ERIline ooper

Helene Tedre, kultuuriesindaja Moskvas

Ehkki peaks alustama hoopis originaalpealkirjast: „КЛАСcная опера” – just sellise peakirjaga galaetendus toimus 23. veebruaril Moskva ooperiteatris Helikon. Maestro Eri Klasile ja ühtlasi ka Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud galakontserdil esinesid Dmitri Bertmani lavastajakäe all teatri parimad naissolistid Larissa Kostjuk, Maria Mašulia, Anna Gretšiškina, Marina Karpetšenko jt. Miks vaid naised? Sest 23. veebruar on Venemaal riigipüha, kodumaa kaitsjate päev, mistõttu otsustati anda teatri meeskollektiivile n-ö esinemisvaba päev. Idee korraldada Eri Klasi dirigeerimisel ja talle pühendatud ooperiõhtu tuli Helikoni juhilt Dmitri Bertmanilt. Ettepanek oli maestrole intrigeeriv ning üritus läks nii Helikoni kui dirigendi graafikusse kirja. Siinsete austajate jätkuvat armastust meie dirigendi vastu tõestavad viimse kohani välja müüdud teatrisaal, lisatoolid kõikides vähegi võimalikes kohtades ning nördinud piletist ilma jäänud huvilised.

Lavastus oli täiesti Klasi-keskne: dirigendi saabumine ja lahkumine oli korraldatud üle lava, solistide ja naiskoori kiindunud toetuse ja pilkude all. Nii mitmessegi numbrisse oli sisse lavastatud vahetu suhtlemine dirigendiga, tema kaasahaaramine tegevusse ning, nagu meie vaatajad suurepäraselt teavad, peale kõige muu on Klasi õnnistatud ka oivalise näitlejameisterlikkusega, temale ainuomasest sarmist rääkimata. Kogu kontserdi vältel jooksis lava suurel ekraanil Klasi elule ja tegevusele pühendatud fotoseeria. Üllatusesinejana oli Klasi auks esinema tulnud veel üks Eestimaal väga tuntud härrasmees, näitleja ja laulja Aleksandr Goloborodko alias vürst Gabriel. Just „Viimse reliikvia”, mille muusika salvestas mäletatavasti Eri Klas, filmivõtete ajal need kaks meest tuttavaks ja edaspidi ka headeks sõpradeks saidki. Omamoodi kultuuriline sild ja hea kujund oligi Pirita klooster, mille viimsetest päevadest vändatud kultusfilm Goloborodko ühe kuuga üle liidu kuulsaks tegi ja kus Klas tänapäeval korraldab oma juhitud muusikafestivali, kus on olnud suur osa täita ka Helikoni teatril.

Orkester maestro käe all sädeles, kaunitest lauljannadest rääkimata: Helikoni solistid on vaieldamatult tippklassist, publik tervitas nende annet braavo-hüüete ja sooja aplausiga. Kavas olid aariad-duetid-triod Bizet’ „Carmenist”, Gershwini „Porgy ja Bessist”, Tšaikovski „Padaemandast”, Verdi „Don Carlosest” ja „Aidast”, Gounod’ „Romeost ja Juliast”, Offenbachi „Hoffmanni lugudest”, Puccini „Gianni Schicchist” ning ooperisõpradele ehk üllatusenagi galakontsertide kavva haruharva sattuv R. Straussi „Roosikavaleri” lõputrio. Dirigenditöö, suurepärased solistid, ühtlane ja kõlav naiskoor, hea orkester ning vaimukas lavastus oli tõepoolest nautimist väärt. Seda tõendas pikk aplaus, publiku püstitõusmine, braavo-hüüded ja ehk enim fakt, et kogu publik püsis aplausi lõpuni saalis. Eesti publikule võib viimane väide tunduda arusaamatu, kuid kui viimased taktid on kõlanud – olgu või Suur Teater ja maailmakuulsad ooperitähed-dirigendid –, algab siin tohutu trügimine riidehoiu ja metroo suunas. Lõpuaplausi alguseks on enamasti kolmandik rahvast saalist läinud ning teine kolmandik rajab naabrite varvastel talludes kibekiiresti teed väljapääsude poole …

Ooperiteater Helikon kinkis nii Moskva publikule kui meie saatkonnale suurepärase õhtu. Aga seda kõike ei oleks, kui poleks sellist inimest nagu Eri Klas. Oivaline muusik, seda kindlasti, kuid lisaks veel – milline inimene! Soojust ja lihtsust inimlikes suhetes, temast kiirgavat hoolimist kõikide teiste vastu, vahetut suhtlemisoskust, kelmikat huumorimeelt ning ei mingit staarikompleksi – siin Venemaal töötades võib ülimalt uhke olla, kui meil on selline tõeline eesti kultuuri saadik! Aitäh, maestro! Ja taaskohtumiseni selles teidki inspireerivas linnas!