Vormsi 1945–1990. Sõjapõgenikud, kultuurikatkestus ja elu jätk

Vormsi uuema ajaloo läbitöötamine kujundab kogukondi siduvat, mitte vastandavat narratiivi.

KERSTI MARKUS, BARBI PILVRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sõjad ja põgenemine võõrvägede eest tõid XX sajandil Euroopas kaasa koletuid inimlikke tragöödiaid, pöördelisi elu- ning kultuurimuutusi, mille teadvustamine aastal 2022 on kahjuks taas aktuaalne. Nii katkes Eestis, sealhulgas Vormsil, II maailmasõja keerises 1944. aastal rannarootsi kultuur, kui Saksa okupatsioonivõimude ja Rootsi riigi korraldusel lahkusid lähenevate Nõukogude vägede eest siin aastasadu elanud rootslased.1

Rannarootslaste alad ei jäänud tühjaks. Teiste hulgas tulid asemele Venemaa sõjapõgenikud, keda Saksa võimud käsutasid pakku rinde eest, pärast 1945. aastat sõjaväelased ja väga erineva taustaga inimesed Venemaalt ja Eestist – kolmandik tulijatest olid koduloolase ja rahvamuusiku Ain Sarve andmetel2 venekeelsed. Elu tõi pöörde, kuid ta jätkus. Tallinna ülikooli ELU (Elualasid Lõimiva Uuenduse) projektide käigus koguti eelmise aasta kevadel ja sügisel koos üliõpilastega Vormsi saare elu kajastavaid fotosid aastatest 1945–1990 ning avati fotonäitus Sviby talumuuseumis.3 Näitust saab vaadata ka sel suvel alates maikuust ning valmimas on näituse kataloog, mille rõhuasetusi tutvustab järgnev artikkel. See on teadaolevalt esimene suurem avalik ekspositsioon Vormsi sõjajärgse elu kajastustest, samuti katse seda sügavamalt mõtestada.

Vormsi ajalugu on seni kirjutatud rannarootsi kultuuri vaatenurgast, aga sõjajärgset elu ja inimesi ümbritseb vaikus. Ka saare kultuuripärandit on seni mõtestatud üksnes rannarootsi pärandi hävimisele ja võimalikule säilitamisele keskendudes, aga pärast 1944. aastat saarel toimunut ei ole peetud huviväärseks. Ometi põhinevad tänane Vormsi argipäev ja selle lood suuresti pärast 1944. aastat saarele sattunud inimeste elul ja kirevatel saatustel, mitte rannarootslaste kultuuril.

Endine vallavanem Ene Sarapuu (vasakul) saabus saarele noore spetsialistina ja töötas aastaid põllumajanduses. 1970. aastad.

Ene Sarapuu kogu

Vormsi valla arengukavades on teenitult aukohal rannarootsi pärandi säilitamine, entusiastide ettekujutuses isegi taastamine, hoolimata sellest, et rannarootslaste järeltulijaid saarel peaaegu ei olegi. Rannarootsi pärandi säilitamisega on hästi toime tulnud Sviby talumuuseum, ent saare kogukond ise, rääkimata külalistest, vajab ennesõjaaegsete maamärkide ja lugude märksa paremat tutvustamist. See ei pea välistama sõjajärgse elu kirjeldamise ja maamärkide kaardistamise.

Saare maaomandi järgi on rannarootslased siiani oma kodusaarel peremehed, 1990. aastate maareform käsitles neid täieõiguslike omanikena, kes said erinevalt baltisakslastest oma maa tagasi. Kuid kõike seda, mis toimus Vormsil Nõukogude perioodil, ei saa enam mõtestada ainult rannarootsi traditsioonide hävitamisena ja Vormsit rannarootsi kadunud maailma esitleva vabaõhumuuseumina. Pärast rannarootslasi on Vormsi saarel tegutsenud terve põlvkond, kelle elu ja tegevus on kujundanud tänapäeva kultuuri. Rannarootsi kultuuripärandi ja uute tulijate lugude ning argielu jälgede segunemisel tekkinud hübriidkultuuri on vaja senisest sügavamalt mõtestada. See on ajaloolastele ja ajaloohuvilistele põnev uurimismaterjal, mis võimaldab esitada uudseid küsimusi lähiajaloo kohta.

Nõukogude aja Vormsi ajaloo talletamine on probleemne, justkui oleks tegu võõrale maale tunginud okupantide ajalooga. Rannarootslaste järeltulijatel on oma emotsionaalne lugu ja side saarega, mida ei oleks justkui õigus teiste lugudega kummutama hakata. Vaikust soosib ka asjaolu, et Vormsi saare vanem põlvkond, suulise ajaloo allikas on pärit Eesti NSV ajast ning huvi avada kõik kaardid ja sahtlid, näiteks uudishimulikule ajaloouurijale, ei ole veel tekkinud. Kes tahaks kõike ära rääkida kolhooside-sovhooside elust ja lagunemisest? Eestis on kogu sõjajärgne periood selliseks avameelsuseks veel ideoloogiliselt liiga laetud, Vormsil aga seoses rannarootslaste järeltulijatega veel topeltlaetud – igaühel on toimunu kohta oma versioon, oht astuda õrnale jääle ning haiget teha on suur.

Galina Koževnikova tuli koos emaga saarele 1944. aastal Narva tagant, kui sakslased sealsed külad rinde eest evakueerisid, töötas aastaid postkontoris ja pidas talu. Pildil oma kodus Sviby külas televiisorit vaatamas. 1970. aastad.

Tanja Russakova kogu

Identiteediuuring ääremaa kaudu. Vormsi sõjajärgsete fotode kogumise ja mõtestamise projekti eesmärk on rikastada Eesti identiteetide käsitlust ühe ääremaa näitel, näidata nende identiteetide paljusust ja vastuolulisust, vaadelda Vormsi ajalugu mitmekülgsemalt. 1944–1990 tähistab nii rannarootsi kultuuri hävingu perioodi kui ka tänapäevase eestikeelse Vormsi sündi. Erandlikuks teeb protsessi asjaolu, et see toimus mitmekultuurilise, esialgu valdavalt venekeelse, elanikkonna toel. Nüüd on aeg seda ajastut rahulikumalt uudistada, uurida ja mõtestada ning üliõpilaste värske pilgu läbi osutuski see tulemuslikuks.

Fotode kogumine ja näituse piltides konstrueeritud identiteetide esitlemine avalikkusele on unustusest välja toonud kümnete Vormsil pärast sõda tegutsenud inimeste lood, mis on säilinud suulises pärandis. Nõukogude võimu perioodi uue käsitluse on tänuga vastu võtnud ka saare kogukond, kes seni Sviby rannarootslaste järeltulijate rajatud muuseumi ei olnud sattunudki. Seeläbi on ettevõtmine aidanud Vormsi kogukonda siduda.

Mitmekultuuriline piiritsoon. Kui rootslaste Vormsi oli sissepoole pööratud ühiskond, ehkki merepiir oli igasse ilmakaarde lahti, siis nõukogudeaegne Vormsi oli mitmekultuuriline avatud ühiskond, kuigi paadiga ei olnud võimalik isegi Hiiumaale sõita. Need kontrastid on nii suured, et võib tekkida tahtmine üht või teist perioodi üle kirjutada või olnust vaikida.

Mälu on valikuline. Enamasti mäletatakse seda, mis toimus viimasena, kuid tuleb arvestada tõsiasjaga, et enamik selle näitusega seotud Tallinna ülikooli üliõpilastest on sündinud Eesti Vabariigis. Nende meelest on Nõukogude aeg vaid üks ajalooperioodidest, ei halvem ega parem. See annab kõrvalpilgu, julguse vaadata ajaloole inimesekeskselt. Selles ühiskonnas mitteelanule jäävad paljud protsessid märkamatuks – piirivalvegi on kui sõbralik rannakaitse, mitte okupatsioonirežiimi relvastatud üksus. Väikesel saarel elades tuleb üksteisega arvestada, oludega kohaneda ja seetõttu mõned piirivalvurid ei läinudki ära. Paljud tänapäeva Vormsi põliselanikud, saare patrioodid on kunagiste sõdurite lapsed.

Akadeemiline õppetund. Loovprojekt oli üliõpilastele interdistsiplinaarne, hõlmates suulist ja visuaalset ajalugu, dokumentalistikat, kommunikatsiooni. Suulise ajaloo talletamine, teaduslik analüüs ja näituse kataloogiks vormimine õpetasid üliõpilasi mõistma mineviku ja praeguste arusaamade ühendamise keerukust.

Tänapäeva noorel on raske eristada Nõukogude perioodi ideoloogilisi raame ning inimesi nende raamide sees, näha eluolu idealiseerimise taga trööstitut tegelikkust. Piltidel jäädvustatu kõrval on sama tähtis ka see, mida seal ei ole. Nõukogude ajal ei pildistatud piiritsoonis sadamaid, lennuvälju, piirirajatisi. Vormsilt on selliseid fotosid siiski olemas, enamasti on nimetatud objektid inimeste taustal. Nõukogude elu oli olemuselt kahepalgeline: mingid tegevused olid rangelt keelatud, aga keelde alati ei järgitud ja kohaneti olukorraga, saadi omavahel jutule ka juhul, kui ühelt poolt oli tegu okupatsiooniarmee esindajate ja teisalt oma kodukülas merelemineku vabaduse kaotanud vormsilastega.

Vormsilaste albumid on täis isiklikke, pere- ja eluolufotosid. Fotokogude tervikuna vaatlemisel joonistuvad välja mustrid, mida peeti pildistamise vääriliseks, ja see omakorda annab sissevaate saareelanike ellu. Mikroajaloo kaudu avanevad ühiskonna kihistused.

Fotode kogumine, valimine, mõtestamine ja näitus Sviby talumuuseumis on akadeemiliselt avardanud arusaamist Eesti lähiajaloost, identiteetide paljususest ja keerukusest. Vormsi uuema ajaloo tutvustamine Eesti avalikkusele ja kohalikule kogukonnale uuendab saare narratiivi, seob kogukondi ega vastanda neid enam.

Vihatud mõisaajast ontliku Bullerby ja sooja Prostokvašinoni. Aasta­sadade pikkuse kultuuritraditsiooni katkemine võib olla fataalne, kustutada kõik jäljed rahva teadvuses ja maastikus. Kas see on juhtunud ka Vormsi saarel? Jah ja ei. Kuigi 1944. aasta suvel lahkus enamik Vormsi rootslastest oma kodusaarelt, on saare kohanimed endiselt rootsikeelsed. Loomulikult muutsid nõukogude ühismajandid varasemat maastikupilti, kuid seda oli teinud ka Suuremõisa mõisa rajamine kunagiste talumaade arvelt. Kuigi võib arvata, et Nõukogude okupatsiooniaeg oli saare ajaloos kõige raskem periood, siis sugugi parem ei olnud „vana hea Rootsi aeg“. Õiguslikult allusid vormsilased Rootsi kuningale, aga tegelikult kuulus saar krahv Magnus Gabriel De la Gardiele (1622–1686), kes käsitles rannarootslasi nagu teisi Balti pärisorjadest talupoegi. Neid oli vaja ainult selleks, et saada raha oma Rootsi ehitusprojektidele.

Saxby tuletorn ja piirivalvekordon, vanad taluhooned ja nomenklatuuri suvemajad, põllusiile ääristavad kiviaiad ja põllulaamad – kõik see on osa Vormsi ajaloost. 1920.–1930. aastatel õnnestus peaaegu kaotada mälestus vihatud mõisaajast, kuid tänapäeval tuleb kahjutundega nentida, et Suuremõisa peahoone oleks olnud suurepärane turismi­atraktsioon. Võib vaid õnne tänada, et Eesti Vabariigis oli kunstiajaloolastel ja muinsuskaitsjatel tarkust ja pikka meelt, et tunnistada omaks kõikide varasemate võõrvõimude kultuuripärand. Seda tarkust on otsustajatel ka tänapäeval vaja, et kogu Nõukogude pärand ei kaoks.

Vormsil on läbisegi rootsiaegne nukumajalikkus, ontlik Bullerby ja Teise maailmasõja järgsete saareelanike loodud hooletu, soe Prostokvašino. Nõukogude multifilmide ja Astrid Lindgreni raamatutega üles kasvanud lastele olid mõlemad armsad. Hoolimata režiimist on tavalised inimesed need, kellel ühiskond püsib. Seda ei tohi ideoloogiate sõjas unustada. Vormsile sattus pärast sõda igasuguseid inimesi, esmatähtis on pöörata tähelepanu neile, kes jäid paigale ja kujundasid saare elu.

Rootslaste lahkumine 1943–1944 ja elanikkonnavahetus. Saksa okupatsioonivõimud lubasid vormsilastel koostöös Rootsi riigiga lahkuda tingimusel, et maha ei jää tühje talusid ega peremeheta vara. Tegelikkus kujunes teistsuguseks ja 1944. aasta põgenemisel jäi enamik taludest tühjaks. Vaevalt oskasid minejad arvata, et kodusaarele enam kunagi tagasi ei pöörduta.

Mahajäänud taludesse asusid elama sõjapõgenikud idast, peamiselt eestlased Pihkva ja Leningradi oblastist. Nii Nõukogude armeesse kui ka Saksa sõjaväkke mobiliseeritud meestest jäi enamik kadunuks, kuid need, kes tagasi tulid, leidsid eest tühjad või juba uute elanikega asustatud kodud. Mõned vormsilased naasid saarele Nõukogude armee sõjaveteranina, mis tagas neile okupatsioonirežiimi ajal turvalise sotsiaalse staatuse. Saart tabas ka küüditamine.

Laborant Inga Umalas Hullo meiereis piimaproove võtmas. 1955.

Inga Umalase kogu

Elanikkonna kiire vahetumine tõi kaasa ajutise kultuurikatkestuse – uutel elanikel puudus esialgu isiklik suhe nii saare kui ka selle pärandiga. Kui 1946. aastal elas saarel vaid 1008 elanikku, siis 1948. aastal ei olnud Ain Sarve andmetel saarel ühtegi tühja talu ning elanikke ligi 3000. Tol ajal elanud inimesed on meenutanud, kuidas lahkunud rootslaste majad võeti koost lahti ja viidi mujale. Mõned majad teisaldati saare teistesse küladesse, mõned mandrile ja koguni Leningradi kanti. Kuna metsa ei lubatud teha rohkem kui kolm tihumeetrit aastas, siis oli puudus nii ehitus- kui ka küttematerjalist, mistõttu läksid paljud eluhooned ja tuulikud nii uute omanike kui ka piirivalvurite käe läbi tuleroaks. Ühtlasi kasutati 1950. aastatel vanu maju elektri tootmiseks aurukatlaga elektrijaamas Lokomotiiv. 1956. aastast hakkas Haapsalu ja Vormsi vahet käima uus 20 inimest mahutav liinilaev ning kümnendi lõpuks pandi saare külade vahel käima ka autobussiliiklus, 1960. aastatel sai saar kaabliga elektri. Kalurikolhoosi Põhjarannik hiilgeaeg sai aga 1960. aastaks läbi ja inimestel ei olnud enam tööd. Paljud sõjapõgenikud lahkusid ja sestpeale hakkas rahvaarv tunduvalt vähenema. Varasemate kolhooside ühendamisel moodustatud Vormsi sovhoos ehitas saarele küll uusi majandushooneid, kuid rahvastiku juurdekasvu see ei suurendanud. 1979. aastaks oli saarele jäänud vaid 290 inimest. Elutingimused olid küll varasemaga võrreldes paranenud, kuid majad jäid tühjaks ning mahajäetud kruntidel hakkas kasvama mets.

Talude mahajätmist soodustas ka Nõukogude Liidus valitsev ideoloogia maa ja linna erinevuste kaotamisest. Maainimesi asustati talumajadest kolhoosi- ja sovhoosikeskuse kortermajadesse, mis pakkusid linlikke mugavusi. Vormsil valmisid 1982. aastal esimesed moodsa veevärgi ja kanalisatsiooniga individuaalelamud Ants, millega loodeti meelitada mandrilt noori peresid saarele elama, kuid rahvaarvu kasvu see palju ei mõjutanud. 1989. aasta rahvastikuloenduse järgi elas saarel 347 inimest.

Hoolimata vähenevast rahvastikust ei jäänud elu Vormsil seisma, saareelu sõelus ajutiste elanike seast välja kohusetundlikud peremehetundega inimesed, kes elu saarel enda kanda võtsid. Nõukogude perioodi lõpus elas Vormsil mitmekultuuriline eestikeelne ja eestimeelne väike kogukond. Rootslaste saarest oli saanud eestlaste saar.

Piirivalvurid 1987. aastal Vormsil pikksilmaga vaatluspostil. Parema ilmaga oli võimalik näha Hiiumaani välja.

Santimir Pragimovi kogu

Piiritsoon. Vormsi saar kuulus piiritsooni kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Sinna pääses vaid miilitsa väljastatud eriloaga, kohalikel oli passis eritempel. Saar jagunes omakorda tsoonideks: põhjarannikule pääses ainult loaga, lõunarannas võis käia kõndimas ja ujumas. Üksikutele saarele jäänud põlisvormsilastele tähendas uus kord täielikku elumuutust.

Vormsilaste suhtumine piirivalvesse oli kahetine. Ühelt poolt takistati neid merele minemast. Nii tuli õhtuseks võrkude merre panekuks kõigepealt minna kordonisse, kust anti ühekordne luba. Hommikul pidi võrkude väljavõtmiseks uue loa järele minema. Oli juhtumeid, et paat saeti pooleks. Teisalt toetas piirivalve saareelanikke nende probleemide lahendamisel: küll transpordiga, küll oldi abiks tulekustutustöödel, vajaduse korral ka korrakaitses, sest saarel elas Nõukogude Liidu vanglatest vabanenud kriminaale. Piirivalvuritega saadi sinasõpradeks, käidi koos kalal ja jahil, peeti pidusid. Hullo uues, 1985. aastal valminud kordonihoones võisid ka kohalikud mängida täiemõõdulises korvpallisaalis.

Elu puhta loodusega piiritsoonis. Kuigi ametlik narratiiv, näiteks see, mida saarel räägitakse turistidele, ei võimalda Nõukogude aja elu kiita, selgub kohalike mälestustest, et Vormsil oli siiski hea elada. Seda ei saa ainult rannarootslaste majapidamiste ja saarele kogunenud rikkuste rüüstamisega seletada, kuigi legend on ahvatlev. Maamajapidamised, eriti loomapidamine, vajavad hoolt ja uued inimesed võtsid peale varanduse üle ka raske töökoorma. Vanemate inimeste meenutustest on kuulda olnud, kui häälekalt piinlesid metsa lahti lastud või põgenenud lüpsmata loomakarjad – oli suur kergendus, kui keegi võttis majapidamise üle.

Kolhoosi- ja sovhoosiaeg tõi kaasa suurtootmise, traditsiooniline maastik kadus ja tekkisid tänapäevalgi Vormsil silma torkavad hiigelpõllud. Kuigi rannarootslastest jäid saarele nii tööriistad, loomad kui ka toiduvarud, ei liikunud elu pärast sõda tavapärasesse rütmi kuigi kiiresti. Puudu oli näiteks loomasöödast ning seetõttu jäid paaril sõjajärgsel aastal täitmata kehtestatud liha-, muna- ja piimavarumisplaanid, puudus oli ehitusmaterjalidest ja tarbekaupadest.

Piiritsoon ja asustuse hõrenemine tähendas seda, et võimaluse sai loodus. Saarel olid rikkalikud marja- ja seenemetsad. Toit Vormsil oli enamjaolt ise kasvatatud, seega puhas ja mahe, nagu mujalgi Eesti maakodudes. Tegutses meierei, kus valmistati kuulsat Vormsi rõõsakoorevõid, mida säilitati kaevus, kuna külmkappe ei olnud. Liha säilitati soolvees. Saarel tegutses leivakoda. 1950. aastatel hakati saarel juustu tegema. Kõigest sellest elab veel XXI sajandi kolmandal kümnendilgi soe mälestus, sest praegu ei valmistata saarel peale üksikute turistidele pakutavate käsitööesemete suurt midagi. Siin on saare ettevõtjate võimalus.

Kooliharidus, tervishoid ja isetegevus. Vormsi haridus ja kultuur ei katkenud 1944. aastal, ehkki rootsikeelne kool oli lõpetanud tegutsemise. 1945. aastal jätkas Hullos 7klassiline kool, mis pakkus haridust eesti ja vene keeles (alates 1949). 1948 taasavati raamatukogu, mis oli asutatud 1919. aastal. Nõukogude elule iseloomulikult pakuti saarel võimalusi ka isetegevuseks ja kultuuriharrastusteks. 1960. aastate lõpus tegutses Vormsi koolis puhkpilliorkester muusikaõpetaja Paul Säreli juhtimisel. 1975. aastal loodi naisansambel, mida juhendas Malle Hokkonen. Rahvamajas näitas rändkino pea iga nädal vene ja india filme. Korraldati spordivõistlusi ja isegi karnevale, kus tegelased pidid ka vastavalt kostüümile käituma. Kohalikele on meelde jäänud kolhoosi külvi- ja lõikuspeod, kus Hullo rahvamajja kutsuti bänd, söödi-joodi pika laua taga. Pidudest ja olengutest jutustavad ka fotoalbumid – selliseid üritusi oli kombeks jäädvustada.

Vormsi kui väikesaare mure on alati olnud tervishoiuteenuste kättesaadavus. Inimeste mälestustes ei olnud see oma aja võimalusi arvestades halb. Vormsi luteri koguduse kümne kohaga haigla oli avatud juba 1935. aastal ja pärast sõda jätkas see tegevust. Nõukogude arstiabi seostub vormsilastele ennekõike Siberist sõjapõgenikuna saarele tulnud valgevene päritolu velskri Sofia Zinkova elutööga, kes muu hulgas võttis saarel vastu sünnitusi ja nõustas patsiente kuni oma kõrge eani veel 1990. aastatelgi. Saarel tegutsenud arst Solvi Thomssoni kinnitusel aitas Vormsi ambulatoorne haigla vahel isegi haapsallasi, kui nad vajasid kergemat hooldust ja Haapsalus haiglakoht puudus.

Perspektiivitus. Suur osa saarel kasvanud noortest ei näinud Eesti NSV ajal oma tulevast elu seotuna Vormsiga. Kool on väikesaare elu mootor ja ühtlasi ka kohaliku elu perspektiivide peegeldus. 1979. aastal lõpetas Vormsi kooli kaks õpilast, 1981. aastal koguni vaid üks õpilane. 1980. valminud Olav Neulandi ühiskonnakriitiline film „Ajutised inimesed“ tõi Vormsi elu tollase perspektiivituse hästi esile. Filmis sõna saanud noored ja ka Vormsile suunatud spetsialistid soovisid saarelt lahkuda, tuues põhjuseks igavuse, saare elu vähese organiseerituse ning elukaaslaseks sobivate inimeste puuduse. Film läks ideoloogiliselt vale käsitluse tõttu tsensori tahtel riiulile ja sai kättesaadavaks alles Eesti Vabariigi ajal. Neuland oli oma ajastu kriitik, tänapäeva inimeste mälestused ja fotoalbumid ei kõnele Eesti NSVst sugugi nii süngetes värvides, vastupidi, need näitavad elu võimalikkust igasuguste režiimide all. Vormsi uuem ajalugu väärib igal juhul talletamist ja lahtimõtestamist.

Vastutuse ja tänutundega. Tallinna ülikooli tudengitele oli see esimene kogemus puutuda nii lähedalt kokku ühe kogukonna ajalooga, tunnetada vastutust inimeste ees, kes sel ajal elasid. Ajaline ja geograafiline distants annab neile vabaduse näha lähiajalugu teise pilguga, mistõttu kumab muuseumis eksponeeritud piltidelt vastu nii inimlikku soojust kui ka trööstitust. Ja muidugi saare loodus, mis isegi mustvalgetel piltidel lummab.

Täname kõiki vormsilasi, kes olid valmis jagama oma mälestusi ja perekonnafotosid.

Meie töö on pühendatud neile, kes ei olnud Vormsil ajutised elanikud.

Kersti Markus on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi professor, Barbi Pilvre on Tallinna ülikooli BFM dotsent.

1 https://www.eestirootslane.ee/et/ajaloost

2 Ain Sarv, Varjusurmast tõusnud. Huma 1994.

3 Juhan Hepner, Galerii: TLÜ tudengite koostatud näitus tutvustab nõukogudeaegset elu Vormsil. – ERR 22. VI 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht