Hinged klaasseina taga

Mansurjani „Reekviemi“ tasuks mõnes intiimsemas saalis uuesti kuulata, sest sel korral jäi see kaugeks – ruumiliselt ja seetõttu ka sisuliselt.

JAANUS KANN

Hingedepäeva kontsert 2. X Tallinnas Kaarli kirikus. Solistid Kristine Muldma (sopran) ja Rainer Vilu (bariton), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Tigran Mansurjani „Reekviem“, Wolfgang Amadeus Mozarti „Ave verum corpus“ K 618.

Kaarli kirik tundub helilainetega justkui squash’i mängivat.

Kati Remmelkoor

Aja jooksul kuulatud muusika lubab mul tihti juba kontserdiplakatit nähes ennustada, kas ees ootab nauding või mitte, mistõttu olen viimasel ajal tabanud valdavalt häid ja väga häid ettekandeid. Kui nägin, et hingedepäeval esinevad Kaarli kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ning kavas on armeenlase Tigran Mansurjani „Reek­viem“, tekkis vastupandamatu soov ennast masohhistlikult proovile panna, sest kahtlusi, miks sellest kontserdist midagi head tulla ei saa, oli palju.

Ammu on teada, et Kaarli kirikus jääb kuulata tahtjatel üle vaid loota saatuse heldemale käele, mis tundub justkui reket helilainetega squash’i mängivat. Paremat heli pakutakse vaid magusamast magusamate jõuluviisikeste puhul, mis on kokku saanud mikrofoni ja juhuse tahtel ka kõrvakuulmist omava helitehnikuga. Tasuta kontsert linnarahvale väärib küll tänu, aga kui see tähendab akustikat, mis on spetsialiseerunud publiku köhatuste ja pinginagina võimendamisele, tekib paratamatult igatsus koduste kõrvaklappide järele.

Külastasin äsja Auschwitzi koondus­laagrit ja Türgis saja aasta eest toimunud genotsiidi armeenlastest ohvritele pühendatud reekviemi tutvustav tekst kangastas mulle taas silme ette Poolas nähtud õõva. Alla surumata oma skeptilisust sageli lodeva vormiga nüüdis­muusika suhtes, on mõtestamata jäänud ja kobamisi esitatud modernne heliteos mulle eelmainituga võrreldav.

Filharmoonia kammerkoor on siinmail kahtlemata üks sobivamatest vokaalkooslustest nüüdismuusika interpreteerimiseks, aga kuna pea kogu nende oktoobrikuine repertuaar oli nüüdisaegne ja klassikaliselt ilusa muusikaga korralikult tasakaalustamata, jäi vägisi kahtlus, et keegi on plaaninud ka eesti koorilauljate ladvikule genotsiidi. Kas enam kui kuu aega heliharkidega oma käsi siniseks peksnud lauljail jagub veel enda ja kuulajate hinge liigutamiseks raasuke rammu?

Kontserdikuulutuse gravitatsioonikeskmes oli seega Tallinna Kammer­orkester, kelle viimase aja erakordset energeetilist laetust peaksid uurima teadlased: ega juhtumisi seda põlevkivi asemel elektri tootmisse suunata saa?

Võitluses akustikaga oligi kõige osavam orkester. Veelgi suuremad võitjad olnuksid pillimehed siis, kui nad oleksid rohkem arvestanud kooriga, kes tundus kõlaliselt asuvat klaasseina taga. Koor kõlas seetõttu küll vaikselt, aga ühtlaselt ning oli tajutav, et häälerühmade ühtlustamise nimel on vaeva nähtud. Vaheltharimine sopranirühmas ei olnud aga ilmselgelt täit saaki andnud: kas ehk oli jäetud iga laulja enda katsetada, kuidas ennast kuuldavaks teha? Kes panustas mahukale tämbrile, kes lopsakale vibrato’le, aga liiga sageli jõudis saali kitsas peatoon. Seetõttu mõjusid koorisolist Kristine Muldma lõigud ehmatavalt kontrastselt, nagu oleks laste­koori kontserdilt tehtud otselülitusi Bayreuthi.

Hoolimata minu kartustest oli tunda lauljate pühendumist ning ebakindlust oli vaid mõnes kromaatilis-anaeroobses fraasis. Mansurjani „Reekviem“ ei ole esitajatele tehniliselt lihtne, kuid kuulajale on see nüüdismuusika teose kohta siiski üsna hõlpsalt jälgitav. Atonaalsusega flirtivate, seejärel impressionismilaadselt kõrvu paitavate või rütmiaktsentidega kaasa kiskuvate karakterite vahelduvus annab alust väita, et heliloojal on hea kulminatsioonitunnetus ja oskus kuulajat järjekindlalt köita. Seda võib hingedepäeva kontserdi põhjal öelda ka esitajate, eelkõige dünaamiliselt paindliku koori kohta.

Kahtlemata tasub Mansurjani „Reekviemi“ mõnes intiimsemas saalis uuesti kuulata, sest sel korral jäi see kaugeks – ruumiliselt ja seetõttu ka sisuliselt. Üks eeskujulik reekviem võiks erinevate emotsionaalsete tasandite kaudu – nukrast introvertsusest ahastava ekstra­vertsuseni, värisevast põrguhirmust võbeleva taevaliku iluni – jõuda lõpuks isikliku lootuse ja lohutuseni. Mansurjan seda kõike ka pakub. On hea, et tema „Reekviem“ ei ole natüürmort ega kõla sama õõvastavalt kui tegu, mille ohvritele see pühendatud on, vaid otsib pigem lepitust ja kontakti eri maailmade – ida ja lääne, elavate ja surnute – vahel. Sel korral jäi neid maailmu eraldama klaassein. Justkui surm polekski midagi elulist.