… ja nii me elame minevikus

Vaieldamatult on kohane rääkida sajanditagustest väärtustest, aga meie elame omas ajas. Kui tegeleme sellistel pidupäevadel ainult minevikuga, siis elame tulevikuta.

LIISA HÕBEPAPPEL, URMAS HÕBEPAPPEL

Kontsert „Rahvusülikool 100“ 30. XI Vanemuise kontserdimajas. Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ja Tartu Ülikooli Kammerkoor, dirigendid Taavi Kull, Triin Koch ja Kuno Kerge. Kavas muu hulgas rahvusülikooli 100. sünnipäevale pühendatud Pärt Uusbergi suurvormi „… ja tuulelaeval valgusest on aerud …“ segakoorile ja sümfooniaorkestrile (esiettekanne, Uku Masingu ja Kristjan Jaak Petersoni tekstid).

Tartu ülikool tellis Pärt Uusbergilt muusikalise suurvormi, et tähistada rahvusülikooli asutamist sada aastat tagasi. Uusbergi teoseid iseloomustab intiimne kontakt teksti, spirituaalse maailma ja eesti rahva pärandiga, need pakuvad kuulajale voolavaid meloodiaid ja heakõlalist helipilti. Seekord hakkasid Uusbergi peas „laulu keeles helisema“¹ Uku Masingu tekstid. Nagu viimaseks laulupeoks kirjutatud teose „Igaviku tuules“ puhul on Uusberg kasutanud selgi korral ka Kristjan Jaak Petersoni luulet. Kõigist võimalikest talle harjumuspärastest muusikalistest vahenditest on rakendanud Uusberg nüüd vaid väheseid. Enamik tekstist kõlab oktavis, olulisemaid ridu esitab koor kaanonis – need ongi teose kaks läbivat elementi. Selliste muusikaliste vahenditega tõmbab helilooja tähelepanu just tekstile.

Kuna erinevaid luuleridu, mis 40 minuti jooksul ette kantakse, on rohkesti, võis heliloojale tunduda, et keerulisemad polüfoonilised võtted muudavad teksti raskesti jälgitavaks. Seega võib väheste muusikaliste võtete kasutamine olla põhjendatud. Kooride diktsioon oli eeskujulik ning värsside ettekandmisega saadi väga hästi hakkama. Kuigi teose alguses, kus vahelduvad mees- ja naiskoor, esines teatavaid balansiprobleeme ja ebakindlust, muutusid interpreedid teose ettekandmisel üha kindlamaks. Helilooja võis lähtuda ka pragmaatilisest vajadusest kirjutada lihtsamalt, sest kartis kooride taseme pärast. Kui see oli muusikaliste vahendite piiratuse põhjus, siis alahindas autor asjatult just nais- ja kammerkoori taset. Üks põhiteemasid rahvusülikooli sajanda aastapäevaga seotud kõnedes on emakeelne kõrgharidus: tähistame Tartu ülikooli asutamist eestikeelsena 1919. aastal, et kinnitada eestikeelse kõrghariduse jätkuvat vajalikkust praegu. Teos täitis oma eesmärgi kas või seeläbi, et ette kanti sügava keeletunnetusega emakeelne tekst.

Kindlasti ei ole aga luule ettelaulmine ainuke teksti esitamise viis. Nüüdis­heliloojad kasutavad teksti pigem teisiti – mitte ainult tähenduslikult, vaid ka kõlaliselt. Sellisel juhul avatakse teksti sisu muusikaliste vahenditega, mitte semantiliselt. Silpe venitatakse või muundatatakse tihti küll tundmatuseni, kuid avatakse seeläbi teksti varjatud tasandid. Tänavu sügisel Eestit väisanud briti helilooja Thomas Adés kasutas EMTAs peetud avalikul loengul muusika ja teksti omavahelist seost selgitades vee kujundit. Muusika saab panna täielikult sõnade teenistusse, nagu saab kitsas kanalis juhtida veevoolu, aga võib lubada veetulval ka eri suundades kulgeda. Muusika võib ka sellisel juhul saada tekstist impulsse, kuid otsida samal ajal mitteverbaalseid võimalusi teksti sisu edasi anda. Sellisel juhul võib olla kriitika „sõnadest ei saanud aru“ kohatu.

Teose „… ja tuulelaeval valgusest on aerud …“ suurim probleem on teksti tihedus teose lühidust arvestades. Enamik ridu kõlab vaid korra. Masingu looming on aga niivõrd nüansseeritud ja abstraktne, et vajab omaksvõtmiseks rohkem sisseelamisaega. Vee kulgu liialt ohjates ei ole Uusberg saavutanud Masingu luulele omast meditatiivsust. Suurvormi huvitavaim külg on esimese osa orkestratsioon ja aeg-ajalt üllatav löökpillide kasutus, mis loob eri osade vahel silla ning rikastab helipilti.

Üle 800 inimese Vanemuise kontserdisaalis võttis suurvormi vastu kestvate ovatsioonidega. Võiks väita, et Uusbergi teos tähistas rahvusülikooli sajandat aastapäeva kõige suursugusemal moel. Kõik, kellega õhtustel pidustustel Eesti Rahva Muuseumis kontserdist juttu tegime, kiitsid teose esiettekannet. Seega täitis heliteos paljude meelest oma eesmärgi. Kui kontserdi külastaja ootas kuulamiskogemusest pühalikkust, pidulikkust, oma juurte ja lääne maailma klassikaliste ideaalide peegeldust, ei pidanud ta pettuma.

Tartu ülikooli arg valik

Kohane on aga küsida, kas kõigest sellest piisab. Kas peaksime olema rahul, et emakeelse ülikooli sajandat aastapäeva tähistati ilusate meloodiatega? Ilmselt tellis ülikool teose Pärt Uusbergilt seetõttu, et tema muusika on sündmusele kohaselt suursugune ja kõnetab rahvahulki. Uusbergi heakõlalistest teostest on saanud laulupeorepertuaari oluline osa. Tartu ülikool tegi teadliku valiku. Uusberg on korduvalt intervjuudes välja toonud, et talle on oluline meloodilisus ja tema helikeel on tonaalne. Sel suvel ajakirjas Muusika ilmunud intervjuus ütleb ta: „Saan aru, et muusikaajaloo kontekstis oleme jõudnud punkti, kus mingisugune kõlamaailm on ära kurnatud, ta ei mõju enam värskena. Ilmselt minu muusika puhul võib see olla probleem.“²

Rektor Toomas Asser ütles enne teose ettekannet oma kõnes, et ülikool on kultuurikandja. Mida see õigupoolest tähendab ja kuidas peaks Uusbergi teost selle valgusel mõistma? EMTA muusikateooria professor Kerri Kotta on Uusbergi muusika liigitanud uussiiraks (new sincerity). Uussiirus võrsus vastukaaluks postmodernismile. Nii muusikas, filmis, kirjanduses kui ka teatris väldivad uussiiruse viljelejad küünilisust ja irooniat ning rõhutavad loomulikkust ja otsekohesust.³ Kotta kirjutatu kontekstis on Uusbergi looming eskapistlik just kultuurinähtusena, sest autor ei otsi uusi muusikalisi väljendusvahendeid. Kotta sõnul vastandub Uusberg oma lihtsuses avangardile.⁴ Kuigi eskapism ehk põgenemine elu tõelisuse eest kujutlusmaailma⁵ on psühholoogiline seisund ja seotud eelkõige üksikisikuga, saab selle üle kanda kultuurile ja kogu ühiskonnale.

Mis on pidustuste eesmärk? Kas nautida juba saavutatut või otsida uusi kujundeid? Sellistel suursündmustel ei ole õigustatud kõnetada publikut uus­siiraste võtetega, nagu konventsionaalsed harmooniad ning meloodilised struktuurid, kui nendega pole püütud luua uusi abstraktsuse tasandeid kunsti või ühiskonna mõtestamiseks. Tartu ülikool tegi ara või asjatundmatu valiku, tellides kunstiliselt ambitsioonitu, kuid naudingut pakkuva teose massidele. Kunstilise ambitsiooni all peame silmas arvestamist sellega, mis on muusikas toimunud viimase saja aasta jooksul. Ülikooli kontekstis oleks see sama, kui teadlane ei võtaks arvesse viimase sajandi teadussaavutusi. Me ei ole kompromissitud uuenduslikkuse saadikud. Vanade võtete kasutamine on igati õigustatud, kui seeläbi saavutatakse nihestatus.

Siinkohal läheb meie kriitika Uusbergist mööda. Meie eesmärk ei ole selle kirjutisega taunida Uusbergi valikut kirjutada heakõlalist muusikat. Samuti ei kritiseeri me inimesi, keda teos puudutas, ega ka neid, kes olid sellesse projekti kaasatud. Meie eesmärk on küsida, millist rolli täidab Tartu ülikool. Kui Tartu ülikool püüab olla eesrindlik ja tulevikku vaatav kõikides eluvaldkondades, võiks see väljenduda ka ülikooli kunstilistes valikutes. Vaieldamatult on kohane rääkida sajanditagustest väärtustest. Need väärtused panid aluse Eesti riigile ja emakeelsele kõrgharidusele. Vaieldamatult on kohane tsiteerida Gustav Suitsu, Peeter Põldu ja tänavu 110 aastat tagasi sündinud Uku Masingut, aga need Eesti rahva suurkujud elasid omas ajas. Meie elame omas. Ja kuigi meie väärtused kattuvad ositi nende omadega, peaksid meie kultuurilised valikud olema teadvustatult tulevikku suunatud. Kui tegeleme sellistel pidupäevadel ainult minevikuga, siis elame tulevikuta.

1 Virge Joamets, Kuidas luulest saab muusika. Maikuine kõnelus Pärt Uusbergiga. – Muusika 2019, nr 6.

2 Samas.

3 Janine Ungvarsky, New Sincerity. Rmt: Salem Press Encyclopedia, 2017.

4 Kerri Kotta, Estonian Music in the Beginning of the New Millennium. – Music in Estonia 2018, nr 13, lk 17-18.

5 Eesti keele seletav sõnaraamat.