Kui nüüdismuusika on veres

Kontserdikorraldajad kinnitavad, et veebiülekanne ei asenda tavapärast kontserti. Teisalt on veebiülekandel vaieldamatu potentsiaal anda uuele muusikale tavapärasest avaram kõlapind.

AARE TOOL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.

Eesti muusika päevad olid tänavu laiendatud Balti muusika päevadeks, aga kärbitud seejuures koroonapiirangute tõttu veebifestivaliks. Kui veebikontserte on viljeldud juba vähemalt aasta, siis „veebi­festival“ on eesti keeles uudissõna. Millised on veebifestivali eelised ja puudused tavafestivaliga võrreldes? Võib juhtuda, et nähtus ammendub enne, kui küsimusele jõutakse ammendavalt vastata, sest korraldajad on andnud mõista, et tervikuna toimus festival veebis esimest ja loodetavasti viimast korda. Eks näis …

Puht tehniliselt on olnud võimalik veebikontserte pidada juba ammu, mistõttu üllatab, et videoülekannetest kui viimasest õlekõrrest haarati alles nüüd. Kui mõelda möödunud aastate festivalidele, siis ega neist palju videomaterjali ole jäänud, vähemalt sellist, mida saab veebis vabalt vaadata. Sama häda on olnud rahvusvahelise heliloojate rostru­miga, mida korraldab rahvusvaheline muusikanõukogu koostöös eri maade ringhäälingutega: ehkki heliloomingu konkurss on mõeldud olema hüppelaud uuele muusikale, on selle jalajälg veebis obskuurne nagu mõnel salaseltsil. Rostrumi veebilehe rubriigis „Listen, Vote, Win“ („Kuula, hääleta, võida“) saab piiratud aja jooksul kuulata konkursi võistlusteoseid, mida „kusagilt mujalt ei leia“(!). Viimati oli seal kiri: „Thank you for listening! Streaming is now closed.“ („Aitäh kuulamast! Voogedastus on lõppe­nud.“). Niisugused kunstlikud takistused mõjuvad rostrumi eesmärki silmas pidades kui halb nali. Loomulikult on teose autoril, esitajal, produtsendil, kirjastajal jne õigus helisalvestise levitamist piirata, aga kui eesmärk on kanda uue muusika sõnumit, siis hea tahtmise korral saaks mis tahes juriidilised sekeldused ületada. Iga nüüdis­muusika institutsioon, kellele valdkonna areng korda läheb, peaks hoolitsema, et uus muusika levib vabalt kõikmõeldavates kanalites. Ikka ja jälle kurdetakse, et uut muusikat ajakirjanduses piisavalt ei peegeldata. Miks peaks aga kajastama uudisloomingut, mille levikule on ürituse korraldaja seadnud autorite ja esitajate survel niivõrd ranged piirangud?

Tänavusi Eesti muusika päevi see murejutt muidugi ei puuduta, sest kogu festival on veebilehel www.eesti­muusikapaevad.ee videosalvestisena vabalt näha, ja loodetavasti siiski kauem kui pressiteadetes nimetatud „30 päeva peale festivali lõppemist“. Kõik kontserdi­korraldajad kinnitavad nagu ühest suust, et veebiülekanne ei asenda tavapärast kontserti. Teisalt on veebiülekandel vaieldamatu potentsiaal anda uuele muusikale tavapärasest avaram kõlapind. Festivali järel teatati, et ülekandeid kuulas „rekordiliselt 10 000 inimest üle kogu maailma“. Rekordi all on silmas peetud arvukamat publikut võrreldes sellega, kes mahtus möödunud aastatel kontserdipaikadesse. Võib küll väita, et kohapeal kuulav publik ja veebiauditoorium pole just võrreldavad, aga vähemalt said need 10 000 klõpsajat festivalist kihvad verele ja ehk janunevad juba järgmise järele.

DNA teemaga haakuvalt oli mõnes helitöös side varasemaga eriti alla joonitud. Läti rahvaviisist on välja kasvanud Märt-Matis Lille „Raudi, raudi“ ehk „Nuta, nuta“ oboele ja kammerorkestrile. Tallinna Kammerorkestri ees soleeris Riivo Kallasmaa (fotol), dirigeeris Andres Kaljuste.

Videokaader

Õigupoolest polnudki tänavused Eesti muusika päevad ehtne veebifestival, kuivõrd kava oli koostatud tavapäraseid kontserditingimusi arvestades ja sisaldas ka möödunud aastal esitamata jäänud teoseid. Festivali seekordne teema „DNA“ võimaldab mõistukõnes puudutada mitmesuguseid küsimusi alates soome-ugri identiteedist kuni uue muusika vastuvõtuni. Kunstilised juhid Helena Tulve, Timo Steiner, Märt-Matis Lill on toonitanud, et „geneeti­line DNA ei pruugi väljendada meie kultuurilist DNAd, meie elavat kogemust. Aga milline võiks siis olla meie kultuuriline DNA, meie muusikaline DNA?“* Selge on vähemalt see, et kultuuri elujõudu näitab selle mitmekesisus. Ei tähenda ju pärilikkus üksnes olnu edasikandmist, vaid ka lakkamatut variatiivsust ja uueks saamist.

Festivali kavas ei olnud eriti teoseid, kus rakendataks näitlikult videoülekande eriomaseid võimalusi. Operaatoritöö oli siiski läbi mõeldud ja üksikasjalik, et leida üles poeesia ka muidu argises esitusprotsessis. Nii näiteks on õpetlik jälgida videoülekandes Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli kontserti „Digitaalne ning analoogne“ (22. IV) Tartu Aparaaditehases, mis oli sedapuhku täis klahve ja kaableid. Ansambli U: kontserdil „Desoksüribonukleotiidide ilu“ (25. IV) kõlanud Madli Marje Gildemanni teoses „Foen nóre“ ehk „Valge maa“ leidis rakendust nähtavasti santehnilistest torujuppidest flööt, mida lihtsalt peab oma silmaga nägema. Niisuguste teoste puhul on helilise poolega võrdväärsel kohal publiku teadmine, kuidas midagi on mängitud. Festivali kavas oli ka eel­nimetatud kontserdi „avalik kriitika“ (27. IV) ning kõigi kontsertide kohta sai veebilehel trükkida küsimusi ja kommentaare nagu ühismeedias. Näidiskriitika näis siiski lendavat suuremas osas tuulde, sest arvamused piirdusid põhiliselt viisakusväljendite või Twitteri stiilis säutsudega.

Veebifestivali kuulamist on ootus­pärane alustada sümfooniakontserdist (30. IV), mis moodustab festivali traditsioonilise keskpunkti. Krists Auznieksi (Läti) post-ravelilikus kõlaruumis mänglev teos „Crossing“ ehk „Ristumine“ (2018) on orkestriretoorikas piltlik. Oma tagasivaatavuses mõjus see kui just mitte värskena, siis vähemalt meeldiva vaheldusena eelmiste aastate festivalidel tihtipeale maad võtnud kõlamodernistlikust üksluisusest. Ka eesti heliloojate puhul on tunda varasemaga võrreldes mõningast väljenduslaadi mahenemist, mida kirjeldaksin kui tõnukõrvitsalikku pööret. Kui veel mõni aeg tagasi oli stiili­eeskuju Helena Tulve „Sula“, siis nüüd annab tooni Tõnu Kõrvitsa „Lageda laulude“ mõrkjas poeesia. Eriti ilmneb see kahes eesti luule ainel kammerkoorile ja orkestrile kirjutatud uudisteoses: Alisson Kruusmaa „All õhtutaeva“ ja Evelin Seppari „Kodu“.

DNA teemaga haakudes oli mõnes helitöös side varasemaga eriti alla jooni­tud. Ardo Ran Varrese „13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel“, mille esitas klaveriduo Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt kontserdil „Põimumised“ (23. IV), põhineb Heino Elleri klaveritsükli „13 klaveripala eesti motiividel“ (1940–1941) kuue esimese pala materjalil. Viiside töötlus on selles üpris bukvalistlik ja pealkiri rikub täielikult ära­arvamise rõõmu, samal ajal ei puudu mõttesillas omamoodi kuiv huumor, mis lisab teosele pedagoogilist veetlust. Läti rahvaviisist on välja kasvanud Märt-Matis Lille „Raudi, raudi“ ehk „Nuta, nuta“ oboele ja kammerorkestrile (kontserdil „Muutuv maa“, 29. IV), kus viisilõimed hargnevad algmaterjali kurbloolisusest ajendatud üleüldiseks tuiklemiseks: see „räägib õnnetust kosjalisest, kelle tüdruk ära põlgab, et minna teisele ja mitte „teenripoisile““. Oboe meloodia-alge ja keelpillide valuline staatika moodustavad konkreetsuse ja abstraktsuse teljel sedapuhku väljendusrikka paari.

Kontserdielu teiseneva rõhuasetuse näitena on ilmekas, kuidas hakkab kujunema veebikontsertide kuulamise käitumis­juhis või etikett. Formaadi suhtes ollakse esialgu alalhoidlik, kuivõrd üks nõuanne kõlab nii: „Leia endale oma keskkond, kus tunned end muusikat nautides ja kontserdielamusele keskendudes kõige paremini.“ Veebikontserdi alus on seega ülemöödunud sajandil välja kujunenud kontserdi­esteetika, mis eeldab kuulaja tingimusteta keskendumist ja pühendumist, nii palju kui seda saab ekraani ees olijalt eeldada. Juhistes on pandud südamele sedagi, et reaalajas kuulates „jõua kohale varem“, et saaksid kontserdi eel „rahulikult veel viimased ettevalmistused ära teha“. Mis sest, et kontsert on järelvaadatav – viisakas kontserdikülastaja teab, et kohal tuleb olla õigel ajal. See on tema DNAs, kui soovite.

Veebifestival võis olla küll mõeldud eksperimendina, aga nüüd, kui hüpotees veebikontsertide tarvilikkusest on selle tulemusena saanud vähemalt osalise kinnituse, tasub katsetustega jätkata.

* www.eestimuusikapaevad.ee/dna/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht