Üliõpilasest teadustöötajaks, tulemuseks rohkem doktoreid

Eelnõuga kujundatakse doktoriõpe ümber nii, et doktorandid on ülikoolides ja teadusasutustes nooremteaduri ametikohal või panustavad ülikoolivälisesse ettevõttesse doktoritööga seotud valdkonnas.

ALLAN PADAR

Teadmuspõhisest ühiskonnast ja konkurentsivõimelise majanduse vajalikkusest kõnelevad nüüd juba pea kõigi elualade esindajad. Mõnevõrra vähem on kuulda mõtteid, kuidas selleni jõuda ja seda kindlustada. Üks muutuja võrrandis on doktorikraadiga inimesed. Neid peab olema ühiskonnas piisavalt, et tagada akadeemiliste töötajate järelkasv ülikoolides ja teadusasutustes, et ettevõtetes töötaksid teadus- ja arendustegevuseks (edaspidi ka TA) vajalikud teadlased ja insenerid ning et teadmuspõhise poliitika kujundamiseks jaguks teadlasi ka avalikku sektorisse. Paraku on doktorikraadiga tippspetsialiste Eestis puudu.¹ Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiaga oli seatud eesmärgiks, et 2020. aastal kaitseb Eestis kraadi 300 doktoranti. See eesmärk jäi saavutamata. 2019/20. õppeaastal toimus kokku 221 doktorikraadi kaitsmist. On aus üles tunnistada, et doktoriõpe on senisel kujul ebaefektiivne ja vajab muudatusi.

Doktorandid on liigselt hõivatud muu tööga

Doktoriõppes edasijõudmist takistab doktorantide liigne hõivatus muu tööga, mis ei ole seotud doktoritööga. Mööname, et doktoranditoetus 660 eurot kuus ei ole tasemel, mis võimaldaks tööealisel inimesel jätta kõik muu ning pühenduda täiskoormusel doktoritööle. Sageli tehakse sissetuleku teenimiseks lisatööd, mis võimaldab heal juhul doktoriõpingutele pühenduda vaid osalise koormusega ega jäta aega täies mahus doktoritöö tegemiseks. Isegi ainuüksi ülikoolis töötamine ei taga alati teadustööle täielikku pühendumist. Uuringust „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“² selgus, et doktorandid teevad märkimisväärses osas õppetööd (14 h nädalas) ning täidavad juhtimis- ja administratiivülesandeid (8 h nädalas), mis ei lase pühenduda teadustööle. See vähendab nominaalajaga lõpetamise tõenäosust. Seega ei ole edukaks lõpetamiseks esmajoones nõutav doktorandi side ülikooliga, vaid eelkõige tema doktoritööga haakuv teadustöö.

Hariduse ja teaduse valdkonna OSKA aruande³ järgi on suurem osa doktorikraadiga inimesi koondunud kõrgharidus- ja teadussektorisse ning kraadi omandanud ei leia väljaspool akadeemilist maailma oma kvalifikatsioonile ja oskustele vastavat tööd. Eesti on OECD riikide hulgas ettevõtluses töötavate teadlaste arvu poolest 1000 töötaja kohta viimaste seas.⁴ Ühelt poolt ei pruugi ettevõtted tajuda, kuidas teadus- ja arendustegevusega tegelemine võiks nende toodete ja teenuste arendamisele kaasa aidata. Teisalt ei pruugi tööandjad osata ka doktorikraadiga töötajate potentsiaali tulemuslikult rakendada ega ole kindlad, kas doktorikraad tagab paremad oskused ja teadmised, võrreldes madalama astme kõrgharidusega.⁵ Võimalik, et nii mõnelgi juhul peetakse doktorikraadi olemasolu ametikohale kandideerimisel rohkem takistuseks kui eeliseks ning kandidaati ülekvalifitseerituks.⁶ Piiratud võimalused erasektoris doktorikraadile vastavat tööd leida võivad vähendada motivatsiooni õpingud lõpetada või üldse doktorantuuri astuda. Tagajärjeks on see, et ülikoolides tehtav teadustöö ei jõua piisavas mahus ühiskonna kasutusse. Nii ei teki sellest hiljem ka lisandväärtust ettevõtlusele ning sild Eesti teaduse ja majanduse vahele jääb ehitamata.

Ent silda teaduse ja majanduse vahele on hädasti tarvis. Eesseisvad keerulised katsumused, näiteks rohepööre ja digipööre, eeldavad teaduslikku mõtteviisi. Peame toime tulema kliimamuutusega, andma senisest suurema väärtuse kohalikele ressurssidele, tõhustama oma energiakasutust jne. Meil on vaja doktorikraadiga inimesi, kes seovad oma karjääri mitteakadeemilise sektoriga.

Teadustööd saab teha nii ülikoolis kui ka ettevõttes

Praeguste kitsaskohtade leevendamiseks – doktoriõppe efektiivsuse tõstmiseks, aga ka süsteemi paindlikkuse suurendamiseks – on haridus- ja teadusministeerium ette valmistanud seadusemuudatused. Eelnõuga kujundatakse doktoriõpe ümber nii, et doktorandid on ülikoolides ja teadusasutustes nooremteaduri ametikohal või töövad mõnes ülikoolivälises asutuses ja panustavad ettevõttesse oma doktoritööga seotud valdkonnas. Väljaspool ülikooli doktoritöö tegemist, kui doktoritöö valmib ettevõtte või asutuse vajadusi arvestades, nimetatakse ka ettevõtlus- või tööstusdoktorantuuriks (ingl industrial PhD). Lühidalt öelduna oleksid doktorandid oma tööandja juures teadustööd tegevad töötajad.

Eelnõuga nähakse ette, et doktorikraadini jõudmine käib edaspidi kolmel moel. Esiteks, doktorant läbib doktorantuuri nooremteaduri ametikohal. Doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilane sõlmib ülikooli või TA-asutusega nooremteaduri töölepingu ning hakkab kuuluma akadeemiliste töötajate hulka. Tegemist on klassikalise akadeemilise doktoriõppe mudeliga. Töölepingu põhisisuks peab olema doktoritöö teemaga seotud teadustöö tegemine, s.t doktorant saab keskenduda täielikult oma teadustööle. Riik on selle tagamiseks näinud ülikoolidele ette nooremteaduri palgatoetuse, mis lähtub Eesti keskmisest palgast. Ülikoolidel ja TA-asutustel on võimalik ka omalt poolt palgafondi panustada.

Teiseks, doktoriõpe läbitakse koostöös ülikoolivälise asutusega (n-ö ettevõtlusdoktorantuur). Asutuseks võib olla nii erasektori ettevõte kui ka avaliku sektori asutus ning doktorant on asutuse palgaline töötaja. Peamine mõte seisneb selles, et doktorandi tehtav teadustöö peab lähtuma asutuse vajadusest ning seda tehakse ülikooli- ja ettevõttepoolse juhendaja juhendamisel. Eesmärk on viia tippspetsialiste akadeemilisest maailmast välja ning edendada ülikoolide ja ettevõtete tihedat, pikaajalist koostööd. Ettevõtlusdoktorantuur on mõeldud eelkõige neile, kes juba töötavad ning soovivad jätkata teadus- ja arendustegevusega erasektoris. Doktorantide sihipärane töö doktorantuuris, kus on ühendatud tööülesanded (ettevõtte vajadused) ja doktoritöö eesmärgid, on kasulik nii ettevõttele kui ka doktorandile. Nii paranevad ettevõtete teaduse rakendamise võimekus, patendiloome, eksport ja müük. Doktorant aga saab uusi oskusi, praktilisi kogemusi ja tõuseb tema kvalifikatsioon väljaspool akadeemilist sektorit.

Kolmandaks, täielikult ei saa kaotada ka võimalust, kus doktorant teadustöö tegemiseks töölepingulisse suhtesse ei asu. Eelkõige on selline mudel mõeldud neile doktorantidele, kes läbivad õpingud muu põhitöö kõrvalt ja kelle uurimistöö ei sobi ülikooli ja ettevõtte koostööl põhineva doktorantuuri ega nooremteaduri mudeliga või ei soovi doktorant sellist lepingut sõlmida.

Kasvab doktoriõppe tulemuslikkus ja panus majandusse

Kokku võttes tagab doktoritöö tegemine koostöös tööandjaga doktorantidele selge tööülesannete sisu ja ulatuse. Kui üliõpilase staatus kohustab täitma eelkõige õppekava ning üliõpilane on vabam oma tegevust korraldama, siis töölepinguga sätestatud vastastikused kohustused ja ajaraam nende täitmiseks on konkreetsemad. Samamoodi saab käsitleda ka ettevõttes töötavat doktoranti, kellel on selged tööandja antud ülesanded ning ülikooli poolt tagatud teadustöö juhendamine ja õppetöö.

Muudatused annavad doktorantidele võimaluse täielikult keskenduda oma teadustööle. See toob endaga kaasa doktoriõppe suurema tulemuslikkuse ning seob teadustöö tugevamini ühiskonna vajadustega. Tulemused kajastuvad lõpuks majanduse konkurentsivõimes.

Allan Padar on haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna pea­ekspert.

1 OECD riikidega võrreldes oli Eestis 2016. aastal tuhande tööealise inimese kohta keskmiselt kaheksa doktorikraadiga inimest, samal ajal kui OECD keskmine näitaja oli kümme inimest, Soome näitaja aga 12,6 inimest. OECD Science, Technology and Innovation Outlook 2018.

2 Eve Mägi, Kaupo Koppel, Kristi Kõiv, Eneli Kindsiko, Maarja Beerkens, Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas. Lõpparuanne. Tartu Ülikool ja Mõttekoda Praxis, Tartu 2019.

3 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Haridus ja teadus. Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA 2018.

4 https://stats.oecd.org/

5 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Haridus ja teadus. Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA 2018.

6 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Viire Täks, Kati Loite, Kersti Kurri, Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool 2017, 25, 66.