Džässirahva kauaoodatud taaskohtumine publikuga

Üheksa Kumu auditooriumis kõlanud kompositsiooni olid väga eriilmelised, mõned neist päris värsked, osa juba plaadilegi salvestatud.

IVO HEINLOO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jazzkaare ja Eesti Jazzliidu kontsert „Uued loojad, uued tuuled“ 24. V Kumu auditooriumis. New Wind Jazz Orchestra, kunstiline juht Lauri Kadalipp, dirigent Kristina Bianca Rantala, vokaalsolistid Jana Kütt, Marianne Leibur, Susanna Aleksandra Veldi ja Maria Väli. Kavas uus bigbändimuusika.

„Kauaoodatud“ on sõna, mida kunagi, ühel eelmisel ajastul, tarvitasime liiga kergekäeliselt. Alles viimane aasta on näidanud, mida „kauaoodatud“ tegelikult tähendab. See aasta on sarnanenud liiklusummikus manööverdava bussiga, mis seisab vahepeal tühikäigul, kuigi mootor töötab, siis nõksatab mõne meetri võrra edasi ja on jälle sunnitud punase fooritule taga peatuma. Ligi kolm kuud meie kontserdielu vaevu hingitses või oli suisa olematu, korraldati küll veebikontserte, kuid seda ei saanud endale lubada publikuarvust otseselt sõltuv Jazzkaar. Ilmselgelt on muusikute tahe lavale pääseda kasvanud väga suureks, samal ajal ei ole neil lihtsam kui sportlastel, kes peavad trenni tegema teadmata, kas unelmate olümpia lõpuks ikkagi saabub või mitte. Käsitööoskused nii kergelt rooste ei lähe, magamata öid on aga ilmselt selle võrra rohkem. Paratamatult mõjub selline force majeure muusikute sooritusele.

New Wind Jazz Orchestra kontsert oli üks neist, mille ümber oli palju teadmatust. Kava „Uued loojad, uued tuuled“ sisaldas üheksa noore helilooja loomingut, kusjuures nii mõnigi neist teeb alles esimesi samme – kui just mitte heliloomingu, siis kindlasti bigbändiseadete vallas. Kogu protsessi raskendas veelgi see, et orkestri juht Lauri Kadalipp ei saanud kontserdi ega ettevalmistuste juures viibida, vaid suhtles orkestriga kaugjuhtimise teel Saksamaalt, kuhu ta on siirdunud õppima. Õnneks leidus ka neid, kes kohapeal ohje hoidsid. Bigbändi juhatas kontserdil Kristina Bianca Rantala, kes alles alustab karjääri, kuid on juba paistnud silma nii arranžeerija, dirigendi kui ka heliloojana. Temas paistab olevat ambitsioonikust, oskusi ja pragmaatilisust, mis annab põhjust põnevusega jälgida, kuhu viib tee muusikas teda edasi.

New Wind Jazz Orchestrat juhatas kontserdil Kristina Bianca Rantala, kes alles alustab karjääri, kuid on juba paistnud silma nii arranžeerija, dirigendi kui ka heliloojana. Tema teos „For Eliise“ oli selles kavas ilmselt kõigist töödest küpseim, tõenäoliselt ka bigbändile üks suuremaid pähkleid.

Siiri Padar

Kontsert toimus 24. mail, mis oli ühtlasi ka esimene päev, kui publik oli taas kontserdisaali lubatud. Loomulikult lubati publikut ainult sellisel hulgal, nagu eeskiri ette näeb, kuid normaalsuse juurde naasmisega kaasnev kergendustunne oli siiski saalis märgatav. Loodetavasti tagasilööke ei esine ja kuigi piirangud on meie kultuurielule mõjunud laastavalt, taastub tavapärane elurütm siiski kiiresti.

Üheksa Kumu auditooriumis kõlanud kompositsiooni olid väga eriilmelised, mõned neist päris värsked, osa aga juba plaadilegi salvestatud. Saaremaalt pärit Pille-Rite Reil oli oma kirjutatud looga, Eesti ajaloo valusatele lehekülgedele osutava teosega „4903“ tõenäoliselt isiklikumat laadi suhe kui nii mõnelgi teisel. Lindile oli püütud kodukandi kajakate laul ja ka köögilaua ääres kuuldud vanaisa jutukatked, mis sulandusid muusikasse. Juba proovis oli näha, kui emotsionaalselt noor helilooja iga keharakuga muusikat läbi elab.

Orkestrit juhatanud Kristina Bianca Rantala keeruliste harmooniate ja ristuvate meloodialiinidega kompositsioon „For Eliise“, jällegi tähendusliku pealkirjaga, on ilmselt kõigist töödest küpseim, tõenäoliselt ka bigbändile üks suuremaid pähkleid. Karl-Madis Pennari „Strawberry Fields“, vihjega biitlitele, tundub ehk pisut liiga lihtsakoelise teosena, ometi on selles äratuntavat kodusust ja hubasust, kuluaarides on seda pala nimetatud ka „laulupeole sobivaks muusikaks“. Marianne Leiburi pala „Tinasõdur“ on juba üsna palju raadiotes kõlanud ja bigbändiseade annab sellele võrdlemisi vähe juurde. Susanna Aleksandra Veldi oli kontserdi jaoks ümber töötanud oma laulu „Clumsy“, mis on samuti juba plaadile salvestatud. Veldil on ka juba arvestatav bigbändidega esinemise kogemus ja see roll sobib talle suurepäraselt. Pisut arglikuks katsetuseks on veel jäänud Markus Eermanni pala „Top of the Day“, kuid kuuldavasti on ka sellelt noorelt saksofoni- ja flöödimängijalt varsti oodata uut plaati ja ilmselt saab siis tema loomingust juba rohkem aimu. Nurgelisse nüüdisdžässi asetus hästi Maria Väli ja Lauri Kadalipu koostöös sündinud laul „Letters“, sama võib öelda Jana Küti „Kutse“ kohta. Janno Trumbi „Shout“ jätkas tema ansamblist JT Conception tuttavat funk’ilikku liini, mida mujal maailmas harrastab näiteks kollektiiv Snarky Puppy.

Kontserdiõhtu juhid, lauljad Marianne Leibur ja Jana Kütt täitsid korraga kolme rolli, sest nad olid ka omaenda lugude heliloojad ja solistid. Iga noor helilooja oli oma teose kohta kirja pannud põhjaliku kirjelduse. Võib muidugi vaielda, kuivõrd tuleb selline eelhäälestus ja programmilisuse taotlemine kasuks või hoopis häirib, eriti instrumentaalmuusika kuulamisel ja hindamisel.

New Wind Jazz Orchestra on tegutsenud 2018. aasta algusest ja selle võrdlemisi lühikese ajaga jõudnud juba päris palju saavutada. Lauri Kadalipp on intervjuudes maininud, et Soome pulbitsevat bigbändielu nähes tekkis tahtmine hakata Soome lahe lõunakaldal valitsevat olukorda parandama. Eesti kesisel bigbändimaastikul, kus erinevalt näiteks Saksamaast ei ole ju ka enam raadio juures tegutsevaid orkestreid, on New Wind Jazz Orchestra loomulikult teretulnud nähtus ja Lauri Kadalipp plaanidest ja uutest eesmärkidest puudust ei tunne. Kui pikka aega on olnud Estonian Dream Big Band selles valdkonnas juhtpositsioonil, siis viimastel aastatel on New Wind Jazz Orchestra olnud aktiivsem. Seniste tipphetkede hulka võib lugeda näiteks Raul Söödi juubelikontserdiks kokku pandud kava ja Kristjan Randalu loomingu seadetega kontserdi eelmisel aastal Saaremaal Triigi Filharmoonias, mida mandri-Eesti saab peagi kuulata „Jazzkaarel“.

Nii suure koosseisu käigus hoidmine nõuab loomulikult igas mõttes palju ressurssi. Loodetavasti ületatakse aga kõik raskused ja täituvad ka kõige suuremad unistused. Kontsert „Uued loojad, uued tuuled“ rikastas eesti bigbändi­repertuaari päris mitme loo võrra, mida saame ilmselt džässilavadel kuulda veel korduvalt.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht