Et kahest aastast saaks kakskümmend!

Robert Traksmann: „Magnetism on jõud, mis meid ühendab – see toob meid kokku ka siis, kui oleme üksteisest kaugel.“

KAI KIIV

2020. aasta novembris kutsus kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu ellu kaheaastase instrumentaalansamblite residentuuriprogrammi, et laiendada ansamblimängu kandepinda ja katsetada uusi mänedžmendi formaate. Esimese ansamblina valiti residentuuri­programmi keelpillikvartett M4GNET, mille liikmed on Eesti praeguse noorema põlvkonna ühed andekamad ja tunnustatumad interpreedid, kes eraldi tutvustamist ei vaja. Kuna tegu on heade sõpradega, kes on noorusele vaatamata koos musitseerinud juba aastaid, tuleb juttu kvartetimängust, aga ka õpinguist Saksamaal, elust ja muusikast laiemalt – ja muidugi M4GNETi tulevikuplaanidest. Vestlevad Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello) ning ansambli mänedžer Taavi Hark.

Kui tahta kvarteti M4GNET kohta enam teada saada, siis leiab ajakirjandusest materjali veel vähe. Kes te olete, millega praegu tegelete ja kus õpite?

Katariina Maria Kits: Õpime praegu kõik Saksamaal: mina ja Marcel Berliini kunstiülikoolis, Robert Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis ja Mart Detmoldi muusikakõrgkoolis. Teiste õpingud on enam-vähem lõpusirgel, aga kuna mina olen Berliinis praegu Erasmuse vahetusõpingutega, siis loodan seal magistrantuuri sisse astuda. Kui see õnnestub, kestavad minu õpingud veel kaks aastat.

Mart Kuusma: Mina oleksin pidanud juba eelmise aasta suvel lõpetama, aga koroona tõttu on kõik edasi lükatud: uus lõpueksami aeg on juunis, aga kas see toimub, ei tea. Kui päris aus olla, siis ega me keegi väga lõpetama ei kiirusta …

Marcel Johannes Kits: Saksamaal on üsna tavapärane, et püütakse võimalikult kaua olla üliõpilane, sest see annab võimaluse end enam täiendada. Mõnel on õnnestunud oma õpingud venitada lausa kümne aasta pikkuseks!

Kuusma: Eks see olene ka suhtest õppejõuga. Kui see on hea, siis on õppejõud nõus sind õpetama nii kaua kui vaja. Kool peab seda aktsepteerima, sest õppejõud on Saksamaal vaat et jumala staatuses – tema on ju see, kelle pärast tullakse ühte või teise kooli üldse õppima. Saksa muusikakõrgkoolid toimivad aga Eesti omadega võrreldes üsna vanamoeliselt, sest kui meil on kõik lihtsalt hoomatav, õppeinfosüsteem internetis ja asjad üldjuhul paigas, siis Saksamaal keegi midagi eriti ette ei kirjuta. Kaootilisust, kus arvatakse, et õppeained on sooritatud, aga tegelikult ei ole, tuleb ette päris tihti – käest kinni ei hoia õppuril keegi. Vahetevahel on säärane vabadus ju isegi tore, aga minu hinnangul võiks siiski olla enam konkreetsust. Sakslased ise on olukorraga muidugi harjunud ega kipu seda muutma.

Mina vist lepiksin selle iganenud asjaajamisega, kui mul oleks ainult võimalus Berliinis õppida, sest paremat kohta on muusikatudengina raske ette kujutada: selles linnas tegutseb kolm suurt ooperiteatrit, Berliini Filharmoonikutest rääkimata. Kui palju on teil olnud võimalik sellest rikkusest osa saada? Räägime muidugi koroonaeelsest ajast …

Robert Traksmann: Esimesel õpinguaastal Berliinis oli mu teatri- ja kontserdi­piletite pakk parasjagu paks, sest peaaegu iga päev käisin kusagil. Teisel aastal sain aru, et kui nii jätkan, kahaneb mu oma pillimänguoskus pöördvõrdeliselt külastatud ürituste hulgaga ja – tahan või ei – tuleb hakata rohkem aega veetma harjutusruumides. Lõppude lõpuks harjub inimene kõigega, ka heaga: kui kogu aeg on maailma tippmuusikud käeulatuses, siis tuleb endale aru anda, et igale poole lihtsalt ei jõua. Berliini õhkkond on muidugi meeletult inspireeriv ja kaasaaitav, linn on paraja suurusega ka – see ei ole hiiglasuur nagu London, kus olelusvõitlus on armutu. Berliinis on seda võitlust ka, aga see on hajutatud ning tagasihoidlikeski rahalistes oludes on võimalik end hästi tunda. Paraku, jah, ühel hetkel tuleb see arusaam, et ise peab ka midagi tegema …

M. J. Kits: … sest konkurents on Berliinis meeletu, kui tahta siin kuskil jalg ukse vahele saada!

Kuidas ja millal tuli mõte luua kvartett M4GNET? Millest selline nimi?

M. J. Kits: Hakkasime kvartetti mängima juba muusikakeskkooli ajal. Tollal ei olnud küll pikemat perspektiivi silme ees, mängisime oma rõõmuks, aga esinesime ka kammermuusikafestivalil „In corpore“. Mäletan isegi meie kõige esimest lugu – Mozarti „Väike öömuusika“ – ning esimest kontserti, mis toimus kummalisel kombel Olümpia hotellis. Ühesõnaga, olid mõned väikesed haltuurad, kus esitasime just seda lugu. Aasta võis olla 2010.

Traksmann: Mängisime koos nii armastusest kvartetimuusika kui ka üksteise vastu, sest saame omavahel kõik väga hästi läbi. Kvartetiõpet muusika­keskkoolis ametlikult ei olnud ega ka õpetajaid mitte, aga käisime ette mängimas Mart Laasile, minu isale [Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann – autor] ja veel mõnele kammermuusika õppejõule. Samuti võlgneme suure tänu TMKK kammer­ansambli õppejõududele, kes meie isetegevust igati toetasid ja edasi aitasid. Tänu festivalile „In corpore“ haarati meid ka Euroopa kammermuusikaõpetajate ühingu tegemistesse: esinesime 2013. aastal ühingu konverentsil Savonlinnas, kus saime tunni nimekalt Hen­scheli kvartetilt, millega koos esitasime kontserdil Mendelssohni okteti Es-duur kaks osa. Meie tollane mäng põhines suuresti entusiasmil, aga õnneks leidus häid inimesi, kes meid toetasid ja innustasid.

Pärast keskkooli lõppu tuli nelikuna tegutsemisest võtta paus, et saaksime lihvida individuaalseid oskusi. Impulsi taas koos musitseerima hakata andiski kultuurkapitali residentuuriprogramm. Nii et paradoksaalsel kombel oleme praegu samas punktis: taas on leidunud inimesed, kes arvavad, et meie entusiasmil põhinevat mängu tasub toetada! Regulaarsest koosmängust on praegustes oludes muidugi keeruline rääkida, sest isegi järgmise kahe nädala tegemisi on peaaegu võimatu ette planeerida – keegi peab kuhugi sõitma, aga keegi jääb samal ajal piirangute tõttu kinni.

K. M. Kits: Meil on mitmel korral olnud kavas salvestada, aga plaan on jäänudki katki, sest keegi on eneseisolatsioonis või suisa haige, nii et oleme pidanud plaane pidevalt ümber tegema.

Traksmann: Märtsis pidi meil olema neli kontserti, mida Taavi usinasti korraldas, aga loomulikult jäid ka need piirangute tõttu ära. Nii et residentuuriprogrammi on neis oludes kaunis keeruline järgida! Aga kui kvarteti nimest rääkida, siis ka sellele andis tõuke residentuuriprogramm, sest nimetu üksusena oleks olnud veider kandideerida. Nimi pidi saama lööv, lühike ja pilkupüüdev. M4GNET tundus kõige sobivam sellepärast, et magnetism on jõud, mis meid ühendab – see toob meid kokku ka siis, kui oleme üksteisest kaugel.

K. M. Kits: See on magnetism pillimängulises, aga ka isiklikus mõttes, sest me saame üksteisega tõesti väga hästi läbi!

Kuusma: Välismaal õppides ootame kannatamatult vaheaegu just selleks, et Eestis kokku saades intensiivselt koos olla ja tööd teha.

Räägimegi siis sellest, kuidas te tööd teete. Ehkki kvartett näib pealiskaudsel vaatlusel nagu iga teine kammerkoosseis, meenub mulle õpinguajast, et keelpillikvartetti mängida oli klaveriduo või -trioga võrreldes igas mõttes hoopis keerulisem. Võib-olla puudub klaveri toetav-tasakaalustav jõud? Ent keerulisem oli ka selles mõttes, et kui duos ja trios pakkusid ideid välja kõik ansambliliikmed, siis kvartetiproovides kujunes hierarhia, kus ülejäänud liikmed vaatasid nõudliku pilguga I viiuli poole – ütle või tee meiega midagi – ja demokraatlikust, võrdsest panusest prooviprotsessi ei jäänud palju järele. Kuidas on lood teiega? Kas dikteerib I viiul või panustavad ka teised liikmed?

K. M. Kits: Olen mänginud paljudes koosseisudes, aga I viiuli diktaatorlikkust ei ole küll kunagi kogenud! Pigem on ikka nii, et kõik pakuvad ideid – ja kõige jutukamad on veel aldimängijad.

M. J. Kits: Eks selline olukord võib tekkida seetõttu, et enamasti on I viiulil rohkem mängida. Tema käes on meloodia, mida ma tšellistina natuke isegi kadestan, sest kvarteti tšellopartii on enamasti selline, kus on esmapilgul keeruline loost tervikpilti saada. Et muusikalisi ideid välja pakkuda, peab tšellist oma partiile lisaks kindlasti ka partituuriga tööd tegema. Selles mõttes on I viiul eelisseisus küll.

Kuusma: Kui palju keegi panustab, oleneb muidugi ka teosest ja sellest, millisel instrumendil on parasjagu suurem kaal. Siiani on meie mõtted liikunud ikka ühes suunas – isegi kui konsensuse saavutamiseks on tulnud aeg-ajalt tuliselt vaielda. Mõnikord tahavad ideed ka lihtsalt natuke seedida ja – mis seal salata – ka julgust tunnistada, et kolleegi idee on tõesti parem.

Traksmann: Trio on võitluslikum vorm kui kvartett, kuna keelpillid peavad võitlema klaveriga, kellel on enamasti rohkem nooditeksti ja seega oht domineerida. Kvartetis on aga kõik pillid ühest perest ja seda eelkõige tämbrilises mõttes, sest alati räägitakse just sellest püüdmatust ja maagilisest ühtsest kvartetikõlast. Inimestena võivad mängijad olla erinevad, aga kvartett peab olema üks ühise eesmärgi nimel tegutsev organism. Seetõttu on ka lahkhelid kergemad tekkima, et väikseimgi ebakõla kriibib kõrva. Trios, seevastu, on eri tämbrid isegi teretulnud.

Muide, milline roll on keelpillikvartetil Saksamaa muusikakõrgkoolides? Kas see on kohustuslik aine?

M. J. Kits: Olen siin õppinud kahes koolis, Trossingenis ja Berliinis, kummaski ei olnud kvartett kohustuslik. Kammermuusika küll.

Kuusma: Eks see olene ka õppejõust. Näiteks minu vioolaprofessor soovitab väga kvartetti mängida, sest vioola­repertuaari seisukohast on see žanr mängijale väga oluline. Tähtis on see ka keelpillitämbrite omavahelise sobivuse poolest, sest ka kammer- või sümfooniaorkestris mängides peab kõlaliselt rühma sobituma. Seda tuleb aga õppida ja keelpillikvartett on kindlasti üks paremaid viise. Peale selle on repertuaar fantastiline, sest keelpillikvartetile on kirjutanud kõik paremad heliloojad ja teoseid on suur hulk. Näiteks Mozart ja Beet­hoven on kirjutanud ka keelpillitriosid, aga kvartette siiski märgatavalt rohkem. Keelpillikvartetti võib niisiis pidada helilooja maailmavaate mõistmise võtmeks.

Traksmann: Kuulasin hiljuti Klassikaraadiot, kus Andres Uibo rääkis nii praegusest olukorrast kui ka muust ja leidis, et on tulemas kammermuusikute aeg. Ta lõi ilusa paralleeli looduse ja muusika vahele, öeldes, et naudime näiteks Beethoveni sümfooniaid, mida võiks looduses võrrelda õite ehk lõpptulemusega. Aga sama ilus on kevadel jälgida ka tärkavaid taimi, nende arengut ja teekonda õieni. Niisiis, kammermuusikat võib vaadelda kui õppe- või kasvukeskkonda, kust arenevad välja kaalukamad vormid nagu sümfoonia. On ääretult oluline mõista, et sümfooniad ei ole ühelegi heliloojale lihtsalt sülle kukkunud, vaid nendeni jõudmine on olnud pikk protsess. Kammermuusikasse on tihtilugu peidetud heliloojate julgemad või põnevamad katsetused – võtted ja vormid, mida sümfooniatesse ei julgetud edu tagamise huvides panna.

Keelpillikvartett kõnetab nii vanu kui ka noori, ehkki eeldab kahtlemata teatud süvenemissoovi. Ansambli mänedžer Taavi Hark tõdeb, et M4GNETi-taolise kvarteti järele on suur igatsus – lausa kibeletakse kuulama keelpillikvartetti. Fotol Robert Traksmann, Mart Kuusma, Taavi Hark, Marcel Johannes Kits ja Katariina Maria Kits.

Evita Lohu

Millisena näete keelpillikvarteti tulevikku? Mulle näib, et see on väga klassikaline koosseis, millele nüüdis­heliloojad ei taha eriti kirjutada. Vähemasti ei ole kvartett nende meelest liikumine suuremate vormide poole. Või eksin?

Kuusma: Mul on tunne, et paljud nüüdis­heliloojad ei julge standardkoosseisudele kirjutada.

Neid siiski on, siin Saksamaal näiteks Jörg Widmann, kes on ühes intervjuus öelnud, et heliloojail on hirm keelpillikvartetile kirjutada, sest sellel žanril on niivõrd aukartustäratav ajalooline pagas ja seda nii intiimset, ent suursugust žanri ei ole lihtne tänapäeval n-ö tööle saada.

Samal ajal on tunne, et heliloojail ei ole hirmu kirjutada suuri sümfooniad, mille ajalooline pagas ei ole teps mitte kergem …

Kuusma: Tõsi, aga sümfoonias on terve suur orkester ja nii palju eri värve, keelpillikvartetis on aga ainult neli inimest ja neli pilli. Et seda kõlama saada, on vaja teatud oskusi. Peale selle kasutavad nüüdisheliloojad sümfooniaorkestris lisaks tavapillidele ka mittemuusikalisi instrumente ja see teeb eri kõlavärvide kasutuse veelgi mitmekesisemaks. Keelpillikvarteti puhul peab helilooja pille ja nende mänguvõtteid siiski väga põhjalikult tundma.

K. M. Kits: Võib-olla nüüdisheliloojatele meeldibki ebatraditsiooniliste mänguvõtete ja helidega katsetada, mistõttu traditsioonilise keelpillikvarteti kõla näib neile üheülbaline.

Taavi Hark: Tegelikult nüüdisheliloojad ikkagi kirjutavad keelpillikvartetile. Ka näiteks selle aasta Eesti muusika päevade kavas on Age Veeroosi „Lausuja“, Mihkel Keremil valmis hiljuti juba kümnes kvartett ja kuuldavasti kirjutab praegu keelpillikvartetile ka Tõnu Kõrvits. Nii et tegelikult ei ole see žanr üldse nii eluvaene, kui esmapilgul näib. Ka M4GNET tahab uute teoste tellimisel kindlasti aktiivset rolli mängida. Juba järgmisel aastal toome kuulajateni Kristjan Randalu uudisteose ja mõned salaplaanid on tulevikuks veel.

Kuusma: Eks taha ka M4GNET tänapäeva kuulajat kõnetada, mitte mängida ainult seda, mis pakkus minevikus huvi. See oleks ka meile endile hariv ja huvitav, sest nüüdismuusika paneb interpreedi hoopis teistmoodi proovile.

Traksmann: Interpreedile on ka väga suur privileeg olla osa millestki, mis läheb kunagi ajalukku. Meil teose esitajatena on võimalus ju seda pisut ka suunata, see ongi ehk sääraste koostöö­projektide kõige suurem võlu.

Koostöö nüüdisheliloojatega võib kaasa tuua ka uuendusi, nagu elektrooniliste või audiovisuaalsete komponentide lisandumine, rääkimata helilooja individuaalsest notatsioonist, mikrotonaalsusest ja ebatraditsioonilistest kontserdipaikadest. Mil määral olete nõus sel moel katsetama?

Traksmann: Noorte arendusmeelsete hingedena tunneme loomulikult huvi muutuva (muusika)maailma vastu. Nüüdismuusika võiks olla meie arengu loomulik jätk. Uues muusikas ei ole katsetused iseenesest sugugi halvad, niikaua kuni taotlus on põhjendatud. Muret teevad partiid, kus igal leheküljel on mitme lõigu pikkune selgitus, kuidas mängija peab üht või teist kohta tehniliselt tõlgendama. See ei ole tingimata halb, kui sel on ka mingi reaalselt kuuldav tulemus. Paraku võib sellised lõigud tihtilugu asendada lihtsate aleatooriliste märgetega noodireal.

M. J. Kits: Elektroonilise muusikaga olen paraku kokku puutunud väga vähe. See on tundmatu, aga see-eest huvitav ja põnev maa!

Traksmann: Olen pikalt unistanud, et saaks mängida Steve Reichi teost „Different Trains“ koos omasalvestatud lindiga. See oleks väga põnev, ehkki tänapäeval võib ka seda teost pidada juba pigem klassikaks.

K. M. Kits: Kuna maailm areneb nii tohutult kiiresti, siis ei saa ka meie klassikaliste muusikutena ühte ajastusse kinni jääda, vaid peame suutma areneda. Ja ehkki me ei tea, milline võib olla tulemus, peame ometigi olema valmis katsetama kas või uudse kogemuse nimel.

Kas pole nii, et kogu maailm ja interpreedid koos sellega liiguvad sinna­poole, et enam ei saa olla n-ö ühe helilooja kvartett – mis võimaldab kahtlemata süveneda –, vaid peab valdama eri žanre ja stiile?

Kuusma: Kindlasti! Suured solistid mängivad peale sooloesinemiste ka palju kammermuusikat, mõned isegi dirigeerivad. Tänapäeva interpreet peab olema mitmekülgne.

Traksmann: Ühe helilooja nime kandvad kvartetid ehivad ennast minu meelest ka pisut võõraste sulgedega. Võtame või Venemaal tegutsenud Beethoveni kvarteti: loomulikult olid nad väga head mängijad ja võisid omale säärast edevust lubada, aga kui palju oli seal pistmist Beethoveniga? Ja kui ennist rääkisime I viiuli diktatuurist, siis leidub ka selliseid kvartette, kes kannavad I viiuli nime. Mõistan, et vahetevahel minnakse seda rada majanduslikel kaalutlustel. Võtame kas või Julia Fischeri kvarteti, kus Fischer on selgelt see maailmanimi ja tõmbenumber, mille abil saab kergemini kontserte korraldada. Aga kui eetiline on see publiku ja ka kvarteti teiste liikmete suhtes?

Pakun, et Julia Fischeri kvarteti taga on nii kõva mänedžment, et sellele suudetaks tööd ja leiba leida ka ilma Fischeri nimeta. Aga mine tea … See toob meid lõpuks teie mänedžeri Taavi Hargi juurde. Taavi, kas M4GNET on su esimene ansambel? Kuidas teie koostöö alguse sai: kas kvartett leidis sinu või sina kvarteti?

Hark: M4GNET on tõepoolest mu esimene ansambel, sest jõudsin korraldustöö juurde alles üsna hiljuti. 2020. aasta oktoobris avanes võimalus produtseerida rahvusvahelist festivali „Klaver“, mille edust tiivustatuna hakkasin tõsisemalt mõtlema ka korraldamise ja mänedžmendi küsimustele. M4GNET leidis mind aga ühe meie kõigi sõbra kaudu, kellele olen väga tänulik. Kui esimest korda kohtusime, et kvartetiga residentuuriprogrammi plaane visandada, oli kohe selge, et see koostöö pakub mulle väga huvi. Loodetavasti ka ansamblile!

Seda on rõõmustav kuulda, sest mul on jäänud mulje, et noored kultuuri­korraldajad on särasilmselt nõus mänedžeerima kõiksugu žanre pärimus­muusikast džässini välja. Kui neile aga keelpillikvartetist rääkida, tekib pilku kümme küsimärki. Kas sinuga on siis lood teisiti?

Hark: Jah, klassikalise muusika eetos on mulle lähedane juba nii pikka aega, et M4GNETi mänedžeri töö on pigem unistuse täitumine. Olen õnnelik, et seda teha saan – kas või juba seetõttu, et tohin olla töises kontaktis kõrgtasemel muusikutega, kes on oma ala fanaatikud. See on privileeg!

Kui palju sekkud – või kas üldse – kvarteti kunstilistesse küsimustesse, sh repertuaarivalikusse?

Hark: Pean ausalt üles tunnistama, et mul on kvartetirepertuaaris mitmeid lemmikteoseid ja ka teatud esteetilisi suundi, mida püüan – loodetavasti diskreetselt – kvarteti tulevastesse kavadesse sokutada. Algatuseks pean muidugi teoseid ise piisavalt hästi tundma, et suuta need kvartetile n-ö maha müüa. Ideaaljuhul võiks ansamblil jääda mulje, justkui oldaks ise tuldud mõttele üks või teine teos kavasse lisada.

Kõlab üsna machiavellilikult! Kas sul on ehk juba tuua mõni näide säärase eduka müügi kohta?

Hark: Miks ei! Selle aasta lõpul peaks meil välja tulema Poola kava, mis sisaldab muu hulgas Karol Szymanowski keelpillikvartetti nr 2. See on värvirikas, leidliku ülesehitusega ja tõesti eredate ideedega kvartett. Ehkki ma ise ei ole keelpillimängija, näib mulle, et see teos ei ole kaugeltki kergete killast ja oleks ansamblile põnev tuleproov. Samal ajal on M4GNETis nii võrratud mängijad, et neile on see just sobiv amps. Oma kunstiliste unelmatega tuleb mul loomulikult piiri pidada, sest kavad peavad olema eelkõige mängijate nägu, minu kaval tegevus ei tohiks liialt välja paista.

M. J. Kits: Just laia silmaringi ja suure­pärase muusika tundmise pärast me Taavit usaldame. Ootame ja kaalume tema ettepanekuid alati tõsiselt! Meil on temaga väga vedanud, sest ta on mänedžer, kes valdab korraldustööd ja tunneb suurepäraselt ka muusikat – võib-olla isegi paremini kui me ise.

Traksmann: Repertuaaris ongi meil kaks suunda: esimene, mida näeb Taavi, ning teine, mida näeme mängijatena me ise ja mida on noorel kvartetil hariduslikus mõttes vaja, et areneda päriskvartetiks. Residentuuri kahe aasta repertuaari­valik on suunatud peamiselt ikkagi meie arengule ja professionaalse taseme tõstmisele, ent hulka mahuvad kindlasti ka need teosed, mille Taavi on leidnud ja välja pakkunud. Uskuge, seal on asju, mida ka mina keelpillimängijana ei ole varem kuulnud ega näinud! Kindlasti on see ka Eesti publikule tutvustamiseks huvitav materjal.

Olemegi jõudnud publikuni. Taavi, keda näed M4GNETi peamise publikuna praegu ja tulevikus?

Hark: Esmajärgus sihime kindlasti muusikateadlikku publikut, kes naudib kvartetimängu ja on juba pikka aega oodanud, et Eestis tegutseks stabiilse esinemissagedusega kvartett, mille fookuses oleks sisukas repertuaar, mitte lihtsalt ellujäämine. Kultuurkapitali residentuuriprogramm väärib erilist tänu, sest see tugi vabastab ansambli kommertskoormast ja võimaldab jäägitult keskenduda põhilisele – repertuaarile. Kvartetirepertuaaril ei ole ju vanusepiiri ega aegumisaega. Keelpillikvartett kõnetab nii vanu kui ka noori, ehkki eeldab kahtlemata teatud süvenemissoovi. Olulisim siht ei ole jõuda laiade massideni ega saavutada peadpööritavat publikuarvu, vaid kasvatada stabiilset ja innustunud publikut, kes tuleks meid aina uuesti kuulama. On ju kammermuusikaks paslikud saalid piiratud mahuga – juba see tõik annab kvartetiõhtule mingi eksklusiivse meki. Kõik ei mahu! Lõppude lõpuks tegutseb Eestis keelpillikvartette üsna piiratud hulk, nii et mänguruumi peaks justkui olema. Peale selle on paljud muusikudki pihtinud, et M4GNETi-taolise kvarteti järele on suur igatsus – lausa kibeletakse kuulama keelpillikvartetti.

Siis tuleb ehk juurde ka heliloojaid, kes suudavad ja tahavad kvartetile kirjutada?

Traksmann: Loomulikult! Noorte muusikutena tunneme kahtlemata suurt vastutust, et meile on antud selline võimalus, ja üritame seda kasutada parimal viisil – et residentuuriprogrammi kahest aastast saaks kakskümmend!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht