Kirgastav pühadekontsert

Piret Aidulo

Euroraadio kontsert „In paradisum” 13. IV Estonia kontserdisaalis: Galina Grigorjeva looming, Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, kaastegev Allar Kaasik (tšello).

Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) palmipuudepüha kontserdipäevale kandis ERR üle Galina Grigorjeva esimese autoriplaadi „In paradisum” esitluskontserdi, kus laulis Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel. Ühe helilooja loomingu ja ühe esitaja kava pole kuulajale lihtne muusikaline vaimutoit, see on gurmeepakkumine. Inimene olemise ime ja traagika, kui tsiteerida kavalehte, religioosne süvenemine, õigeusklik rõõm ja palverahu – see kõik mahub Grigorjeva loomingusse. Igavikulised mõtted, altari ees kohtuvad inimese elu ja surm. Siiski ei olnud kava ülemäära traagiline, vaid pigem kantud kirgastavast ja sobis hästi ülestõusmispühade-eelsesse aega.
Kontserdi avas viieosaline tsükkel „Nox vitae” ehk „Elu öö” meeskoorile (2006/2008), tekst Innokenti Annenski (1856–1909). Mareks Lobe esitas keeruka soolopartii meisterlikult. Luuleridade iseloomulikud sõnad on „pime öö, äng, pisarad, rasked mõtted …”, kuid Grigorjeva muusika annab neile teatava igavikulise rahu.
Ülejäänud kava koosnes peamiselt viimasel kolmel aastal kirjutatud teostest. Neist uusim, „Jumal on Issand” meeskoorile ja tšellole (2014) kõlas esi­ettekandes. Koori duett peamiselt Soomes tegeva Allar Kaasikuga oli veenev. Kavalehelt võis lugeda, et tšellisti koostöö heliloojaga on viimasel ajal tihe, tulemuseks artistlik esitusviis. Dirigendi ja kooriga oli saavutatud hea vastastikune mõistmine: lauljate ja tšello partiid ei sulanud niivõrd ühte, pigem täiendasid üksteist.
„Diptühhoni” (2011) esimese osa tekst on tänu Oskar Lutsu Liblele vist üks tuntumaid piiblitekste Eesti filmiklassikas: „Issand, nüüd lased oma sulasel rahus ära minna” (Lk 2:29-32). Teist osa ilmestasid Margus Vellmanni ja Aleksander Arderi kaunid tenorisoolod.
Plaadi nimilugu „In paradisum” (2012) on kirjutatud 2013. aasta koorifestivaliks, kõlas meeskooriseades esiettekandena ning lõpetas EBU ülekande. Saalis viibinud kuulsid kontserdi lõpuks veel „Palvet” (2013) meeskoorile ja tšellole. Varem on sellest teosest sündinud variant saksofonile ja orelile (2005), tšellole ja orelile, tšellole ja keelpillikvartetile ning tšellole ja klaverile (2011), saksofonile ja keelpillikvintetile (2012) ning saksofonile ja keelpilliorkestrile (2013). Seades meeskoorile ja tšellole moodustas tšello kooriga erakordselt ilusa kõlaterviku, tenorisoolod esitasid kaunilt musitseerides Margus Vellmann ja Valter Soosalu.
Rahvusmeekoor laulis väga nõtkelt, erakordselt ilusad dünaamilised nüansid ja suurepärased, hingematvalt kaunid piano’d tekitasid loo lõppedes soovi, et publiku eluline müra ning aplaus seda lumma nii ruttu ei katkestaks. Grigorjeva osalt meditatiivne, ent harmooniliselt tunglev ja rikkalik helikeel kõlas haaravalt. Mõnevõrra jäi jõust puudu täiskõlalises forte’s.
Mikk Üleoja on tark dirigent. Ta juhib publiku tähelepanu olulisele, viib kuulaja targalt läbi muusikamaastiku ja moodustab helikangast meisterliku tervikpildi. Tema dirigeerimises pole liigset, ta oskab ökonoomselt koori ees toimetada. Grigorjeva loomingu nüansirikkus peegeldus esituses.
Tänan heliloojat ja esitajaid tõelise muusikaelamuse eest! Eraldi tahan esile tuua kontserdi inforikast kavalehte ja tänada selle töö eest.