Kuu aega eesti muusikat

Eesti kõlamaailma oli Usedomi muusikafestivalil esitletud võimalikult mitmekülgselt ning seda kohtab meie puhul harva.

GREGOR KULLA

Usedomi muusikafestival 17. IX – 8. X Usedomi saarel Saksamaal ja Poolas. Eesti muusika eri. Intendant Thomas Hummel, dramaturg Jan Brachmann, aupatroon Kurt Masur.

Esimesse kontserdipaika oli hotellist 26 kilomeetrit. Tuletan meelde, et olin kuurortsaarel, kus ühissõidukid pole liiklemiseks just kõige levinum võimalus ning takso on tapvalt kallis. Mõtlesin võtta laenu­ratta, kuid pilt minust Karl Joonas Alamaa loodud mürkrohelise miniseeliku ja volangidega pintsakuga maanteeserval higistamas laapas mõtte meelelt. Hetk hiljem helistas mulle kalliks osutunud pressi­esindaja, kes mind iga päev saart mööda ringi sõidutas ja mulle selle möödanikust kõneles. Võluva Usedomi põneva ajaloo jätan mõne muu teksti tarbeks ja võtan analüüsida festivalil kõlanu ja nähtu.

1999. aastast on Usedomi muusikafestival kehtestanud end Läänemere poodiumina: igal aastal on keskmes üks Läänemere piirkonna riik oma muusika ja muusikutega. Kolmenädalase programmiga on Usedomi muusikafestival üks suuremaid temaatilisi muusikafestivale maailmas. Saarel asuvas Peenemünde Kraft­werki saalis dirigeeris oma kolm viimast kontserti festivali aupatroon Kurt Masur. XX Usedomi muusikafestivalil astusid üles New Yorgi Filharmoonikud ühes Jaap van Zwedeni, Anne-Sophie Mutteri, Thomas Hampsoni ja Jan Lisieckiga. Usedomi festivalil on osalenud ka Krzysztof Penderecki, Christoph von Dohnányi, Esa-Pekka Salonen, Alan Gilbert, Andris Nelsons, Christoph Eschenbach ja meie Järvid. 2008. aastal asutati festivali tarbeks ka nüüdseks juba rahvusvahelise tuntuse saavutanud Läänemere Filharmoonikud, mida juhatab Kristjan Järvi ning mille hiljuti Estonia kontserdisaalis esitatud kava sisustas ka tänavuse festivali avakontserdi.

Minust kaugel, Karlshageni külalistemajas, astusid üles värsked kaasad Hans Christian Aavik ja Karolina Aavik. Kavas olid Heino Elleri „Männid“, Eduard Tubina „Süit eesti tantsuviisidest“ ja capriccio nr 1 ning Eduard Oja „Aeliita süit“. Kontserdi teise poole sisustasid Richard Straussi allegretto E-Duur TrV 295, laulud op. 41 nr 1 TrV 195 „Wiegenlied“ ja „Waldseligkeit“ op. 49 nr 1 TrV 204 ning sonaat Es-Duur op. 18 TrV 151. Aavikute duo on flamboyant ja paistis kväär. Mis mõttes kväär? See on eesti keeles üsna uus ja võõras sõna, mis võetud inglise keelest (queer) ja tähendab iseenesest midagi päris mõistetavat: kummaline, veider, ebatavaline, -normaalne. Läänes on selle sõnaga väärkoheldud lesbisid ja geisid, kuid nüüdseks on see sedavõrd keeruka ja tähendusrikka tähendusloomega, et selle avamiseks kirjutatakse mahukaid köiteid.

Kui paljuski mõistetakse sugu muusikas (sh ka kväärlust muusikas) seksuaalsuse kaudu¹, astun mina sammu edasi (või tagasi) ning püüan niisuguse mõistmise minetada. Selles tekstis ei tähenda „kväärlus“ gei või lesbi olemist, vaid n-ö normaalsuse küsimuse alla seadmist. Sellele pole lollikindlaid kriteeriume peale valmisoleku otsida normaalsusele vastupanu – teadvustades, et meie endi teod ja mõtted on need, mis panevad sellele aluse.² Seega mõjutab kväärlus meie minevikumõistmist, et asetada meid pisut teistsugusesse ühiskonda. Asetan rõhu mitmekülgsusele ja kalevi alla pandud või peidetud küsimustele, mida nähakse pealiskaudselt ehk millegi võõra, üldistatult ja negatiivses võtmes ebatavalisena, samuti sellele, kas ja kuidas seda tehakse või kuidas püütakse n-ö probleemi lahendada.

Vaatasin nii Aavikute duot kui ka järgmisi kontserte just selle pilguga ning pean seda lähenemisviisi tänapäevase loomingulise tegevuse mõtestamise nurga­kiviks. Tegu võiks olla sooliselt, s.o ka loominguliselt hierarhilise suhtega, mida võib Aavikute kammeransambli puhul pealtnäha täheldada. Küll ei ilmnenud nende kehakeeles, interpretatsioonis ega ka suhtes publiku või teineteisega ühtegi n-ö ühiskondlikult määratud hierarhilist seost. Karolina kehakeel oli jõuline ja julge ning püüdis sama palju tähelepanu kui Hans Christiani oma. Nende koostoimet ei määranud pianisti ja viiuldaja suhe, vaid see moodustas terviku, mis andis aimu mõlema tõlgenduslikest taotlustest. See polnud ühtlustatud ega taandatud, Karolina ei sõltunud Hansust ega vastupidi: nende suhtes väljendus nii visuaalselt kui ka kõlaliselt vastastikune austus. Ennekõike mängisid kaks isikupärast solisti, kelle koosloome tulemus pole mitte üksnes harmooniline ansambel, vaid kolmanda mõõtmena joonistus välja ka omapärade ristumispunkt, mis paistis mulle kväärina. Hans Christian tutvustas teoseid ja Jan Brachmann tõlkis tema jutu saksa keelde – nõnda loodi publiku ja esineja vahel sild, mille all ei vulisenud kuulaja peas vaid isiklik vaimumahl, vaid mahlaoja hargnes ning lubas mõtestada ka esinejate sõnastatud taotlusi ja valikuid. Publik võis ja sai neile avalikult reageerida, andes nii aimu ka kollektiivsest mõistmisest.

Kontserdilt pealkirjaga „Junger Meister der Violine“ ehk „Noor viiulimeister“ kostis enim kõrvu Oja „Aeliita süit“, mille tõlgendus tõendas, et esitajad on teose sisust teadlikud. Aavikute interpretatsioon oli ebamaine, kauge ning justkui käeulatusest väljas. „Iidne laul“ mõjus kui virtuoossete pretensioonideta udune mõtisklus, mis juhatas sisse „Magri haua“. See kõlas kui hämar ja pingeline protsess, mis ei jõua selles osas kulminatsioonini, vaid üksnes pulbitseb ja võtab pressitud suuna „Magatsitlite tantsus“. Viimases osas väljutakse kaemusest ning seistakse silmitsi millegagi, millele ei osata avali reageerida.

On palju kaudseid tõendeid, et Minona von Stackelberg (sünd 8. IV 1813, ema Ungari krahvinna Josephine von Brunswick) oli Ludwig van Beethoveni tütar. Tema ametlik isa oli edumeelne reformipedagoog, eesti talurahvahariduse pioneeri ja pühendunud pietisti Johann Heinrich Pestalozzi õpilane, baltisaksa parun Christoph von Stackelberg. Minona kasvas üles Tallinnas, kuid pärast isa surma suundus ta koos õe Mariega elama ema sugulase juurde Transilvaaniasse. Pärast Marie ja Transilvaania tädi surma viis Ungari aadlisuguvõsa Bánffy Minona Viini oma seltskonnadaamiks. Kui Minona ema õde Therese von Brunswick suri, sai ta tädi pärandvarast dokumente, sh hulganisti kirglikke armastuskirju Beethovenilt Josephinele. Minona, kes olevat olnud noorena väga andekas pianist, nagu kirjeldas üks Christoph von Stackelbergi õpilastest, suri 21. II 1897 üksiku, vallalise ja lastetuna.³ Jüri Reinvere Minonast kirjutatud samanimeline ooper esietendus 2020. aastal Regensburgi teatris. Ooperi libreto põhineb tema enda Tartu arhiivis tehtud uurimistööl. Nii juurdlesid järgmisel päeval Beethoveni salongiks nimetatud vestlusringis Jan Brachmanni juhtimisel Reinvere ja Bonni Beethoveni maja direktor Malte Boecker Minona elukaare ja tema päritolu üle. Arutelu illustreerisid nii äsja esinenud Aavikute duo kui ka järgmisel päeval üles astunud Mirjam Mesaku ja Ewa Danilewska ansambli helinäited.

Minu kuurortvisiidi lõpetasid Mirjam Mesak ja tema kolleeg Ewa Danilewska Baieri riigiooperist. Kontsert „Herbstsonnen­lieder“ ehk „Sügispäikeselaulud“ leidis aset Benzis asuvas väidetavalt ilusaimas Usedomi kirikus, kus kõlas rahvuslikus toonis kava: Frédéric Chopini masurkad op. 24 ning Sergei Rahmaninovi, Ester Mägi ja Eduard Tubina laulud. Kontsert oli selge ülesehitusega ja enesekindel. Kontrastiks oli Mirjami ja Ewa loodud üdini habras ja efektita atmosfäär, milles oli kuulajana mugav olla. Ewa Danilewska on aukartust tekitav pehme mängustiiliga pianist, aga ka muidu imetabane karakter, kellelt on keeruline pilku eemale juhtida. Tema miimika on niivõrd erakordne ja läbinähtav, et sellega ühes märkad end pingist lahti laskvat ja vitraažipeegeldusest naeratavat. Chopini masurkasid mängis ta kergleva stiihiaga, mis viskas mind õhku, kuid puhus kohe kaugele. Mirjami hääl on saksaliku siidisuse ning dünaamika eestlasliku ranguse ja treenitusega. Mirjam on igati intellektuaalne laulja: laval ei olnud tegu ooperilaulja, vaid suurepärase näitlejaga, kes haaras mind nii oma oleku, tõlgenduse kui ka võimekusega.

Festival oli massiivne, üllatavalt ülevaatlik ning pretensioonitu. Eesti kõlamaailma oli esitletud võimalikult mitme­külgselt ning seda kohtab meie puhul harva: esindatud oli klassikaline, nüüdis-, pärimus- ja džässmuusika. Kavade moodustamisel võinuks enam silmas pidada nii kõlalist kui ka soolist mitmekülgsust, kuid see on kriitika ennekõike interpreetidele, mitte festivali korraldajatele, sest festivaliprogrammi koostamisel oli soolist esindatust silmas peetud küll. Usedomi muusikafestival on harukordne ettevõtmine ainulisel saarel.

1 Nt Fred Maus, Classical Concert Music and Queer Listening. – Transposition 2013, nr 3. 10.4000/ transposition.148.

2 Kathy Rudy, Queer theory and feminism. – Women’s Studies 2000, nr 29 (2), lk 195–216. https://doi.org/10.1080/00497878.2000.9979308

3 Jan Brachmann, Usedomi muusikafestivali kavaraamat.