Festivalil tulid selgelt ilmsiks vanamuusika tõlgitsuse eri suunad

Elamusi Viljandi XXX vanamuusikafestivalilt 7.–12. VII

MARET TOMSON

Lautomängija Hopkinson Smithi esituses kõlas inglise kuldse ajastu muusika renessansslautol.

Jaan Männik

Olen osa saanud pea kõigist varasematest festivalidest. Veel praegugi meenub esimeste kontsertide erutav õhin 1982. aastal, meeleolukad rongkäigud linnas, vanamuusika esmakordne helisemine parkides ja väljakutel. 1990. aastatel hakkas kujunema tollastele festivalidele iseloomulik kaubamärk – teatraalsed etendused, ajaloolised tantsud, üllatuslikud performance’id, erilised esinemispaigad. 2000. aastatel lisandusid vanamuusikakursused õpilastele, mida juba mõni aasta hiljem kroonisid kursuslaste terviklikud lavalised etendused.

Viimasel kümnendil on festivali pale muutunud kammerlikumaks, see on kolinud kontserdisaalidesse ja kirikutesse. Kokku oli festivalil kaheksa kontserti, meenutan neist nelja.

Virtuoossus miniatuursuse sees. Lautomängija Hopkinson Smithi esituses kõlas inglise kuldse ajastu muusika renessansslautol. Juba esimese loo järel mõtlesin, kui geniaalne helilooja oli John Dowland ja kui kütkestav on Smithi mäng. Solist oli äärmiselt kon­tsentreeritud, kõik muusikasse kätketud mõtted tulid selgelt esile. See oli äärmiselt peen ja reljeefne polüfoonilise pitsi kudumine, mida ilmestas erinevate tämbrite kasutamine eri häältes. Lauto on teadagi väga vaikne pill, ometigi toimusid ka piano piires väikesed dünaamilised tõusud ja langused, mis muusikalise loo jutustamist veelgi ilmekamaks muutsid. Kui kontsert oli lõppenud, küsisin Robert Staakilt, mida arvab tema Smithi fenomenist. Staak tõi välja, et Smithi puhas efektideta mäng sarnaneb samast põlvkonnast klavessinisti Gustav Leonhardtiga. Staak nentis, et vanamuusikat tehakse tänapäeval kergemaks, folgilikumaks – seda on publikul lihtsam kuulata. Leonhardt ja Smith on selle suuna vastandid. Staak võrdles Smithi mängu ka vana inglise kunstniku Nicholas Hilliardi miniatuuridega, kus miniatuursuse sees kohtab äärmist virtuoossust. Kui ilusti vedas ta ülemise hääle pikka liini, samal ajal kui alumiste häälte kiired käigud nõuavad mängijalt kogu tähele­panu.

Hullud päevad – folia muusikas. Selle pealkirjaga kontsert algas hoopiski lauludega XIII sajandi kogumikust „Carmina burana“. Olin juba veidi mures, kuhu jääb folia, aga pärast idahõngulist keskaega tulid ka folia variatsioonid. Alustuseks hispaania heliloojatelt, kust see tantsuviis pärit on, siis Alessandro Scarlattilt (sisukas orelimäng Ivo Sillamaalt) ja lõpuks kontserdi kulminatsioonina Arcangelo Corellilt Tõnis Kaumanni seades. Küll oli põnevat värvimängu ja ootamatute mänguvõtete kasutamist, loo keskosas läks lausa svingimiseks. Imetlesin, milline nõtkus ja jazzilik vabadus valitses Taavo Remmeli kontrabassimängus: variatsioon kontrabassi flažolettidel oli tõeline meistritükk.

Hortus Musicus, Viljandi festivalide korduv esineja, suutis taas publiku vallutada. Huvitav oli tõdeda, et festivalil tulid selgelt ilmsiks vanamuusika tõlgitsuse eri suunad: üks peab oluliseks esile tuua ainult muusika enda väärtusi ja mängida võimalikult stiilipuhtalt, teine segab eri stiile ja lisab juurde vaatemängulist efekti. Kui esimesse kuulus Hopkinson Smithi interpretatsioon, siis teist liini esindas Hortus Musicus.

Õnnestav muusik. Venemaalt pärit viiuldaja ja kontratenori Dmitri Sinkovski kontserdil hämmastas solisti esinemise eriline kergus, rõõm ja õnnetunne. Mitmekülgne muusik oli äsja saabunud esinemiselt Saksamaalt, maganud mõne tunni ja teinud siis Klaaspärlimäng Sinfoniettaga kolm tundi pingsat proovi. Ometi jätkus tal energiat, et kord energiliselt poognaga dirigeerida, kord soleerida oma kallil Francesco Ruggieri viiulil või hoopis laulda kergelt ja enesestmõistetavalt. Sinkovski lüürilise kallakuga hääles ja tema viiulitoonil (eriti piano’s mängitud) oli sarnaseid jooni. Pilli on ta õppinud varasest lapsepõlvest peale, aga kontratenori ande avastamine 2007. aastal oli mõneti juhuslik. Nüüd on Sinkovski omandanud pea kogu vastava hääleliigi repertuaari ning esineb mitmel pool ka lauljana.

Viljandis mängis virtuoos kaht viiulikontserti: Haydni G-duur Hob.VIIa:4 ja Antonio Vivaldi d-moll Per Pisendel op. 8 (RV 242). Haydni kontserdi esimeses osas kõlas orkester minu arvates liiga tüsedalt, õrn sooloviiul pääses täielikult mõjule alles kadentsis. Teise osa kõlaline tasakaal oli tunduvalt parem ja orkestri tutti-repliigid ilmekad. Vivaldi kontserdis oli koostöö orkestriga juba muljetavaldav – igati tubli saavutus Klaaspärlimäng Sinfoniettalt. Tähelepanu köitsid dünaamilised ja dramaatilised kontrastid, võrratu oli teine osa oma õhkõrna piano ja imeliste viiulikaunistustega kordustel. Pill kõrvale pandud, esitas Sinkovski mängleva kergusega paar aariat Tomaso Albinonilt ja Georg Friedrich Händelilt. Üleminek ühest valdkonnast teise ei valmistanud talle näiliselt mingit raskust. Händeli aaria näitas, et ka dramaatiline element ei ole solistile võõras, aga veenvam oli ta siiski õrnas lüürikas. Liigutatud kuulajaskond nõudis aina lisapalu, Sinkovski vabandas, et neid ei jõutud ette valmistada ja nii korrati paari osa.

Noorte vanamuusikute kontsertetendus. Festivali lõppakordiks oli noortelaagris nelja päeva jooksul valminud kontsertetendus „Punamütsikese seitse sõpra“. Aivar Trallmanni ja Annabella Punderi tuntud muinasjutu põhjal kirjutatud vaimuka loo oli lavale sättinud Üllar Saaremäe, kunstnik oli Riina Vanhanen ja etendust ilmestasid videod. Sel aastal kogunes kursustele vähem huvilisi kui eelmistel ning õpilaste muusikakogemus oli väiksem. Seda imetlusväärsem, kuidas esimeses proovis vaevaliselt veeritud nootidest kujunes lõpuks dirigent Neeme Punderi juhendamisel välja ehtne keskaegse muusika kava. Orkestri kontsertmeistri Eva Punderi sõnul olid noored väga õpihimulised, nende oskused kasvasid iga prooviga, sest tahtmine oli suur. Nelja päevaga mängisid nad kindlasti rohkem läbi kui aasta jooksul oma pillitunnis. Näitlejad ja lauljad olid igati tublid, aga eriti kiidan pillimängijaid, kelle kanda oli kogu kolmveerandtunnine muusikakava.

Vanamuusika õpetamine on hindamatu väärtusega nii noorte esteetilise arengu kui ka tulevase publiku kasvatamise seisukohalt. Jätkugu korraldajatel ikka tahet ja energiat nii noortelaagrite kui kogu festivali korraldamiseks. See on Viljandi klassikalise muusika sõpradele suve tähtsaim ja oodatuim sündmus.