„Kultuurikompass“ kannustab keskkonnahoidlikkust

Foorum pakkus lootust, et kui inimene, teadus, loodus ja poliitika teevad koostööd, siis jääb inimkultuur kestma.

TANEL JAN PALGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 foorum „Kultuurikompass: kuidas muuta maailma keskkonnahoidliku kultuurikorralduse kaudu?“ 28. IV Tartus.

Põhjamaise ja kogukondliku fiilinguga Tartus toimus kolmas rahvusvaheline foorum „Kultuurikompass“, mille põhiküsimus oli ja on: kuidas muuta maailma keskkonnahoidliku kultuurikorralduse kaudu? Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 käivitas „Kultuurikompassi“ sarja 2019. aastal. Kord on teemade rõhuasetus kohalik ja siis jällegi rahvusvaheline. Sel korral oli foorumile kutsutud tarku kõnelejaid kogemusi jagama eri ilmakaartest üle Euroopa. Keskkonnahoid, jätkusuutlikkus ja rohepööre on teemad, millest ei saa üle ega ümber ka kultuur, paraku. Ilma eluterve keskkonnata ei saa olla kultuuri. Saab, kuid see pole tervislik inimestele ega planeedile.

„Kultuurikompass“ oli suurepäraselt ajastatud, sest foorumi tervitus­sõnavõtus sai Tartu linnapea Urmas Klaas jagada rõõmusõnumit Tartu valimisest Eesti ainukese linnana saja kliimaneutraalseks pürgiva Euroopa linna sekka. Kokku kandideeris Euroopa Komisjoni missioonil 377 linna. Kliima­neutraalsus on seisund, kus üks piirkond ei paiska õhku vähem ega rohkem kasvuhoonegaase, kui ökosüsteem parasjagu siduda jõuab. Eesti riiklik ambitsioon (sh pealinn Tallinn) kasvuhoonegaaside nulli viimiseks on laisalt kooskõlas Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse kavaga 2050. aastaks. Tartu on oma visioonis 20 aastat ajast ees, hoogsat tõuget tegutsemiseks pakub loomulikult Euroopa kultuuripealinna staatus, aga mitte ainult – see on päevapoliitikaülene kogukondlik visioon.

Foorumi esimeses pooles harutasid keskkonnahoidlikku mõttelõnga riigi tasandilt kultuuriministeeriumi kultuuri­väärtuste osakonna juhataja asetäitja Mihkel Kaevats, kohaliku omavalitsuse tasandilt Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul ning Euroopa Liidu tasandilt Euroopa kultuuripealinnade eksperdikomisjoni ekspert ja nõustaja Else Christensen-Redzepovic. Kultuurikorraldajatel tuleb mõista, et kultuuripoliitika on Euroopa Liidu liikmesriikide endi korraldada – Brüsselis on välja töötatud mitmesuguseid koostööraamistikke ja (rahastus)programme, kuid Eesti valitsusele ja inimestele keskkonnahoidliku kultuuri­poliitika strateegiate arendamine ja rakendamine ei ole Brüsseli ametnike pädevuses. Kultuur on küll inimtegevuses kõikehõlmav, kuid ka ÜRO 17punktises kliimastrateegias ei ole eraldiseisvana mainitud kultuuri. Sellest on omakorda mõjutatud Euroopa Green Deal, kus samuti ei ole mainitud kultuuri eesmärgina. Else Christensen-Redzepovici sõnavõtust jäi kõlama, et ülevalt alla poliitika suunamine ei toimi. Kusagil on lüli, mis ei ühendu teistega, ning Euroopa Liidu programmide kaunid eesmärgid ja võimalused ei jõua kohalikule ega rohujuure tasandile. Kus see katkine lüli on?

Lähitulevikus paneb Tartu linn avalike ürituste korraldajatele rahastuse saamisel kohustuse töötada välja keskkonnahoidlik „roheline plaan“ ja seda järgida. Linn soovib keskkonnahoiu teha ettevõtetele ja ürituste korraldajatele auasjaks. Fotol Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul.

Videokaader

Eesti riiki esindav Mihkel Kaevats suutis väärtusliku kõneaja enda kasuks tööle panna, aga sisulises mõttes oli tegemist pigem filosoofilise targutamisega varjamaks fakti, et kultuuriministeerium ja valitsus tegutseb lähtuvalt laissez-faire-visioonist: ehk reguleerib turg end ise ära!

Viimaseid seadusandlikke kohustusi, mille riik soovib kohalike oma­valitsuste pädevusse jätta, on pakendite ja ühekordse plasti vältimine. Tartu linna tagasiside seaduseelnõule1 oli, et ainult avalike sündmustega seonduva reguleerimine ei ole jätkusuutlik ega ka mõjus, eriti kui seadus ise lahendusi ei paku. Ka selles osas on paljud roheteadlikumad festivalid riigist juba ammu mitu sammu ees. Seda, et Eesti rohepööre riigi tasandil edeneb teosammul, julgevad avalikult tõdeda ka Eesti ettevõtjad. Euroopa Liit pakub kultuurikorraldajatele rohelist porgandit, kuid selle närimiseks tuleb järjest enam sobituda koostöövõrgustikesse ning tegutseda lähtuvalt keskkonnahoidlikkuse ja kaasatuse printsiipidest. Kas see katkine lüli ketis ongi Eesti päevapoliitika?

Häid näiteid kogukondlikust ja jätku­suutlikust tegutsemisest pakuvadki mitmesugused festivalid rohujuure tasandil ja edumeelsemad kohalikud omavalitsused, nende hulgas Tartu linn. Marleen Viidul keskendus „Kultuurikompassil“ esialgu vastakaid arvamusi tekitanud Autovabaduse puiestee eduloo tutvustamisele. Hoolimata sellest, et koroonakriisi tõttu oli turiste vähe, on see viimasel paaril aastal võitnud linlaste toetuse ning osalejate arv hoopiski kasvas. Sealjuures rakendati seal keskkonnasõbralikkust: kasutusel olid tagatisega nõud ja taaskasutatav elekter, ülejäänud toit annetati toidupanka, sorteeriti prügi, dekoratsioone taas­kasutati ning peeti keskkonnateemalisi arutelusid. Sedasi tarmukalt tegutsedes on Tartu linn jõudnud saja rohelise sihtkoha nimistusse.2 Lähitulevikus paneb Tartu linn avalike ürituste korraldajatele rahastuse saamisel kohustuse töötada välja keskkonnahoidlik „roheline plaan“ ja seda järgida. Linn soovib keskkonnahoidlikkuse teha ettevõtetele ja ürituste korraldajatele auasjaks!

Foorumi teises osas tutvustasid huvitavaid maailma muutvaid keskkonnahoidlikke kultuurikorralduslikke tegevusi pikaajalise kogemusega festivalikorraldajad, mõtlejad ja uuendajad. Kõlama jääb konsensuslik seisukoht, et keskkonnahoidlik kultuurikorraldus tähendab eri sektorite koostööd ning arutelude algatamist, mis esiti võivad kulgeda vaevaliselt, kuid kindla visiooni olemasolul haaratakse kaasa ka skeptilisemaid ja kriitilisemaid kultuuritarbijaid, et harjumusi muuta. Siin­kohal on tähtis koguda andmeid ja teha koostööd teadlastega, sest paljud keskkonnahoidlikud praktikad võivad olla seadustega reguleerimata. Markantse näitena tutvustas Portugali „Boom festivali“ eestvedaja Artur Mendes juhtumit, kus festivali komposttualettide sisu ei kategoriseeritud seaduses prügi ega väetisena, kuid teadlaste abiga tõestati, et kompostvetsude jääk on siiski väetis, mida saab kasutada põllul, ning seaduses markeeriti see hiljem A++ väetisena. Artur kutsus festivalikorraldajaid julgelt teadlastega koostööd tegema tõestamaks nii osalejatele kui ka poliitikutele, et keskkonnahoidlik kultuurikorraldus on loodusele ja inimesele hea. Targad andmed loevad!

Põnev oli kuulata ka Viini firma VeloConcerts jalgrattaleiutaja Jonas Skielboe kogemusi nullemissiooniga lava ja transpordi ühendamise kontseptsioonist, mis töötab! See rattalava leidis kasutamist foorumieelsel päeval Tartus, kus esmalt toimus kontsert kesklinnas ja seejärel vurati rattaga Annelinna magalarajooni, kuhu kultuur üldiselt ei jõua. Loomulikult on firma VeloConcerts disainratta jaoks vaja toimivat ja turvalist rattateede taristut. Tallinn on küll rohepealinn, aga … Tallinnal on aeg õppida Tartu 2024 tegemistest ja kogemustest – ka rattateede asjus! Jonas mainis, et kõige rohkem kriitikat pälvib tema kontseptsioon, kuna see ei ole ilmastikukindel, kuid tema soovitus on austada ilma ja loodust: paduvihmas ei olegi mõtet kontserti anda, see ei oleks publikulegi mugav.

Esinejate ja publiku transportimine oligi foorumil üks peavalu valmistavaid küsimusi, sest see tekitab festivalide ja kultuuriorganisatsioonide puhul kõige rohkem kasvuhoonegaase. Täielikult ekraanide ja digilahenduste taha peitu pugeda ei saa: kultuur toimib siiski vahetus kontaktis ning kultuur toob meid ju kokku! Kultuuritarbijad peavad siiski olema oma transpordivalikutest teadlikud ning korraldajad võiksid pakkuda festivalile jõudmiseks erilahendusi, et publik ei sõltuks autost.

Ühendkuningriigi algatuse Theatre Green Book nõustaja Feimatta Conteh lausus, et alustada tasub sellest, mis on juba olemas – enam pole vajadust pideva uue järele –, ning et samamoodi mõtlevatest rakukestest tuleb luua koostöövõrgustikke. Music Declares Emergency asutajaliige Lewis Jamieson rõhutas, et loomeinimesed peaksid ühiskondlike teemade suhtes julgemini ja sõnakamalt solidaarsust väljendama – olgu siis asi kas või kliimakatastroofis: „There’s no music on a dead planet!“3

Foorum pakkus lootust, et kui inimene, teadus, loodus ja poliitika teevad koostööd, siis jääb inimkultuur kestma. Helsingi biennaali keskkonnamõjude kaardistaja andis Tartu 2024 toimkonnale ülesande töötada välja meetod ühe kunstiteose keskkonnamõju hindamiseks. Kultuuripealinn Tartu 2024 teeb selle ära.

1 Jäätme-, pakendi- ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu.

2 Green Destinations, Top 100 Collection. https://greendestinations.org/about/destinations/top100-collection/

3 „Surnud planeedil muusikat ei ole!“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht