Keel, identiteet ja isiksus

Huvitav – ja mingil määral ka pettumust valmistav – oli kuulda, kuidas kolme riigi heliloojad loovad ühiste ja/või laenatud esteetiliste tunnustega muusikat.

SIMON CUMMINGS

Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.

Kas „Balti muusikal“ on tõepoolest äratuntav identiteet? Mõtisklesin sel aastal esimestel Balti muusika päevadel selle küsimuse üle palju kordi. Koos sellega kerkib küsimus rahvuslikust identiteedist ning ühtlasi ka, kas eesti muusikal, läti muusikal ja leedu muusikal on äratuntav identiteet. Kui need identiteedid on olemas, siis kas neil on ühesugused elemendid või on nad lahus ja erinevad üksteisest? Kas on ka võimalik, et nende maade muusikas ilmutab end kaudselt poliitiline dimensioon – kolme Balti riigi suhted?

Nendele küsimustele vastamine nõuab palju rohkemat kui vaid üht muusika­festivali ja palju rohkemat kui vaid üks selline artikkel, kuid teatud tunnuslikke suundumusi võis tajuda läbi kõigi kontsertide. Leedu muusika kiskus sageli minimalismi lahja lihtsuse poole. Läti muusikas võis aimata kiindumust varasema muusika, eelkõige romantiliste eeskujude vastu ja mõnikord lähenes tulemus pastišile. Eesti muusikas peegeldus peamiselt huvi kaunite pinnakihtide loomise vastu. Need ei ole mõistagi iga maa muusika määratlused, kuid huvitav – ja mingil määral ka pettumust valmistav – oli kuulda, kuidas kolme riigi heliloojad loovad sageli ühiste ja/või laenatud esteetiliste tunnustega muusikat.

Identiteedi – ning sellega seotud sarnaste ja erinevate joonte – tähtsus kajab vastu selle aasta festivalile antud pealkirjast „DNA“, mis osutab otseselt inim­olevust määravale molekulaarsele ainele. Teisalt on sellised teemad nüüdis­muusika festivalidel aina ebatähtsamad või on kujunenud koguni arengutakistuseks (üks tänavustest esinejatest ütles teema kohta avalikult „pind perses“*) ja väga vähestel teostel oli selle teemaga sügavalt tähenduslik seos. Ometi oli sellega seoses huvitav jälgida muusikalise identiteedi ideed. Vaieldamatult on looja vaatepunktist kaugelt tähtsamad isiklikud määratlused kui piirkondlikud või rahvuslikud: kas eelistame olla kloon või ainukordne, vahest koguni mutatsioon? Festivaliteemast inspireerituna sai see ühise või üksiku karakteri olemus iga kontserdi alammõtteks, mis omakorda tõstatas küsimuse muusika helikeele, isikupära ja identiteedi kohta.

Tänavuste Balti muusika päevade parima muusika hulka kuulusid teosed, mis olid üle lihtsatest, kloonitud definitsioonidest ja eraldunud rühmakuuluvusest, paistes välja keeruka ja ainulaadselt isikupärase identiteediga. Leedust on esile kerkinud teosed kirjutanud Žibuoklė Martinaitytė ja Vytautas V. Jurgutis. Nagu juba mainitud, painasid suuremat osa kuuldud leedu muusikast tühjad minimalistlikud žestid, kuid Jurgutis oli rütmi omaks võtnud ning saavutanud palju fantaasiarikkama ja peenema tulemuse. Tema teoses „Tinohi“, mille esitas festivali avaõhtul Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, on rakendatud löökide ja piuksatuste kihid, et luua kontsentriliste tuksete ja virvendava müra lõputult nihkuv võrgustik. See oli etteaimamatu ja põnev, nii et oli raske paigal istuda.

Seevastu Martinaitytė kammerteoses „Solastalgia“ on rütmist täiesti mööda mindud, et teha teed aeglasele, värelevale muusikale. Selle värelevad kujundid näisid liikuvat ümber tõelise harmoonilise tuuma, vihjates summutatud lüürilisusele. Algul justkui tihedalt kokku pakitud teos jõuab kahele avarale platoole, kus lõõmavad kõrged meloodiad – kõige võimsamalt klarnet –, ja hõljuvad üle paigale naelutava joovastusemaastiku.

Eugene Birmani teos „Pensées“ ehk „Mõtted“ oli kõige julgem, äärmuslikum ja ambitsioonikam muusika kogu festivalil, nii et kõik muu tundus sellega võrreldes loid. Solist Iris Oja koos Yxus Ensemble’iga esitas kummastava järgnevuse episoodidest, mis olid vaheldumisi vägivaldsed, vihased, kirglikud, lüürilised ja kiskjalikud, kuid alati sügavalt ja võimsalt isiklikud.

Videokaader

Kahe kõige huvitavama läti muusika­isiksuse loomingut sai samal kontserdil kuulda Sinfonietta Rīga keelpillikvarteti esituses. Anna Ķirse elektroonikaga teos „Mundus invisibilis“ ehk „Nähtamatu maailm“ algab robotihäälega loetud faktidega seeneniidistiku kohta ning areneb edasi ilmselgete mõjude, esilekerkivate liinide ja jumalike ebalevate halinate kaudu, millest kujuneb oivaline akustiliste ja elektrooniliste helide sulam. Kõikjal oli pinget, ka näiliselt spontaanselt orgaanilise kasvu atmosfääris, mis hoidis teose läbinisti köitvana.

Santa Ratniece „Aragonite“ on endasse­sulgunum ja tabamatum: kvartett muutus justkui kõrgeks, hõljuvaks keerdus härmalõngaks. Vahetevahel keskendus nende võbelev, värelev materjal kenadele lõõtsalaadsetele hetkedele, mil kõik sai puhtaks ja klaariks. Lõpuks härmalõnga juurde naastes häälestati instrumentide keeled tagasi ning liiguti äärmistesse registritesse. Mitte miski selles teoses ei mõjunud usutavalt ega kindlalt, ja just see oli üks tugeva mõju põhjusi.

Kõige demonstratiivsem läti isiksus oli aga kindlasti Eugene Birman, kelle peaaegu 40minutiline teos „Pensées“ ehk „Mõtted“ häälele ja ansamblile oli kogu festivali kaugelt kõige julgem, äärmuslikum ja ambitsioonikam muusika, nii et kõik muu tundus sellega võrreldes loid. Birmani sõnauurimus Anatole France’i teksti põhjal oli vähem muusika­teos kui pöörase palavikulise unenäo (nähtavasti luupainaja) tulemus. Solist Iris Oja esitas kummastava järgnevuse episoodidest, mis vaheldumisi olid vägivaldsed, vihased, kirglikud, lüürilised ja kiskjalikud, kuid alati sügavalt ja võimsalt isiklikud. Harva olen tundnud, et nüüdismuusika teos valdab mind nii jäägitult, kuid „Pensées“ ei olnud midagi vähemat kui emotsionaalne pealetung – koguni ülekoormus –, millel õnnestus kõlada salapäraselt ja tabamatult ning samal ajal olla teravalt ja kohati ka valusalt vahetu. See oli uskumatu – nagu ka Oja ja Yxus Ensemble’i esitus.

Tähtis on mainida, et mitte kõik Balti muusika päevadel esitatu ei olnud pärit Balti riikidest. Kõige eredamate mujalt pärit teoste hulgas oli Austria helilooja Beat Furreri „Spur“ ehk „Jälg“, milles närviline segadus ja teravad staccato’d ühinesid justkui üheks hääleks. Leedu ansambli Synaesthesis esitatud muusika karakter ei muutunud põhimõtteliselt kordagi, ent ometi oli tihedalt seotud materjali hüpnootiline mõju veenev ja hiiglama lustakas. Veelgi muljetavaldavam oli Iraanis sündinud Eestis tegutseva helilooja Arash Yazdani „Aphorism“ ehk „Aforism“, mis avas Tallinna Uue Muusika Ansambli ettekandes festivali lõppkontserdi. Pikk, ebaharilikest muutuvatest tekstuuridest koosnev etüüd kutsus esile tuntava pinge, oli kõlaliselt nõnda huvitav, et tahtsin seda kuulata kinnisilmi, kuid pakkus ühtlasi visuaalset põnevust, nii et mul oli vaja seda ka vaadata. Heliobjektide hulgad teisenesid hirmus peenelt ja aeglaselt, nõrgenedes ja tõustes kõrgemale, kippudes keerlema ja lenduma.

Võõrustajariigi Eesti lummavate identiteetide sortiment oli märkimisväärne. Nagu alati, olid kavas mõned motoorsed teosed, nende hulgas Lepo Sumera „In Es“, Lauri Jõelehe „Stella matutina“ ja Kristjan Kõrveri „Sic!“, mis on kõik rohkem seotud liikumise kui tõelise ainesega. Mõjuvama lihtsuse näidet oli kuulda Taivo Lintsi teoses „Rhythm Convergence“ ehk „Rütmi koondumine“. Lühikese elektroonilise teose rõhk (nagu ütleb pealkirigi) on sellel, et luua järk-järgult tihe, mitmekihiline sünkopeeritud tuksete võrk. Bassist läbiimbunud kulminatsiooniga teos on tõeline puhta virgutava lusti triumf. Elis Halliku uus ansambliteos „Some Paths Will Always Lead Through the Shadows“ ehk „On radu, mis juhivad läbi varjude“ oleks vaevalt saanud Lintsi omast veel rohkem erineda – selle sügav, terviklik, kuid ärev lüüriline tunde­erksus tõi meelde Boulezi teose „Dérive I“ ehk „Tuletis I“. Huvitav oli mõtiskleda, kas pealkirjas mainitud varjud tulevad väljastpoolt või muusika sisemisest närvilisusest. Pauside puudumine selles pidevas ansamblitekstuuris ainult kasvatas teose hüpnotiseerivat mõjuvõimu – ja see oli rabav.

Tatjana Kozlova-Johannes on eelmistel Eesti muusika päevadel olnud esindatud eelkõige lüüriliste teostega. Nõnda siis tuli tema uue klaverikontserdi „Blow Your House Down“ ehk „Puhu oma maja minema“ kauaoodatud esiettekanne, mis eelmisel aastal oli edasi lükatud, mõnevõrra üllatusena. Kuna teoses on pandud proovile reaalsusest põgenemine kui ekslik katse vältida valu ja kannatusi, siis tema kontserdi (solist Age Juurikas) materjali mitte ei esitatud, vaid see plahvatas. Suured klaveri klastripommid plahvatasid tihedal, närvilisel, apokalüptilisel helimaastikul ning ilmutasid otsest äärmuslikku raevu. Klaver käitus orkestri suhtes nii keskpunktina kui ka katalüsaatorina, keeruka tekstuuri abil artikuleeriti koos teose emotsionaalne seisund. Kui paistis, et tulemas on lahendus, siis oli Kozlova-Johannes muutnud muusika suunda, tekitades rohkem pommiplahvatusi ja täites orkestri vihase suminaga. Hiljem, kui näis, et muusika viimaks kaob, muutus see hoopis uduseks ja laialivalguvaks, pöördus sissepoole, kõlades emotsionaalses mõttes kaugelt ja raskesti läbistatavalt. Teose sõnumi jõudu ja metsikust on võimatu eirata või unustada: see demonstreeris festivali kõige kartmatumat, karmi ja agressiivset identiteeti.

Palju rahulikum oli Malle Maltise lühike teos „Öökülm“ orkestrile ja elektroonikale. Selle sissejuhatus oli kutsuv, aeglane ja äraootav, väikesed filigraansed fragmendid katkestati toredate tuksatustega, millest sündis mahe ja lainetav segu. Orgaaniliselt arenedes säras muusika nagu jää, kuni külmuski lõpuks tahkeks. Looduse esile manamine on eesti muusikas tavaline, kuid oli väga kena kuulda selle kohta nii tugevat näidet, kus ei oldud pöördutud tavapäraste muusikaliste klišeede poole.

Vahest kõige omanäolisem eesti muusikaline isiksus tuli välja festivali lõpus, päris viimases teoses. Ülo Kriguli imelise pealkirjaga teoses „streeeeeeeeeeeeeeeetch“ on kokku pandud ansambel ja elektroonika, mis moodustavad homogeense aktiivsusega täidetud keskkonna, ent see kõik on väike ja kauge. Kõikjal on liikumine, heli liugleb pidevalt üles ja alla, ühelt poolt teisele, lülitades kogu aeg ümber müra ja helikõrguse, madala ja kõrge vahel ning on lõputus continua ülekülluses. Kõik need võrdsed ja tasakaalus helid sobisid ka imepäraselt ja hämmastavalt kaunilt Balti muusika päevade lõpetuseks.

Niisiis, kas „Balti muusikal“ on tõepoolest äratuntav identiteet? Pärast esimesi Balti muusika päevi võib öelda, et vastus on kindel ei, aga kui kõigist kolmest Balti riigist tuleb niivõrd imetlusväärselt isikupärast helikeelt, isiksusi ja identiteeti, nagu eespool mainitud – muusikat, mida tuleks valju häälega ülistada –, siis pole sel tähtsust.

* Ingl pain in the ass.

Tõlkinud Maria Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht