Katkendlik aruanne meeldivalt terviklikust festivalist

Enne pandeemiat jõudsalt pooleteise nädala peale laotunud festival oli nüüd pisut lühem ja mahtus pealinnas kaheksa päeva sisse.

MARJE INGEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Jazzkaar“ 24. IV – 1. V Tallinnas.

Pärast kõikvõimalike ärajäämiste, edasilükkamiste ja muudatuste tohuvabohu, mis on viimase paari aasta jooksul saatnud kõiki festivalikorraldajaid ja muusika­inimesi, tundub oluline ja soojendab südant, et äsja lõppenud „Jazzkaar“ oli pärast 2019. aastat esimest korda kalendris taas oma endisel kohal, aprilli lõpus. Füüsiliselt oldi samuti festivali koduks kujunenud Telliskivi loomelinnakus.

Enne pandeemiat jõudsalt pooleteise nädala peale laotunud festival oli nüüd pisut lühem ja mahtus pealinnas kaheksa päeva sisse. Alles olid tasuta kontsertidega pühapäev (seekord ühtlasi festivali avapäev), linnaruumikontserdid, aga ka džässiauhinnad, millest üks, džässiedendaja oma, ulatati teenitult Klassikaraadiole, kes laiendas festivali ajal arvukate otseülekannetega „Jazzkaare“ kuulajaskonda.

Kasutasin džässiedendaja teeneid seekord ka ise, kuigi eelistan võimaluse korral alati vahetut kuulamiskogemust saalis. Nimelt selgus Klassikaraadio kava uurides, et aasta džässmuusiku Kirke Karja klaverikontserdi esiettekanne pianist Sten Heinoja ja Pärnu Linna­orkestri esituses toimus just „Jazzkaare“ ajal, 27. aprilli õhtul, kui ma ise nautisin pärast kahte aastat ootamist lauljatar Dee Dee Bridgewateri ja Estonian Dream Big Bandi kontserti. Nii jäigi üle kuulata Kirke Karja kontserti hiljem.

Noor džässitalent lauljatar Anett Tamm ja tema ansambel Alfa Collective jäid kõrva isepäise ja iseäraliku loominguga. Anett mõjus kui Alice peegli­tagusel maal, eristudes selgelt ülejäänud džässilikumatest koosseisudest. Festivalil viimase päeva kavva paigutatud noorukesed muusikud õigustasid lootusi ja mõjusid veenvalt.

Lauljanna Dee Dee Bridgewateri salvestised, mis mulle millalgi 1990ndatel kõigepealt kätte juhtusid, tutvustavad teda julge, et mitte öelda pöörase improviseerijana. Sama temperamenti oli esimestest minutitest peale tunda Alexela kontserdimaja laval. Kontserdi avaosa pärines tema Ella Fitzgeraldile pühendatud 1997. aasta mälestusalbumilt, peagi liikus ta edasi Billie Holiday pärandi ja seejärel juba isikupärasema laulu­valiku juurde. Peale lauljatari kaasa toodud bigbändi-arranžeeringute oli rõõm kuulda ka Siim Aimla seatud versioone Bridgewateri repertuaarist.

Noor džässitalent lauljatar Anett Tamm ja tema ansambel Alfa Collective jäid kõrva isepäise ja iseäraliku loominguga. Anett mõjus kui Alice peeglitagusel maal, eristudes selgelt ülejäänud džässilikumatest koosseisudest.

Ellu Vibur

Järgmisel õhtul võis Vabal Laval kuulda ja näha Dee Dee tütart China Mosest. Ta esitas enda kirjutatud laule, kuid asi polnud ei repertuaaris, hääles ega vokaaltehnikas. Eredalt jäid meelde hoopis lood tema sisemisest põlemisest, millest üks või teine laul oli sündinud. Kas või see, et lauljataril hakkas esimest korda eksabikaasat nähes peas kummitama uue, veel sündimata laulu bassikäik.

Elu draamadest oli inspiratsiooni ammutanud ka Mingo Rajandi oma projekti „Elajannad“ tarvis. Näitlejatar Eva Koldits luges muusika saatel tekste, mis kajastasid naise elus vahel ette tulevaid võimatuid valikuid – olenemata sellest, mis ajastus juhtub naine elama. Teiste hulgast sööbis mällu tekst, kus kästakse midagi (ja lõpuks kedagi) ära peita. Nõukogude okupatsiooni aja lõpul kasvanuna olen lugenud mitmesuguseid lugusid sinimustvalge või metsavenna peitmisest ning neis lugudes on minu meelest emotsionaalne laeng, mis tundub võib-olla Vene-Ukraina sõja tõttu teravam ja valusam. Praegust sõda, muide, laval ei mainitud – polnud vajagi, sest valikute möödapääsmatus ja raskus oli niigi selge.

Naisena elu haprust ja karmust juba varem käsitlenud Maria Fausti Sacrum Facere muusikaline materjal oleks sõjateemaga haakunud ehk liigagi otseselt. Õnneks oli ta seekord „Jazzkaarel“ oma Jazz Catastrophe’iga, mis pole esimene sellenimeline kooslus. Kunagisest samanimelisest kümmekonna liikmega antibigbändist (nimetan seda nii, sest instrumentaarium oli päris bigbändiga võrreldes väga teistsugune) on alles jäänud saksofoni, kitarri ja trummide trio. Mariale omasel moel tungis ta oma muusikaga otse kuulaja hinge, vajutades seal valupunktidele, nii et klomp kerkis kurku.

Potentsiaalselt samuti hingekeeli puudutava väega Siiri Sisaski etteaste mõjus (vist Kristjan Randalu seadete tõttu) rohkem muusikalise kui tekstilise sõnumi kaudu. Selles polnud mõistagi midagi valesti, vahendid ja emotsioonid olid lihtsalt teised.

Ansambliga Eesti Keeled astus üles Eesti džässmuusika üks väsimatuid mootoreid Jaak Sooäär, kes on märka­matult jõudnud auväärse 50. verstapostini. Juubeli puhul esitleti „Jazzkaarel“ tema noodikogumikku. See pani mõtlema, kui teistsugune on praeguste muusikute loominguliste väljundite valik nende omast, kes tegutsesid näiteks pool sajandit tagasi. Toona oli populaarmuusika heliloojate autorikogumike trükis avaldamine väga levinud, ka siis, kui tegu polnud tippheliloojate loominguga. Tänu sellele on meil pärand, mida kasutada. Õnneks on juba varemgi mõistetud, et tänapäeva eesti džässmuusikute loomingut on vaja levitada, ning aastatel 2007–2008 ilmusid kolm nootidega varustatud DVD-kogumikku pealkirjaga „Eesti improvisatsioonid“. Nüüd tuleks uute väljaannetega jätkata.

Esivanemate kõlade kaja vahendas pärimusmuusik Cätlin Mägi ning tema järel kavas „Sounds from the Ancestors“ Kenny Garrett oma ansambliga. Garretti bänd lõi oma muusikaga väga demokraatliku õhkkonna ja püüdis viia kuulajaskonna tagasi aegadesse, kui tantsiti ja trummeldati koos lõkke ääres. Lõpuks jõutigi sihile: rida-realt tõusid kuulajad Vaba Lava saalis püsti ja hakkasid tantsima. Püsti seistes aplodeerimine oli kuulajate ning muusikute üksteisemõistmise kinnitus – oleme kõik üks.

Omapäraselt „metsa kasvanud“ (kuid mitte võsastunud!) džäss kõlas „Jazzkaare“ avakontserdil „Ood metsale“. Heas mõttes metsa poole kaldusid eelkõige heliloojad Peedu Kass ja Joel Remmel, nendega liitus veel seitse muusikut, kes pandi süidi ühes osas koguni kooris laulma. Veidi eklektiline, kuid kahtlemata võimas teos pani endamisi mõtisklema, ega nupukad muusikud ole soovinud sellise „metsiku“ looga ometi kodeeritud sõnumit edastada. Pandeemia on küll taandumas, kuid Ukrainas käib sõda ja maailm on kõike muud kui korras. Teisisõnu võiks olukorda kirjeldada ingliskeelse fraasiga „we are not out of the woods yet“ (sõna-sõnalt „me pole veel metsast välja jõudnud“), mis tähendab, et kõik raskused pole veel ületatud.

Õnneks on muusikute hulgas neidki, kes naudivad muusikategemist kui sellist ega vaeva end tingimata moraalsete dilemmade ja kriiside üle mõtisklemisega – vähemalt mitte laval. Nende hulka julgen paigutada pianist Holger Marjamaa, kes sisustas oma loominguga tänavuse džässi­auhindade õhtu ning kellele sekundeerisid Heikko Remmel basspillidel ja Lee Pearson trummidel. Innukalt alles 2007. aastal leiutatud uut pilli harpejji’t mängima õppinud ja sellest nii Heino Elleri „Kodumaise viisi“ kui ka Evald Vainu „Esmakordselt“ välja võlunud Valter Soosalu kuulub kahtlematult ka sellesse kategooriasse. Sama julgen väita ka Brasiilia mandoliinivirtuoosi Hamilton de Holanda kohta, kes puistas Antônio Carlos Jobimi bossanoovasid otsekui varrukast. Samuti muretu ja särtsaka ning tehniliselt kõrgel tasemel musitseerimis­oskusega pani „Jazzkaarele“ punkti – või õigemini hüüumärgi – Cyrille Aimée oma ansambliga.

Veelgi eredamalt kostis ja paistis see musitseerimislust välja Rootsi ansambli Dirty Loops etteastest. Sedagi oli esinema oodatud juba kaks aastat ning ootamine tasus end kuhjaga ära. Loosungist „pophitid sellises seades, nagu need tegelikult peaksid olema“ juhinduv koosseis kuhjab meeldejääva meloodia tihtipeale üle peadpööritava vokaaltehnilise akrobaatikaga ja valab vundamendiks parimate progerokkbändide vaimus basskitarrisoolo. Kui teised bändiliikmed ruumi teevad, siis ei jää trummisoolodki virtuoossuselt teistest maha. Kogu seda tulevärki nii lavavalguse ereduse kui ka laulmis- ja musitseerimisosavuse mõttes jätkus volbriõhtul tublisti üle pooleteise tunni, kõik mõnusa huumori ning sooja suhtumisega vürtsitatud, sest need tegelased ei võta ennast ega oma tegemisi õnneks liiga tõsiselt. Võtkem neist eeskuju.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht