Džäss ei ole Eestis rikka eliidi muusika

Kirke Karja: „Rohkem võiks olla muusikat, mille nimel on tõesti vaeva nähtud ja mis ei ole tehtud möödaminnes.“

MARIA MÖLDER

Džässpianist ja -helilooja Kirke Karja väärib kõhkluseta ühe oma põlvkonna jõulisema žanrilaiendaja tiitlit. Juunikuus sai temast Eesti Jazzliidu juhatuse esimees. Praegu on temaga õige aeg juttu veeretada, kuna 15 aastat tagasi alustati džässialase kõrghariduse andmist Eesti muusika- ja teatriakadeemias, aga loodi ka Jazzliit. 5. novembril peetakse Eesti džässi sünnipäevapidu suure lavastatud ülevaatekontserdiga Nukuteatris.

Music Estonia veebisaidil on mainitud, et sind paeluvad muusikas dramaturgiline arendus ning äärmuslikud kompositsioonivõtted. Mis on muusikas tänapäeval üldse äärmuslik?

Kaks aastat tagasi arvasin natuke teistmoodi, aga praegu tundub mulle, et midagi eksperimentaalset teha on peaaegu võimatu. Olen mõelnud, et džässmuusikale ongi omane, et niipea kui tekib kivistunud arusaam, tuleb sellest lahti rebida ja edasi minna. Praegu on ikka selline džässipolitsei vaim õhus, et ka skeene sees määratletakse, mis on džäss ja mis mitte. Ja see, mis on džäss, peaks justkui vastama kindlatele tingimustele: harmooniajärgnevused ja kõlaesteetika, vormiline arendus – on teemad ja soolod – peavad väga tugevalt olema seotud USA svingi- või bebop’i traditsiooniga. Ka instrumentatsioon peaks justkui alluma kirjutamata reeglitele: trumm, bass, klaver, puhkpillid … Olen kogu aeg tahtnud vaistlikult sellest kaugeneda, sest džässitraditsiooni suurkujude eesmärk ei olnud ka kunagi teha nii, nagu peab, vaid nad kõik tahtsid midagi lisada. Mind pisut häirib, et džässmuusika seostubki paljudel inimestel – ka paljudel muusikutel, mingil ajal ka mul endal – kindla väärtuste kogumiga.

Ükskõik millise hullusega lagedale tulla, on kuskil ikka kelder, kus see kõik on võib-olla veel tugevama essentsina ära tehtud, aga natuke teisel moel. Kui eksperimenteerimist vaadelda rohkem eraldi – inimene loob midagi, proovib iseendas teatud piire ületada –, siis on muidugi eksperimenteerimine võimalik, aga muidu on mul see usk kadunud. Võib-olla on see hea.

Mainisid stiilipolitseid. Kuivõrd vajalikuks sa ise seda pead?

Mingis mõttes on vaja, et pärand säiliks. Kuna džässi juured – mõttemudelid või viisid, kuidas džässmuusikat mängitakse – on Põhja-Ameerikas, siis sellest paratamatult lahti ei saa. Aga igal pool, kus seda muusikat mängitakse, lisatakse sellele midagi inimesele, rahvusele või kogukonnale olulist, millest ei saa loobuda. Vahel teeb muret, et see stiilipolitsei takistab vaba arengut ja seab raame, mis ei ole üldse tähtsad.

Jazzliidu esimehe Kirke Karja arvates ei muutuks Tallinnas liidu kadumise korral suurt midagi, sest klubi Philly Joe’s on väga edukalt tööle hakanud, aga pealinnast väljas muutuks olukord väga keeruliseks.

Rene Jakobson

See võib olla mingi heakskiidu otsimine: tahetakse kogukonda kuuluda ja seda tuleb mõista. Kui arvamusliider ütleb, et asjad on nii või naa, siis mõtledki, et tema on hea muusik ja tema teab: selleks et jõuda punktist A punkti B, tuleb teha teatud asju – ja siis usaldadki teda. Sellist pimesi järgimist on sageli just koolis. Noort muusikut huvitavad võib-olla hoopis teised teemad, aga ta ei söanda kahelda nendes autoriteetides, kes soovitavad matkida minevikku ja sellest õppida. Aga enda keele leidmine peaks olema vähemalt sama tähtis.

Kuidas sa enda muusikat nimetad?

See on vist ikka džässmuusika, kuna juured on kahtlemata ka džässitraditsioonis, aga sinna juurde on tekkinud kihte, mis on võimalikud ainult siin ja praegu Eestis, selles ajastus. See on džässmuusika, aga ka väheke ühiskonna peegeldamine, ühiskonnakriitiline muusika.

Heliloojana oled kirjutanud teoseid peale džässkollektiivide ka klassikalistele instrumentidele ja koosseisudele. Kas sul on huvi rohkem seda rida ajada või tahad keskenduda pigem džässile?

Ma tahaksin ideaalis mõlemat teha, vahepeal jätta ruumi rohkem ühele ja siis teisele. Džässmuusika on küllaltki seltskondlik: väga palju on vaja inimestega koos olla ja nokitseda, kuhugi sõita ja olmelisi küsimusi lahendada, panna kokku rider, teha soundcheck’i … Vahepeal kellelegi teisele komponeerimine vabastab korraks olmest. On tore, kui saab välja mõelda, mida mõni muusik tegema peab: vahelduse mõttes ei pea mingeid küsimusi õhku jätma ja on võimalik kõik kirja panna. Džässmuusika puhul ikkagi peab vabaduse jaoks mingi ruumi tekitama, muidu ei saaks seda džässmuusika alla liigitada.

Sinu muusika tundub olema päris suures osas valmis komponeeritud, kuid, nagu ütlesid, tuleb ometi jätta kaasmuusikutele ruumi ennast arendada ja näidata. Kuidas leiad tasakaalu, nii et kõik on rahul?

Sõltub kollektiivist, kes seda muusikat mängib, ja sellest, kui palju on võimalik aega pühendada. Kui saab rohkem proove teha, siis on variant kirjutada rohkem teksti välja ja improviseerida teisel moel: väljakirjutatud materjali mängitakse ka, aga seda siiski interpreteeritakse vabamalt. Trummaritele ma ei kirjuta kunagi midagi välja. Olen seda üritanud, aga kuna ma trumme mängida ei oska, siis enamasti on nemad sinna leiutanud midagi palju huvitavamat. Mul on kalduvus natuke liiga palju materjali välja kirjutada, mistõttu nõuan ansamblikaaslastelt väga korralikku ettevalmistust. Ideaal oleks ka see, et need improvisatsioonilised osad, kus ei ole mingit noodirägastikku ees, lähtuksid ka sellest, mis on välja kirjutatud: komponeeritud osa dikteerib ka improvisatsiooni ja on sellega seotud. Neid piire peaks olema peaaegu võimatu eristada, nii et olemuslikult ei muutu midagi, kui kompositsioon läheb üle improvisatsioonile või soolole.

Mille järgi valid kaasmuusikud?

Kõige olulisem on see, et saaksime asjast ühtmoodi aru ja ei peaks liiga palju selgitama, et nad oleksid ise huvitatud ja asjaga kaasas. Ma olen vastupidist kogenud ja näen – mõned kolleegid vaevlevad sama probleemiga –, et teatud kollektiiviga hakkab hästi minema, aga siis selgub, et mõnel bändikaaslasel on mingi jama. Ta ikkagi ei ole nõus selle koosseisu nimel muid asju ohverdama. Mul on küllaltki vedanud, et enamik minu praegusi ansamblikaaslasi on vahepeal oma muid asju ära jätnud või organiseerinud sinna asendajad, et minuga koos muusikat teha. Olen teinud ka teadliku otsuse neid poputada ja kaudselt mõista anda, et nemad saavad mind ka usaldada, et ma ei vea neid alt. Ühine lähtealus on tähtis. Kui vaadelda Eestis ilmunud plaate, siis on kahetsusväärselt palju selliseid bände, mis ongi pärast debüütplaati laiali läinud. Sageli ikkagi keegi tahab rohkem bändi teha ja keegi tahab vähem – ja siis bändid lagunevad. Õige balansi ja ühise arusaama leidmine on päris tähtis.

Kuidas mõjutavad kaasmuusikud sinu loomeprotsessi?

Käisin mõni nädal tagasi toredas töötoas, mida juhendas Kölni pianist Pablo Held. Ta vastas sellele küsimusele väga ilusti. Ta peab alati silmas neid inimesi, kellele ta kirjutab, ja sageli kirjutab neile ka sellist materjali, mida nad veel ei mängi, aga ta tahaks, et nad mängiksid. See on küll ühesuunaline mõjutamine, aga käib ka teistpidi: bändikaaslased oma tegevuse ja pillimänguga ka teistes kollektiivides annavad mulle ju mõista, mida nad teevad ja missuguses suunas liiguvad, mis on nende tugevused ja mis veel ei ole, aga kunagi võib-olla on.

Millised sinu koosseisud on praegu aktiivsed?

Kirke Karja kvartetiga tuleb meil novembris välja teine stuudioalbum. Oleme tegutsenud umbes neli aastat ja seda albumit salvestades tajusime, et bänd on päris hästi kokku kasvanud: väga paljusid asju ei ole vaja selgitada ja kõik on nõus, et miski toimib või ei toimi. See on praegu mu kõige aktiivsem koosseis.

Siis on viieliikmeline koosseis Captain Kirke and the Klingons. Kuna see on küllaltki rahvusvaheline, tegutseme ebaregulaarselt, aga tundsin, et selline muusika vajab selliseid muusikuid, keda ma siit ei leia. Neile ei ole vabaimprovisatsiooni helikeel midagi uut ja nad on sellega palju tegelenud, kuid nad tunnevad ka džässitraditsiooni ja neil ei ole hirmu teha laval midagi koledat. Näiteks on seal leedu saksofonist Liudas Mockūnas, kes võlub oma pillist välja selliseid hääli, et sageli hakatakse naerma – miks ta teeb sellist searöhitsuse häält? Aga see kõik on selle muusika kontekstis vajalik ja ta ei karda nende ideedega lõpuni minna.

Talvel teen ühe uue trio ja kevadel on tulemas klaveriduo kontsert Austria pianisti Elias Stemesederiga. Ta on umbes minuealine ja mängib praegu Jim Blacki trios. Seda koostööd ootan väga. Mõtlesin, et tahan proovida klaveriduot, kuna see on nii ebamugav kombinatsioon, aga kui seda kellegagi üldse teha, siis see peab olema väga õige pianist.

Kirke Karja

Rene Jakobson

Kas sulle tundub, et Eestis on džässis tegutsevad muusikud ja vabaimprovisatsioon teineteisest natuke lahus?

Jaa. Näiteks, kui kevadel oli „Jazzkaarel“ Maria Fausti kureeritud eksperimentaalmuusika päev, siis ma ei näinud seal ühtki EMTA kaasaegse improvisatsiooni tudengit. Vastupidi ka: kui neil midagi toimub, siis on sinna võib-olla mõni džässmuusik ära eksinud, aga sinna ei satuta eriti teadlikult.

Arvan, et džässmuusikud natuke kardavad vabaimprovisatsiooni. See tundub suvaline, kuigi see on kõike muud kui suvaline. Esmapilgul tundub, et seal ei ole piisavalt palju konkreetseid elemente, millest kinni haarata, aga kui süveneda, siis on konkreetsust palju. See on tohutult põnev maailm, aga kuskilt tuleb arvamus, et see on suvaline täristamine. Ei ole. Ma ei mõista, kust see eelarvamus pärit on. Vabaimprovisaatorid ei puutu džässiinimestega kokku ehk ka seepärast, et neile tundub ka, et me lähtume liiga palju süsteemidest, kus antakse liiga vähe vabadusi. Need on muidugi lihtsalt oletused, aga kokkupuutepunkti ei ole, kuigi võiks olla. Laiemas pildis paiknevad need maailmad võrdlemisi lähestikku.

Nii sina kui ka näiteks Maria Faust olete varem rääkinud sellest, kui keeruline on olla muusik naisena. Milline on seis 2019. aastal Eestis ja mujal Euroopas? Kui teravalt eristume?

Kui näiteks Taani džässiliit JazzDanmark tegeleb muusika ekspordiga, siis lähtutakse 40% ulatuses sellest, et muusika oleks väga hea. 20% mängib rolli see, et muusikud ise peavad olema motiveeritud, mitte nii, et ütlevad, jah, ma tahan, aga kui on vaja tegutseda, siis keegi ei vasta meilidele. 20% on mingid turunduslikud küsimused: peavad olema korralikud pildid ja vahest album veebis. Ülejäänud 20% mängib rolli see, et bändis võiks olla ka naisi. Laias laastus ma nõustun sellega. Nemad Taanis on väga kena tasakaalu leidnud, neil on nais­džässmuusikuid, aga meil on vaja selle küsimusega siin veel tegeleda. Naised õpivad küll džässi, tüdrukuid on siin-seal Otsa koolis ja EMTAs näha, aga mingil hetkel nad kaovad kuhugi.

Ma tean küll festivale, kus soositakse bände, kus on naisliikmeid või naine on bändi juht. See on praegu vajalik, sest naisi on vaja julgustada, materdamist on nagunii ka ja kuidagi on vaja võimalusi juurde tekitada.

Samal ajal mulle ei meeldi, kui mind kutsutakse esinema sellepärast, et olen naine. Võiks kutsuda sellepärast, et see muusika sobib sellesse konteksti või ma oskan klaverit mängida. See tekitab endal ka vahepeal ängi … Aga kui keegi ütlebki, et naised ei ole pädevad, siis ma võin julgelt oma diplomeid näidata: siin on öeldud, et olen küll. Minu meeskolleegil ei ole seda võib-olla mitte millegagi tõestada, aga millegipärast usutakse, et ta on hea muusik, sest ta on mees. Naised peavad ise ennast julgelt kaitsma, kuigi see vahel väsitab, et kogu aeg peab ennast tõestama.

15 aastat tagasi hakati Eestis džässi­alast kõrgharidust andma. Kas praegu kujutaksime selleta siinset džässipilti veel ette?

Kindlasti mitte. Varem käidi muidugi välismaa kõrgkoolides õppimas. Džässmuusika nõuab pikaajalist süvenemist ja mingis institutsioonis olemist, et kohata omasuguseid muusikuid. Siis saab koos mängida ja mõtteid vahetada. See on väga vajalik. Kõrgharidus on muidugi ka muusikute keskmist taset väga palju tõstnud ja toonud pilti väga palju uusi nägusid. Praegu on ka väga toredad võimalused minna kooli kaudu välis­vahetusse.

Kas saaks ka rahulikult siin Eestis džässmuusik olla?

Jaa, saaks … aga see on natuke ikkagi see väikese riigi küsimus. Kui teha mingi uus kava või projekt ja siinsetes klubides ja lavadel esineda, siis saab selle kava eluiga võrdlemisi ruttu täis. Kavad nõuavad arenemiseks aega ja lavalolemist, aga siin ei ole see nii palju võimalik. Džässmuusika on leiutamine. Teatud bändidega teeme pärast paari­kümmend kontserti oma kavas midagi täiesti ümber, sest mõni asi väsitab meid või ikkagi ei toimi. See on üks põhjus, miks on välismaal mängimine muusikale hea. Saaks ka siin, aga siis võib-olla peakski ise korraldama pisemaid tuure või tooma aina rohkem uusi kavasid välja … Tegelikult ma ikka hästi ei kujuta seda ette.

Olme mõttes on väikeses riigis kindlasti mõnusam. Õppisin äsja kuu aega Londonis ja tagasi tulles mõistsin, et siin on küllaltki ideaalne oma asja ajada. Harjutusruumidele on parem ligipääs ja ühest kohast teise liikumisele ei kulu meeletult palju aega. Kui on vaja minna välismaale kontserti andma, siis selle ajaga, kui mina olen jõudnud lennujaamast juba teise suuremasse sõlmpunkti, on näiteks mu Pariisi kolleeg jõudnud metrooga lennujaama. Muusikuid on Eestis muidugi vähem kui mujal: suurlinnad on nendest üle ujutatud, samal ajal saavad tudengid siin majanduslikult palju paremini hakkama kui Londoni kuninglikus muusikaakadeemias, kus pole kooli kõrvalt võimalik pisutki erialast tööd teha.

Eestis tegutseb päris mitmekesine seltskond muusikuid. Millist muusikat võiks siiski olla rohkem?

Rohkem võiks olla muusikat, mille nimel on aastaid tõeliselt vaeva nähtud ja mis ei ole tehtud möödaminnes. Et poleks käegalöömist ega ükskõiksust.

Milline on Eestis džässmuusika maine?

Mulle tundub, et kõik on hästi. Näiteks „Jazzkaarel“ on alati palju publikut. Eks selle nimel ole ka vaeva nähtud. Meie publik on Lääne-Euroopa omaga võrreldes võrdlemisi noor. Näiteks klubi Philly Joe’s kontsertidel näeb eri vanuses igasuguseid inimesi. Džäss ei ole mingi rikka eliidi muusika ega hägune underground-teema, vaid mulle tundub, et see kõnetab kõiki. Õnneks teevad Eesti džässmuusikud väga erinevat muusikat, nii et inimesed on ilmselt leidnud selle, mis kõnetab just neid. Anname riikliku rahastuse toel võrdlemisi palju kontserte. Kui publiku mõistes on hästi, siis on riigi mõistes ka hästi. Kasutame Jazzliidule võimaldatud vahendeid väga eesmärgipäraselt ja oleme sealjuures ka väga säästlikud.

Laiemale publikule džässi tutvustades töötab see, kui džässikontserdil laulab näiteks popmuusikast tuntud Tuuli Rand, kes on džässmuusika taustaga. Teiste valdkondadega sidumine annab samuti hea tulemuse. Sel aastal saab Fotografiskas vahepeal sama piletiga vaadata näitust ja kuulata džässikontserti. „Jazzkaar“ teeb ka hommikusi lastekontserte, kus on lapsepärasemad artistid, keda teavad ka vanemad. Tegelikult on ju väga tore viia oma laps Genka kontserdile. Peab nuputama. Muidugi, Jazzliit üritab unistustes jõuda igasse Eesti maakonda ja meil on kavas ka kooli­kontserdid.

Milline on Jazzliidu tugi muusikule? Sellest saab ehk paremini aru, kui ette kujutada, et Jazzliit kaob järsku ära.

Liidu korraldada on kontserdid Eestis, ekspordiküsimustes saab ka mingeid uksi avada ja festivalide või organisatsioonidega kokkuleppeid sõlmida. Sageli peavad muusikud küll ise reisiraha taotlema.

Kui Jazzliit ära kaoks, siis Tallinnas ei muutuks võib-olla suurt midagi, sest siin on õnneks Philly Joe’s väga edukalt tööle hakanud, aga Tallinnast väljas muutuks olukord väga keeruliseks. See tähendaks muusikutele palju rohkem organiseerimist ja kujuneks nii ajamahukaks, et väga paljud ei jaksaks seda ette võtta. Eksport oleks kindlasti keerulisem. Meil on praegu päris palju kontakte ja kui keegi küsib mingit Eesti punti, siis palume kirjeldada, milline see võiks umbes olla, ning saadame mingi valiku või palume muusikutel endil kandideerida. Sel organisatsioonil on suur roll ka selles, et peale on tulnud uusi muusikuid. Mäletan, et kui õppisin ise teismelisena Tartus, sain Jazzliidu kontsertidel suunda muutva elamuse – minu koolikaaslased samamoodi. Meil oli võimalik kontserti kuulata ja tajuda, et tahaksin ka sellega tegeleda. Väga tähtis on teha kontserte ka väljaspool keskusi.

Oled Jazzliidu juhatuse esimees suvest saadik ja olid ka eelmise juhatuse koosseisus. Millised on sinu juhtimisel tehtud kõige suuremad muudatused?

Muutused ei ole omaette eesmärk, sest paljud asjad töötasid enne ka väga hästi. Olen nüüd mõistnud, et kõik eelmised juhatuse esimehed on sellesse väga palju panustanud. Praegu otsustasime juhatusega võtta juurde natuke suurema tegevmeeskonna: tekitasime projektijuhi koha, suvel valisime ka uue tegevjuhi ja uue turundusjuhi. Programmijuht jäi ainsana samaks, teised vahetusid. Võtsime tööle oma ala spetsialistid, et mitte jukerdada ise lepingute ja reklaamidega. Sellest on muusikud palju võitnud, sest nad ei pea tegelema asjadega, milles nad tegelikult ei ole pädevad ja mida nad teha ei taha. Asjaajamine on läinud natuke ametlikumaks, näiteks teeme nüüd lepinguid inimestega, kellega koos töötame. Varem neid minu teada eriti ei olnud, aga nüüd on endal kuidagi kindlam toimetada, kui asi on ametlik.

Kas administratiivtöö mõjutab ka su loomingulist tegevust?

Administratiivtöö tegemine on ju kõigi meie loomeinimeste reaalsus: ma ei kujuta ette, kas meil üldse on muusikuid, kes saavad päevad otsa muusikat kirjutada ja pilli mängida. Vahepeal see muidugi mõjutab ja segab, sest alati ei ole võimalik kiiresti arvutitöölt muusika kirjutamisele ümber lülituda – see ei toimi. Loomingusse süvenemiseks on ikka tarvis võtta natuke rohkem aega. Kui on vaja aega võtta, siis saab alati Jazz­liiduga seotud ülesanded ajutiselt delegeerida näiteks tegevjuhile Ave Tölptile.

Džässikontserte korraldavad nüüd juba Jazzliit, Philly Joe’s ja teised klubid, muidugi ka „Jazzkaar“. Mainisid suvel Klassikaraadios, et teil on plaan, kuidas vältida üksteise ärasöömist.

Teeme koostööd. Kontserte korraldades arvestame vaikimisi ka „Jazzkaare“ kontsertidega, hoiame üksteise graafikul silma peal. Kui on mõned kontserdid, mida liit üksi ei jõua teha, siis teeme koos – jagame vastutust ja kulusid. Philly Joe’s on muidugi erakorraldaja ja baar, seal ei ole päris nii võimalik teha, et miski meie üritustega ei kattuks. Seal peab jälgima, et ots otsaga kokku tuldaks. Püüame teha nii, et tähtsamad üritused ei oleks samal ajal, kas või „Jazz­kaare“ ajal ei korralda Jazzliit ega minu teada ka Philly Joe’s midagi.

Milline välissuhtlus on tulemus­rikas ja võimalikult stressivaba?

Ilmselt selline, kus ei üritata midagi müüa. Peamine on leida inimesega isiklik kontakt ja tajuda, kas meid üldse huvitavad samad teemad. Nüüd Jazzliidus töötades saan ka pidevalt meile à la „Tere! Tahan teie festivalil mängida“. Tekib küsimus, kas ta enne kirjutamist veebisaiti üldse vaatas, aga niimoodi rünnatakse kõiki promootoreid ja festivalikorraldajaid. See on väsitav ja ebaprofessionaalne. Copy-paste-meetod ei tööta, enne peab pisut tausta uurima ja ka siis see tõenäoliselt ei toimi. Korraldajad hoiavad sageli muusikutel aastaid silma peal, et vaadata, mis suunas nood arenevad, ja see muidugi tähendab, et nad on muusikust huvitatud, aga ei julge veel riskida. Kõige parem ongi minu meelest mitte survestada ja kui keegi konkreetselt küsib, kus sinu viimane plaat on, siis annad selle. Aga käia ja jaotada plaate-voldikuid, endast kogu aeg plähmerdada – see ei toimi. Peab ka vastaspoole vastu huvi tundma, eriti messidel nagu „Jazzahead!“. Pimedat ründamist tuleks kindlasti vältida.

Kuidas suhtud Spotifysse ja teistesse voogedastusplatvormidesse?

Ma ei ole nende vastu, tuleb leppida, et Spotify on praegu üks kasutatumaid platvorme ja on kasulik sinna oma muusikat üles riputada, et see jõuaks laiema kuulajaskonnani. Ise teen seda siis, kui plaadi väljaandmisest on möödas teatud aeg. Kuna plaaditegemine on kallis protsess, siis oleks tore, kui plaati natukenegi müüakse. Veebi riputamisest siiski ei pääse. Mulle teevad vahel nalja need muusikud, kes kiruvad seda platvormi, kuigi kõik nende albumid on seal olemas. Kui juba võidelda, siis ainult jutuga ei tee midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht