Ekskursioon La La Landi

Castiajo ja Ondrušová kompavad ehtekunsti perifeerseid äärealasid objektide olemuse ja kontseptualiseeritud ruumi abil.

URMAS LÜÜS

Carla Castiajo (Portugal) ja Slavomira Ondrušová (Slovakkia) näitus „Joon“ Hopi galeriis 5. – 23. II.

Kunstnikud mängisid vaataja kujutlus­võime ja ajus infot töötleva mehaanika veatekkeliste tajunihetega. Kuna objektid jäid teisele poole valget materjali, kandusid madratsil lebajani ainult nende varjud.

Slavomira Ondrušová

Portugali ehtekunstniku Carla Castiajo nimi ei ole Eesti publikule võõras. Tema loomingus on kesksel kohal inimese keha karvad, teda huvitab nende ajalooline tähendus nii ehtematerjalina kui ka kunstiloos laiemalt. Karvad on ka tema loomingu põhiline materjal. Slovakkia kunstnik Slavomira Ondrušová pole seevastu siinses pinnases veel juuri ajanud. Teda köidab joonistuse ja objekti suhe, idee vormumine ruumiliseks kehaks. Mõlemad on doktoriõppe kaudu seotud EKA ehte- ja sepakunsti erialaga: just selles katseklaasis on kaks tugevat vaimu teineteise leidnud ja jõud ühendanud.

Selles, et tarbekunst on vallutanud endale nurga vabade kunstide mängumaal, pole enam ammu midagi üllatavat. Castiajo ja Ondrušová kompavad ehtekunsti perifeerseid äärealasid objektide olemuse ja kontseptualiseeritud ruumi abil. Suurte messide ja näituste trendide valgusel võib tõdeda, et kunstnikud pürgivad üha võimsama ruumilise kogemuse poole. Efektsed valguslahendused, muusikalised taustateosed, ruumiinstallatsioonid ja aktsioonid avalikus ruumis on vahendid, millega murda välja valgusvihus seinale kinnitatud või poodiumile asetatud ehte staatilisest eksponeerimisviisist.

Juba Hopi galerii uksel avastasin end pimendatud elektrisinise haloga täidetud ruumist. See oli nagu veider küberruum mõnes vana kooli ulmefilmis. Mu meeli haaras vaikne muusika, meditatiivset tardumust õhutav eklektiline ambient-helide kogumik. Helilooja José Pedro Carvalho oli spetsiaalselt näituse tarbeks kirjutatud teoses kasutanud ajaliselt venitatud eelsalvestatud helisid. See tekitas kohati äratuntava, kuid mitte kunagi lõpuni end kätte andva sürreaalse helimaastiku. Ka heli kogub tarbekunstinäitustel üha rohkem ja rohkem populaarsust. Helikogemus on vahetu, lööb näkku. Seda ei saa eirata. Olemuselt on heli isegi füüsilisem kui füüsilised objektid, tabab sisekõrva ja aju juba uksel. Objekti kogemiseks tuleb uksest sisse astuda, selle ette seista ja ise õige kanal leida, et teos kohale jõuaks. „Joone“ helikujundus lõi minimalistliku ülesehitusega rahustava eelhäälestuse. Pulss aeglustus, enne kunsti kogemist tuli paar korda sügavalt hinge tõmmata.

Ruumi keskel asus kõrgetel puujalgadel altarina mõjuv postament, mille pind oli kaetud õhukese valge ekraaniga. Laest projitseeritud valges valgusvihus paiknesid läbisegi mõlema kunstniku tööd. Postamendi alla oli asetatud madrats: see oli piisav vihje, et heita sinna pikali. „Oh, tabasite juba ise, et peate magama minema,“ kommenteeris valvuriproua sõbralikult. Altpoolt vaadates haaras esimese asjana minu kui tehnoloogilise kunsti austaja tähelepanu ekraanile kuvatud õrnpeen ruudustik. See valgusvihu pikslilisest struktuurist tingitud ettekavatsemata viga tähistas sümbolina koordinaattasandit, matemaatilise maailma taustsüsteemi, mille X- ja Y-teljele saab märkida punkti A ja punkti B. Samal põhimõttel oli üles ehitatud ka elementaarne arvutiga teostatud animatsioon, kus sai kahe punkti vahel liikuma panna joonistatud kujundi. Animeerituse tunne tabas mind ka madratsil lebades enda kohal asuvat ekraani silmitsedes. Kuna objektid ise jäid teisele poole valget materjali, kandusid minuni vaid nende varjud. Abstraktsed graafilised joonistused olid hajutatud üle kanga nagu komponeeritud kaos – pingestatud eklektika. Tajusin tugevat seost Joan Miró maalide esteetikaga. Tundsin end üha rohkem sinakasse halosse lahustunult nagu peale rulluva suvise hämariku eel murul lamades pilvi vaadates.

Taibanud näituse kontseptuaalset soovi mängida minu kujutlusvõime ja ajus infot töötleva mehaanika veatekkeliste tajunihetega, hakkasin meelega provotseerima igavusperioodi ehk aega, kui aju on uue info läbi töötanud ning end vaadeldava visuaali suhtes positsioneerinud. See on aeg, kui teadvuse vähem ratsionaalsed liikmed on järjekorras oodates ette jõudnud ning alustavad giididena ekskursiooni La La Landi. Evolutsiooniga on kaasa tulnud paratamatu funktsioon kõikjal tuttavaid kujundeid näha. Aju paneb ise jooned liikuma, aktiveerib animatsiooni.

Kui olin püsti tõusnud, et heita veel kord pilk läbi ekraani varjuteatrit etendanud töödele, tajusin, et nägin ka reaalseid objekte hoopis teisiti. Kui kiirel pilgu pealeheitmisel olid kubemekarvadest põimitud kaelakeed ja käevõrud tekitanud võõristust, siis nüüd hajus nende eest filtrina seisev tähendusväli. Enam ei lugenud ma neist välja mängu seksuaalsusega või karvade kehast irdumisega loodud laibatülgastust. Samuti kadus küsimärk Slavomira Ondrušová raudtraadist tööde kohalt, kus ma ei olnud suutnud tabada ühtegi konnotatsiooni ehtekunstiga. Nüüd sain aru, et need on jooned. Karvadest olid samuti saanud raudtraadiga sarnased abstraktsed jooned. Tööd hakkasid omavahel suhtlema: need vastandusid ja samastusid. Tekkis tunne, et paljud jooned ei peagi midagi väljendama.

Kunstnikud olid eksperimenteerides suutnud vältida põhilisi möödalaske, mida objektide installatsiooni osana esitlemine kaasa võib tuua. Ei jäänud tunnet, nagu koormataks ruum helide ja valgusefektidega selleks, et kompenseerida teoste vajakajäämist. Samuti oli tunda, et installatsioon oli orgaaniliselt sündinud teoste enda olemusest. Tänu sellele sai teekond altarini toetava ja õilistava kaaskonna.