Tõest on raske kõnelda

Jouni-Matti Kuukkanen: „Minu arvates on ajalookirjutus mitteformaalse argumentatsiooni vorm, argumentide kujundamine mineviku loomiseks ühel või teisel viisil.“

AVE METS

Jouni-Matti Kuukkanen on Oulu ülikooli ajaloofilosoofia professor. 2018. aasta märtsis viis ta Tartu ülikooli filosoofia osakonnas õpitoa „Milleks on ajalugu oluline: historiograafia ratsionaalsetest alustest“.1,2

Alustame tõe mõistest ajalooteaduses. Räägi meile rahvalikes terminites performatiivsest tõest ja ekspressivistlikust tõest. Miks need on paremad kui traditsioonilised tõeteooriad?

Tõest on alati raske kõnelda, kuid tõest on raske ka hoiduda. Lühike vastus on, et performatiivne või ekspressivistlik tõde on lihtsam kui traditsiooniline tõde, kuna see on metafüüsiliselt vähem laetud ja kuulub deflatsioonilisse tõeteooriasse. Tõde on kõneakt: sel on roll, kuid metafüüsilist teooriat tingimata ei vaja. See on pigem oma väidetu rõhutamine. Rõhk pannakse väitele, eeldamata, et on mingi kõige aluseks olev väga viimistletud, sügav metafüüsiline teooria. Olen hakanud mõistma, et mul on keele vastu sotsioloogiline huvi: mis keelt me kõneleme ja mis funktsioone keel täidab. Ma käsitan tõde ja tõe mõistet samavõrd kui meie diskursuses fakti mõistet täitvaid spetsiifilisi rolle.

Jouni-Matti Kuukkanen: „Tõde on kõneakt: sel on roll, kuid metafüüsilist teooriat tingimata ei vaja.“

Erakogu

Seega on performatiivne tõe mõiste seotud meie kõneaktidega.

Jah, see on esmane funktsioon, pigem nagu rõhutamine väites „’maakera on ümmargune’ on tõene“. Põhimõtteliselt väidame sedasama rõhuga tõesusel. Kuid kõneldes algväitest ja kas peaks seda uskuma, on küsimus selles, kas väide ise on põhjendatud. Minu arusaamise järgi on tõene põhjendus kõneakt ise ja seda peaksime uskuma.

Aga mis siis, kui rõhutame, et maakera on lapik?

Mõni võib seda teha, kuid arvan, et seda ei saa tõendada. Võib ju üritada, kuid see ei kehti.

Nii et see sõltub olemasolevast tõendusest?

Jah, tõendus on põhjendamise mehhanism – sellest sõltub, kas midagi saab tõeseks pidada.

Aga kui meil on oma uskumustele põhjendused, kas peaksime näitama ka nende tõesust?

Põhjendus tähendab igasugust tõendusmaterjali ja arutlust, mis seda väidet toetab. See võib olla vaatlus või mõisted või loogika vahendid – kogu tõenduslik struktuur. Kuid seejuures ei pea kõnelema põhjenduse tõest. Meil on teaduslik tõendus, näiteks fotod ilmaruumist. Need kõik kokku panduna annavad meile tugeva tõenduse uskumaks, et maakera on tõesti ümmargune.

Kas sa arvad, et meil pole selle juurde enam vastavusteooriat vajagi?

Mõni ütleb, et selline deflatsiooniline teooria on maskeeritud vastavusteooria. Kuna tegelikult töötatakse suhtega ja nt väide, et maakera on ümmargune, peab viitama kindlale nähtusele; luuakse vastavussuhe termini ja objekti vahel. Kuid mis see siis täpsemalt on? Mis sorti suhetest koosneb vastavus? Mis osad vastavad? On see isomorfism?

Tuleme historiograafia3 juurde. Nagu aru saan, on ka siin parem ilma vastavusteooriata, kuna ei ole objekti, mida vahetult vaadeldes saab kontrollida oma teadmiste tõesust tema kohta. Kas kõneleksid sellest lähemalt?

Muidugi tuleneb mu idee historiograafiafilosoofiast. Siin, kui on narrativistlik kaemus, tähendab see, et raamatud loovad kõrgema taseme teadmise, mis on kogu tekstiline materjal kokku. Keskne tees, mida tihti olen kasutanud, on uneskõndimine:4 Euroopa jõud kõndisid unes Esimesse maailmasõtta. Ma ei arva, et see võiks olla vastavusteooria mõttes tõene. Põhjus pole selles, et me ei saa kontrollida. See pole episteemiline probleem, vaid sellist nähtust nagu uneskõndimine ei ole, või maailma, mis on struktureeritud nagu uneskõndimine, mis selle tõeseks teeks.

Seega jõuame kahe variandini ning minu esimene variant oli tõde ukse taha visata, aga see läheb kogu epistemoloogilise traditsiooni vastu, nimelt korreleerub põhjendus tõega. Peamine küsimus on, et teatud sammud või aktid teevad ratsionaalseks millegi tegemise, millegi väitmise. Hiljuti, olles kuulanud igasuguseid tõeteooriaid, mõtlesin, et võib-olla selline mõiste on meie keeles tarvilik. Kuid sellisel juhul ei lisa see midagi filosoofiliselt huvitavat. See on lihtsalt kõnelemise ning öeldu esiletõstmise viis. Ajaloos see [öeldu] on uskumus ning peaks olema mingi muu entiteet või staatus.

Kuidas tekkis mõiste „kokkusiduv“?5 Mis selle ajendas? Palun räägi sellest mõistest historiograafias.

Arvan, et kokkusidumise ja kokkusiduvate mõistete algupära on teadusfilosoofias ning teadusfilosoofis William Whewellis.6 Idee on selles, kuidas ühendada partikulaarid mingisse suuremasse ühikusse, mis loob terviku. Tema näide on punktide vaatlemine: planeet taeva ühes osas, siis teises ja veel kolmandas osas. Ta pidi need integreerima ja ta ühendas planeedid, tõmmates joone kõigi nende punktide vahele, kujundas ellipsi; ta ei vaadelnud ellipsit, vaid punkte.

See on analoogia, kuigi mitte täpselt sama, kui jutt on historiograafiast, kus esimesena tegi seda William Walsh.7 Iva on selles, et on igasuguseid ajaloolisi nähtusi – sündmusi, praktikaid, toiminguid. Ajaloolane tahab neid sünteesida mingiks suuremaks hõlmavamaks ühikuks. Ma ei mäleta täpselt, mis oli tema näide, kuid seda ta tegi. Siis märkas Frank Ankersmit8 kokkusidumise kasutamist, kuid selle asemel hakkas ta vist kasutama ’narratiivseid substantse’.

Üldine idee seisneb selles, et kui üritatakse maailma mõista ja seletada, siis püütakse kokku siduda või kategoriseerida. Niisiis klassifitseeritakse midagi millenagi ning see võib mitte olla või see ei ole selge ehk klassi kuulumine, ei ole selles objektis endas. Sama objekt kuulub tõenäoselt eri klassidesse. Tuleb teha mingi kokkukuuluvuse otsus. Ajalookirjutuse puhul olen seda vahel võrrelnud renessansiga. ‘Renessanssi’ kasutatakse paljude nähtuste tähistamiseks, palju erilaadset läheb selle alla, nt mõtlejad, kirjandus, riietumisstiil, mööbel, maalid, igasugused asjad. Ma ei usu, et minevik annab selgepiirilisi juhiseid või et minevikku peaks sellisel viisil nägema. Seejuures on tarvis leida nägemisviis, justkui tõmmata objektide ümber ring ning öelda, et need moodustavad terviku.

Teine näide, mida kasutan, on Nõukogude ajast Hruštšovi ’sula’. Selle idee (metafoorsena) seisnes selles, et varem, Stalini aegadel, oli riik tardunud (külmunud) ja siis hakkas sulama. Seal on palju kaastähendusi (konnotatsioone) ja ajaloolased panevad palju eri asju kokku selgitamaks, et see periood oli sulamise periood. Oli vangide vabastamine Gulagist, majandusreformid, tsensuuri lõdvendamine, huumoritaluvus või riigivisiidid Jugoslaaviasse ja USAsse, mis kõik annavad kaastähenduse, et selle perioodi vaim oli liberaalsem, soojendav. Tean, et Hruštšovi USA-visiit ja vangide vabastamine viitavad sellele, kuid ajaloolane peab ikkagi nägema, kuidas üksikobjektid on ühendatud nii, et saame laiema ühiku, et saame need kokku siduda ’sulaks’.

Kas usud, et on võimalik näidata mõne kokkusiduva mõiste väärust või irooniat?

Me kõneleme klassifikatsioonist ja kategooriatest, seega ma ei usu, et nende puhul oleks tegelik, absoluutne väärus või tõesus. Võrdleval tasandil on küsimus selles, mis eesmärke nad täidavad ning mis on kohasem või vähem kohane. Kindlasti on võimalik eristada paremat kokkusiduvust halvemast, kuigi see ei ole selgepiiriline eristus. Näiteks saame mingi perioodi kokku siduda tööstusrevolutsiooniks, mis asitõendite põhjal kõlab hästi: asitõendid näitavad, et olid palgatöölised ja mitmesugused lühikese aja jooksul toodetud materjalid. Seega võidakse väita, et oli teaduslik-tööstuslik revolutsioon. Kui nüüd teine ajaloolane arvab vastupidist, et tööstusrevolutsiooni ei olnud, vaid oli põllumajanduse revolutsioon, siis asitõendite valguses ei pea arvatavasti see väide kriitilisele uurimisele vastu. See oleks lihtsalt kohatu.

Kas seda mõistet saab kasutada väljaspool ajalookirjutust?

Kindlasti saab. Tegin alul vea ja arvasin ka, et kokkusiduv mõiste on nagu teoreetiline mõiste teaduses – et seal on sarnast, kuid ühtlasi midagi erinevat. Iseloomulikult keskendub kokkusiduv mõiste millelegi, mida võib nimetada konkreetseks nähtuseks. Näiteks Prantsuse revolutsioon või Nõukogude Liidu ajalooperiood või midagi sellesarnast ei ole üldisema teoreetilise mõiste moodi, nagu nt on ‘raskusjõud‘. Ajaloolised nähtused on üksikjuhtumid. Ses mõttes erinevad need teaduslikest liikidest ja liikide klassidest. Kuid neil on sarnane funktsioon – kategoriseerimine, klassifitseerimine. Seega jah, kui kõneleme partikulaaridest, siis see mõiste on rakendatav ka väljaspool ajalookirjutust.

Kuidas põhjendavad narrativistid või postmodernistlikud historiograafiafilosoofid väidet, et ajalookirjutus on subjektiivne ja seega irratsionaalne? Kas mõned ajaloolased on teadlikult viljelnud seda sorti ajalookirjutust?

Tõesti, postmodernism on lai nähtus ning mitte kõike postmodernistlikuks nimetatut ei saa allutada lihtsale iseloomustusele, kuid kindlasti püsib ajalookirjutuses selline liin mingil kujul senini. Minu arvates on Keith Jenkins,9 kes enam ei kirjuta, niisuguse mõtlemise esmane pooldaja ning võib-olla tema sõnastuses on parim viis mõista sellist ajalookirjutust. Tema idee on, et historiograafias on faktid, faktiotsustused, kuid ajaloolaste tegevus on tähenduste või hinnanguliste väidete loomine. Faktidest ei saa tuletada hinnangulisi otsustusi. Ajaloolased teevad seda, aga see on tunnetuslikult võimatu ülesanne. Ta paneb ette sulgeda kõik ajaloo-osakonnad, sest episteemiliselt oleme võimatu ülesande ees. Mis meil siis üle jääb? Jäävad puht poliitilised vaated, kas indiviidi omad või laiemalt jagatud subjektiivsed vaated.

Ma arvan, et programmilisi postmodernistlikult kirjutamise püüdlusi küll esineb, kuid ei oska ühtegi nimetada.

Oma raamatus10 kritiseerid seda seisukohta. Missugused on su argumendid? Ütle meile lühidalt, mis on ratsionaalne historiograafia.

Üks mu raamatut läbivaid alusideid on: olgugi et mõneti olen ühes paadis narrativistide ja postmodernistidega, kuna olen heitnud kõrvale soovi leida historiograafias absoluutne ehk isegi representatsiooniline tõde, ei taha ma ometi loobuda episteemilistest ja kognitiivsetest standarditest ja hinnangutest. Heitnud kõrvale absolutismi, ei taha ma langeda relativismi. Et mis iganes, mida minevikus näen, on sama hea kui see, mida ükskõik kes teine ütleb ehk kõik sõltub vaatepunktist ning loeb vaid poliitiline väärtus ja moraaliteooria. Muidugi on moraal selles olemas, kuid mina piirdun epistemoloogiaga. Võib-olla juhituna tugevast intuitsioonist ning olles ise ajaloos olnud, tundub mulle niigi selge, et mitte kõik vaated ajalukku ja ajalooraamatud ei ole ühtviisi head. Tahtsin näidata, et sellised episteemilised standardid ja printsiibid, mis niisamagi on selles professioonis, on paremad. Tahtsin ka mõista selle filosoofilist tähendust ja olemust. Minu arvates on ajalookirjutus mitteformaalse argumentatsiooni vorm, argumentide kujundamine mineviku loomiseks ühel või teisel viisil. Seejuures huvitab mind, kuidas argumentatsioon toimib, kuidas argumenteeritakse paremini või halvemini. Kui saame sellele küsimusele vastuse, siis hakkame mõistma, mis on ratsionaalsem või vähem ratsionaalne kui mingi teine vaade.

Oletan, et oled näinud filmi „Igitee“. Mis sa sellest filmist arvad? Kas seal näidatakse tõepäraselt seda, mis juhtus? Kui palju on selles filmis subjektiivsust?

Osaliselt [tõepäraselt]. Ma ei oska öelda. Kuid just selline käsitus mind huvitabki. Muidugi portreteeritakse filmis Lõuna-Karjalas elanud inimesi. On traagiline näha, kuidas kõik need, kes hinges uskusid ideaalidesse ja soovisid elu täiustada, lasti lõpuks järgemööda metsas maha, kaasa arvatud lapsed.

See süsteem oli nii armutu, aga näiliselt efektiivne. Selles ei ole juhuslikkust. Kui  arutluskäiku jätkata, kuna oma liberaalsetes veendumustes olen huvitatud utoopiatest, siis utoopilise mõtlemise suhtes olen muutunud väga kahtlevaks. Nõukogude Liit pidi olema utoopia, aga sai düstoopiaks. Probleem on selles, et peaks olema täiuslik harmoonia, ühtsus, mis tähendab, et peab olema võimu kontsentratsioon, mis selle täiusliku korra loob. Kuid kui ei sobi või ei taha sobituda sellesse täiuslikku korda, mis sust siis saab? Düstoopiateks muutunud utoopiad on sageli olnud väga julmad. Seega kahtlen ka liberalistlikus utoopias.

Kas ajalugu on teadus?

Ma ei usu, et sellele küsimusele on lihtsat vastust, sest sõltub ka sellest, kuidas mõistetakse teadust. Kui seda mõistetakse praktikana, kus on reeglitega paika pandud standardid ja meetodid, mis ulatuvad ka sellesse distsipliini, siis ajalugu on teadus. Sel on oma praktika ja kriteeriumid. Kuid kui võtta nõudlikumad, ambitsioonikamad koodeksid, nt et teadus otsib tõde või vajab paradigmat või et peavad olema falsifitseeritavad teooriad või et teadmine peab kuhjuma, siis ses mõttes on ajalugu problemaatilisem ega ole teadus.

Mind ei huvita teaduse staatus. See on rahastuseks oluline, kuid mind ei huvita teaduseks või mitteteaduseks määratlemine või kas eristada humanitaar- ja loodusteadusi. Mind huvitavad praktikad ja printsiibid, mis seda distsipliini juhivad.

Oled sa lugenud Toynbeed?11 Kas pead tema käsitust ajaloofilosoofiaks või -teooriaks? Kui tõsiselt suhtud sellisesse filosoofiasse?

Olen teda liiga vähe lugenud, kuid võtan teda väga tõsiselt. Tean, et Toynbeed ühes Spengleriga12 on sildistatud spekulatiivseks filosoofiks, aga selles ma kahtlen. Mu arusaam Toynbeest ei pruugi olla täpne, kuid minu teada püüdis ta eri kultuuridest koguda palju võrdlevat empiirilist tõendusmaterjali ning seda siis üldistada. Ta püüdis kultuuride ja nende ajaloolise arengu seletamisel jõuda mingile metatasandile. Pean seda suureplaaniliseks ajaloouurimiseks. Nii jõuab välja universaalselt tähendusrikka, filosoofiliselt huvitava väiteni: sa teed ajalugu, kuid läbi ajalookirjutuse teed filosoofiat.

1   https://www.flfi.ut.ee/et/tootuba-jouni-matti-kuukkaneniga-miks-ajalugu-oluline-historiograafia-ratsionaalsetest-alustest

2   Autor tänab José Cañete Correast intervjuu salvestise transkribeerimise eest.

3   J.-M. Kuukkanen peab historiograafia all silmas ajalookirjutust.

4   Christoper Clarki raamatust „Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks“. Varrak, 2015.

5   Ingl colligatory, colligation.

6   William Whewell (1794–1866), inglise õpetlane, teadlane, anglikaani preester, filosoof, teoloog ja teadusloolane.

7   William Henry Walsh (1913–1986), briti filosoof, loogika ja metafüüsika professor Edinburghi ülikoolis.

8   Franklin Rudolf Ankersmit (snd 1945), Hollandi mõtteloo ja ajalooteooria professor Groningeni ülikoolis.

9   Keith Jenkins (snd 1943), briti historiograaf

10   Jouni-Matti Kuukkanen, Postnarrativist Philosophy of Historiography. Palgrave, 2015.

11   Arnold Joseph Toynbee (1889–1975), briti ajaloolane, ajaloofilosoof ning uurimisprofessor rahvusvahelise ajaloo alal. Tema uurimused ajaloost ja tsivilisatsioonide tekke ja languse teooria on mõjutanud XX sajandi ajaloomõtlemist.

12   Oswald Arnold Gottfried Spengler (1880–1936), saksa ajaloolane ja ajaloofilosoof matemaatika, teaduse ja kunsti vallas. Tema ajaloomudeli aluseks on arusaam kultuurist kui superorganismist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht