Juhan Smuuli luule kajastusi muusikas

Juhan Smuul kirjeldab oma koostööd Gustav Ernesaksaga: „Ütlen ausalt – Ernesaks pani mind kirjutama. Pani kirjutama oma suure sisemise delikaatsusega, veenmisvõimega ja kavalusega.“

JAAN ROSS

Rahvusraamatukogu 1982. aastal koostatud Juhan Smuuli kirjandusnimestik sisaldab rubriigis „Juhan Smuuli luule muusikas“ kokku 71 nimetust.1 See nimestik ei näi olevat täielik. Näiteks ei ole kirjandusnimestikku jõudnud 1981. aastal Veljo Tormise sulest pärinev meeskoorilaul „Viimane laev“, millest on olemas ka Tõnu Kõrvitsa ning itaalia päritolu dirigendi Edoardo Narbona töötlused. Eesti muusika info­keskuse andmebaas annab otsingusõnale „smuul“ vastuseks 115 nimetust.

Smuuli loomingut on eesti heli­loojatest viisistanud Els Aarne, Edgar Arro, Lydia Auster, Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Villem Kapp, Alfred Karindi, Boris Kõrver, Ester Mägi ning mitmed teised, kokku üle 40 autori. Smuuli luule muusikasse jõudmise raskuspunkt langeb 1940. aastate teise poolde, nn järel-eesti perioodi, ja 1950. aastate algusse, kuigi luuletuste üksikuid viisistusi leidub ka hilisemast ajast. Lihtne on siin märgata seost Smuuli kirjandusliku loomingu üldise dünaamikaga. Kogu Smuuli luuleloomingu kese jääbki 1940. aastate teise poolde.

Ülo Tonts kirjutab 1979. aastal Smuulile pühendatud lühimonograafias: „1950ndate aastate algusest peale esines Smuul uute luuletustega järjest harvemini. [—] 1959. aastal ilmunud väikese­mahuline kogu „Mere ja taeva vahel“ jäigi Smuuli loomingus viimaseks läbinisti uueks luuleraamatuks.“2

Eesti heliloojate seast on Smuuli kõige tihedam loominguline koostöö sidunud Gustav Ernesaksaga. Võib oletada, et mehed tutvusid sõja ajal Jaroslavlis. Huvitav on märkida, et pärast sõda elasid mõlemad teineteise vahetus läheduses Tallinnas Kadriorus, Ernesaks Oru ja Smuul Kuristiku tänavas. Pisut edasi on Ülo Tonts oma raamatus Smuuli ja Ernesaksa ühist tegevust iseloomustanud järgmiselt. „Ernesaksa telli­misel kirjutas Smuul ooperi „Tormide rand“ libreto, kust on pärit mitmed eriti populaarseks saanud tekstid („Vanasti, kui maailm loodi“, „Ennem Kesselaid see liigub“). Enne koorisüidi [„Kuidas kala­mehed elavad“] loomist – Riikliku Akadeemilise Meeskoori esituses sai see kohe laialt tuntuks – oli Ernesaks mitmeid Smuuli tekste viisistanud koori­lauludeks („Mai tuli“, „Õhtu rannal“, „Rannake“), mis olid samuti rohkesti lauldavad. Smuuli luuletus „Meil kolhoosis on pulmad“ on valminud Ernesaksa väljapakutud viisi järgi. Nõnda võib Ernesaksa osa Smuuli luule olemuslike joonte avamisel ja võimendamisel ligilähedaselt kõrvutada V[oldemar] Panso rolliga kirjaniku näidendite lavale­toomisel ja interpreteerimisel.“3

Oma kooriloomingus Smuuli tekstidele on Ernesaks üldiselt eelistanud naishäältele meeshääli. 1978. aastal Tallinna riiklikus konservatooriumis valminud kursusetöös kirjutab muusikapedagoogika eriala üliõpilane Mõttus: „Ilmselt ei sobi Juhan Smuuli karm stiil naiskoori pehmusega nii hästi.“4

Heliloojate seast on Juhan Smuuli kõige tihedam loominguline koostöö sidunud Gustav Ernesaksaga.

Valdur-Peeter Vahi / Eesti Rahvusarhiiv

Smuuli libretole kirjutatud „Tormide randa“ on hinnatud Ernesaksa parimaks ooperiks ning ühtlasi ka eesti ooperi­literatuuri üheks väljapaistvamaks teoseks. Ooper paistab silma oma heade kooristseenide poolest. „Tormide rand“ esietendus 29. septembril 1949 Tallinnas Estonia teatris ja 16. oktoobril 1949 Tartus Vanemuise teatris ning sai publiku vaimustatud vastuvõtu osaliseks.5 Asjaosaliste mälestuste kohaselt osutus „Tormide ranna“ libreto valmimine üsna valulikuks protsessiks. Smuulil puudus enne seda lavateose kirjutamise kogemus. Arhiivimaterjalid viitavad, et libretoks ettevalmistuste tegemise käigus on Smuul uurinud saksa kirjanike Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni ja Alfred Heinrich Bulthaupti tekste. Samuti on ta lasknud enda jaoks läbi töötada XIX sajandi teise poole eesti ajakirjanduses Saare- ja Muhumaa kohta avaldatud materjali.6

Smuul kirjeldab oma koostööd Ernesaksaga järgmiselt. „Ütlen ausalt – Ernesaks pani mind kirjutama. Pani kirjutama oma suure sisemise delikaatsusega, veenmisvõimega ja kordan veel – kavalusega. Ma ei karda siin kasutada sõna „tellimus“. Seda andes lähtub Ernesaks alati võib-olla kõige olulisemast – annab kõigepealt allteksti, vihjab mõne sõnaga meeleolule ja olles sellega sind sidunud ja võlunud, nii-öelda kärbse pähe pannud, jätab sind üksi, näiliselt vabana ja millegagi sidumatuna, tegelikult aga juba seotult. [—] [„Tormide ranna“] libreto [—] kandis [alguses] pealkirja „Suurrahu“. (Praegune nimetus „Tormide rand“ on Ernesaksa abikaasa välja mõeldud.) Muidugi, esimesest variandist jäi vähe järele [—] … ülejäänu osas tuli libreto ümber teha üksteist korda. Mäletan siiani neid istumisi Gustav Ernesaksa juures. Lähen sinna, viin viimased variandid ja mõtlen, et nüüd on piinal lõpp. Ernesaks istub klaveri ees, aga nurgas toolil, silmad põlemas, juuksed sassis, pikad jalad sirutatud üle poole toa, istub hirmus inimene Kaarel Ird. Ernesaks mängib. Ta on näiliselt tekstiga rahul. Aga siis teeb Ird suu lahti ja ütleb oma võpatamapaneva: „Korrat! Siin on kuskil viga …“.“7

Retsiprooksuse huvides esitame siinkohal ka Ernesaksa kirjelduse koostööst Smuuliga. „Minu esimene laul Juhani tekstile oli „Mai tuli“ [1948]. [—] Ka kõigile järgmistele tekstidele – „Rand“ [1948], „Randlased“ [1949], „Õhtu rannal [rannas] [1950]“, „Kutse“ [1957] – kasvas kiiresti vokaalne kihistus. [—] Teosed valmisid meil kiires tempos. Ooperi puhul tuli mõndagi ümber teha. „Tormide randa“ [1949] sai kolmel korral kohendatud. [—] Kui nüüd keegi väga hoolikas kirjandusteadlane peaks uurima ooperi libreto üksikuid lõike või isegi mõnda hiljem kirjutatud aariat, siis ärgu ta alati autorina Juhanit otsigu: vahel võib neis ka teiste hädaabitööd leida. Võis oletada, et tellimustöö sellele mehele kuidagi ei istu. Ometi lõime kohe käed, kui panime nurgakivi süidile „Kuidas kalamehed elavad“ [süit meeskoorile, 1953]. [—] Ainus kuivem, ilma mereta laul, mille ma Smuuli tekstile olen loonud, on „Meil kolhoosis on pulmad“. See laul on sündinud siia ilma aga valepidi: muusika oli varem valmis. [—] Kas Juhan oli muusikaarmastaja? Oli. Oli omamoodi. Ta armastas laulda vanu röövlilugusid, mõnd vägevat ja vänget soome pussi lugu, mõnd hästi vanaaegset jenoveevalikku haledat ja armsat lugu. Ikka hingega. Vahel õigesti, vahel valesti. [—] Ühes teoses pihib ta päris tõsise näoga, kuidas tema olevat tahtnud Riiklikku Meeskoori laulma tulla, aga mina öelnud talle: „Sind, Juhan, ma ei võta, küll aga sinu musta kassi“.“8

Et Smuul nimetab oma meenutustes ka Kaarel Irdi, siis on ehk huvitav tsiteerida Irdi 1972. aasta repliiki, mis on pärit tema raamatust „Cogito, ergo sum“: „Mis puutub Smuuli suhtumisse minusse, siis kuulsin alles neil päevil, et üht tol ajal talle väga tähtsat noort inimest oli ta enne minule tutvustamist hoiatanud, et mina olevat selline hirmus inimene, kes istub, jalg üle põlve, ja ütleb kõigile häbematusi.“9

Kui ennist märkisin, et Smuuli luule­looming 1950. aastatel tasapisi hääbus, siis umbes sama võib öelda ka Ernesaksa ooperiloomingu kohta. Pärast 1950. aastaid Ernesaks oopereid enam ei komponeerinud, kui välja arvata ooperi „Käsikäes“ teine redaktsioon 1965. aastast. Oma 1971. aastal ilmunud raamatus „Suu laulab, süda muretseb“ kirjutab Ernesaks: „Ooperiga olen ammu hüvasti jätnud, sest tema kirjutamine on nagu veetünni täitmine lusikaga. Kui iga päev neli-viis tundi sellega tegelda ei saa, siis ei maksa ennast ega teisi kiusata. Kunagised paarishärjad [Eugen] Kapp ja Ernesaks kirjutasid kordamööda oopereid nagu teineteise õrritamiseks, nüüd on vaja uusi vedajaid.“10 Ent 1958. aastal on Ernesaks igatsusega Paul Rummole kirju­tanud: „[—] kui Juhan Smuul jäält ja veelt maale tagasi jõuab, siis tuleta talle meelde, palun, et ta veel mõne laulu­teksti kirjutaks.“11 Lugejad muidugi taipavad, et siin on viidatud Smuuli reisile Antarktikasse.

Peale „Tormide ranna“ on Smuuli tekstid leidnud tee ka mitmesse teise lava- ja ekraaniteosesse, ent nende piiri­pealse staatuse ning selle kirjutise piiratud mahu tõttu jäävad need käsitluse alt välja.

Smuuli tekstile loodud Ernesaksa koorilauludest on üheks kõige populaarsemaks osutunud 1947. aastal ajalehes Sirp ja Vasar avaldatud luuletus „Mai tuli“. Luuletuse tekst on järgmine. „Juba jürikuu tujukais ilmades / oli aimata kevade algust. / Oli päikses ja õite silmades / väike piisake soojust ja valgust. / Mai tuli ja hallad ta soode pealt / kauge põhjala tundraisse ajas. / Oli laidudes, metsades, mere peal / linnulaulude kilavat kaja. / Ja rannale lõbusalt laineid lõi, / tuuled riivasid väinu ja lahti. / Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi, / tegi südame suvele lahti. / Mai tuli. Ta hämarad, hõõguvad ööd / olid jaanikuu õhtute vennad. / Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks / töörõõmust ja kevadest endast.“12

Ernesaksa muusika valmis aasta hiljem. Peale Ernesaksa on seda teksti viisistanud ka Aado Velmet ja Lydia Auster. See luuletus on täiesti vaba igasugusest kroonupaatosest, mida Smuuli luules esineb paraku üldiselt üsna palju. Siinkirjutaja ettekujutuses langeb „Mai tuli“ sarnasesse rubriiki Debora Vaarandi tolle aja loomingu mõtteväljaga.

Huvitava saamislooga on Smuuli tekstile loodud Eugen Kapi „Pioneeride marss“, mis on tuntud ka nimetuse all „Pioneeride-mitšuurinlaste marss“. Siin on lugu sarnane Ernesaksa lauluga „Meil kolhoosis on pulmad“, kus tekst on loodud muusikale, mitte vastupidi. „Pioneeride marss“ on Eugen Kapi tsükli „Tallinna pildid“ osa. Grove’i muusikaleksikoni andmetel on „Tallinna piltide“ algvariant kirjutatud 1949. aastal klaverile.13 See Eugen Kapi teos sai omal ajal väga populaarseks ning sellest on seadeid mitmetele koosseisudele. Selsamal 1949. aastal on helilooja „Tallinna piltidest“ vormistanud süidi sümfoonia­orkestrile. Leidub ka seade kvintetile, mille koosseisus on viiul, akordion, kitarr, trummid ja klaver.

Ajakirja Pioneer 1951. aasta juuninumbris on avaldatud „Pioneeride-mitšuurinlaste marsi“ seade lastekoorile klaverisaatega Juhan Smuuli sõnadele.14 Teadaolevalt avaldati seal Smuuli kõne all olev tekst esimest korda. Eespool nimetatud Smuuli kirjandusnimestik läheb sellest kui kirjandustekstist mööda, kuid registreerib marsi kui muusika­teose trükis ilmumise, mis järgnevatel aastatel on juhtunud enam kui kümnel korral.

Oleks ajaloolise tõe suhtes üle­kohtune, kui läheksime selles kirjutises mööda Juhan Smuuli võimutruuduse küsimusest. Esmajoones tuleb siin nimetada Smuuli 1946. aastal valminud „Laulu Stalinist“ ning 1949. aastal valminud „Poeemi Stalinile“. Smuul kirjutas viimase teose kohta 1969. aastal: „1949. aastal, elades väikeses Lõuna-Eesti linnakeses Võrus, kirjutasin „Poeemi Stalinile“, makstes sellega oma lõivu isikukultusele. Mind ei sundinud keegi seda kirjutama, mul polnud selleks isegi niinimetatud sotsiaalset tellimust. Ma ei usu, et kirjanikku saab sundida kirjutama midagi, millesse ta ise ei usu, kuigi selletaolisi näiliselt enesekriitilisi hääli kostis pärast isikukultuse paljastamist nii vasemalt kui paremalt. Suurele osale meist, kes said täiskasvanuks ja kujunesid inimestena välja Suure Isamaasõja aastatel, kes nägid näost näkku klassivõitluse halastamatust sõjajärgses Eesti külas (mõne kuu jooksul, mis ma Võrus elasin, tapsid bandiidid ümberkaudsetes valdades kümneid parteilasi ja kommunistlikke noori), polnud Stalini nimi odavat konjunktuurlust taotlevaks sildiks, vaid lipp ja rusikas. Nii oli ka minuga. Ja seepärast on poeemis peale vaieldamatu lõivu Stalini kultusele ka peatükke, millele ma ilma kahjutundeta ei saaks risti peale tõmmata.“15 Piisava empaatia korral võib seda ülestunnistust pidada siiraks, kui ehk sõnad „Suur Isamaasõda“ asendada sõnadega „Teine maailmasõda“ ning sõna „bandiidid“ sõnaga „vabadusvõitlejad“.

Kuid huvitav on jälgida, kes eesti heliloojatest haarasid Smuuli truuduskummardusest kinni ja asusid tema Stalini-tekste viisistama. Olemasolevatel andmetel on „Laulu Stalinile“ muusikasse seadnud seitse heliloojat: Gustav Ernesaks (1947), Enn Võrk (1948), Johan Tamverk (1948), Tuudur Vettik (1948), Aado Velmet (1950), Cyrillus Kreek (1951) ja Juhan Simm (dateerimata). Sine ira et studio väärib tähelepanu Tuudur Vettiku nimi. 21. – 26. märtsini 1950 toimus Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee kaheksas pleenum ning see on tuntud peamiselt eesti kunstnike, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest. Kaheksanda pleenumiga seoses represseeriti kolm üle Eesti tuntud muusikut: Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik. Tänu Anu Kõlari uurimistööle16 teame, et represseerimise taktika oli jahmatavalt lihtne. Represseeriti 1947. aasta üldlaulupeo üldjuhid. See laulupidu oli 1950. aastaks sildistatud nõndanimetatud kodanliku natsionalismi äärmuslikuks avalduseks. Karindi, Päts ja Vettik arreteeriti 1950. aastal ning nad veetsid umbes viis aastat Venemaa vangi­laagrites, kust nad seejärel naasid Eestisse. Ernesaksa ja Viglat ei puudutatud, sest nemad olid sõja ajal viibinud Nõukogude tagalas. Niisiis, mõnevõrra küüniline järeldus siit oleks, et Tuudur Vettikut ei päästnud tema reveranss totalitaarse võimu poole. Masinavärgi kulgemine oli halastamatu.

Edasi tahaksin põgusalt puudutada Juhan Smuuli luule ja levimuusika suhet. Kitsamas mõttes levimuusikasse on Smuuli tekstid tee leidnud harvem. Tema luulelooming seostub ehk pigem mõistega „rahvalik muusika“, mille hulka võiks liigitada näiteks ka mitmeid lehekülgi ooperist „Tormide rand“. Siiski ei saa selles seoses jätta märkimata enne kirjaniku surma ajakirjas Looming avaldatud luuletusi „Kuidas joonistada kurbust“ ja „Kuidas joonistada rõõmu“.17 Nende põhjal on loodud Gennadi Tanieli laul „Joonistan kurbust ja rõõmu“ ning Urmas Alenderi laul „Kuidas joonistada kurbust“. Smuuli luuletuse „Kutse“ on Ernesaksa populaarse kooriteose kõrval sootuks teises võtmes muusikasse seadnud Raimond Lätte ja see sai tuntuks Kalmer Tennosaare ettekandes. Ent tõeliselt populaarseks on laiema publiku hulgas osutunud Smuuli luuletus „Viimane laev“, mille viisistas Kait Tamra ja mis on esmalt tuntud ansambli Justament esituses. Hiljem on kammerlikumas võtmes seda laulu esitanud Kait Tamra üksi, Jaan Sööt ning duett Rasmus Kull ja Allar Lepa. Nood viimased esitused võiks ehk nimetada ballaadideks ning liigitada folkmuusika valdkonda.

Ning päris lõpuks lubage mul lühidalt juhtida tähelepanu katkendile Vahur Laiapea dokumentaalfilmist „Vahi­mehed suure järve rannal“ (2016), kus Avinurme meeskoor laulab Mustvee koguduse legendaarse pastori Eenok Haameri austamiseks Ernesaksa ja Smuuli „Kutset“. Vello Mäss jagab ajakirja Meremees 2020. aasta kolmandas numbris mälestusi selle laulu ettekandest ühel üld­laulu­peol. „1957. aastal viisistas Gustav Ernesaks Juhan Smuuli luuletuse „Kutse“, milles üks tuuliste väinade laps, kuuldes sadamast lahkuva laeva kumedahäälset vilet, tundis selles ära merelemineva laeva kutse, millest on raske ära öelda: „Läheme teele, kaugele teele, seal kus taevas toetumas veele …“. Tallinna laulu­väljakul, kus meeskoor seda laulu ette kandis, nõudis kogu väljakutäis rahvast koos laulukaare all oleva mees­kooriga: „Korrata, korrata!“, kuni see pisaraid esile­kutsuv teos uuesti ette kanti.“18

Tänan Ene-Reet Soovikut selle teksti kohta tehtud suure väärtusega märkuste eest.

Artikkel põhineb ettekandel, mis esitati 16. veebruaril 2022 Tallinna Kirjanike Majas Juhan Smuuli 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil.

1 Juhan Smuul (1922–1971). Kirjandusnimestik 2 (koostanud K. Liivak ja V. Piibeman). Fr. R. Kreutzwaldi nim Eesti NSV Riiklik Raamatukogu ja Eesti NSV Raamatuühing, 1982, lk 70–82.

2 Ülo Tonts, Juhan Smuul: lühimonograafia. Eesti Raamat, 1979, lk 108.

3 Samas, lk 230-231.

4 M. Mõttus, Juhan Smuuli looming eesti koori­muusikas. Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusika­pedagoogika kateeder, 1978, lk 8.

5 Tormide rand, Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Tormide_rand ja

Eesti teatri lavastuste andmebaas https://lavabaas.eamt.ee/?valik=lavabaas&id=7429&page=1&s_nimi=1949.

6 Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T389, säilitusühikud nr 2 ja 3.

7 Juhan Smuul, Teosed, 7. kd. Eesti Raamat, 1990 (originaal 1958), lk 134.

8 Gustav Ernesaks, Nii ajaratas ringi käib. Eesti Raamat, 1977, lk 151–158.

9 Kaarel Ird, Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid. Eesti Raamat, 1979, lk 356.

10 Gustav Ernesaks, Suu laulab, süda muretseb. Eesti Raamat, 1971, lk 202.

11 Zaporožje (Zaporižžja) 9. IV 1958. Samas, lk 88.

12 Juhan Smuul, Valus valgus. Eesti Raamat, 1972, 640 lk.

13 www.oxfordmusiconline.com

14 Pioneer 1951, nr 6, lk 11.

15 Juhan Smuul, Teosed, 7. kd. Eesti Raamat, 1990 (originaal 1958), lk 304.

16 Isiklik teade 18. III 2022.

17 Rutt Hinrikus, Kuidas joonistada kurbust? – Looming 2012, nr 2, lk 238. Luuletused dateeritud vastavalt 25. XII 1967 ja 1. I 1968.

18 Vello Mäss, Juhan Smuuliga „Admiral Bellings­hausenil“. – Meremees 2020, nr 3, lk 30.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht