Kaameraga lauljate järel

Heili Vaus-Tamm

Metropolitan Opera ooperite kinoülekannete sari: Richard Straussi „Salome” Coca-Cola Plazas 11. X. Ooperilavastuste ülekannete näitamine kinos on kultuurisündmus, mis tekitab palju küsimusi, poolt- ja vastuargumente. Aga igal juhul on Meti projekt võimas, näitab laiemale publikule, et pole see ooperikunst ühti nii tolmunud, vaid üks ainulaadset, ja sealjuures rabavalt tugevat elamust pakkuv žanr. Niigi ooperis käivale publikule toob see aga kätte maailma tippteatri nii muusikaliselt kui lavastuslikult (sic!) tugeva etenduse.

Kui XIX sajandini oli ooper massikunst ja kõige populaarsem kunstiliik, siis eelmise sajandi ooperid on oma helikeelelt vastuvõetavad märksa kitsamale ringile. Kõige kallima kunstižanri puhul on see omamoodi surmaotsus, sest oopereid ei saa toota üheks etenduseks, need on selleks oma lavapildi ja kunstnikutöö, solistide ning orkestri tõttu liialt kallid. Kui aga helikeel ja ka temaatika ei paku huvi suurele vaatajaskonnale, nii et etendusi välja ei müüda, on tulemuseks majanduslik puudujääk.

Pealegi kaugenevad varasemate sajandite ooperid oma teatud naiivsuse ja plakatlikkuse tõttu aina enam tänapäeva inimese elukäsitlusest. Ametlike andmete järgi vananeb suurte ooperimajade vaatajaskond järjest. Jälle probleem. Siin on tulnud appi nüüdisaegsed lavastused, millega ajatud süžeed tänapäeva inimesele aktuaalsemaks ja vastuvõetavamaks tehakse. Ent selle vastu protesteerivat jällegi nii mõnedki lauljad ja dirigendid. Esimesed ütlevad, et raske laulda, ei saa enam keskenduda niigi palju pingutust nõudvale vokaalpartiile, et intensiivne näitlemine segab laulmist.

Orkestrijuhid omakorda nurisevad, et tihti minnakse välja efekti peale ja vastuollu muusikaga. Isegi dirigent Zubin Mehta olevat öelnud, et tema eelistab üldse ooperite kontsertettekandeid. Lõigata ooperist ära see, mis sellest üldse ooperi teeb? Nagu balletiõhtu ilma tantsuta või maalinäitus maalideta? Kas see kunagi kõige armastatum muusikažanr ongi nüüd lootusetult tupikus?!

Samal ajal on Metropolitan Opera võtnud ette projekti, mis vähemalt esimese näite, Coca-Cola Plazas nähtud „Salome” järgi otsustades on piisavalt atraktiivne, et näidata ka ooperist seni kaugele jäänud inimestele, kuivõrd võimas ja ainulaadne on see žanr. Kusagilt mujalt nad sellist emotsionaalset laengut ei saa! Meenub tänapäeva ühe juhtiva uue suuna ooperilavastaja Dmitri Bertmani mõte, et kui mõni ooperikauge inimene satub juhuslikult tema lavastust nägema, siis peab see teda kõnetama, et ta mõistab, nii et on õiges kohas. Ja just seda efekti on esimese ülekandega tahetud taotleda ka Meti sarjas. Selles mõttes oli projekti avalöögil tohutu vastutus.

Kuigi Meti edasiste ooperiülekannete lavateoste hulgas on nii sajanditagust klassikat („Fausti needmine”, „Thaïs”, „Lucia di Lammermoor” jt) kui ka John Adamsi uusloomingut („Doctor Atomic”), oli esimene ja kõige tähtsam valik ideaalilähedane. Richard Straussi hilisromantiline helikeel on piisavalt võimas ja kõnekas, et pakkuda kuulajatele katarsist. Veel mitu põhjust: läbi sajandite paljusid kunstnikke inspireerinud piiblilool põhinev süžee Salomest ja jumalamees Johanaanist ning ooperimaailma kõige seksikama stseeni, seitsme loori tantsu olemasolu. Lisaks Jürgen Flimmi kaasaega toodud, aga siiski kohatruu ja liialdusteta, samas dünaamiline ja väga ere lavastus. Kõik see teeb Meti kinodebüüdist kindla peale õnnestumise.

Kahtlemata on selle ooperi puhul tehtud panus solistidele. Salome on kogu aja laval: laulab, riietub lahti, meelitab, käsib, armastab, sureb. Meeletu intensiivsuse ja nõudlikkusega partii. Ja siin on soomlaste suurpäev: üle maailma läinud kinodebüüdi peategelased olid mõlemad soomlased! Salomena Karita Mattila ja Johanaanina kuulsa basside maa järjekordne suurkuju Juha Uusitalo.

 

Probleemid: detsibellid, visklev kaamerapilt …

Miks ja kuidas seda tehti, on selge. Nüüd jääb üle küsida, et kuidas õnnestus. Kõigepealt palve Coca-Cola kino tehnilisele meeskonnale: palun keerake heli järgmistel ülekannetel vaiksemaks, sest kindlalt kolmandik ettekandest läks liigvalju heliga harjumiseks. Küsimus pole ainult detsibellides, vaid selles, et niisugusel tugevusnivool lähevad kaduma kõik nüansid.

Teiseks oli harjumatu algul meeletult siia-sinna viskleva kaamera pilt. Ooper on originaalis loodud kaugelt ja tervikpilti haaravalt vaatamiseks. Ooperi väljendusvahendid on juba oma intensiivsuselt loodud sellisteks, et neid on parem „tarbida” distantsilt. Ja kolmas algul üleliia pealetükkiv võte oli laulja filmimine väga lähedalt. Laulmine on suurt füüsilist pingutust ja erinevaid lihasgruppe rakendav tegevus, mis pole ülilähedalt vaadates just alati esteetiline. Aga inimene on kord olend, kes kohaneb väga kiiresti. Nii ka uue kino-ooperi vahenditega ning mõni asi läks ooperi arenedes ise paika.

Näiteks kaameratöö: sisuliselt vähem dramaatilises alguses hüples kaamera edasi-tagasi, justkui püüdes tabada kõike seda lõunamaist kirevust ja luksust, mida leidus valges ülikonnas naftamagnaadi (alias kuningas Herodese) liivaluidete vahel ilutsevas villas. Ilusad neegerorjad ja valgete, kuumusest ning veinist uimaste valgete rikkurite koorekiht. No vaatamist oli, ei saa salata. Kaamera oli justkui teatribinokkel pealiskaudse teatrikülastaja käes, kes suunab oma okulaarid iga ilmuva tegelase peale.

Aga kui maa-alusest kongist hakkas kostma vangistatud Johanaani kõmisev bass, mis rääkis peatselt saabuvast Lunastajast ja manitses lõbutsevat seltskonda, tardus teatribinokkel liikumatuks ja jäi huviga peategelaste ilmeid jälgima. Ja oli ka, mida vaadata. Johanaan ongi noor ja võimas, nagu valvurid Salomele ütlevad. Ning kui tema kong aeglaselt maa alt välja ilmus, polnud kaameral enam aega briljante ega dekolteesid jahtida.

Edasi läks kõik paika – sügava isikudraama juures tahadki peategelase nägu ja miimikat näha. Laulmisest tulenev grimass polegi enam inetu, sest Salome hingepiin tekitab intensiivsemat miimikat kui mis tahes vokaalne pingutus. Väga naturalistlikud olid lähivaated surnud Johanaani peast ja verisest suust, mida Salome lõpuks ometi suudelda saab. Ent see naturalism oli loomulik ja ehe. Vaataja saab lähivaates kaasa elada Salome igale kõhklusele ja hingeliigutusele, mida muidu kannaks vaid muusika. Ja Karita Mattila on näitleja, keda tasub vaadata.

Siit vastus kõigile neile lauljatele, kes kurdavad, et intensiivne lavastus segab neil laulmisele kontsentreeruda. Draamanäitleja puhul oleks absurdne väide, et „näitlemine segab mul teksti esitada”. No olgu, laulmine on palju komplitseeritum ülesanne kui kõneteksti esitada. Aga selles just ooperižanri tugevus ongi, et see on muusikaline draama. Ja Karita Mattila on sama hea näitleja kui laulja, tema miimika ja liikumise täiuslikkus paneb lausa hämmelduma. Just selliste lauljate peal saab ooperižanr edasi minna.

Ülekande lõpuks olid vaatajad lummatud. Metis tõuseb samal ajal (ikkagi otseülekanne) esimesel võimalusel terve saalitäis rahvast vaimustuses püsti. Coca-Colas on publik toolidesse tardunud. Eksperiment on vägev … võib-olla ehk liigagi.