Kõik see on elu osa

Ülli Kukumäe ideest hargnema hakanud „Naise lugu“ on lihtne ja siiras sissevaade ühe naise eluraja rägastikesse ning annab vaatajale kaasa korraliku annuse optimismi.

LIIS RULL

Kontsertlavastus „Naise lugu“ 13. IV Mustpeade majas. Idee autor, stsenarist ja vahetekstide autor Ülli Kukumägi, kunstiline juht ja lavastaja Toomas Voll, visuaalkunstnik Eleonora Tikas, kontsertmeister Rain Rämmal, osalesid Tallinna Reaalkooli tütarlastekoor, naiskoor Carmina, Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, noorte naiste koor Leelo vol. 2, naiskoor Gaudete ja Eesti Rahvusraamatukogu naiskoor.

Enne etenduse algust kavalehte sirvides mõtlesin naistele enda ümber pilku heites, kui suur hulk põnevaid tõlgendusvariante võib saalis sel õhtul sündida, olenevalt sellest, milline naine (või ka mees – neid, tõsi, oli publiku hulgas vähem) vaataja parasjagu on. Kontsertlavastuse esimese kolmandiku möödudes nentisin omaette, et küll oleks tore, kui minuga koos saaks seda vaadata ka minu ema. Järgmise kolmandiku möödudes tõdesin, et oleks veel parem, kui saalis viibiks ka minu vanaema: nii saaks kolm naiste sugupõlve kokku samuti ühe eluraja, mida mööda astuti Mustpeade maja saalis. Uusi puutepunkte võinuks sellega, mida tähendab olla naine, leida nii ehk omajagu, kuid sisekaemuski polnud halb variant.

Ühelt poolt on „Naise lugu“ Ülli Kukumäe väga isiklik teekond naisena selles elus, kuid ei puudu ka hetked, kus üritatakse naine – ja veel suuremas plaanis inimene olemise kogemust laiendada. Lood Kukumäe enda elust vahelduvad (arengu)psühholoogiliste kildudega, intiimsele mõõtmele lisandub universaalsemaid tõdemusi. Kõige mõistlikum on ilmselt nentida, et kuivõrd see on siiski ühe naise lugu, ei saagi seda tõsta vihmavarjuna kõigi naiste pea kohale: kõik naised ei soovi saada lapsi ega kanda emarolli, samuti ei käi kõik naised läbi lahutuskadalipu ega otsusta abielludagi. Emadus on siiski üsna läbiv aspekt, kuna jutustaja on ema, ja ehk kontsertlavastuses kõige spetsiifilisem. Näiteks koolitee, teismeea mässumeelsuse või armumisega võib suhestuda igaüks, sõltuvalt eluetapist.

Ülli Kukumäe valitud fotojäädvustused oma elust mõjuvad igati sümpaatsena: lapseeast kuni küpsete hetkedeni on vahetekstide saateks leitud pildid, mis peegeldavad igati orgaaniliselt ja isikupäraselt stsenaristi (elu)lugu ning kunagisi tundmusi. Koorilaulude ajal ekraanile kuvatav montaaž tekitab seevastu mõnevõrra vastakaid tundeid: kui väljavõtted Kukumäe erakogust on tulvil isiklikku soojust, siis fotod, mis saadavad muusikalisi hetki, mõjuvad nende kõrval kaugemana. Kuigi ka neil visuaalidel on teemaga aimatav seos, jääb see esitluses üldplaaniliseks. Muljet ei parandanud ka ekraanil kuvatava osalt kohmakad või ajastamata üleminekud, mis kukkusid kahjuks mõneti tervikust välja ja jäid etenduse sujuvusele veidi jalgu.

Kontsertlavastusest saab esile tõsta noorte naiste koori Leelo vol. 2. „Leib jahtub“ Liisa Rahusoo leidlikus a cappella kooriseades laskis peegelduda koori omanäolisusel ning asjaolul, et koor tunneb end laval tõepoolest vabalt.

Marika Murumaa / ENLS

Naise elu keerdkäikudele värvi andmiseks ja lugudele elu sissepuhumiseks on lavastuses kasutatud sobivalt naiskoori kui ehk üht kõige paindlikumat kooriliiki: just paindlikku, mitte sugugi stereotüübina õrnhabrast, kuna naislaulust paistsid läbi ka tugevamad toonid. Õigemini on leitud meeldiv tasakaal: algatuseks rivistub Mustpeade maja valges saalis publiku ümber ühtlase sõõrina kuuest koorist ja ligi 200 lauljast koosnev ühendnaiskoor, esitades enne avapala laulu „Vaid see on armastus“ harmooniakillukesi pisikese viitena – sama lauluga põimitakse lõpuks tervik otsapidi kokku. Seega ei jäänud juba alguses kahtlustki, et naised on kontsertlavastuse veri ja üdi. Koorid said aga ka võimaluse eraldi ette astuda ning seeläbi võis kuulaja aimata, kuivõrd kirevad võivad olla ühe mosaiikpildi killud. Iga naiskoor oli vaieldamatult oma nägu ja tegu, alates reaalkooli esiti vaoshoitumatest koolipiigadest kuni küpsemate koosseisudeni. Seda laadi koosseisude valik toetab samuti lavastuse ideed: publiku ette astus mitu generatsiooni neiusid-naisi, et jutustada koos ühe naise lugu.

Sümpaatsemaid muusikalisi hetki lavastuses oli Ester Mägi „Siin mu rõõmu­maa“ naiskoor Gaudete esituses (dirigent Mait Männik): isamaa-armastusest kõnelev pala on asetatud läbi ohakarägastike isikliku, sisemise rõõmu­maa leidmise konteksti. Kuigi kõrgemas registris esines pisemaid vokaalseid puudujääke, oli esitus voolav ja veenev. Kõige ehedama kooriklassika näitena on pala oskuslikult asetatud lavastuse keskpunkti ja teatavasse raskuskeskmesse, kuivõrd temaatiliselt järgneb see isikliku murdumise peatükile. Kollektiive eraldi vaadeldes saab esile tõsta noorte naiste koori Leelo vol. 2 (dirigent Toomas Voll). Nende esimene n-ö soolopala, dirigendi sulest pärit „Varjuks muudan end“, kõikehõlmava armumise kajastus, on oma džässilike harmooniate ja kergelt libiseva vokaaliga lavastuse kõige ekspressiivsem hetk. Ka hiljem esitatud „Leib jahtub“ Liisa Rahusoo leidlikus a cappella kooriseades (hakkamasaamise kinnitus) laskis peegelduda koori omanäolisusel ning asjaolul, et koor tunneb end laval tõepoolest vabalt. Muidugi aitas eelmainitule tõenäoliselt kaasa ka tõik, et koor on saanud enda kanda sülega rõõmu toovad eluetapid.

Samuti oli ere hetk Arvo Ratassepa rahvaluuleaineline „Võidulaulmine“ Eesti Teaduste Akadeemia naiskoori kõlapaletti kätketuna (dirigendid Andrus Siimon ja Tõnis Sarap). Juba kaks dirigenti kumbki ühe kooripoolusega oma rida ajamas on kahtlemata efektne võte, kuid peale selle haakis koori justkui kaheks grupiks löömine teismeea tekstiosas välja toodud mässumeelsuse ning gruppi kuulumise mõtetega – sellesse vastuseisudest kantud ideestikku rahvalaulu põimimine on äärmiselt tabav. Tallinna Reaalkooli tütarlastekoor (dirigent Heli Roos), kes mõjus esimesena lauldud Olav Ehala „Laulus inimlikkusest“ ehk veidi arglikult, avanes järgmise palaga, Arvo Pärdi „Kooliteega“, juba märgatavalt rohkem ning pakkus siira elamuse.

Kontsertlavastuse ühe keskse omadusena saab välja tuua lihtsuse. Kavalehe tekstid kattuvad suuresti Ülli Kukumäe kohapeal räägituga, ehkki on seal kokku võetud lühemas vormis. Nende pinnalt ootasin aga isegi mõnevõrra dramaatilisemaid hetki, kui mõelda näiteks tekstist tabatud kõuemürinatele ja armastuse võrdlemisele sõltuvushäirega. Repertuaari kuuluvad valdavalt nii naiskooriklassikast kui ka mujalt pärit tuntud palad, mis ei ole tingimata ülikeerukad vokaalsed katsumused, kuid muusika valikul ongi olnud tõenäoliselt tähtsam palade sisu, mitte raskusaste. Koos Ülli Kukumäe oskusega leida kõigist eluetappidest, ükskõik kui tormilised või hävitavad need parasjagu pole, väikseid õpetlikke-humoorikaid seiku mõjus lihtsuse rõhutamine nii muusikas kui ka visuaalis igati sobivalt. Jutustati küll üks elukäik oma valupunktidega, kuid, nagu korduvalt rõhutati, on needki elu osa. Väga sümpaatselt mõjusid seega hetked, mil Kukumägi andis rasketes eluetappides (lahutus, kannatus) oma sõnadega edasi veel rohkem positiivset tunnetust ning vaatenurki kui kavatekst. „Naise lugu“ pakub kahtlemata kõigile mõtteainet, et aduda iseenda kujunemis- ja kulgemislugu või hoopis märkimisväärsete naiste rolli meie elus.