Kas te armastate Brahmsi?

Kui liita kuulajate ja esitajate entusiasm, võib sedastada: meil on suurvormide jaoks aega ning, jah, me tõesti armastame Brahmsi.

TAAVI HARK

Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Sten Lassmann (klaver) 29. VIII Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Kavas Johannes Brahmsi sonaadid klaverile ja tšellole.

Monograafiline sonaadiõhtu on omajagu riskantne ettevõtmine, mistap saab seda kogeda kaunis harva. Polevatki ju tänapäeva inimesel aega, mida pikkadele suurvormis teostele kulutada.1 Ometi avas Eesti interpreetide liit XVIII hooaja just nimme suurejoonelise – või ehk isegi elitaarse sonaatide õhtuga. Valle-Rasmus Roots tšellol ning Sten Lassmann klaveril kandsid Mustpeade maja valges saalis ette Johannes Brahmsi kaks ulatuslikku tšellosonaati. Sel puhul täitusid tooliread arvukate suurvorme soosivate kuulajatega. Sündis see kõik Brahmsi-armastusest, imetlusest interpreetide vastu või tänu silma­paistvale välireklaamile, polegi kuigi tähtis. Peatun siinkohal kogetul ja mõnel kuuldust-nähtust kerkinud mõttel.

Enne esimese akordi kõlamist kohtus kuulaja ilmselt kavalehega, mille kaant kaunistab Kaupo Kikkase meisterlik foto. Lehte keerates tulevad aga esimesed väikesed ehmatused. Olgugi et argikeeles võime rahus nimetada kavas olnud teoseid Brahmsi tšellosonaatideks, pole täisnimetus (vastu ootusi) sonaat tšellole ja klaverile, vaid ümberpöördult: sonaat klaverile ja tšellole! Nii soovis helilooja – ja mitte asjata. Nimelt on klaveripartii neis sonaatides sedavõrd kaalukas, et väärib aukohale tõstmist. Pianist on siin partner, vahel juhtiv, teisal kaalutlev kaaslane, aga peaaegu kusagil ei taandu ta tavamõistes saatja rolli.

Lahendagem siinkohal ka teine pisike arusaamatus. Esimese sonaadi pühendas Brahms Viini lauluprofessorile Josef Gänsbacherile. Et viimane oli tšellistina harrastaja, sündis mõnes peas ennatlik järeldus, justkui ei esitaks sonaat tšellistile kuigi kõrgeid nõudmisi. Süvenedes selgub siiski, et tehnilisi ja muusikalisi raskusi on ses sonaadis tšellistile varuks küllaga. Näiteks teise osa (allegretto quasi menuetto) lüüriline lõik on nagu nootide sidumise kunsti tšellotehniline etüüd, rääkimata teose kolmandast osast, mis nõuab oma fugeeritud kirjaviisi tõttu lisaks tugevale keskendumisele ka väledat-täpset sõrmejooksu ja kindlat artikulatsiooni. Poleks ehk põhjust taolist arutluskäiku ette võttagi, aga paraku on too eksitus sattunud libastumisi ka kavateksti.

Esimesena kõlanud sonaadi e-moll ehitus on parajalt iselaadne: kaks suhteliselt liikuvat osa ümbritsevad tantsulist, ootuspärane aeglane jagu puudub täiesti. Brahmsi-uurijatele pakub selle puudumine muidugi küllaga arutlemisrõõmu. Mõistatust, kuhu küll kadus aeglane osa, on püütud seletada näiteks Brahmsi sooviga teost sisuga mitte liialt üle koormata. Leidub ka analüüs, kust nähtub, et aeglane osa võis saada seemneks paar aastakümmet hiljem valminud teisele tšellosonaadile (op. 99).2

Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann jätsid noodid täie meelekindlusega lava taha. Oma mälu usaldamine saab tulla vaid sellest, et koguka materjaliga töötati andunult küllalt pika aja vältel.

Veljo Poom

Olgu keerdküsimuse lahendus milline tahes, igal juhul pakkus esimene sonaat küllaga kuuldavat kunstipära hakatusest otsani. Valle-Rasmus Roots maalis avaosa tumedaks ja pahaendeliseks, teisal tõusis aga nukrameelsetesse kõrgustesse. Rootsi mängus valitsesid kaunis kantileen ja peenelt läbi tunnetatud fraasikaared, intonatsioonilised väljakutsed ületas ta veendumusega. Tantsulises teises osas lisandus elegants, ei puudunud ka kergelt humoorikas alatoon. Sonaadi lõpuosa pani esitajad proovile hoogsalt tormleva fugaato­ga, millest Roots ja Lassmann väljusid võiduka vungiga. Tõsi, saali akustika ähmastas mõnegi jooksu detailid kokku­sulanud helimassiks, mille alla mattumisest päästsid üksnes resoluutne tempos püsimine ja täielik tehniline üleolek materjalist.

Kui esimeses sonaadis avaldub noore­poolse Brahmsi härrandlik küpsus, siis teine sonaat (op. 99 F-duur) on eaka meistri töö, mis otse pulbitseb looja vanusele vaatamata nooruse kirglikkusest. Avaosa mäslevad tremolod klaveripartiis nõuavad täiskõlalist, mehist ja mahlakat tšellomängu, et klaverist ei kujuneks monoloogi pidaja. Tooni kandvus ning jõud osutuski üheks Valle-Rasmus Rootsi tugevuseks, mida ilmselt toetab võimalus mängida suure­pärasel meistripillil (Eesti pillifond). Abstraktselt nukras teises osas sai kuuldavaks hinge kiige ärevamate hetkede ja stoilisema kaemuse vahele. Hüpleva ärksusega artikulatsiooni astmeid kompav kolmas osa paisutas sünkoopidega teatavat lahkheli, mille korvasid finaali helgemad toonid. Nii liiguti söakalt ning selgelt jaatava lõppakordini. Lassmanni dünaamiliselt julge, ent tundlik pianism ning Rootsi ereda kõlaga mängumaneer sobitusid nii, et lõid konfliktide ja kahekõne kaudu mõjusalt tugeva terviku.

Meloodilise ilu katkematu intensiivsus läks Mustpeade maja akustikas pisut painavakski, kuna dünaamilisi ja faktuurilisi kontraste on seal ilmselt keerukas eredalt välja mängida. Ehk oleks mõistlik konsulteerida mõne akustika­asjatundjaga, kes suudaks saali loomulikku võlu rikkumata tasandada pisut selle puudusi – kõik ikka selle nimel, et interpreetide proovisaalis panustatud vaeva viljad jõuaksid kuulajateni võimalikult täiuslikul kujul.

Teeb rõõmu, et Brahms polnud loojana tšellistide vastu kaugeltki kade: lisaks kahele suurejoonelisele sonaadile leidub ta kammer- ja orkestrimuusikas küllalt võrratuid hetki, kus tšello on tähelepanu keskmes. Kui eelneva valguses saab meistrile üldse midagi ette heita, siis üksnes tõika, et ta loomingu nimekirjast puudub tšellokontsert. Nii tuleb Brahmsi armastaval tšellistil brahmsilikku soolokontserti otsida hoopis teiste heliloojate teoste seast. Pakun, et Brahmsi muusikalisele vaimsusele lähedasim võiks olla ehk Charles Villiers Stanfordi (1852–1924) tšellokontsert (1880). Muide, nii see teos kui ka Stanfordi tšellosonaat op. 9 (1877) on kirjutatud Robert Hausmannile. See nimi kõlab tuttavlikult, kas pole? Jah, just Hausmann oli tšellist, kellele Brahms pühendas oma teise tšellosonaadi ning kes mängis kuulsaks esimese sonaadi.

On ilmne, et Roots ja Lassmann armastavad Brahmsi. Seda kinnitab kindlalt asjaolu, et noodid jäeti täie meelekindlusega lava taha. Oma mälu usaldamine saab tulla vaid sellest, et koguka materjaliga töötati andunult küllalt pika aja vältel. Täielikult meelde jätta saab vaid seda, mida mõistetakse. Sellest armastusest sai osa ka publik, kes tunnustas interpreetide pingutusi kestvate ovatsioonidega. Kui liita kuulajate ja esitajate entusiasm, võib sedastada: meil on suurvormide jaoks aega ning, jah, me tõesti armastame Brahmsi.

1 Toomas Velmet, Tuleviku mälestus. – Muusika 2018, nr 11.

2 Margaret Notley, Brahms’s Cello Sonata in F Major and Its Genesis: A Study in Half-Step Relations. – Brahms studies. Volume I. University of Nebraska Press, Lincoln, London 1994.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht