Baari lõpus on sfääriline õhtu

Ulmeri kava põhines Aivar Tõnso loodud materjalil igivanale muusika­programmile AXS, mis leidis kasutust peamiselt sajandivahetuse paiku ehk ajal, kui Tõnso hakkas Von Krahlis regulaarselt muusikaüritusi korraldama.

KAUR GARŠNEK

Üle heli“ festivali kontsert „Üle heli sfääriline õhtu vol. 1“ 3. XII Von Krahli teatris. Tencu & eleOnora (Andres Tenusaar ja Eleonora Kampe), Tont (Siim Kuusemäe), Galaktlan (Taavi Laatsit), Ulmer (Aivar Tõnso), Taavi Tulev & Lotte Jürjendal ning LokaalRaadio (Raul Keller, Hello Upan ja Katrin Essenson).

Teadupärast kolib Von Krahli teater selle aasta lõpus oma vanalinna pesast välja. Kuna need Rataskaevu tänava ruumid on aastakümneid toiminud ka aktiivse kontserdi- ja klubipaigana, siis ongi sel sügisel aset leidnud juba õige mitu sulgemiskontserti ja -üritust. Seda kohta on omaks pidanud väga erinevate subkultuuridega seotud muusikasõbrad ning mina olen seal käinud hiphopi­õhtutel „Check One Two“, reggae– ja dancehall-pidudel „Bashment“, tumemuusika tantsulkadel „Beats from the Vault“ ja „Body Machine Body“, aga ka lugematutel roki- ja metal’i-kontsertidel. Peale selle on seal toimunud TMW esitluskontserdid ja muidugi ka Aivar Tõnso kureeritud eksperimentaalse muusika üritused (nt „Hea uus heli“). Alates teismeeast olen ka ise Von Krahli lavadel mitmesuguste koosseisudega esinenud (Muschraum, Kreatiivmootor, The Princes ja mõned varasemad projektid), nii et andestatagu siin minu nostalgiapuhang.

Peamised mälukihid seonduvad mulle just sajandivahetuse Tallinna alternatiivse rokk- ja metal-muusika skeenega, mille üks püsiväljund oligi Von Krahli baari (ehk praeguse salongi) lava. Mõned nendest bändidest tegutsevad ka praegu, näiteks Shelton San, Zahir ja Pedigree. Teised, nagu näiteks vanalinna hariduskolleegiumi kooli­vendadest koosnenud Recycle Bin, on pildilt kadunud. (Mõned nädalad tagasi andis Recycle Bin siiski „Von Krahl 30“ seerias ühe taasühinemiskontserdi, mis väidetavalt pidi nüüd tõesti jääma viimaseks.) Kunagi aktiivselt tegutsenud bändidest tulevad esimese ropsuga pähe veel Kwing-Kungks, Loom, East Trading Wang, Leech, Slide 50. Jah, mingis mõttes oleks muidugi totter võrrelda Von Krahli teatri baari legendaarse New Yorgi baari CBGBga, kuid sarnasus seisneb (mõõtkava erinevust arvestades) siiski selles, et umbes 10–20 aastat tagasi tundus, et kõik noored ja vihased Eesti artistid esinevad kindlasti ka Von Krahlis. Sellepärast on muidugi kurb kuulda, et see koht kinni pannakse.

Kuid mündil on ka teine külg. Nimelt otsustati ju kümmekond aastat tagasi Von Krahli alumine korrus ümber ehitada ning sellega läks see omalaadse õhkkonnaga kontserdi-, söögi- ja niisama ajaveetmise koht tegelikult kaduma. See pole ainult minu arvamus, olen sellest rääkinud paljude sõprade ja tuttavatega ning ka „Üle heli“ sfäärilise muusika õhtul tuli sellest paaril korral juttu. Tõsi, vanal baariruumil olid suured akustikaprobleemid, samal ajal kui uus salongiruum võimaldas pakkuda nii esinejale kui ka publikule märksa kvaliteetsema kõlaelamuse ilma kõrvu tapmata. Teisalt lõhkus uus paigutus ära loomuliku mitmel tasandil keskkonna, mille juurde kuulus muidugi ka hoov ja omal ajal näiteks piljardiruum. Ning esineja seisukohast võin öelda, et kontakt publikuga oli vanas baaris samuti parem kui uues black box’is. Seega võib nentida, et Von Krahli tähendus kontserdipaiga ja klubina ongi juba mõnda aega olnud teistsugune ja praeguses sulgemisürituste seerias mälestatakse ilmselt mitut lõppu korraga, kuna rohkem selleks nähtavasti võimalust ei tule.

Taavi Tulev ja Lotte Jürjendal

2 × Maria Aua

Tagasivaatavalt tuleb siiski tunnistada, et üle maja peetud muusikaüritused on oma näo paremini säilitanud (mitu saali koos on toiminud paremini kui uus salong eraldivõetuna) ja seesugune oli ka „Üle heli“ sfäärilise muusika õhtu 3. detsembril. Ülemisele korrusele oli üles seatud LokaalRaadio jaam, põhiesinejad astusid aga üles salongis.

Esimene etteaste põhines Tencu modulaarsüntesaatori ja eleOnora häälutuste kombinatsioonil ning esitusele tuli koostööalbum „..– …. . … – / -.- ..– — -. . -. ..“. Kontsert algas justkui läbilõikavate kajakakiljetega, taustal „kosmose­tuuled“ Ridley Scotti 1979. aasta kultusfilmist „Tulnukas“. Huilgav vokaal jooksis läbi eri muundurite ja mingi osa signaalist näis jõudvat ka Tencu masinavärki, kust hakkasid siis lisanduma elektroonilised elemendid. Mõned sagedused läksid ka tagasisidesse ja siin-seal kostsid äkilisemad müraprahvatused, kuid üldiselt oli kõik kontrolli all ja hästi tasakaalustatud. Hõreda faktuuriga fragmentaarsed rütmipartiid ja aeglases meetrumis pulseerivad sub-bassid andsid etteastele rütmilise selgroo ja lõid kontrastimomendi vaiksemate osistega, igasuguste elektrooniliste krudinate ja glitch-elementidega. Kuulajale jäi kuulamisruumi, kõlakujundid ja tämbrid olid hästi eristatud ning tähelepanu nihkus ka füüsilisele ruumile. Küll aga tekkis tunne, et õhtu alustuseks oli see helikeel liiga abstraktne ja fragmentaarne.

Tõsi, eleOnora vokaal lisas abstraktsele elektroonikale mingisuguse inimliku puutepunkti, kuid minu meelest oleks vokaliseerimine võinud olla variatiivsem. Jäi mulje, et vokalist laseb end oma häälel kanda ega püüa seda kindlasse suunda juhtida, kuid selline lähenemisviis võib ka põrkuda oma piiridele. Teatud mõttes vastandus eleOnora intuitiivne lähenemine Tencu organiseerivale printsiibile siiski hästi. Elektroonilised kihistused olid tihtilugu n-ö teravate servadega ja suure varieeruvusega, vokaalne sisend oli aga valdavalt ümar ja undav, valgudes ektoplasmana elektroonika peale ja vahele, muutudes selle osaks ja lühistades vooluringe. Vokaal oli muide üsna vokaalne, s.t toimis vokaalide peal elik konsonante põhimõtteliselt ei kasutatud, rääkimata silpidest, häälikuühenditest või mis tahes paralingvistilistest või eeltähenduslikest ühikutest. Vahest just sellepärast ei tekitanud see minus erilist emotsionaalset laengut: see oli justkui inimhääl fileeritud kujul, mingi algvibratsioon, mis tuleb eikusagilt ja suubub eikuhugi.

Hoopis selgema emotsiooni tekitas Tont, kes esitas oma albumi „Biomass“ materjali. Tondi puhul olen eelkõige imestanud, kuivõrd vähe on vaja selleks, et etteaste mõjuks elavana. Enamik helikihistusi jooksevad tal ju fonogrammilt või sisse-välja lülitatavate kihtidena, live-instrumentidena olen näinud ja kuulnud teda käsitsemas basskitarri, löökriistu ja kulinaid. Ent kummalisel kombel sellest täiesti piisab, nii et ju on inimkõrval kalduvus omistada rohkem kaalu rütmi- ja bassielementidele.

Ühtlasi on Tondi muusikas bassiregistrid selgelt eristatud, nii et live-basskitarr täiendab fonogrammi bassi­rida väga hästi, ilma et midagi läheks „mudaseks“. Kuid peamine on Tondi puhul siiski ruum ja atmosfäär ning ka sellel „Üle heli“ kontserdil suutis ta mind peaaegu ära viia oma futuristlikult unenäolisesse džunglimaailma, kus mitmesugused metsa- ja loodusehelid laotuvad aeglaselt sammuvatele rütmikolakatele, samal ajal kui taustal lainetavad pehmelt resoneerivad psühhedeelsed akordid. Jah, ütlesin „peaaegu“, sest napilt poole­tunnisest etteastest sisseelamiseks ei piisanud. Suur osa materjalist põhines ju korduste loogikal, aga aeglaselt kulgevad kordused vajavad rohkem aega.

LokaalRaadio (Raul Keller, Katrin Essenson ja Hello Upan)

Väga isikupärase kõlaesteetikaga artist on muidugi ka Galaktlan, kes esitas tuttavlikult heakõlalise ja IDMilikult läbikomponeeritud kava, kus oli oma koht nii melanhoolsel kõlailul kui ka täpselt doseeritud rütmitiksumistel ja 00ndate kõlaga electro-biitidel. Teatud kohtadel sulandas rohke delay-kasutus meloodia- ja harmooniatasandi üheks keerlevaks tervikuks ning kui sinna lisandusid veel rütmiliselt kokutavateks osisteks taandatud vokaalisämplid, siis tekkis mul seos vana kooli Autechre’iga. Erilist äratundmisrõõmu pakkus aga muidugi hittloo „Radar vaatab taevast“ töötlus. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi ma pean Galaktlanit ilma kõhklusteta Eesti üheks paremaks elektroonilise muusika loojaks, mõjus see etteaste kõige vähem live’ina. Ma küll tean, et artist kontrollis muusika esitust suurel määral, kuid lava ees oli seda miskipärast raske tajuda. Vahest polnudki asi niivõrd läbivas ekraanipõrnitsemises kui hoopis selles, et muusika oli juba enne liiga läbikomponeeritud ja valmis produtseeritud, nii et kõikvõimalike etteseadistatud meloodialiinide ja harmoonialiikumiste kõrval mõjus see nupukeeramine pigem peenhäälestamise kui elava esitusena. Mitte et ma nüüd ärgitaksin siin tingimata uut Galaktlan Gruppi kokku panema … aga unistada ju võib.

Erilise põnevusega ootasin sel õhtul Kulgurite (Taavi Laatsiti ja Aivar Tõnso koosseisu) esinemist, kuid paraku oli tegu väikese turundustrikiga, kuivõrd Kulgurid materialiseerusid vaid põgusalt ühe loo tarbeks ja muundusid siis Ulmeriks. Oma abstraktsemas rütmilisuses meenutas Ulmeri kava küll mõnevõrra Kulgureid. Kava põhines Tõnso loodud materjalil igivanale muusikaprogrammile AXS, mis ühendab endas tracker-tüüpi sekventseri ja soft-süntesaatori võimalusi ning leidis kasutust peamiselt sajandivahetuse paiku ehk ajal, kui Tõnso hakkas Von Krahlis regulaarselt muusikaüritusi korraldama. Niisiis oli tegu omamoodi kontseptuaalse arhiivi-techno’ga, mis kõlas minimalistlikult, kohati lausa primitiivselt, kuid ometi olid need primifutu mulksubiidid ikkagi eksperimentaalsed ja meenutasid mõningaid Detroiti techno nähtusi, nagu Drexciya (nt album „Harnessed the Storm“) või Robert Hood (nt „Minimal Nation“).

Õhtu viimase esinejana astus üles Taavi Tulevi ja Lotte Jürjendali tandem ning esimese ropsuga plahvatas mu teadvuses siiras rõõmujoovastus, sest etteaste läks kuraasikalt müdiseva techno-biidi saatel kohe ilma pikemata käima. Helipilt oli sageduslikult täidetud ning kõike oli kohe väga palju. Kuivõrd Taavi ja Lotte olid lükanud oma elektrooniliste instrumentidega kaetud lauad vastamisi ja seisid keset publikut, siis oli ka lava-show ja publikukontakt kohe olemas.

Tumedale techno-biidile sekundeerisid TB303-saundiga acid-bassiliinid ja kosmiliselt külmad kihistused, klubilik minek vaheldus elektrooniliste eksperimendipilvedega, nii et selle poolest oli esitus väga vaheldusrikas. Master-pult ja tempokontroller olid küll Tulevi poolel, kuid näiliselt sekkus Jürjendal Tulevi elektroonilistesse kihtidesse küllalt palju. Tulevi techno on minu kogemuse järgi peamiselt tämbri- ja saundipõhine ning müdiseb tihtilugu ühel noodil ja ühes helistikus, lisaks mõni arpedžeeritud kolmkõla. Seekord sõitsid aga Jürjendali poolelt vahepeal sisse murtud rütmid ja pinisevad videomängu meloodiad, mis kiskusid selle mustri veidi lahti. Vokaal toimis pigem värviinstrumendina (vähemalt pool kavast oli täiesti instrumentaalne), kuid vahel ronis siiski ka fookusse. Nendel momentidel tekkis mul mõte, et omal moel ja omas žanris on see koosseis justkui kunagise elektroonikaduo Suicide paralleel: helipilt oli küll teistsugune, kuid pealelend oli samamoodi punk. Teisalt meenutas üks gabber-sektsioon koos kutsuvalt kiljuva ja plakatliku vokaaliga mulle kunagist digital hardcore’i artisti EC8OR. Rütmielementide lagunedes tekitas aga painajalikult luupiv vokaal koos drone-foonidega seoseid 1970ndate lõpu varajase industriaaliga.

Nii et muljeid jagus. Samal ajal vajus aga kiiresti peale ka auditiivne väsimus, sest tunniajane etteaste oli helinivoolt n-ö tasapaks ja läks üha valjemaks – seda kinnitasid nii ebamugavustunne kõrvades kui ka ehmatavad näidud helitaseme mõõturil, kusjuures üllatavalt suur osa helienergiast oli kõrgetel sagedustel, mis kraapisid kõrva eriti agressiivselt. Mõned mu tuttavad pidasid vastu vaid 15 minutit ja lahkujaid leidus veel. Mina olin sunnitud kõrva panema tropid, sest kuigi etteaste oli äge, poleks see siiski olnud väärt kuulmistundlikkuse kaotamist. Hiljem vahetasin muljeid ühe tuttava muusikuga, kes kahjuks pidi mõni aeg tagasi valede tööharjumuste tõttu kohanema osalise kuulmislangusega ega paistnud selle üle ülearu rõõmus olevat. Samuti mõtlesin korraks ühe hea helimehe peale, kes pidi hiljuti pillid kokku pakkima, kuna ei kuulnud kontsertidel enam trummitaldrikuid. Peorikkuja jutt, ma tean, kuid keegi peab seda aeg-ajalt siiski rääkima, eriti kui arvestada, et viimasel ajal nimetavad populaarteaduslikud käsitlused kuulmislangust juba tänapäeva epideemiaks.

Ühesõnaga, see muusikasektsioon oleks võinud olla natuke lühem ja konkreetsem või siis just üldise nivoo ja täidetuse mõttes variatiivsem. Selleks hetkeks ei olnud enam võimalik põgeneda ka ülemisele korrusele LokaalRaadio laine­pikkusele, kus varem oli saadud õhtu jooksul kuulda hauntoloogilist kuuldemängu koos vaikselt sumisevate eksortsismiseansside, vaporwave-hommikvõimlemise programmide ja kosmilise kassi nurrumise, raadiolainete kunsti ja modulaarsüsteemide unelauludega. Ja sfäärilise muusikaga. Baari lõpus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht