Kunst, mõtted, isiksus

On erakordselt tervitatav, et on ilmunud raamat nii maailma kui ka meie muusikakultuurile nii olulisest tegijast kui viiulikunstnik, dirigent, mõtleja ja professor Igor Semjonovitš Bezrodnõi.

TOOMAS VELMET

Muidugi, ka niisugune raamat Sibeliuse kohta võib meil olla – nii on alustanud Leo Normet Santeri Levase raamatu „Jean Sibelius“ eestikeelse väljaande eessõna. Mina alustan oma kirjatükki sõnadega: muidugi, just selline raamat peab meil Igor Bezrodnõi kohta olema.

Raamat on tõlgitud venekeelsest originaalist, mis on välja antud 2010. aastal Moskva riikliku konservatooriumi välja­andena. Vaatamata päris põhjalikule uurimisele jäi teatav müstika – originaal 320 lk versus tõlge 558 lk – mul lahendamata. Seejuures on tõlkest välja jäetud originaali intervjuud-mälestused (23 lk). Tõsi, eestikeelse väljaande tekst on suurem ja pildimaterjal samuti ning lisanduvad Kristel Papli eessõna (8 lk) ja Mari Tampere järelsõna (4 lk). Ikkagi 230 lehekülge – see on ju terve raamat. Jätame selle küsimuse üles, eestikeelset lugejat see ju ei puuduta.

Miks peaks seda raamatut lugema? Kes see Igor Bezrodnõi oli? Pakun välja järgmise rea nimesid: Jascha Heifetz (1901–1987), Isaac Stern (1920–2001), David Oistrahh (1908–1974), Henryk Szeryng (1918–1988), Yehudi Menuhin (1916–1999), Igor Bezrodnõi (1930–1997). Mõni nimi tuleb ju tuttav ette. Tõsi, need on XX sajandi suured geniaalsed viiuldajad, aga ka muusikud-aristokraadid, filo­soofid-mõtlejad. Igor Bezrodnõi, neist noorim, on selle plejaadi viimane aristokraat – nii on ta ajalukku jäädvustunud. Ise on ta selle au delegeerinud oma instrumendile, s.o viiulile, öeldes vägagi veendunult (seda ta oskas), et viiul on vaieldamatult aristokraatne pill.

Miks siis ikkagi on see muusik ja eestikeelne raamat temast meile niivõrd tähtis? Mitte ainult seepärast, et tema perekond on eestimaine ja -meelne. Abikaasa Mari Tampere ja tütar Anna-Liisa Bezrodny on need, kes jätkavad tema tööd viiulikunstikena. Igor Bezrodnõi oli aastatel 1984–1997 Eesti muusika- ja teatri­akadeemia professor-konsultant, nii et kõik selle põlvkonna viiulitudengid ja nii mõnigi anderikkam muusikakeskkooli õpilane võivad oma CVs nimetada Bezrodnõid oma õpetajaks. Eriti töökad ja andekad on tema klassis lõpetanud Moskva konservatooriumi või Sibeliuse akadeemia. Meie praegune keelpillikultuur seisab kohe kindlasti Bezrodnõi laotud vundamendil. 1994. aastal valis EMTA nõukogu professor Igor Bezrodnõi akadeemia audoktoriks. Peale Eesti on viiuli­kunstnik, dirigent ja professor Bezrodnõi pikka aega ja kõigis tema aspektides olnud seotud Soome muusika­kultuuriga, nii et 1992. aastal anti talle Soome Lõvi rüütelkonna I järgu rist.

Dmitri Šostakovitšilt pärineb ütlus, et isikuraamatute kõige igavam ja mõttetum osa on seotud peategelase perekonna ja lapsepõlvega. Bezrodnõi puhul ei saa sellest vaikida, sest ta on sündinud Thbilisis ning mõlemad tema vanemad olid viiulikunstnikud ja pedagoogid. Igoril ei olnud muud võimalust kui liikuda edasi ettelaotud rööbastel, mis viisid perekonna Moskvasse ja Igori legendaarse professori Abram Jampolski (1890–1956) viiuliklassi, kuhu ta jäi 18 aastaks ja enamgi veel. Pärast auväärt professori lahkumist võttis Igor üle tema klassi ja hiljem ka kateedri. Areng Jampolski metoodilisel ja mentaalsel juhendamisel oli imetlusväärne. 17aastaselt tuli esimene rahvusvahelise konkursi võit, 19aastaselt teine ja 1950. aastal ehk 20aastaselt kolmas võit ja seda Johann Sebastian Bachi konkursil Leipzigis. See kõik tipnes Stalini preemiaga, mis avas suletud maailmast ukse avatud maailma, muutis Bezrodnõi maailma vähemalt kuus korda suuremaks ja sadu kordi avaramaks.

Igor Bezrodnõi oli üks viimaseid muusik-aristokraate – nii on ta ajalukku jäädvustunud. Ise on ta selle au delegeerinud oma instrumendile, s.o viiulile, öeldes vägagi veendunult, et viiul on vaieldamatult aristokraatne pill.

Videokaader

Sellest kõigest võib lugeda pea­tükis „Reisikirjad“, kus on lausa füüsiliselt tajuda, kuidas noor muusik ahmib endasse informatsiooni ja emotsioone. Raamatu esimene struktuuriosa (inter­vjuu, artiklid, teaduslik-metoodilised tööd, reisikirjad) sisaldab raamatu kõige olulisemat ja väärtuslikumat materjali. Lipukirjana tõuseb esile tees „Tõeline kunst ei talu spekulatsioone“.

Selle alla mahub kogu Bezrodnõi elu ja tegevus. Nii ta elas ja tegutses, olles seejuures piiritult aus ja põhimõtte­kindel nii inimese kui ka muusikuna, või vastu­pidises järjekorras. Erilise tähelepanu soovitan lugejatel pühendada artikkel-vestlusele „Mozart“. Kui olete selle omandanud, siis te enam raamatut käest ei pane. Edasisest joonin alla Vladimir Grigorjevi sisutiheda kirjutise „Lisatõmbeid portreele“. Päris nõus ei ole ma ainult selle pealkirja tõlkega. Venekeelne „štrihh“ on kindlasti „poogna­tõmme“ kui termin, aga siin siiski pigem „pintsli­tõmme“, kui juba portree lisa vajab.

Professor Bezrodnõi istus lugematu arv kordi maailma kõige olulisemate rahvusvaheliste konkursside žüriides. Ometi oli ta konkursside tulemuste ja tuleviku suhtes päris skeptilisel arvamusel, mis on paljuski osutunud prohvetlikuks, vt peatükki „Mõtteid kaasaja esituskunstist“. Kahju, et väljavõtted metoodilistest töödest Moskva konservatooriumis ainult vihjavad professori süvenemisastmele töös Brahmsi, Beethoveni ja Prokofjevi sonaatidega, kuigi ta seisukohad on väljendatud äärmise täpsusega ega anna võimalustki vääriti mõistmiseks.

Et Igor Bezrodnõi on multimuusik, teavad kõik, kes on hoomanud tema muusikalist haaret. Juba kolmeaastane Igor teatas vanematele, et temast saab dirigent. Üldiselt harva, aga järjekindlatel unistajatel ikkagi esineb kordaminekuid ka unelmate vallas. Kindlasti poleks see juhtunud nõnda varakult, kui katastroofiline õnnetus USA turneel poleks saanud saatuslikuks hiilgavale täiemahulisele üleilmsele solistitegevusele. Bezrodnõi dirigendiambitsiooni tõsidusest annab tunnistust fakt, et ta alustas algusest. Moskva konservatooriumi eduka õppejõuna hakkas ta sealsamas dirigeerimist õppima. Samuti alustas ta oma dirigendikarjääri ettevaatlikult ja ilma kisa-kärata. Seda kaugemale ta jõudis, vähemalt kaugemale kõigist neist, kes enne teda olid vahetanud poogna dirigendikepi vastu, k.a David Oistrahh.

Parim Tšaikovski „Romeo ja Julia“ esitus, mida olen kuulnud (ja ma olen kuulnud neid palju), kuulub Igor Bezrodnõile, mitte Jevgeni Mravinskile ega Jevgeni Svetlanovile. Bezrodnõi tegevus kammermuusikuna on mulle eriti lähedane ja kindlasti ka otsene eeskuju. Maailmas suure, kui mitte öelda suurima tähelepanu pälvinud Moskva trio – Igor Bezrodnõi, Mihhail Homitser (tšello), Dmitri Baškirov (klaver) – oli Tallinna triole koosseisus Jüri Gerretz, Toomas Velmet ja Valdur Roots suurim eeskuju. Tähelepanu ja soojus, mida Bezrodnõi osutas trio sõpruskonnale, oli erakordne. Eriti erakordne oli töö ja selle maht, aeg, mille need supersolistid kulutasid ansamblimängule. Kuulnud nende esituses Tšaikovski triot, ei söandanud meie teost esitada enne, kui alles oma 20aastase karjääri päris lõpus.

Dirigendiameti jooksul oli Bezrodnõil kaks statsionaarset kollektiivi: Moskva Kammerorkester ja Turu Sümfooniaorkester. Viimase peadirigendi saavutusterohkest ametiajast annavad ülevaate rohked raamatus avaldatud arvustused, k.a kurikuulsa Helsinkin Sanomate arvustaja Seppo Heikinheimo oma, kes tõdeb, et Turu Sümfoonia­orkester on Bezrodnõi ajal saavutanud kõrgema taseme kui Prantsuse Rahvusorkester Lorin Maazeliga.

Mahuliselt päris märkimisväärse osa (180 lk) haarab enda alla peatükk „Mälestused – sõbrad, kolleegid, õpilased, lähedased“. 36 muusikutele vägagi olulist inimest avaldavad oma mõtteid seoses Igor Bezrodnõiga. Üsna sageli nende mõtted kattuvad, mis on mõistetav. Oleksin neid siiski kärpinud, seda enam et eesti lugejatele ei ütle neist paljude nimi enam midagi, aga ehk sunnib see vähemalt pöörduma dr Google’i poole. Mina oleksin kindlasti avaldanud pigem 20 lk mälestusintervjuud, kus on professorite Sergei Dorenski, Oleksandr Bondurjanskõi, Sergei Kravtšenko ja Aleksandr Vinnitski sisutihedaid arutlusi.

Pole juhus, et alustasin kirjatükki tsitaadiga eestikeelse Santeri Levase Sibeliuse raamatu eessõnast. Bezrodnõi oli kohtunud Jean Sibeliusega tema kodus Ainolas ja esitanud heliloojale tema kaks teost, mida too polnud varem kuulnud mängitavat. Helilooja oli pisarateni liigutatud.

On erakordselt tervitatav, et meie üha pinnapealsemaks muutuvas keskkonnas on ilmunud raamat maailma, aga ka meie muusikakultuurile nii olulisest tegijast kui viiulikunstnik, dirigent, mõtleja ja professor Igor Semjonovitš Bezrodnõi.