Kolm plõnksuvat pilli

Maailmas ainulaadne trio Una Corda tähistab tänavu kümnendat koosmänguaastat ja annab sel puhul ka esimese ulatusliku intervjuu.

MARIA MÖLDER

2009. aasta veebruaris andis esimese kontserdi unikaalse koosseisuga kolmest näppepillist koosnev ansambel Una Corda, kuhu kuuluvad kandlemängija Kristi Mühling, harfimängija Liis Viira ja klavessiinimängija Ene Nael. Tähtpäeva puhul toovad „kolm plõnksuvat pilli“¹ endaga lavale ka soliste, näiteks esimesel mitme uudisteosega kontserdil 10. II tuleb näppepillidega koos lavale oboemängija Riivo Kallasmaa.

Kuidas tuli mõte panna kokku kõlama kannel, harf ja klavessiin?

Kristi Mühling: Helena Tulve kirjutas kandlele ja klavessiinile teose „… il neige“. Aga kust temal see idee tuli?

Ene Nael: See oli 2004. aasta klavessiinifestivalil – äkki oli see Imbi Tarumi mõte? Meil hakkas juba tasapisi kavades kõlama eesti heliloojate muusikat, aga eelkõige klavessiinisoolod. Mirjam Tally 2001. aasta teos „Swimming Bach“ oli esimene julge samm. Selles tuules võis ka Imbi teha Helenale ettepaneku.

Mühling: Siis me nutsime ja mängisime, see oli raske teos, aga väga ilusti läks. Siis vist tekkis sinul, Ene, mõte, et võtame harfi ka kampa.

Nael: Ühesuguse mõtlemisega inimesed said muusika- ja teatriakadeemia neljanda korruse koridoris kokku. Siis mõtlesin, kes heliloojatest võiks kirjutada klavessiinile. Sellest algas, et äkki proovime midagi koos mängida. Esimene oli Monika Mattieseni tantsulavastus „Opus tempus“.

Viira: Monika väidab, et tema viis meid esimest korda reaalselt kokku, lavale ja mängima, aga meil oli samal ajal see plaan juba olemas. Tema on lihtsalt esimene helilooja, kelle muusikat me esitasime.

Nael: See oli ju 2009. aastal, nii et 2008. aastal olime juba interpreetide liidule esimese kontserdi kava esitanud. Siis tuli Monika lavastus ja juba veebruaris oligi esimene kontsert.

Mühling: See Monika lavastus oli kohe alguses üks erilisemaid asju, millega oleme kokku puutunud. Pidime seal ka tantsima ja üsna ekstravagantses riietuses, rokokoostiilis krinoliinkleitides. Professionaalsed tantsijad koolitasid meid, niivõrd kui me õpetusele allusime.

Nael: Esimesed sada vakka soola sõimegi koos selle lavastuse tegemisel ära. Ei lastud väga kohaneda, vaid pidi kohe mängima.

Mühling: See tõi avatud mõtlemise – oleme valmis katsetama.

Viira: Juba seal olid meil improvisatsioonilõigud.

Nael: Muud ei jäänud üle, eriti olukorras, kus antaksegi ülesanne „tee midagi“.

Viira: Ansamblile oli kokkukasvamiseks hea, et kahe aasta jooksul tuli teha järjest etendusi.

Mühling: „Opus tempus“ oli isegi teatri­preemiate jaotamisel parima tantsu­lavastuse nominent. Una Corda nimi tuli vist esimesel kontserdil, kava pealkirja järgi. Meie pillid on vaiksed ja see põhjustas ka muresid: kokkumängimine oli algul hästi raske, sest meil tekib heli eri ajal, võte on kolmel pillil erinev, kuigi kõik on näppepillid.

Viira: Kannel ja harf on sarnasemad …

Nael: Just, aga klavessiinil tekib heli kohe ja meil oligi algul selline klassikaline login sees. Siis ma mõtlesin, et meil on palju keeli, aga peame kõlama nagu üks keel. See oli ootamatult raske. Üks keel, üks keel … Sealt tuligi Una Corda. Ansambli nimi võiks ju olla Tre Corde – kolm keelt –, aga see kupatus võiks kõlada nagu üks, ja siis panime Una Corda.

Kas ansambliga koostööd tegema võiks kutsuda veel mõne näppepilli? Või on koosmäng juba kolmekesigi raske?

Viira: Ei ole olnud sellist teost. Oleme naljatanud, et võiks näiteks Tõnu Kõrvitsa kutsuda mandoliini mängima – või kellegi kitarril –, aga me ei ole selleni jõudnud. Meil on niigi olnud olukordi, kus dirigent juhatab keerulisemaid teoseid – isegi kolme mängija puhul. Praegu alustame sarjaga, kuhu kutsume külalissoliste, ja vabalt võib olla ka näppepill.

Nael: See võib juhtuda küll, sest kümme aastat algul otsitakse iseennast. Kõigepealt tuli juurde vabaimprovisatsioon. Meil oli välja kujunenud, et heliloojad kirjutasid teoseid ja ise seadsime ka lugusid, sest algul ei leidnud riiulist midagi. Liisi mõte oli, et hakkame improviseerima – teeme ise. See oli murdepunkt, olime siis juba viis aastat tegutsenud.

Viira: Mulle tundus, et me võiksime laval veel paremini olla. Meie koosseisule ju kammermuusika kursusi ei ole ja nii läksime improvisatsiooni kursustele.

Nael: Jõudsime eelmisel aastal isegi hääleimprovisatsioonini, et oma nägu leida. Näppepillide kuhjamine oleks minu arust liiga lihtne viis ennast huvitavaks teha.

Viira: Koosmäng, lavaline suhtlus ja ühtne sünergia – pigem arendame seda.

Nael: Vabaimprovisatsioon viis 2018. aastal jälle tantsulavastuses „Ilu metamorfoosid“ osalemiseni. Enam me ei tantsinud, aga mängisime terve etenduse.

Mühling: Seekord oli see sada protsenti impro. Mind on see alati huvitanud. Kui hakkasin akadeemias õpetama, siis võtsin Anto Petilt tunde, aga pärast polnud sellele otsest väljundit. Elu läks omasoodu edasi: ikka uus muusika, heliloojad panevad noodid ette ja mängid seda. Kui Liis improjutuga tuli, siis oli põhjust õpitu üles soojendada, et järgmisele tasandile jõuda. Mingi põhi oli olemas, aga algus oli väga arglik, hästi palju oli kahtlusi, aga lihtsalt pidi proovima ja vaatama, mis välja tuleb.

Kas improvisatsioon on mujal ka kasuks tulnud?

Nael: Jaa, mulle tuleb see kasuks igapäevatöös lastega, sest alustamiseks, kui noodioskus on väike, aga fantaasia hästi suur, lasen joonistada pildi ja selle järgi improviseerida. Näiteks joonistab laps ema-isa ja pärast mängib, kuidas ema võiks kõlada. Lapsed tulevad väga hästi improvisatsiooniga kaasa. See annab vabaduse, et ta ei karda koledat või vale nooti – sellist asja ei olegi olemas. See on ju kõik helide maailm – nagu värvid.

Viira: Mõni pintsel on karvase otsaga ja mõni on väga ühtlane. Ei ole head või halba, õiget või vale, koledat. Tihti öeldakse „kole muusika“. Mis asi on kole? Lihtsalt, karvase otsaga pintsliga on löök teistsugune.

Nael: See on nagu halb päev. No on halb päev – midagi ei ole teha. Siis on ülimalt hea päev …

Mühling: … ja see on ka suhteline. Võib-olla hetkel mõtled, et on jube hull päev. Pärast saad aru, et jube kasulik oli selline kogemus.

Nael: Improvisatsioon ongi kogemuste kogum, mida saab kasutada. Meil oli see Anto Peti kursus kunagi konservatooriumis peaaegu kohustuslik, mis oligi hea. Ja kui nii head improviseerijad on kõrval, tuleb ainult kõrvad lahti teha.

Mühling: Hakkasime improvisatsiooni panema Una Corda kavades heliloojate lugudega kõrvuti. Sellist vormi ei ole Eestis vist keegi varem harrastanud.

Viira: Jah, meil tekkis tunne, et võiks olla traditsioonilise ülesehitusega kontsert improvisatsiooniliste vahepaladega. Ja on kujunenud välja ka sissejuhatavad lood, mis lähevad otse noodistatud teoseks üle.

Nael: Viimasel korral tegime täringu, kuhu panime kirja teemad. Ikka võib publik arvata, et äkki nad on seda juba harjutanud. Siis viskasime täringu üles: huumor. Kõik näevad, et hakkame huumorit improviseerima. Publikule on see ka väike puhkepaus, sest heliloojate teosed on … Ma ei saa öelda, et need on meie pillidega ühtmoodi lahendatud, aga kuulamine nõuab teistmoodi pingutust.

Kui tähtis on publiku usk, et kõik on algusest lõpuni kohapeal improviseeritud?

Mühling: Tuleb öelda: „Ausõna, uskuge meid.“

Viira: Minu arust ei ole sel tähtsust. Tähtis on hoopis see, et etteaste tekitab elamuse või emotsiooni. Veenvus on peamine.

Mühling: Aga kohati ei usuta.

Viira: On ka neid, kes ütlevad, et impro oli parem kui komponeeritud muusika.

Nael: See tähendab, et oleme improvisatsiooni ikkagi hästi harjutanud. Tegelikult me ju harjutame küll.

Viira: Jah, see ei ole niisama.

Nael: Noodist mängida on lihtsam: peab lihtsalt olema valmis teostama kõike seda, mis on noodis. Aga kui noodis midagi ei ole ja kõrval on veel kaks mängijat, kellel ka midagi noodis ei ole, siis kuidas see minema hakkab? Tuleb mõtteid lugeda.

Viira: See on teistsugune lavaolek, teistsugune keskendumine ja eneseusaldus ka. Noot on väga suures osas tugi ja ka piirang. Hästi huvitav on jälgida üleminekut improvisatsioonilt kirjutatud muusikale: ajul võtab natuke aega, ta nagu programmeerib end ümber. Ühel juhul on ühed asjad olulised ja õiged – kindlate nootide mängimine, näiteks – ja teisel hoopis loovus ja ise otsustamine. Need asjad on vist ajus eri kohtades.

Nael: Ja üks asi on, kuidas lugu algab. Aga millal ta läbi saab? Kas mina tajun või kõrval tajutakse või …

Viira: Muidu on helilooja selle interpreedile ette määranud ja ise ei pea nii palju otsustama. Improvisatsioonis lasub kogu see otsustamine muusikul: milline dünaamika, mis vahend, millal, kui palju …

Kõik Una Corda instrumendid on väga huvitavad, aga eriline osa on ansambli eksootikas ju kandlel. Kristi, kuidas sina näed seda aega, mil kandlel mängitud klassikaline ja nüüdismuusika läks järsku väga populaarseks?

Mühling: Kui Una Corda alustas, siis kannel juba täitsa tegutses uues muusikas tänu ansamblile Resonablilis, mis loodi 2002. aastal. Heliloojad juba täitsa teadsid seda. Resonabilisega tegime ikka tihedalt kontserte. Aga võib rääkida varasemast. Mina õppisin Soomes Sibeliuse akadeemias ja mulle on alati uus muusika huvi pakkunud. Isegi lapsena ei olnud mul kunagi sellist tunnet, et fui – kole. Minu meelest on see põnev ja kõige ausam tänapäeva elu kajastus, aga kandlele ei olnud seda kirjutatud. Sibeliuse akadeemias kuulsin, mida heliloojad olid kirjutanud Soome kandlele. Eesti ja Soome kannel on erinevad pillid ja Eesti kandlele ei olnud tol ajal veel keegi nüüdismuusikat kirjutanud. Kui õppisin akadeemias, siis ei mänginud ma nüüdismuusikat peaaegu üldse, aga tulin tagasi ja kohtusin Tuule Kanni kaudu Mirjam Tallyga. Mirjam kirjutas mõned lood ja Eesti muusika päevadel 1996. aastal ma siis esitasin seda niipalju, kui seda uut muusikat oli. Siis hakkas see koostöö vaikselt pihta. Resonabilis tekkis, kui kohtusime Tarmo Johannesega. Teda on ka alati hullud ideed huvitanud. Ta ütles, et paneme kokku ühe ansambli, ja Resonabilis hakkas siis hästi aktiivselt uut muusikat tellima.

Nael: Me läksimegi siis Resonabilise tuules edasi. Tee oli lahti lükatud, nüüd olid lihtsalt teised pillid seal kõrval.

Viira: Mirjam Tally on meilegi kirjutanud teoseid, mida oleme väga sageli esitanud.

Nael: Ka mina tellisin Mirjamilt esimese klavessiiniloo „Swimming Bach“. Ma ei mäleta, et oleksin õppides tundnud huvi uue muusika vastu, sest akadeemias tutvustati uut muusikat sel ajal, kui mina õppisin, väga vähe. Siis tuli see ise ette võtta või jõudis see minuni kuidagi muudmoodi. Kristi tehtu tuules tunduski, et miks ei võiks ka klavessiinil olla selline väljund, nagu sel on mujal maailmas. Kui sattusin esimest korda piiri taha nüüdisaegse klavessiinimuusika festivalile, siis oli täiesti hämmastav, kui palju huvitavat ja tehniliselt rasket muusikat on kirjutatud klavessiinile tänapäeva helikeeles. Terve epohh on kulgenud meie kõrval, aga me ei tea sellest mitte midagi.

Mühling: Eesti on nii väike, kõiki nähtusi meil ei olegi. Alati on selline tunne, et kas meil ikka on see üks inimene, kes selle nähtuse meil teeb.

Viira: Näiteks plokkflööt ja nüüdismuusika. Ei ole.

Mühling: Midagi ei ole teha – rahvast on vaid miljon.

Nael: Uurisin, kas ja kes on klavessiinile nüüdismuusikat kirjutanud. Siis sattus minu kätte kataloog, tõeline nüüdisaegse klavessiinimuusika piibel: seal on eraldi aastakäigud, koosseisud, eraldi soolod. Kus me oleme olnud? Teises riigis. Mujal on see hästi loomulik, meil on seda lihtsalt veel vähe.

Viira: Mujal on hästi loomulik ka see, et mängija spetsialiseerubki näiteks nüüdismuusika esitamisele. Minul on paljud krestomaatilised nüüdisaegsed harfiteosed veel esitamata, sest tegutsen ka teistes valdkondades ega saa spetsialiseeruda – või peaksin olema väga-väga rahvusvaheline, mis oleks täiesti teistmoodi elu.

Kõik teie instrumendid seostuvad kindla ajastu muusikaga: klavessiin barokkmuusikaga, kannel kuulub justkui rahvamuusika juurde, harf on romantismiajastu pill. Kas teil on õnnestunud need stereotüübid murda või on veel pikk tee käia?

Nael: Klavessiinimuusikas oleme küll suutnud stereotüübid murda, sest on juba teisigi klavessiinimängijaid, kes teevad heliloojatega koostööd ja tellivad lugusid. Imbi Tarumi doktoritöö teemagi oli seotud just tänapäeva eesti heliloojate klavessiinimuusikaga.

Mühling: Kandle puhul on seis sama: heliloojad juba täitsa teavad, professionaalsete muusikute ring ei tee enam suuri silmi, et kas kandlel saab ka … Mida üldsus nende pillide kohta arvab? Ma ei ole selle kohta teinud uurimistööd, aga ma arvan, et seal küll midagi muutunud ei ole. Mulle tundub, et uus muusika on oma olemuselt niivõrd elitaarne. See ei lähe massidesse, seda lihtsalt ei kuulata. Tädi Maali arvamust uue muusika kohta muuta on sama hea kui üritada sõelaga merd tühjaks kanda. Selleks peaksin mängima midagi hoopis muud – rokki või poppi.

Liis, see, mida sina oled harfi kasutusala laiendamisel teinud, on ka päris põnev.

Viira: Mul on see tulnud lihtsalt improvisatsiooni kaudu. Kogu nüüdisaegse harfi maailma ei jaksa ma kahjuks üksinda Eestisse tuua. Selleks käivad meil külalissolistid. Olen küll otsinud vahendeid, ostnud erinevaid löökpillipulki ja -harju, medikaid ja kitarri-slide’e, e-bow’sid … Olen kõiksugu harfi ettevalmistamiseks sobilikke vahendeid kõrva taha pannud, kui kedagi mängimas näen. See värvipalett on päris suureks kasvanud. Eks näis, mis sellega päriselt teha annab, nende vahenditega saab ju komponeerida ka. Praegu kasutan neid põhiliselt improviseerimisel. Või kasutavad aeg-ajalt heliloojad mu arsenalist midagi: näiteks üks kitarri-slide kõlas Helena Tulve teoses üle orkestri. Või katsetasin e-bow’d: harfil ei töötanud, kandlel töötas väga hästi, klavessiinil töötas, klaveril väga hästi ja hiljem tellis Taavi Kerikmäe endale hiigel-e-bow, mis pannakse klaverikeelte alla ja on programmeeritav. Mulle meeldib katsetada.

Kas teil on oma instrumentide kasutusala laiendamisel ka eeskujusid või katsetate rohkem ise?

Viira: Mina katsetan ise ja olen veendunud, et kõiki neid abivahendeid võib kasutada, kui klassikaline baastehnika on väga hea. See näitab, et ma ei ole läinud selle pilli kallale mingite haamrite ja pulgakeste ja harjakestega lihtsalt sellepärast, et ma midagi muud sellega teha ei oska. Kui see postulaat on täidetud, võib selle pilliga teha mida tahes, kui pilli ei lõhu. Kogemusi võib vahetada, näiteks üks Sibeliuse akadeemia lõpetanud harfimängija kirjutas doktoritöö harfi ettevalmistamise teemal. Olen tema doktoritööd sirvinud: seal on tõesti vahendeid, mille peale mina ei ole tulnud, aga seal on ka puudu mõned asjad, mida mina olen kasutanud. See on lõputu maailm.

Nael: Klavessiinimängijad on alati arutlenud selle üle, kuidas on targem jõuda nüüdisaegse klavessiinimuusika mängimiseni. Mõnikord on tunne, et parem on tulla klassikalise klaveri põhja pealt, sest baasiks on heliredelid ja keerulised võtted. Samal ajal tajun, et kasuks tuleb ka baroki põhi ja oskus hinnata klavessiini kõlavärvi. Kõik peab kõlama pillipäraselt ja hästi. Kui olla ainult pianist, siis on seda oskust natuke vähem. Pianistide puhul ongi küsimus, kuidas kõrv on treenitud, kas tajutakse pilli heli tekitamise võimalusi. Heli tekkimise hetk või see, kui kaua sõrme klahvil hoida, ongi tundlik teema ning oleneb ka pillist ja ruumist. Olen mitu aastat külastanud üht noorte klavessiinimängijate konkurssi Amsterdamis, kus mängitakse tehniliselt hästi raskeid teoseid. Sageli on näha head tehnilised oskused, aga klavessiinihinge nagu ei ole. Ka uute teoste puhul tuleb vaadata, kuidas mängida seda nii, et pill ka kõlaks kaasa. Eeskujud ongi need, kes suudavad mängida, aga hoiavad meeles, et pill peab kõlama. Klavessiin ei pea nüüdismuusikas olema ainult trükimasin, ülikiire võtte mängija, kuigi seda saab muidugi teha ülihästi – klahv on ju kerge. Aga kas sel on mõtet? See on üks võimalus, aga ei pea klavessiini kasutamisel olema ainuke vahend.

Mühling: Õppida saab igalt poolt ja mitte ainult oma eriala inimestelt. Silmad-kõrvad lahti! Seda pilli mängitakse ainult Eestis. Sugulaspille on küll Soomes, Lätis, Leedus ja mõnevõrra kaugemal, näiteks koto Jaapanis, aga need on juba kaugemad sugulased. Ka sugulaspillidega Baltimaadel ja Soomes on professionaalse muusika kool suhteliselt noor, kuigi mitte nii noor kui Eestis. Lätis ja Leedus hakati neid pille kõrgkoolis õpetama juba 1950ndatel, palju varem kui meil. Siin polnud seda üht inimest, kes oleks asja käsile võtnud. Sibeliuse akadeemias avati see eriala 1987. aastal. Ma käin palju läbi oma eriala inimestega lähivälismaal ja see on alati rikastav, kuigi pillitüübid on erinevad.

Viira: Kristi mängib Eesti kromaatilist kannelt. Mul tuleb ka muusikateadlaste ja heliloojate seas sageli rõhutada, et Soome ja teiste lähinaabrite kandled on teist tüüpi.

Mühling: See on teiste kannelde sugulaspill. On palju ühist – näiteks tooni tekitamine –, aga õpetaja ei osanud ise mängida minu pilli. Soome kannel on hoopis teiste vahede ja teise süsteemiga. Jah, tihtipeale eestlased ei tea, et Eesti kannel on ainulaadne ja siin leiutatud pill. See ei ole kuskilt mujalt meile toodud.

Viira: See on üks uusimaid klassikalises muusikas kasutatavaid pille.

Nael: Võiks arvata, et meie ansamblis on kannel kõige vanem pill, aga tegelikult on kõige noorem.

Viira: Jah, tänapäevasel harfil, millel on täielik pooltoonide võimalus, on üle 220 aasta selja taga ja klavessiin on veel vanem. Ma arvan, et kandle kuldaeg on alles ees, arvestades, et selline kandletüüp leiutati 1950ndatel. Pilliehitus ju ka areneb.

Mühling: Tihtipeale on nii, et iga uus ei ole tingimata parem kui vana. Vahepeal tehakse samm tagasi, sest iga uus on tegelikult millegi vana kaotamine.

Viira: Sul on see uus bassidega kannel, aga see ju ei võitnud kohe lavasid.

Mühling: Jah, kandlel võiks tõesti olla rohkem bassikeeli, aga siis läheb pill jube suureks. Ei saa enam lennukisse kaasa võtta. Kandle vorm on praegu hea, aga kõik muutub ja areneb.

Millist rolli kannel, harf ja klavessiin teie ansamblis täidavad?

Mühling: Mingid hästi toimivad rollid on küll.

Viira: Üksteise pillide omadusi tunneme me tunduvalt paremini kui varem.

Mühling: Jah, oskame neid paremini ära kasutada ja ka heliloojatele tutvustada.

Viira: Klavessiini konkreetsus annab igal juhul rütmi. Harf tagab helitugevuse ja sel on ka kõige madalamad bassid. Kandlel on kõige säravamad ja kõige kauem kõlavad ülemised keeled. Kannel peab alati pingutama, et olla tasakaalus, ja mina pean alati tagasi hoidma. Klavessiin on dünaamika kese. Näiteks, kui klavessiinipartii on tihe, siis see on väga tugev.

Nael: Me oleme küll näinud nõutuid heliloojaid, kes ütlevad, et ei kuule seda, mida olid ette kujutanud.

Viira: Me teame enam-vähem ka seda, kuidas seguneb meie pillide kõla, näiteks, kuidas kannel lisab harfile sära.

Mühling: Nende pillidega heli kokku saada on omaette kunst. Meil kõigil on hästi konkreetne atakk.

Nael: See on võib-olla hea doktoritöö teema, kuidas panna kokku kõlama need kolm pilli, mille heli ei sütti spektriliselt kõrgpunktis korraga, mistõttu peab mõni mängija alustama sekundi murdosa võrra varem ja mõni hiljem.

Millised Una Corda tellitud uudisteosed on siiamaani teie kavas?

Nael: Mirjam Tally on kindlasti üks meie ihuheliloojatest, kes on meile palju kirjutanud ja meiega katsetanud, kuid kõiki teoseid ei ole me jäänud mängima.

Viira: Ta on hästi tabanud ka Una Corda olemuse.

Nael: Jah, ta on lubanud meil mingil hetkel noodist lahti lasta, andnud vaid mõned juhised, ja seetõttu on ta üks meie lemmikheliloojaid.

Viira: Tema värvitaju on ka meile hästi sobinud. Need seaded, mis me tegime algul, kui meil ei olnud veel repertuaari, on ka jäänud meile armsaks, näiteks Ester Mägi „A tre“, Cyrillus Kreegi „Õnnis on inimene“, Peeter Süda „Gigue à la Bach“ või Raimo Kangro „Display IV“. Oleme saanud esitada ka teoseid, mida meie ühe pilli võimalustega kunagi mängida ei saaks, näiteks Heino Elleri „Kellad“.

Mühling: Meile sobivad sellised teosed, kus on mingi rütmiline impulss. Mõned heliloojad kirjutavad meile rütmiliselt selliseid teoseid, mida on ilma dirigendita raske kokku saada.

Viira: Olemegi kutsunud dirigendi appi, kui kõik mängivad erinevaid kvintoole või tulevad sisse pide peal.

Nael: Meil on siiski välja kujunenud heliloojate esikümme, kelle teoseid me aeg-ajalt mängime. Margo Kõlar, Helena Tulve, René Eespere, Kristjan Kõrver, Lauri Jõeleht … Tema on kitarristina ära tabanud keelpillide olemuse. Üldsegi mitte lihtne lugu, aga väga hästi toimib.

Kas heliloojad püüavad teile kirjutades tabada mingit eestipärast või põhjamaist identiteeti?

Viira: Mina arvan, et neil tuleb see kuidagi instinktiivselt. Nad lihtsalt tabavad seda kogemata. Kerri Kotta nimetas seda ökomodernismiks – pealkirjad on loodusest võetud.²

Mühling: Meie helitekitamisviis on ka hästi loomulik.

Viira: Mõned kirjutavad ka oma välja­kujunenud helikeeles, näiteks René Eespere, ja see sobib meile.

Nael: Või on ühe koolkonnana kujunenud heliloojad: kui mängisime näiteks Helena Tulve teost, siis leidsime, et sinna juurde sobiks ka Tatjana Kozlova-Johannese oma.

Mühling: Teatavas mõttes tunneb ikkagi ära, et on eesti helilooja. Oleks väga huvitav välisheliloojalt lugu tellida, aga kahjuks see rahastuse mõttes ei õnnestu. Sellest on kahju.

Viira: On ju igasugu fondid, Põhjamaade Nõukogu jne, aga meil ei ole sellist korralduslikku jõudu, et leida heliloojad ja viia nad rahastusega kokku.

Mühling: Eestis kirjutatakse head muusikat, aga oleks huvitav ka väljastpoolt uusi tuuli sisse tuua.

Viira: Kava üles ehitades on ka vahel see probleem, et teosed on sageli ühesuguses emotsionaalses tonaalsuses.

Mühling: Mujal maailmas kirjutatakse ikkagi hoopis teistsugust muusikat. Kuskilt Lõuna-Euroopast oleks huvitav meile muusikat tellida. Kas see tuleks ka põhjamaine? Võib-olla mitte.

Nael: Kui oleme vahel kuskil väljas esinemas käinud, siis tekib meie vastu kohe huvi, aga kui uurida, kuidas edasi koostööd teha, siis ei leiagi eriti võimalusi. Me kindlasti oleme mujal esinedes huvitavad neile, sest nad ei ole kunagi midagi sellist kogenud, aga meile see varsti enam ei ole huvitav, sest me tahame omakorda teisi kogeda. Nagu sein on ees.

Viira: Eestis on ka ring täis. Siin peab kava hästi palju uuendama, sest inimesed on ju juba kõike kuulnud.

Nael: Poznańi festivalil „Nostalgia“ pöördusid meie poole paljud noored heliloojad ja tahtsid meile kirjutada. Aga kuidas? Gotlandil üks kreeka helilooja, kes oli sealsamas heliloojate majas residentuuris, tahtis ka meile kirjutada. Võib kirjutada, aga raha meil selleks ei ole.

Mühling: Minule on mõned välisheliloojad kirjutanud sooloteoseid, täiesti tasuta. Tõsiselt raske on saada välisheliloojatelt tellimusi. Resonabilisega tegi Tarmo Johannes mitmesse kohta taotlusi, nägi vaeva. Selleks võiks olla mingi võimalus. Ma saan aru, et sellised kollektiivid nagu ansambel U: saavad omale lihtsalt võtta välisheliloojate teoseid. Selline koosseis on ka mujal olemas – nagu ka keelpillikvartett. Aga meil on maailmas ainulaadne koosseis, me ei saa lihtsalt võtta mõnd poola või saksa helilooja teost.

Nael: Kindlasti nad kirjutaksid väga huvitavalt, sest neid pille tuntakse – ainult kannelt ei tunta, aga see on neile ka proovikivi. Huvi oleks …

Mühling: … aga meil pole isegi mõtet seda asja ajada. Olen mõelnud, et minu eriala on Eestis ainulaadne, ma ei saa mujalt maailmast repertuaari. Miks ei võiks olla mingi aken, et kandlele mujalt teoseid tellida – see on ka nagu eesti kultuur. Me kutsume Eestisse küll välismaa interpreete ja neile makstakse honorari. Miks ei võiks kutsuda välismaa heliloojaid tegema koostööd Eesti interpreetidega?

Nael: See ju rikastab mõlemat poolt. Kui ma käin mujal maailmas nüüdisaegset klavessiinimuusikat kuulamas, siis see rikastab mind, sest ma näen, millised on võimalused.

Viira: Interpreedil avaneks siis ka võimalus minna esitama sedasama välishelilooja teost tema riiki.

Millised on teie kõige toredamad elamused välisfestivalidelt?

Nael: Kõige suurem publik on meil olnud Berliinis festivalil „Nordlichter“.

Mühling: Uue muusika kontserdil oli mitusada inimest.

Nael: Hästi palju noori inimesi, kuulavad andunult. Väga tore kogemus oli ka Lätis festivali „Sansusī“ päevane kontsert. Alternatiivne kammermuusika festival vabas õhus. Telgitakse, öö läbi on seal tegemist.

Viira: See on midagi, mida Eestis ei ole, nimelt klassikalise või uue kammermuusika vabaõhufestival.

Nael: Väga kõrgel tasemel: Sinfonietta Rīga ja sellised esinejad käivad seal metsas mängimas.

Viira: Võiks arvata, et see on Intsikurmu või Kukemuru festival, aga seal mängivad saksofonikvartett, pianist, esitatakse Saariaho muusikat. See on väga kihvt, noored pered on tulnud sinna telkima ja kuulama seda kammermuusikat, uudisloomingut ja nüüdismuusikat.

Nael: Vaikselt ja andunult, looduses. Väga tore kogemus.

1 Igor Garšnek, Una Corda – mitmel keelel. – Sirp 2. III 2012.

2 Kerri Kotta, Eesti nüüdismuusika seisuga aprill 2017. – Sirp 21. IV 2017.