Folgisõprade sõpruse lood

Viljandi pärimusmuusika festivalil jäid sel aastal kõlama mõtted sõprusest ja hoolimisest.

REBEKA PÕLDSAM

XXVII Viljandi pärimusmuusika festival 25. – 28. VII.

Tänavuse Viljandi folgi alapealkiri oli „Hea lugu“, mis pole küll nii intensiivne kui laulupidude pealkirjad, kuid jääb umbes sama paljutähenduslikult väheütlevaks. Alapealkiri peegeldab festivali sisu, seega tekib kohe hulk küsimusi. Millisesse žanrisse kuulub festivali põhiprogramm? Kuidas publikuga töötatakse? Kuidas ja milliseid (kultuuri)harjumusi kujundatakse? Mis on tegelikult Viljandi folgi teema?

Esiteks võib öelda, et Viljandi folgi raudvara on üks sõpruskond. Seda võib näha, kui vaadata traditsioonilise „Ando ja sõprade“ lõppkontserdi pilte läbi aastate. Festivalile annavad kümnendist kümnendisse põhitooni samad tegijad, kõik eesti tuntumad folkmuusikud Untsakatest Trad.Attack!ini, Vägilastest ja Oortist Zetodeni ning Tuule Kanneldest ja Johansonidest Duo Ruuduni, lisaks Puuluup ja Mari Kalkun ning jutuvestja Piret Päär, kes on aastaid esinenud joone­aluses lisaprogrammis, aga tänavu astus üles põhiprogrammis. Viimastel aastatel palju tähelepanu kogunud ja EASi toetatud nn brändibände sel korral vahelduseks festivalikavas ei olnud. Viljandi folk hõlmab kogu linna, kes omalt poolt peomelu toetab, nii et on külalisi, kes pärimeetrisse ehk festivali piiratud alasse üldse sattuda ei pruugi. Lisaks annavad festivalipildis tooni ETNO laagrilised, kes on järjest rahvusvahelisemad. Kordub ka publik, kelle tuumik võib näida homogeenne, aga kes kaadrina voolab päris vabalt, seega ei saa festivalikorraldajad oma publiku rolli alahinnata.

Viljandi folk on seni Eesti suurim pärimusmuusika festival, mida raamistavad ja toidavad kümned pärimusmuusikalaagrid ja -kursused, tantsuklubid, ansamblid ja koorid, kõrgharidus­programmid ja teised pärimuskultuuri­festivalid. Seega peavad korraldajad vastu võtma Eesti folgimaastiku suurimad väljakutsed, sh arendama folk­muusika produktsiooni, korraldama muusikute professionaalset suhtlust, seadma loomingulisi eesmärke ning mõtestama pärimuskultuuri hetkepotentsiaale.

Tänavuse festivali programm oli žanriliselt eklektiline, pakkudes peaesinejatena maailmamuusika ansambleid, keda raamistasid juba tuntud eesti bändid ja mõned pisut juhuslikuna mõjuvad Euroopa pärimusmuusika kollektiivid: lääneeurooplased mängisid tantsuks rahvamuusikaainelist autoriloomingut ja idaeurooplased lähtusid folklooriansamblite traditsioonist. „Hea loo“ temaatikat esindasid regilaulutoad ja mitu jutuvestmiskontserti. Jutuvestjate põhiprogrammi kutsumine võikski edaspidi olla üks suund, millele sama palju rõhku panna kui tänavu.

Kokkuvõttes jättis programmiline „pudru ja kapsad vaarikatega“ festivalile identiteedikriisi maigu – kallis piletihind ja väljamüüdud kontserdid ei luba kahtlustada rahalist kitsikust. Lennukaks ja nõudlikuks programmiks haritud publiku ootustele vastamine nõuab läbimõeldud kureerimist, mitte nipet-näpet.

Lapsed ja roheline mõtteviis

Pärimusmuusika kõrval on Viljandi folgi näol tegu ka kogupere- ja elustiili­festivaliga. Esinejate seas paistab silma, et paljud muusikud on teiste muusikute vanemad, lapsed, mehed-naised ja kaugemad sugulased, valitud perekond. Sellest lähtuvalt hõlmab festivalikava laste­programmi eri vanuses lastele, kes saavad väljas mängida ning kelle vanematele õpetatakse pärimuslikku laulu ja kollektiivset lastekasvatust. Suur hulk lapsi ja noori esines ka tänavatel. Nagu Londonist pärit jutuvestja Tuup tunnustavalt märkis, lastakse Viljandis lastel rahus inimesed olla.

Laste positsioonist lähtudes on festivali­melu keskele loodud ka eeskujulikult turvaline ja inimsõbralik nn pärimeetri ala, kus suitsetamine on lubatud vaid väikestes taradega eraldatud tsoonides, alkohoolsete jookide kangus on piiratud 20 kraadiga ning toitlustajatena eelistatakse väike- ja mahetootjaid – nii oligi tervislikku toitu lihtsam leida kui ebatervislikku. Tänavu oli ka prügimajandus viidud kuluefektiivsemaks biolagunevate topside kasutuse, oma nõude eelistamise ja mitmete avalike vee­kraanide lisamisega.

Mõni hea lugu

Olgu nende teemadega kuidas on, minu jaoks jäid kontsertidel kõlama mõtted lähedusest, usaldusest, sõprusest ja hoolimisest. Kristiina Ehin, Eeva Talsi ja Karoliina Kreintaal tulid küünlaid peas kandes „kapist välja“ kui omavahel sugulased. Kristiina Ehin oli kirjutanud mitu lugu nende ühisest suguvõsast, alustades esivanemate elukäigust ajal, mil lääneriigid koloniseerisid Aafrikat ja Ameerikat, põigates vahepeal küüditamise juurde, mis tekitas selgelt tajutavaid paralleele tänapäeva põgenike eluga, ning lõpetades lugulauludega „Minu (perekonna) mehed“ ja „Minu (perekonna) naised“, mis olid korraga muinas­jutulikult kontrastsed, aga paljudele kuulajatele oma perelugudestki tuttavad. Pärast Vormsi-lugude projekti koos Sofia Joonsiga oli see Ehini jaoks vähemalt teine Viljandi folgi eriprojekt, milles ta pajatab pärimuse kaudu väikest eesti ajalugu. Folgil mõjub see eriliselt kõlavana, aga võiks jõuda ka raamatuformaati.

Piret Päär jutustas koos Sandra ja Jalmar Vabarnaga lugusid sõprusest. Kokku oli pandud popurrii sõprade lugudest ning ühiselt räägiti surma- ja naljalugusid, võluvalt ennastkiitvaid ja isegi veidi häbematuid lugusid. Eelkõige sai selgeks, et sõprusest kui sellisest polegi palju rääkida, kuid sõprus on ühistegevus, mille käigus juhtub igasugu asju, millest on väga tore rääkida, eriti omavahel.

Sõpruse olemuse küsimus tuli liigutavalt esile Duo Ruudu kontserdil. Kes vähegi on kogenud lähedast sõprust, kus koos olles palju avastatakse ja välja mõeldakse – seda rõõmu ja intensiivsust –, võis kontserdil palju ära tunda. Konkursi „Noortebänd 2018“ võitjad on tõesti otsingulised ja põnevad kuulata, sest ükski lugu pole veel üle võlli produtseeritud. Kontserdil oli näha, et nad on rahvakandle erinevatest võimalustest jätkuvalt siiras õhinas ega tea veel täpselt, milline peaks olema iga loo tempo või kuidas neid täpselt arranžeerida – see tekitas teatava vabaduse ja kaasatuse tunde. Duo Ruutu on just elavas esituses äge vaadata, sest see, kuidas üks võtab duure, mida teine trummipulkadega mängib, ongi sõpruse kui teo metafoor: asi pole aitamises, vaid lihtsalt koos loomises detailideni välja. Peale selle kõlasid müstiliste sõnadega lüroeepilised lood nende esituses igati arusaadavalt ja läbimõeldult, mis mõjus värskendava alternatiivina noorte folkbändide puhul liigagi tavapärasele esoteeriliselt või naiivselt mõjuvale pateetikale.

Mida veel?

President Kersti Kaljulaid kiitis Viljandi folgi teise päeva õhtul rahva suure lemmiku Puuluubi kontserdi eel peetud kõnes festivali korraldajaid, viidates ülaltoodud arusaamale, et rohelise mõtteviisi ja noorte päralt on tulevik. Sellelt pinnalt ootaks korraldajatelt jätkusuutlikkuse ja võrdsuse märksõnadele veelgi jõulisemat lähenemist. Et seni lisaprogrammi kuulunud töötoad on etableerunud festivali põhiprogrammiks, võiks kõrvalprogrammist leida nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi loodusteadlikkuse ja nullkulu töötubasid. Kuigi juba praegu pakutakse vaegnägijatele ja nende saatjatele tasuta sissepääsu, võiks edaspidi märksa enam tähelepanu pöörata külaliste erivajadustele ja mitmekesisuse teadvustamisele. Festivali selle aasta teavikutes rõhutati, et kõik peavad saama olla võrdsed sõltumata soost, vanusest ja nahavärvist – sellest teesist võiks tegelikult saada mitme järgmise Viljandi folgi teema: erinevused ja võrdsused tuleks panna üksteist täiendama, et festivali raudvara ei muganduks vanaks roostes kolaks.