Eesti muusika sõber Pekka Jalkanen

Pekka Jalkanen: „Maailm muutub väiksemaks ning muusikakultuurid hakkavad omavahel suhtlema ja üksteisesse sulanduma. Vastureaktsioonina sünnib spekter erinevaid autentsusliikumisi.“

KRISTI MÜHLING

On 2018. aasta oktoobri lõpp. Mida kaugemale põhja poole rongiga Helsingist jõuan, seda lumisemad on metsad. Olen teel Rautalampile, kuhu on raudteejaamast 20 kilomeetrit ja ühissõidukit sinna ei lähe. Kui lõpuks kohale jõuan, kummitab peas laul: „Paksus karulaanes, metsakurus suures …“

Olen siin, et külastada soome heliloojat, muusikateadlast ja eesti muusika sõpra Pekka Jalkaneni, kes peab praegu peamiselt siin oma pensionipõlve. Pekka Jalkanen on põnev ja mitmekülgne isiksus, ta on töötanud Tampere ülikoolis etnomusikoloogia dotsendina, õpetanud Sibeliuse akadeemias, saanud esimese soomlasena doktorikraadi populaar- ja džässmuusika uurimise alal (1988), kirjutanud raamatu „Populaarmuusika ajalugu“ (2003, koos Vesa Kurkelaga) ja on ka mitme etnomusikoloogia alase uurimuse autor.

Heliloojana on tema inspiratsiooni­allikad etnos ja arhailisus, ta on üks väheseid minimalistlikke heliloojaid soome muusikas. Jalkaneni umbes paarisajast teosest koosneva loomingu hulgas on kolm ooperit, viis kontserti, orkestri-, koori-, kammer- ja sooloteoseid ning filmimuusikat. Keskne koht tema loomingus on (soome) kandlel. Minu külaskäigu põhjus on eesti kandle tutvustamine tulevase teose jaoks.

Helilooja on rõhutanud oma huvi eesti (klassikalise) nüüdismuusika vastu. Oma eeskujude ja sugulashingedena mainib ta esmajoones Lepo Sumerat, Veljo Tormist ja Arvo Pärti.

Kohtume Pekkaga uuesti 2019. aasta mais Tallinnas rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (International Society of Contemporary Music, ISCM) rahvus­vahelisel nüüdismuusika festivalil World Music Days ehk maailma muusika päevad, kus esitame ansambliga Una Corda tema teose „November“. Pärast festivali vestleme muusikast, kontaktidest eesti heliloojatega, kandlest ja muust.

Kuidas sinust sai helilooja ja muusikateadlane? Tean, et kõigepealt õppisid ülikoolis hoopis ajalugu.

Heliloojaks sain eelkõige tänu mitme asjaga tegelemisele, enamasti omal käel. Kasvasin üles Põhja-Savos Rautalampil. Väikeses maakoolis, kus mu isa töötas õpetajana, oli harmoonium, ja kõik meie pere neli last olid selle kallal kohe, kui vähegi võimalust oli. Hiljem hangiti meile klaver. Nooditundmist õppisin plokkflöödimängu kaudu, harmooniat ja muusikateooria aluseid kitarrimängu kaudu. Kitarrist sai hiljem minu oma pill. Kooli ajal oli meil väike džässansambel ja mängisime tantsu saateks. Natuke hiljem õppisin Helsingis Katalooniast pärit õpetaja juhendamisel flamenkokitarri. Flamenko oli minu suur kirg. Sellest oli ka praktilist kasu, kui teenisin õppimiseks raha mitmes etnoansamblis, sealhulgas mustlasansamblis Hortto Kaalo. Olen olnud pikalt ka raadiotoimetaja, muusikaõpetaja ja koorijuht.

Heliloominguga hakkasin tegelema juhuslikult. Töötasin paarkümmend aastat Yleisradio lastesaadete muusika­toimetajana. Raadiosaadete kõrval sündisid mitmed lasteplaadid. Koos M. A. Nummi­neniga sündinud plaat „Iso mies ja keijukainen“ ehk „Suur mees ja haldjas“ pälvis 1971. aastal Soome kriitikute liidu auhinna „Kritiikin kannukset“ ja märgiti ära kui eriline lasteplaat. Hiljem olen teinud veel kolm suurevormilist muusikalist muinasjuttu jutustajale ja kammerorkestrile ning ooper „Tirlittan“ (1996). Laste vahetu energia ning mustlaste kirglikkus ja loomulik hetkes olemine on mulle heliloojateel suunda näidanud.

Helsingi ülikoolis vahetasin kolmandal õppeaastal eriala: ajaloo asemele tuli muusikateadus, spetsialiseerusin etnomuusikale. Doktoriväitekiri „Alaska, Bombay ja Billy Boy“ (1988), milles käsitlesin soome džässmuusika 1920. aastate varajast perioodi, oli Soomes esimene populaar- ja džässmuusikaga tegelev doktoriväitekiri.

Muusikateaduse õpingute kõrval tahtsin luua muudki kui lastemuusikat. Muusikateooria õpetaja, helilooja Erkki Salmenhaara, kes oli tähelepanu äratanud oma n-ö uuslihtsa helikeelega, võttis mu 1970. aastate algul paariks aastaks oma õpilaseks. Tema juhendamisel tegin orkestratsiooniharjutusi ja muidugi ta kommenteeris ka minu loomingut. Meelde on jäänud tema nõuanne: „Kui kordad, korda korralikult …“ Süvamuusika alal hakkasin jalga maha saama 1980. aastatel tänu mitme heliloomingukonkursi võidule.

Oled palju uurinud eri rahvaste muusikakultuuri ning töötanud pikka aega etnomuusika dotsendina Sibeliuse akadeemias ja Tampere ülikoolis. Ka sinu muusikas on arhailiste muusikakultuuride mõjutusi. Kuidas sa nüüdismuusika heliloojana koged etnilise ja arhailise temaatika kasutamist nüüdismuusikas? Kas selles on mingi vastuolu?

Siinkohal tsiteerin rumeenia helilooja George Enescu slogan’it: „Mida arhailisem, seda modernsem“. Alates kokkupuutest flamenkoga tundsin tõmmet kõige arhailise poole. Tampere ülikooli õppejõuna hakkasin põhjalikumalt uurima antiikaja muusikat ning mul hakkas tekkima pilt muusikakultuuri ühisest katkematust voolust alates Mesopotaamiast ja Egiptusest Kreekasse, Bütsantsi, Balkanile ja sealt edasi kaugemale põhja. Arvan, et nii kannel kui ka karjala ja ingeri itkutraditsioon on selle ühtse voolu kauged harud. Igivanas helikeeles on mind puudutavat sügavust ja jõudu ning otsene ühendus väikese inimese ja maailmakõiksuse vahel (Pythagoras!). Müütilis-maagilise muusika struktuur on eriline, modernne. Modaalsed motiivid korduste ja variatsioonidega kerkivad üles keskse burdoonheli lõpmatusest eraldudes, heljuvad ja naasevad. Funktsionaalharmooniat ei tunta, olulised tegurid on meloodia, rütm ja helitekitamise afektid. Naturaalne häälestus ja mikrointervallid lisavad oma võlu, muusika ei tundu arenevat lineaarselt, vaid sügavuti. See moodustab omalaadse seisundi, mis ühtaegu liigub edasi ja püsib paigal. Need on seigad, mida olen proovinud rakendada ka omaenda minimalismist lähtuvas helikeeles.

Olen oma teostele algmaterjali otsinud nii väljaannetest kui ka helikandjatelt. Muuhulgas, olen ka ise Soome, Andaluusia ja Rumeenia mustlastelt rahvamuusikat kogunud. Tihti juhtub, et kui väljavalitud materjal on tuttavaks saanud, hakkab tunduma, et see on omaenda tehtud. Niimoodi petab rahvamuusika oma uurijaid.

Omaette peatükk on minu runolaulul põhinevad teosed. Alguse sai see 1980. aastal, kui olin saanud ülesande luua muusika Sakari Puuruneni tele­filmile, mis räägib ingeri runolaulikust Larin Paraskest. Soome kirjanduse seltsi uurija Anneli Asplund otsis mulle välja hunniku Saukkolast kogutud Paraske-aegseid runoviise. Selles avanes mulle vähehaaval kogu runolaulu minimalistlik mikrokosmos. Samal suvel sündis keelpilliorkestriteos „Viron orja“, mis võitis Kaustineni kammermuusika­nädalal korraldatud rahvamuusika­aineliste heliteoste konkursi. Pärast seda olen loonud arvukalt kooritsükleid ja kammermuusika teoseid, mis põhinevad karjala ja ingeri runoviisidel ja itkudel. Selles osas tunnen sugulust Veljo Tormise muusikaga.

Sinu doktoriväitekiri on džässmuusika alalt ja oled põhjalikult uurinud ka populaarmuusikat. Milline on sinu suhe pop- ja džässmuusikaga?

Minu džäss- ja populaarmuusika alased uurimistööd jäävad aega, kui olin palju noorem ja nendest stiilidest rohkem huvitatud. Doktoritöös džässmuusika jõudmise kohta Soome 1920. aastatel, käsitlen džässi eelkõige sotsiaal- ja kultuuriajaloolisest, mitte esteetilisest vaate­nurgast. Sama puudutab minu popmuusikaalast uurimistööd. Minu oma muusikas ei ole pop- ega džässmuusika mõjusid.

Aastatega olen popmuusika vastu huvi kaotanud, kuna see on tunginud kõikjale ning muudab kõik muusika­stiilid, sealhulgas pärimusmuusika, ühetaoliseks ja pinnapealseks. Mida rohkem pärimusmuusika n-ö rokistub, seda rohkem kaotab see sügavust. Mind huvitab aga muusikas sügavus, mitte pinnapealsus.

Oled rääkinud, et heliloojana oled saanud mõjutusi Veljo Tormiselt ja teistelt eesti heliloojatelt, eriti Lepo Sumeralt ja Arvo Pärdilt. Kuidas ja millal hakkas sind eesti nüüdismuusika huvitama ning mis on selles erilist ja huvitavat?

Oma heliloojatee alguses ei teadnud ma täpselt, mis suunas edasi liikuda. Postserialism, mis oli peavool 1970ndate alguses, ei olnud minu muusika. Proovisin kollaažitehnikaid ja vabatonaalsust, kuid need ei viinud õieti kuhugi. Midagi loksus paika 1977. aastal, kui lõin keelpillimuusikat Kari Liila filmile „Halla“ (tlk hall, külm), mis räägib kunstnik Hugo Simbergist. Kasutasin seal efektseid keelpillikõlasid, aleatoorilisi ja modaalseid klastreid ning minimalistlikke kaanonikäike. 1978. aasta suvel esitati Kuhmo kammermuusika festivalil esimest korda Soomes Arvo Pärdi teoseid „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ ja „Tabula rasa“. Mäletan siiani, kuidas see muusika haaras kaasa ja julgustas: komplekssus ei pea olema norm, muusikas võib kasutada lihtsat materjali ja sel võib olla inimese meelele vahetu mõju. Sama vaimsust tunnetasin Veljo Tormise läänemeresoome runoviisidel põhinevates kooriteostes. Kuulsin neid raadiost, Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsertidel Soomes ning korra ka Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Kuulsin selles muusikas sarnasust Ameerika minimalistidega, kuid ka erinevusi: kui Steve Reichi ja Philip Glassi muusika püsis oma n-ö objektiivsuses ja strukturaalsuses jahedana, siis Arvo Pärt, Veljo Tormis ja Lepo Sumera uskusid narratiivsuse ja dramaturgia jõusse, nagu hiljem ka Erkki-Sven Tüür ja Tõnu Kõrvits. See tulenes ka kasutatavast materjalist: Pärdi keskaja viited lõid hingestatuse, Tormise rahva­muusika energia ja maaläheduse. Ka runolaul on ju puhas minimalism!

Minu meelest on 1970ndatel aastatel alguse saanud eesti heliloojate koolkond olnud nüüdismuusikas tähele­panuväärne ilming: samal ajal kui see oli eemaldumine sotsialistlikust realismist, oli see ka oma uustonaalsuses radikaalne alternatiiv Euroopa post­serialismile.

Kas oled eesti heliloojatega ka isiklikult kohtunud?

Olen kohtunud Veljo Tormisega pisut enne Eesti iseseisvuse taastamist nii Tallinnas kui ka Helsingis. Kui ta pidas loenguid Helsingi ülikooli muusikateaduse osakonnas, siis tegin temast Soome etnomusikoloogia seltsi lehte Suunta pika artikli. Vestlesime runolaulu materjali kasutamisest. Oleme esitanud ka minu juhatatava kooriga Pohjalaisten Osakuntien Laulajat mitmeid Tormise teoseid nagu „Ingerimaa õhtud“, „Isuri eepos“ ja „Kolmteist eesti lüürilist rahvalaulu“. Ka noortele koorilauljatele meeldisid need teosed väga.

Lepo Sumeraga kohtusin esimest korda 1985. aastal Moskvas, kus toimus Soome heliloojate liidu ja Nõukogude Liidu heliloojate liidu noorteosakonna ühisüritus. Olin enne seda ostnud Tallinna plaadipoest Sumera esimese sümfoonia plaadi, mis avaldas mulle sügavat mõju. Moskva üritusel istusime kõrvuti ja rääkisime palju. Mäletan, et kuna pidin enne kongressi lõppu Soome tagasi sõitma, palusin korraldajatel teha ajakavas muudatus ja korraldada Sumera teise sümfoonia ühine läbikuulamine plaanitust varem – see õnnestuski. Peagi sain Tallinnast osta ka tema teise sümfoonia partituuri. Esimese sümfoonia esimese osa klaveriversiooni (tuntud kui „Pala aastast 1981“) soovitasin Soome kandlemängijatele kandlel mängimiseks. Olin ka kuulamas Lepo Sumera 50 aasta juubeli kontserti Estonia kontserdisaalis, vaid paar nädalat enne ta surma.

Kes praegustest heliloojatest on sinu tähelepanu äratanud?

Noorema põlvkonna heliloojatest olen kõige rohkem kuulnud Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa muusikat. Tüür oma mosaiikidega on juba pisut kaugenenud eesti-balti koolkonnast, Kõrvits on selle koolkonna isikupärane jätkaja. Hindan kõrgelt mõlema muusikat. Ka neist nooremate heliloojate teostes kuulen palju eestipärast, sõltumata stiilist.

Milles avaldub sinu meelest eesti­pärasus?

Minu meelest on eesti muusika kerge, õhuline ja mereliselt dramaatiline, selles on palju vana Euroopa hingust. Meie siin Soomes oleme palju raskepärasemad, okasmetsavööndi rahvas. Tihti on minu teoste kohta öeldud, et neis on palju eesti­pärast. Hea, kui nii on!

Sinu heliloomingus on tähtsal kohal kandleteosed. Oled kirjutanud kandlele arvukalt nii soolo- kui ka kammermuusikat ja ühe kontserdi. Nüüdismuusikas ei ole kannel endastmõistetav. Sel pillil on nii Soome kui ka Eesti muusikaelus olnud rahvusromantilise, kuid praktikas üsna kasutu pilli imago – ja see on osalt tulenenud ka piisava mänguoskusega kandlemängijate puudumisest. Olukord paranes kiiresti, kui Sibeliuse akadeemias ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias alustati klassikalisel pillimängukoolil põhineva kandleõpetusega, vastavalt aastatel 1987 ja 2002. Kuulsin sinu muusikat esimest korda 1991. aastal – teost „Orjankukka“ ühele viiekeelsele ja kahele soome kontsertkandlele – ja olin lummatud. Kuidas hakkasid tundma huvi kandlele komponeerimise vastu ja mis on selles pillis põnevat? Kuidas mõtestad kandle rahvusromantilist imagot? Kas see on hea või halb?

Kasutu imago – hästi öeldud! Kannel on kaua olnud põlualune pill ja ikka veel on heliloojaid, kes „ei puuduta kannelt sõrmeotsagagi“. Ise huvitusin algul väikekanneldest, kui Heikki Laitineni eestvõttel alustas Kaustineni rahvamuusika instituut 1980ndate alguses kõva propagandaga väikekannelde ja runolaulu elustamist. Soome kontsertkandlele (kromaatiliste võimalustega 39 keelega pill, mille 1920. aastatel arendas välja Paul Salminen – K. M.) kirjutatud muusika mõjus oma rahvus­romantilisuses ja 1930. aastate rahvuslikus vaimus väga kulunult. N-ö isatapp oli vaja ära teha. Mõtlesin, et muusikas on kandle kui pilli võimalused tegelikult palju suuremad, kui on harjutud arvama. Esimestes kandle­teostes (kandleseptett 1987, „Orjankukka“ 1989) oli mu eesmärk siirata viiekeelse kandle arhailisus piiratud hulga diatooniliste helide ja neist ülesehitatavate akordi- ja rütmiväljade abil suurele kontsertkandlele. Kandle pikk järelkõla ei olnud probleem, vaid kasulik omadus, resonantsipomm! Ei mingeid katmisi! Sama teed olen jätkanud. Olen mõelnud kontsert­kandlest pigem antiigi kui ugriluse esindajana. Peaaegu kõigis kandleteostes on olnud lähte­kohana midagi antiigist või Bütsantsist: 1995. aastal loodud kandlekontsert on täis Rumeenia mustlasmuusika ainestikku, 2017. aasta tsüklis „November“, mille eesti ansambel Una Corda esitas tänavu kevadel väga kõrgel tasemel ISCMi maailma muusika päevadel Tallinnas, keerlevad tähtkujud vanakreeka helilaadide ümber. Järgmiseks on töös sooloteos eesti kromaatilisele kandlele, selle materjali ma veel ei tea.

Kandle ausse tõstmine ja uus tulek on saanud tõeluseks. See on toimunud samamoodi nagu kitarri ja akordioniga paar aastakümmet varem.

Kitarrist rääkides: olen teinud palju muusikat ka kümnekeelsele kitarrile dekakordile. Koostöös kitarrivõluri Mari Mäntyläga on sündinud kaks soolotsüklit, kaks duot ja topeltkontsert „Aeterna“ bandooniumile ja kitarrile (2009, esitaja Duo Dryades ehk Kristina Kuusisto ja Mari Mäntylä) ning mono-ooper „Dominus Krabbe“ (2011, esitajad kontratenor Teppo Lampela ja Mari Mäntylä). Ka nende teoste helikeel on sama tüüpi nagu minu kandleteostes. Mainitagu, et poole tunni pikkune virtuoosne kammerkontsert „Aeterna“ liigub peaaegu kogu aeg vaid ühe vienakarjala runoviisi [pärit Karjala põhja- ja keskosas elavatelt n-ö päriskarjalastelt – toim] ja selle viie heli piires ning lahvatab täisdiatoonikaks alles teose lõpuosas.

Millises suunas arenevad eri muusikastiilid ja mis ootab ees nüüdismuusikat?

Arvan, et maailm muutub väiksemaks ning muusikakultuurid hakkavad omavahel suhtlema ja üksteisesse sulanduma. Populaarmuusika ja kunstmuusika on juba praegu lähenenud sama jõudsalt nagu klassikaline ja rahvamuusika sada aastat tagasi. Ka ida, lääne ja lõuna muusikakultuurid hakkavad üksteist leidma ja moodustama täiesti uusi stiile. Vastureaktsioonina sünnib spekter erinevaid autentsusliikumisi, mis võitlevad vere hinnaga selle eest, et asjad oleksid nii, nagu nad peavad olema. Nii on see alati olnud. Kõige tähtsam, et muusika elab, sest nagu on öelnud muusikateadlane Heikki Laitinen: „Kuigi muusika on täiesti kasutu, on see täiesti vältimatu.“