Leebe muusikaline puudutus

Maarja Nuudi uuel albumil „Hingus“ kohtuvad minevik ja tulevik, pärimus ja tulevikumuusika. Seos pärimusega peitub seekord ennekõike väikestes detailides ja mõtetes.

ANITA MAASALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maarja Nuudi albumi „Hinged“ esitluskontsert 19. IX Sveta baaris.

Helilooja ja multiinstrumentalisti Maarja Nuudi 20. augustil päevavalgust näinud uus album pealkirjaga „Hinged“ on kohe pärast ilmumist saanud suurepärase vastukaja nii siinses kui ka välismeedias. Albumi esitluskontserti said muusikasõbrad oodata ligi kuu aega. Värske materjaliga juba tutvunud kontserdikülastaja kuulis sel õhtul nii mõndagi tuttavat, aga ka hulganisti uut ja improvisatsioonilist materjali.

Kui mõtlesin kontserdile jalutades esimestest kokkupuudetest Maarja Nuudi ja tema muusikaga, meenus, et esimest korda nägin teda kontserdi­laval aastaid tagasi ühel ERSO kontserdil hoopis löökpillimängijana. Julgen öelda, et juba sellest ajast olen pidanud teda väga mitmekülgseks artistiks, kelle puhul žanri- või isegi instrumendipiiride määratlemine on liiast ning kelle uut muusikat tasub põnevusega oodata. Viimati nautisin iseäranis eelmisel sügisel välja tulnud albumit „Fantasias for Violin and Guitar“ ehk „Fantaasiad viiulile ja kitarrile“, mis on sündinud koos USA eksperimentaalmuusiku Sun Araw’ga kümnepäevase Narva residentuuri tulemusena. Uuel ja kõnealusel kontserdil esitletud kauamängival on aga jälle täiesti uus nägu: domineerivad modulaarsüntesaatorid. Sealjuures on kõik lood Nuudi enda kirjutatud ja produtseeritud.

Maarja Nuut on albumi „Hinged“ jaoks suuresti inspiratsiooni saanud oma maakodus veedetud ajast ja perekonna juurtest. Hea tahtmise juures võinuks Sveta baaris mõelda, et artist on publiku enda juurde külla kutsunud.

Priit Mürk / ERR

Kes pühapäeva õhtul varakult Sveta baari kohale jõudis, sai atmosfääri sisse elada Martin Jõela mängitud maheda muusikavaliku saatel. Kuna olin ka ise varaste saabujate seas, sain mõnda aega istuda ja ringi vaadata. Mida rohkem publikut Svetasse kogunes, seda hubasemaks muutus ruum – saateks tihenev lavatoss, värvilised prožektorid, jutusumin ja klaaside kõlksumine. Selle kõige keskele jäi aga kirju vaibaga kaetud lava ning tehnikast pungil laud, mille kõrval vaasis põllulilled. Oli tunne, justkui oleksin sattunud kodukontserdile kellegi elutuppa. Nuut on selle albumi jaoks suuresti inspiratsiooni saanud just oma maakodus veedetud ajast ja perekonna juurtest, nii et hea tahtmise juures võinuks mõelda, et artist on publiku enda juurde külla kutsunud. Koduse ja hubase kesta seest koorus aga välja üdini professionaalne ja ääretult sümpaatne kava.

Kui Nuut lavale astus, hakkas muusika vaikusest justkui kiht kihi haaval välja kasvama, kusjuures igal kriginal, sahinal ning koputusel oli vast kootud muusikalises kangas oma koht. Terava kõrvaga võis ära tunda tuttavlikke hääli ning minna tagasi soojadesse suveõhtutesse ühes putukate sumina ja leebe läänetuulega. Kõige selle peale asetus viimase kihina Maarja Nuudi sume vokaal, millega ta eksperimenteeris igas loos suhteliselt vabalt. Lemmikuna toon välja Šveitsi trummari Nicolas Stockeriga kahasse loodud pala „On vaja“, mille aluspõhi kõlab lausa omamoodi nõidusliku ja rituaalsena. Tantsulisema meeleolu kutsus esile näiteks pealkirja „Kutse tantsule“ kandev pala, mis pani muidu tasasel publikul kergelt puusa nõksuma. Kogu õhtu meelelaad oli aga pigem mõtlik ja karge. Võis tõesti tõdeda, et sellel albumil kohtuvad minevik ja tulevik, pärimus ja tulevikumuusika. Seos pärimusega ei ole ses muusikas niivõrd otseselt kuulda, vaid peitub pigem väikestes detailides ja mõtetes.

Laval sai näha ka loometöö nii-öelda mustemat poolt: puntras juhtmeid, tõrkuvaid nuppe ja katkist tehnikat. Õigupoolest oli vahelduseks väga meeldiv kaasa elada millelegi, mis pole täiuseni viimistletud, vaid on alles ahjusoe ja pisut krobeline. Nii jäi rohkem ruumi üllatusteks ja katsetusteks ning tunni­ajane kava möödus justkui lennates. Veel koduteelgi panin kõrvaklappidest albumi mängima, et kontserdielamust pikendada.

Kontserdipäeva hommikul juhtusin ERRi portaalist lugema intervjuud, kus Nuut ütleb, et muusikat tehes ei ole tema eesmärk inimeste südant võita, vaid lihtsalt iseennast väljendada.* See mõte võib ühtepidi tekitada vastakaid tundeid, sest kuigi muusika peab eelkõige algama iseendast, siis materiaalsest küljest vaadatuna peab see professionaalse artisti ka ära elatama. Küll aga tõestavad andekad muusikud ikka ja jälle, et just iseendale tehtud loomingus on sageli peidus see, millesse on pandud universaalsed mõtted ja tunded ning mis saab seeläbi inimestele südame­lähedaseks. Albumit kuulates soovitan sulgeda silmad ja lasta muusikal end lihtsalt kanda, ootamata seejuures tingimata mingit tugevat reaktsiooni. Kui üldse, siis tasub sellest muusikast otsida midagi õrna ja teraapilist.

Kes ootas Maarja Nuudi kontserdilt võimsust ja peomeeleolu, pidi ilmselt kergelt pettuma, sest õhtu kulges stabiilselt vaoshoitud ja pehmel lainel. Tegu on just niisuguse muusikaga, mis astub hellalt ligi, teeb pai ja jätab sisse sooja tunde. Nuudi album ja kontsert oli ideaalne pühapäevaõhtune kava, mis pani punkti mu pikale nädalale ning andis värske hingamise järgmisele.

* Maarja Nuut: minu jaoks pole eesmärk omaette inimeste südameid võita. – ERRi portaal Menu 19. IX 2021. https://menu.err.ee/1608343574/maarja-nuut-minu-jaoks-pole-eesmark-omaette-inimeste-sudameid-voita

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht