Eriti kammerlik klaver Kadriorus

Toomas Velmet

Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: MATTI REIMANN (klaver) Kadrioru lossis 24. III, kavas J. S. Bach, L. van Beethoven, V. Reimann,

W. A. Mozart.

Midagi põnevat on alati õhus, kui pianist Matti Reimannil plaanis on klaveriõhtu. See tekitab ka teatava erilise magnetismi, mis sunnib korraldajaid mõtlema lisatoolidele. Midagi stabiilset on ka tema publikus, kui peab ikka ja jälle registreerima hilinejaid ning jälgima trügimist vabadele kohtadele. Nii oli see ka 8. II 2004 ja sama kordus eelmisel laupäeval. 2004. aastal seadsin ma kahtluse alla osa klaveri repertuaarist tema kammerlikkuse võimalikkuses (Ferenc Liszt), kuid veendusin, et targal pianistil õnnestub Liszt mahutada ka kabinetklaverisse ja Kadrioru lossi saali. Selle eest andsin Matti Reimannile kammermuusiku tiitli.

Pärast tänavust kontserti tuleb rahuldusega nentida, et seda õukondlikku aunimetust on professor jätkuvalt õigustanud. Veel enamgi – kontserdi kava oli lausa kammerlikult väärikas. Ma mäletan, et pakkusin kunagi Eugen Kelderi juures klaverit (pardon, üldklaverit) õppides polüfooniaks välja I Contrapunctus’e Johann Sebastian Bachi “Fuugakunstist” BWV 1080. Eugen Kelder, kes üldiselt aktsepteeris üliõpilaste valikut, läks väga tõredaks ning pidas mulle pika loengu. Loengu sisu oli küll viisakas vormis ja see koosnes kahest poolest. Esiteks, kuhu sa poisike trügid! Ja teiseks, vähemalt viiskümmend aastat pead sa olema muusikaga tegelnud, siis võid sellele mõtlema hakata!

Matti Reimannil on selleks õigus ja selle sama Contrapunctus’ega ta ka alustas. Kohe torkas kõrva, nagu hiljem selgus, kogu õhtut iseloomustav täiesti eriliselt kultiveeritud kõla ja süvenemine. Pianistid, keda publiku hulgas oli massiliselt, parandavad mind, kui ma eksin, kuid mulle tundus, et Reimann ühendas eriti oskuslikult kaks erineva mehhanismiga pedaali. Üks nendest mehaaniline (parem) ja teine naturaalne ehk akustiline. Olgu kuidas on ja, vaatamata kõigele, oli tulemus erakordne.

Järgmiseks teoseks oli pianist valinud Beethoveni Sonaadi op. 31 nr 1. Tegemist on väga huvitava teosega, mitmes mõttes iseäraliku sonaadiga. Kui vaadata Beethoveni klaverisonaatide rida, siis torkab silma, et enne op. 31 on enamus pealkirjadega nagu kaks Quasi una fantasia’t (teine neist “Kuupaiste”) op. 27, “Pastoraalne” ja siis kolm sonaati op. 31, millest ka teine “Torm” ehk retsitatiiviga. Tõsi, op. 30 all on hoopis kolm viiulisonaati (nr 6–8), aga siis, tunnistanud endale ja oma õpilasest sõbrale Ferdinand Riesile, et ta on kurt, alustas ta uut võitlust ka loomingus. Seega just op. 31 nr 1 kannab murrangu märki nii tema elus kui loomingus. Traagilisele terviserikkele ja enesetapumõtetele vaatamata on sonaadi materjal pigem leppimine ja eelnevast ülesaamine kui traagika ja allumine. Sellest lähtuvalt ning sellele lisaks teatava kõrvalseisja tarkusega, mida ei kinnitanud isegi mitte mõõdukad, vaid mõõdetud tempod ning ikka ja jälle süvenemine kõlasse, oli kõnealune sonaat Matti Reimanni poolt esitatud.

Möödunud aasta 19. märtsil möödus 100 aastat Tallinna konservatooriumi kauaaegse õppejõu (1942–1992), helilooja professor Villem Reimanni sünnist (1906–1992). Eesti üldsusele see tähtpäev ei meenunud. Matti Reimanni kavas oli ka seekord isa “Polüfooniline sonatiin” nr 4. Ei pea vist märkima, et teosega on Mattil eriline suhe ja see suhe oli ikka ja eelkõige kuuldav kõla väärtustamisena.

Kontsert lõppes W. A. Mozarti Sonaadiga C-duur KV 309, mis ainult süvendas tekkinud muljet, et Reimanni klaveripuudutusel puudub mehaaniline vahendaja, vaid tal on keeltega otsekontakt. See kammerlikkus, selle sõna kõige laiemas väärtuses, jõudis vahetult ka kuulajateni, kes nõudsid seni lisa, kuni kõlaski Matti Reimanni pianismi tunnusmuusika ehk Johann Sebastian Bachi C-duur Prelüüd HTK I-st.