ja üldine tase oligi väga kõrge. Nepaali juurtega Šveitsi artist Aïsha Devi oli üks elamuslikumaid esinejaid, kes viis oma hääle ja ootamatu, pidevalt muutuva rütmimustri abil saalitäie rahvast seikluslikule mägirännakule. Islandlaste GusGus moonutas mõned oma tuntud lood kohati tundmatuseni. Täiuslikust elamusest jäi puudu vaid ajamasin: oleksin tahtnud näha ka GusGusi (peaaegu) algupärast suure kunstirühmituse laadi kooslust, mis võlus mind telepurgis vististi 1999. aastal. See ei kahanda aga kuidagi GusGusi praeguse duo klubimuusika väärtust. Kuuldavasti tulid paljud festivalile motiveerituna Asian Dub Foundationi esinemisest laupäeva õhtul. Ka see elamus oli väärt Narva sõitmist, isegi kui dub-muusika ei ole lemmik: mind võlus kõige rohkem flöödi-beatbox, kuid kogu live oli haarav ning poliitilised sõnumid tõstsid kahtlemata publiku eneseteadvust – tulevik tuleb haarata enda kätte.

Mitme bändi ühiskonnakriitiline esinemine viis mõttele, et kõik välisesinejad olid „Station Narval“ valitud esindama teatud maailmavaadet, mis võiks Narvat ja Eestit tervikuna kuidagi edasi aidata ja kuulajaid nakatada, ärgitada mõtlema. Peale Asian Dub Foundationi oligi selle kõige parem näide Islandilt tulnud Hatari, kapitalismikriitiline kooslus, kus muretsetakse samuti praegu eelkõige kliimakriisi pärast. Enne Narvas esinemist olid nad teinud hämmastavalt põhjaliku eeltöö, et saada kõigepealt teada, millised teemad kõnetavad kohalikku kuulajat (julgen selle alla paigutada päris Narva elanikud, aga ka ülejäänud Eestist tulnud publiku), mistõttu kõneldi eesti keeles näiteks korruptsioonitantsust (see oli laval nukulikku rolli etendava bändiliikme Matthías Haraldssoni kõne) ja võimalusest, et NASA ekspertide teatel lõpeb maailm homme, aga valitsus ei võta ikka midagi ette, sest kliima soojenemine on nii arusaamatu nähtus.

Mis saab Narvast edasi?

Rõõmustan, et Narvas ja sealkandis laiemalt on piisavalt inimesi, kes eelistavad Alphaville’i kontserdile Kasepää laululaval (see oli augustis) Asian Dub Foundationi kontserti Narva Veneetsias. Mõlema sündmuse puhul on teatud kummalised aspektid ja turiste käis seal ka, aga ADFi kliimastreigi nime all toimunud lühikontserdil suudeti siiski head küljed üles kaaluda.

On märgiline, et selliseid julgeid kavasid tuuakse publiku ette just Ida-Virumaal, millest idee poolest võikski vähemalt mõneks ajaks saada n-ö alternatiivkultuuri meka: koht, kuhu minnakse tavaelust jalga puhkama ja midagi erilist ahmima. Muidugi pakub Ida-Virumaa selleks praegu ideaalseid võimalusi, nii filmivõteteks kui ka muidu nautimiseks. Varem või hiljem saab aga Narvast üsna tavaline euroopalik linn: kõik saab klanituks, nagu on juhtunud Tallinnaga üsna lühikese aja jooksul. Praegune Narva ajalooetapp on ajutine, see ei kesta igavesti. Kui praegu käiakse Ida-Virumaal just tööstusmaastiku, post­sotsialistliku pärandi ja eheda nõukogude unelma huvist, siis loodame, et sellest võetakse küll viimast, aga varsti on seal elamiseks, töötamiseks ja niisama käimiseks juba täiesti teised põhjused. Selleks on tarvis vaimset muutust ja seda me ei näe, vaid tajume pikema aja jooksul. Sellele piirkonnale pisut krediiti andes käin välja mõtte: ehk võiks juba nüüd minna Ida-Virumaale tutvuma nii kunstilise avangardi kui ka teiste tuleviku­teemadega.