Vehm I. Keskkonnavaenulikkus

Vehmanduse võit tähendaks kõige tõenäolisemalt nii ühiskonna kui ka keskkonna kollapsit. Vasturohi sellele oleks see, et rohkem ja põhjalikumalt uurida teisi inimesi, olendeid ja nende läbikäimisi.

MARGUS OTT

Vehm tajub teadusest ja intersubjektiivsuse dialektikast ohtu oma identiteedile, ja see identiteet võib olla koguni tähtsam kui inimese allesjäämine liigina.

art the artist

Kes on vehm?

On üks kooslus, mida võiks nimetada vehmanduseks. „Vehm“ on lühend sõnadest valge eesti hetero mees,1 mis on selle koosluse ühed tüüpilised, aga kaugeltki mitte ranged tunnused: mitte kõik valged hetero eesti mehed pole vehmad ning vehmade seas on küllaga mittevalgeid, homosid, mitteestlasi ja naisi. Vahe on lihtsalt selles, et kui muidu on inimesele tema kunatised tunnused (sugu, rahvus, seksuaalne orientatsioon jne) antusteks, mille vahendusel ja millelt tõukudes ta ümbruse ja ümbritsejatega suhestub, siis vehma puhul on need tunnused sulgumise, eraldumise ajend ning hirmu ja vaenu allikas. Vehm on see, kelle identiteet vajab näiteks aafriklaste, homode, venelaste, naiste, feministide vm vaenamist, alandamist või naeruvääristamist. See on aluseks sellele, mida prantsuse filosoof Henri Bergson nimetab („Moraali ja religiooni kahes allikas“) suletud ühiskonnaks. Tegemist võib olla määra küsimusega, igaühes võib olla mingil määral vehma. Määraerinevus puudutab nii intensiivsust kui ka objektivalikut: vaen võib olla intensiivsem või mahedam ning mõnel vehmal on vaen suunatud rohkemate, mõnel vähemate vastaste pihta.

Keskkonnavaen

Üks üpris sageli esinev komponent vehmanduses (s.t suure vehmamääraga koosluses) on keskkonnavaenulikkus, keskkonnateemade pisendamine, keskkonnaprobleemi tõstatajate mahategemine. See on mõnevõrra ootamatu, sest võiks ju mõelda, et keskkonnaküsimus on maailmavaadete ülene, kuna küsimuse all on ju inimese ellujäämine liigina. On ju sageli osutatud sellele, et lõviosa teadlastest on üksmeelel, et inimene muudab kliimat ning et selle tagajärjel maakera tervikuna soojeneb, tuues kaasa üleujutusi, tulekahjusid jne. Samuti sellele, et isegi kui jääda lootma väikesele hulgale teadlastele, kes seda mõju eitavad (ja keda ei saa nimetada skeptikuteks, vaid pigem dogmaatikuteks), siis isegi kui kliima katastroofilise muutumise tõenäosus on väike, ei tohi seda ignoreerida, sest teist planeeti meil ei ole. Kas te sõidaksite autoga mööda teed, kus on 1% tõenäosust miini otsa sõita? Ning sellelegi, et isegi kui pidada kliimakatastroofi igal juhul vältimatuks, siis ei tähenda see, et loodushoiule võiks käega lüüa, sest ometi ei ole ükskõik, kui kiiresti ja mil moel hukk saab toimuma.

Nii et vaata kust otsast tahad, peaks keskkond igal juhul olema teema, mille ümber valitseb enam-vähem konsensus ning võiks eeldada, et arutelu käib üksnes selle ümber, milliseid konkreetseid loodushoiu meetmeid rakendada. Ometi on keskkonnavaenulikkus, keskkonnateemade pisendamine või nende probleemide tõstatajate mahategemine üsnagi levinud just vehmade seas.2 Miks nii?

Üks põhjus on muidugi lihtsalt see, et naftafirmad jt asjast huvitatud aktiivselt lobistavad kliimamuutuste eitamise nimel, nõnda nagu tubaka­firmad lobistasid suitsetamise kahju­likkuse teadvustamise vastu. See on miljardidollariäri.3

Imaginaarsus ja fabuleerimine

Kuid ma tahan pakkuda välja veel ühe seletuse. Vehmandus ehk sulguv identiteet tugineb esmajoones kujutlustele ja lugudele, imaginaarsusele ja fabuleerimisele. Oluline pole siin mitte niivõrd see, kuidas inimeste ja maailmaga tegelikult on: s.t see, milleni me jõuame eri inimesi ja nähtusi küsitledes, intersubjektiivselt ja teaduslikult, vaid üksnes see, kuidas on minu kogukonnaga (ja sedagi vaid üldjoontes). Sellele kogukonnale kujutletakse selged piirid – ja häda sellele, kes võtab näiteks lähemalt uurida, kes on väidetav tõeline eestlane, millised on tema tuvastatavad tunnused.4 Sest lähemal uurimisel need tunnuseid hajuvad käest. Selle asemele aga saab seada fiat’i ehk sõnalis-kujutlusliku, sümbool-imaginaarse meelevaldse kehtestuse. Just need-ja-need kuulutan ma tõelisteks eestlasteks (ja on muidugi lihtsalt juhus, et need tõelisteks eestlasteks kuulutatud on needsamad inimesed, kes minu poliitilist jõudu aktiivselt või passiivselt toetavad). Või häda sellele, kes väidetavat vaenlast lähemalt uurib. Näiteks mis määratleb homoks olemise? Kui seda vähegi uurida (intersubjektiivselt ja tegelikus maailmas), siis lähevad asjaolud kiiresti tublisti keerulisemaks ja nüansseeritumaks kui pelk kahe soo (sex) eristamine või isegi sellele sugupoole (gender) mõiste lisamine. Juba bioloogiliselt on see väga keerukas temaatika, kus mängus on kromosoomid, hormoonid, teisesed sugutunnused jm, rääkimata komplikatsioonidest, mida lisab inimese enesetaju tasand.

Vehmandus põhineb kujutlustel ja lugudel, imaginaarsusel ja fabuleerimisel ning püüab seda kujutletud ja kokkujutustatud kooslust (nii ennast kui kujuteldavat teist) homogeniseerida, puhastada ja põlistada. Ühiskondlik ja maailmaline mitmekesisus on aga nii suur ja läbikäimised nii põimunud ja ennustamatud, et see ei saa iial korda minna. Vägivalla abil saab seda homogeensust mingi aja ja mingi maani kehtestada, nagu Hitler ja Stalin seda tegid (kujuteldav aarja rass; silmakirjalik töölisklassi esiletõst), aga varem või hiljem see laguneb koost, sest olemine on heterogeenne ja heterogeniseeruv. Kuni vehmandus on ühiskonna üks alamkogukond, siis pole sellest lugu – miks mitte, saadakse end oma fantaasiamaailmas välja elada. Halb on aga siis, kui saavutatakse ühiskonnas võimupositsioon ning üritatakse ühiskonda oma kava järgi homogeniseerida.

Kõige suurem oht sellele kujutluslikule ja loolisele, imaginaarsele ja fabuleeritud suletud kooslusele on kokkupuude reaalse, teistsuguse, heterogeensega. See nüüd vahest ongi põhjus, miks suur osa vehmadest ei lähe kaasa keskkonnakaitse liikumisega. Sest see tooks sisse tegelikkuse: tõigad, mis on tuvastatud ümbruse ja üksteise küsitlemise ning refleksiooniga – millist tööd eeskätt teadlased teevad. See on olemuslikult avatud süsteem, sest maailma ja teiste inimestega lävides ning tulemuste üle järele mõeldes selgub alati midagi uut;5 ma olen kokkupuutes millegagi, mis minust ei sõltu (objektiivne reaalsus, teised inimesed) ja need sunnivad peale fakte ja järeldusi, mis pole pelga meelevaldse fiat’i tekitatud. Vehm tajub teadusest ja intersubjektiivsuse dialektikast ohtu oma identiteedile, ja see identiteet võib olla koguni tähtsam kui inimese allesjäämine liigina.

Kindlasti oli ka Lihavõttesaare elanikel mingi kujutlus ja lugu, mis ajendas neid maha raiuma saare viimast puud … Praegune olukord maailmas on põhimõtteliselt sama ning keskkonna kahjustamisest võrsuvatele ohtudele lisandub veel toosama imaginaarne ja fabuleeritud suletud identiteet, mis ei pruugi lasta meil näha keskkonnakahjust võrsuvat ohtu piisavalt selgesti ja piisavalt pakilisena.

Mis teha?

Ükski ühiskond, mis oma kujutluste ja lugude, imaginaarsuse ja fabuleerimise tiivul tegelikkusest liiga kaugele triivib, mis loobub teisi inimesi ja olendeid küsitlemast ning nende omavahelisi mõjusid ja läbikäimisi uurimast ning selle üle reflekteerimast, ei jää püsima. Looduskeskkond on kriitilise tähtsusega mitte ainult ühele inimkogukonnale, vaid kogu inimkonnale (ja suurele hulgale teistele liikidele) ning me peame igal juhul tegema kõik, et selline seisukoht saaks maailmavaateüleseks konsensuseks. Kuid seda ei saa lahutada ühiskondlikest protsessidest, sest paljude keskkonnavaenulike tegevusviisidega on võimalik teenida väga palju raha ning korrumpeerida poliitikuid. Kui nüüd puuduvad ühiskonnas jõud (kohtuvõim, vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond), mis suudaksid seda tasakaalustada, siis pole konsensusest kasu, sõnade ja tegude vahele tekivad käärid. Või õigemini, need käärid on muidugi juba praegu olemas, aga siis läheksid nad veel väga palju suuremaks.6 Vehmanduse võit tähendaks kõige tõenäolisemalt nii ühiskonna kui ka keskkonna kollapsit.

Vasturohi sellele oleks see, et rohkem ja põhjalikumalt uurida teisi inimesi, olendeid ja nende läbikäimisi, selitada sellest fakte ning argumenteerimisnorme.7 See tähendaks seda, et me ei piirdu olemasolevate kujutluste ja lugudega, vaid teisendame neid selle valgel, mis on uurimisest selgunud. Et me esiteks oleme valmis astuma läbikäimisse teise, teistsugusega (olgu selleks teine inimene, teine elusolend, mingi kooslus või füüsikalis-keemilise maailma nähtused) ning laskma ennast ja oma teadmisi sellel lävimisel teisendada. Iseküsimus aga on, kuidas seda saavutada, mil moel ligi pääseda sellele, kes ei taha sinuga tegemist teha (eeskätt käib see inimese kohta). Kes tahab sinu eluga (ja inimliigi tulevikuga) mängida, aga ei taha ennast mängu panna.

Samal ajal on kõik olendid siiski üksteisega mingil moel läbikäimises, isegi need, kes läbikäimisest eemale tõmbuvad. Pealegi sobivad kõik olendid mingil moel kokku, sh ka kõige vastandlikuma maailmavaatega inimesed. Nagu ütleb laulusalm: „Ei meist keegi soovi pisaraid, ei meist keegi soovi surnuks külmuda.“8 Kui hakata pihta piisavalt kõrgelt (või sügavalt, kuidas soovite), saab igaühega kontakti. Parem füüsilises kui küberreaalsuses. Lepitamatud vastuolud ilmnevad esmajoones ühismeedias ehk jälplas (jälgimisplatvormil) ning juhul, kui kohe asuda kõige tundlikumate teemade juurde. Alustagem lihtsamast: kas sa söönud oled? Kas sul peavari on? Silmast silma ja ilmast ilma.

Loe järgmist artiklit, „Vehm II. Diskursus“ 6. XII Sirbist!

Loe järgmist artiklit, „Vehm III. Natuke-olu“ 20. XII Sirbist!

1 Vrd WASP, White Anglo-Saxon Protestant. Mõningate vehmaaspektidega seoses vt nt Piret Karro, Alasti mees üksi metsas. – Vikerkaar, 2018, 7-8, 81–89; Müürilehe 2017. a novembrinumber; Jüri Kolk, Meeste hüsteeriast. – Sirp 14. X 2016; Millest sa, onu Heino, aru ei saa? – Eesti Päevaleht 25. I 2018; Kuidas peab hüüdma? – HeadRead, Postimehe erileht, 21. V 2019.

2 Kes on kursis ökofeminismiga, sellele muidugi pole üllatav seos vehmanduse (mille tüüpiline osis on sulguv meesidentiteet) ja keskkonnavaenulikkuse vahel: „meestekeskne kultuur määratleb ja kasutab naisi ja loodust enda huvides ära sarnaste strateegiate abil“. Vt Kadri Tüür, Ökofeminism, teoses: Raili Marling (toim), Sissejuhatus soouuringutesse, Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu 2011, lk 280−287.

3 Vt Robert J. Brulle, Institutionalizing delay: foundation funding and the creation of U.S. climate change counter-movement organization. – Climatic Change, 122(4), 2014, lk 681–694.

4 Vt nt Hent Kalmo, Moenõu rahvuslastele. – Müürileht 23. X 2019.

5 Ja kui sellest, et teaduses on erinevad seisukohad, järeldada, et teadus ei saa pakilistes küsimustes kasulikku nõu anda või et teadusest võib välja noppida lihtsalt selle, mis meeldib (nt kliimamuutust eitava vähemuse), siis on see pahatahtlik demagoogia.

6 Teksti kirjutamisel sain tänuväärset abi järgmistelt kodanikelt: Mart Kangur, Piret Karro, Joonas Kiik, Kadri Tüür. Kõik teksti seisukohad ja puudused on aga täielikult autori vastutusel.

7 Selle kohta vt Joonas Kiik, Tõe alahindamise helmeetika. – Sirp 9. VIII 2019; Meie eitus, meie jaatus. – Sirp 26. V 2017.

8 https://sonichits.com/artist/Ants_Saluraid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht