Avastamisväärne klassikalise muusika instrument akordion

Momir Novaković: „Akordion on üks raskemini mängitavaid pille, mis puutub heli juhtimise detailidesse ning oma keha koostoimesse akordioni ja selle lõõtsaga.“

NATALI PONETAJEV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Akordion on mitmepalgeline instrument, millega esitatakse väga erisugust muusikat. Samal ajal on akordion võrdlemisi noor pill, mistõttu ei pruugita olla teadlikud kõigist tema mitmekülgsetest võimalustest ja värviküllasest kõlamaailmast. Püüame heita valgust mõningatele akordioni vähem tuntud tahkudele ning tutvustada akordioni kui klassikalise muusika instrumenti.

Klassikalise akordionimuusika teemadel arutleb Momir Novaković, kes on Eestis elav Serbiast pärit klassikalise muusika akordionist, Eesti muusika- ja teatriakadeemia akordioni õppejõud, Lasnamäe muusikakooli akordioniõpetaja ning „Accordionfest Estonia“ kunstiline juht. Juttu tuleb klassikalise akordioni repertuaarist, akordionile kirjutatud uudisloomingust, klassikalisest akordionist, selle õpetamise seisust Eestis ning tulevikueesmärkidest. Ühtlasi avab Novaković akordioni ajalugu ning pilli ehituse ja eripära.

Millal ja kus akordion leiutati?

Akordionilaadseid instrumente oli Saksamaal juba 1800. aastate alguses, kuid Cyrill Demian patenteeris instrumendi, mille ta nimetas akordioniks, 1829. aastal Viinis. Kui Demiani pill koosnes lõõtsast ja ühest manuaalist, siis 1830. aastate lõpus ehitas šveitslane Robert Itan kahe manuaaliga pilli, mis on täna­päevase akordioni eelkäija. Pangem tähele, et kõige esimesed instrumendid olid nuppudega, klahvidega akordion sündis hiljem. Itaalia pillimeistrid lihvisid akordioni XX sajandil peaaegu täiuseni, kuid siiski nimetatakse seda sageli lõpetamata instrumendiks, kuna pilli ehitus areneb endiselt.

Klahvakordion, nuppakordion, bajaan – mis on mis? Kuidas eristub teistest akordion, millel mängitakse klassikalist muusikat?

Alustan bajaanist – see on lihtsalt venekeelne sõna nuppakordioni kohta. Kõigis teistes keeltes kasutatakse nii nupp- kui ka klahvakordionide kohta sama nimetust. Mulle endale ei meeldi eristada nuppudega ja klahvidega akordione, ma õpetan mõlemaid. Tähtis aspekt on aga see, et valdav osa originaalloomingust on kirjutatud nuppakordionile, mis on suurema heliulatusega, ning mitmel juhul ei ole võimalik neid teoseid klahvidega akordionil mängida.

Momir Novaković

Jake Farra

Kunstiliselt saame akordionid jaotada kahte kategooriasse: meloodiabassidega ja standardbassidega instrumendid. Meloodia- ehk valikbassidega pillidel kõlavad vasaku käe bassinuppude all üksikud noodid. Selle süsteemi puhul on nii vasakus kui ka paremas käes enam-vähem sama ulatus – näiteks meloodiabassidega nupp­akordionil on kummaski käes kuni seitse oktavit. Standardbassidega akordionidel on aga vasakus käes hulganisti nuppe, mida vajutades kõlab korraga terve akord. Seega ei sobi standardbassidega akordionid klassikalise muusika esitamiseks, kuna neil ei leidu bassipoolel kõiki noote üksikuna. Meloodia­bassidega instrumentidel saab – nagu nimetuski ütleb – meloodiat mängida ka bassipoolel. Tänapäevasel klassikalisel akordionil on vasakus käes topeltsüsteem, mis võimaldab vaheldada meloodia- ja standardbassidega süsteemi.

Akordionil mängitakse mitmesugust muusikat: nii džässi, klassikat kui ka rahvamuusikat, samuti kasutatakse pilli popmuusikas ja mujal. Millal sai akordionist klassikalise muusika instrument?

Varaseim, mida võime leida, on Pjotr Tšaikovski 1883. aastal loodud orkestrisüit nr 2, kus orkestri koosseisus kõlab neli akordioni. Akordion tuli klassikalisse muusikasse aga 1910. aastatel, kui avati akordioniklassid Saksamaal Trossingeni konservatooriumis ja Weimaris Franz Liszti akadeemias. Sama tähtis oli sellega samal ajal toimunud meloodiabassi süsteemi kasutuselevõtt. Suurima laienemise klassikalise akordioni repertuaaris tõi aga XX sajandi teine pool.

Klassikalise akordioni repertuaar on vahest üks põhilisi aspekte, mis vajab sellest pillist rääkides lähemat tutvustust. Kas võib öelda, et repertuaar määratleb suuresti klassikalise akordioni? Millist muusikat kuuleme klassikalise akordionimuusika kontserdil?

Repertuaar küll määratleb suures osas selle, mis on klassikaline akordion, kuid samal ajal on tähtis ka meloodiabasside olemasolu – nendeta pole akadeemilises keskkonnas kunstiliselt kohane klassikalist muusikat esitada.

Akordionistide repertuaari kuulub sageli barokkmuusika. Kuidas suhestuvad omavahel barokk ja nõnda „uus“ pill nagu akordion?

Akordion on klaviatuuriga instrument, millel on lõõts ja keeled, mis pannakse õhujoa abil võnkuma. Seega on akordion pilliehituslikult lähedane orelile ning selle repertuaar on akordionile lihtsasti ülekantav. Baroki repertuaar on kõigi akordionimängijate standard ning levinumad heliloojad on J. S. Bach, Scarlatti ja Rameau, kuid akordionil kõlab hästi kogu selle ajastu repertuaar. Mis puutub vanamuusikasse, siis muidugi õpime eelkõige ajastule iseloomulikku artikulatsiooni, kuid samuti seda, kuidas „reeglite järgi“ mängides kasutada ühtlasi ka akordioni dünaamilisi võimalusi.

Barokkmuusika kõrval on klassikalise akordioni repertuaari teine äärmus sellele pillile loodud originaallooming, mida on teiste hulgas kirjutanud eesti heliloojad Alisson Kruusmaa, Mirjam Tally, Lauri Jõeleht, Erkki-Sven Tüür, Riho Esko Maimets jt. Millised on hinnatumad ja armastatumad heliloojad rahvusvahelises akordionimaailmas?

Akordionile kirjutatud originaalloomingu puhul on kõige silmapaistvamate heliloojate seas kindlasti Sofia Gubaidulina, Luigiano Berio, Arne Nordheim, Toshio Hosokawa, Georg Friedrich Haas jt. Saksa keelt kõnelevates maades on akordion väga populaarne instrument, millele muusikat kirjutatakse, ning selles piirkonnas kohtab akordioni nüüdismuusika ansamblites küllaltki tihti.

Mis heliloojaid akordioni juures köidab? Kuidas on interpreedina uudisloomingut esitada?

Uudisloomingu puhul on akordionistile kõige olulisem helilooja arusaam pillist ja sellest, millised tehnikad on meie instrumendi puhul loomulikud. Ja selle teada saamiseks tuleb akordioni põhjalikult tundma õppida. Liigagi tihti jõuab meieni klaverimuusika välimusega materjali, milles on kasutatud küll palju erinevaid helikõrgusi, kuid teoses sisaldub hädavaevu akordioni süda – lõõts.

Esimest korda akordioni avastavaid heliloojaid hämmastab tavaliselt see võimaluste spekter, mida akordion nende loomingulisusele pakub: äärmiselt lai heliulatus, tooni glissando, lõõtsa- ja ricochet-tehnikad, äikeselaadsed klastrid, tuiklemine, osahelisid esile toovad võtted jpm.

Uudisloomingu esitamise parim osa on tegelik loomisprotsess ja koostöö heliloojatega. See on nagu teekond, mille lõpp-peatus on kontsert. Muidugi on hea, kui heliloojad teevad oma kodutöö ära juba enne, kui asuvad nii keerulisele pillile kirjutama. Niiviisi on ühine teekond veelgi viljakam. Mul on olnud võimalus teha koostööd väga erinevate heliloojatega alates Elo Masingust, Rasmus Puurist ja Alisson Kruusmaast siin Eestis kuni Wolfgang Rihmi ja paljude teisteni välismaal. Minu kogemuse põhjal on head heliloojad alati valmis katsetama ning uusi helisid ja võimalusi avastama.

Millised transkriptsioonid on akordionile sobilikud?

Transkriptsioonid on akordioni puhul küllaltki tundlik teema. Barokist oleme juba rääkinud, kuid see muusika ei liigitu transkriptsiooniks, kuna barokki mängitakse originaalpartituurist – midagi ei ole muudetud ega olegi tarvis muuta. Sama kehtib ka klassitsismiajastu kohta. Kui aga rääkida romantismist, läheb asi keeruliseks. Akadeemilise standardina eelistatakse võimalusel mängida klaverimuusikast tehtud transkriptsioone. Pedaali laialdane kasutamine teeb aga mitmete teoste mängimise akordionil võimatuks. Seetõttu ei kuule akordionil eriti palju Chopini muusikat, kuid heliloojatel nagu Schubert ja Tšaikovski on meile palju pakkuda.

Mainida tuleb veel üht asja: akordionil ülisuurte transkriptsioonide mängimist, mis on väga populaarne rahva seas ja ka ühismeedias. Näiteks viiulikontserdi puhul esitab akordion samal ajal nii viiuli- kui ka orkestripartiid. Seesugused transkriptsioonid pole nii keerulised, kui pealtnäha paistab, ning neil pole tõelist kunstilist väärtust. Muljet avaldavad need neile, kes ei mõista teoste olemust ega selle muusika tehnilisi raskusi originaalpillidel. On ütlematagi selge, kui palju peab selliste transkriptsioonide tegemiseks algsest muusikast välja jätma.

EMTA akordioniklassi õpilased Eglė Kazakevičiūtė, Henri Zibo, Jiayi Wu, David-Ovid Komlev ja Renāts Vanags koos Momir Novakovićiga

Nikita Šiškov

Milliseid seiku on elus ette tulnud seoses üldise teadlikkusega klassikalise akordioni kohta? Kas rahvavalgustaja tööd tuleb palju teha?

Võib öelda, et akordion on eriti Eestis, aga ka üldisemalt klassikalise muusika instrumendina vähe tuntud ja seetõttu on akordionisti pidev ülesanne teadmisi jagada ja teadlikkust tõsta. Selles pole midagi ebatavalist, kui arvestada pilli lühikest ajalugu. Problemaatilisemaks muutub see aga siis, kui üldteadmised puuduvad muusika-ala professionaalidel. On tulnud ette olukordi, kus mõne suure muusikaorganisatsiooni esindajad paluvad mul laenata oma äärmiselt kallist pilli – lugejale on ehk põnev, et professionaalsed akordionid võivad maksta kuni 50 000 eurot – mõnele külalisbändile, kes esineb vabas õhus ja kus mängitakse standardbassidega akordioni. Õues mängimine on akordioni keeli ja häälestuse stabiilsust arvestades nimelt absoluutne ja kindel ei. Teine asi, mida olen kogenud, on see, et kord olin plakatitel välja kuulutatud bandooniumimängijana. Repertuaari, mida esitasin, ei oleks olnud isegi teoreetiliselt võimalik bandooniumil mängida.

Kuulajale võivad aga vähesed teadmised olla hea lähtepunkt, kuna niimoodi saab tekkida omamoodi šokiefekt: inimene on akordioniga vastamisi selle parimas väljenduses. Akordion on väga modernne pill ja ühtlasi ka väga atraktiivne, kui seda hästi mängitakse.

Millist elu elab klassikaline akordion Eestis?

Praegu on Eestis aktiivselt tegutsevaid klassikalisele akordionile pühendunud muusikuid väga vähe. Tegelikult piirdubki loetelu kolme nimega: Henri Zibo, Mikk Langeproon ja mina. Selline seis ei pruugi olla ideaalne, kuid näen selles järgmise põlvkonna võimalust kasutada ära kõik n-ö avatud turu eelised.

Kuidas on lood akordioni õppimise ja õpetamisega Eesti muusika- ja teatriakadeemias?

Akordion on olnud EMTAs nüüdseks 20 aastat tänu akordioniõpetaja Tiina Välja tulemusrikkale tööle ning viimastel aastatel oleme tegelenud interpretatsiooni osakonnas akordionisektsiooni laiendamisega. Kaks aastat tagasi alustasin ühe õpilasega ning praegu on meil juba viis tudengit viiest riigist. Ometi oleks tore näha rohkem eesti õpilasi, kes valivad akordionisti kutse: alles siis saame öelda, et oleme asunud sillutama teed eduni.

Kuhu ja kuidas edasi?

Peame panustama n-ö igal rindel: kõrgel tasemel akordionikontsertide korraldamisse ja rahvusvaheliselt tunnustatud festivalide külastamisse, nagu näiteks hiljutine Eesti akordioniliidu korraldatud reis Castelfidardosse. Kuid mis kõige olulisem – rohkematele noortele klassikalise muusika tutvustamisse, pannes suurt rõhku pillikäsitsemise tehnika arendamisele. Akordion on üks raskemini mängitavaid pille, mis puutub heli juhtimise detailidesse ning oma keha koostoimet akordioni ja selle lõõtsaga. Seetõttu peaks otsus saada akordionistiks sündima võimalikult varakult.

Möödunud aastal kutsusite ellu rahvusvahelise klassikalise akordioni­muusika festivali „Accordionfest Estonia“, mis toimub Tallinnas 21. – 29. oktoobril teist korda. Mis andis festivali loomiseks tõuke ning millised on festivali eesmärgid?

Festivali missioon on viia akordion Eestis uuele tasemele ja paigutada meid akordionimaailma kaardile. Selle õnnestumiseks on väga oluline, et kõigepealt toetaks ettevõtmist festivali külastamisega ja sellel osalemisega siinne akordionikogukond. „Accordionfestil“ on kolm suunda – kontserdid, meistriklass ja loengud – ning sellest tulenevalt jagunevad ka meie eesmärgid mitmesse harru. Kontsertidega püüame harida oma publikut ja kaasmuusikuid ning hoolikalt valitud programmiga tahame näidata akordioni kui kõigile põlvkondadele atraktiivset instrumenti.

Meistriklassi korraldamisega soovime aga anda Eesti akordioniõpilastele võimaluse töötada maailma tunnustatumate professoritega ning luua paik, kus kohtuda teiste riikide akordioniõpilastega. Selle kallal on meil veel rohkesti tööd, kuna juba teist aastat järjest osaleb meistrikursusel palju rohkem õpilasi välismaalt kui Eestist. Festivali kolmas suund on loengud, kus püüame tõsta teadlikkust teatud teemadest, mis puudutavad muusikuks olemist ja sellest tulenevaid katsumusi. Samuti tutvustame teadusuuringuid ja värskeid akordionimängu käsitlusi.

Ei ole palju kohti, kus on võimalik korraldada nii suur üritus, mida kogukond ja riik täielikult toetavad, aga meil Eestis „Accordionfesti“ korraldades on see õnn. Pean mainima, et oleme palju inspiratsiooni saanud 1980. aastate lõpus Rägaveres ja Pärnus peetud suurejoonelistest akordioniüritustest, mida korraldas Henn Rebane. Juba tol ajal tulid Eestisse kokku nii klassikalise kui ka džäss­akordioni maailma suurimad nimed.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht