Tehnikafilosoofia uuemaaegne areng kaante vahel

Tehnikafilosoofia on silmitsi küsimusega, kuidas elada kooskõlas tehnika kiireneva arenguga, nii et inimlikkus ei kao ja tehisintellekt või muu tehnika võimust ei võta.

PEETER MÜÜRSEPP

Mõni aasta tagasi sai Sirbi veergudel analüüsitud tehnikafilosoofia põhisuundumusi ja võrreldud neid teadusfilosoofiaga.¹ Seekord piirdun tehnikafilosoofia enese uuema arengu tutvustamisega. Põhjalikuma ülevaate saab, kui lugeda Tallinna tehnikaülikooli õiguse instituudi ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse koostöös ilmuva ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae enne aastavahetust ilmunud 8. aastakäigu teist numbrit. Ajakirjale on avatud juurdepääs (open access) ja leitav on see veebiaadressilt www.bahps.org/acta-baltica. Olgu lugejad ette hoiatatud, et tegemist on ingliskeelse väljaandega. See on ka käesoleva kirjatöö üks põhjusi. Peame hoidma emakeeles mõtlemise traditsiooni, aga eesti keeles publitseerides paraku rahvusvahelises diskussioonis osaleda ei saa.

Mitte ainult tehisintellekt

Tõenäoliselt on lihtne ära arvata, et kuna digitaaltehnoloogia üha laialdasem juurutamine tähendab samuti uudsete tehniliste lahenduste väljatöötamist, siis küllap ka tehnikafilosoofid on valdavalt sellesse suunda kaldunud. Selles on oma tõetera. Täpsemalt öeldes asetab peaaegu kõik tehisintellekti puudutav meid silmitsi filosoofiliste probleemidega. Sellest siiski veidi hiljem, sest tehnikafilosoofias on muudki huvitavat.

Acta Baltica vaatlusaluses numbris saame kõigepealt tutvuda suunaga, mida kutsutakse postfenomenoloogiaks. Sellest kirjutavad suuna algatanud tehnikafilosoofia korüfeede hulka kuuluv Don Ihde ja tema üks silmapaistvamaid õpilasi Robert Rosenberger.

Don Ihde keskendub oma Paul Ricœuri 100. sünniaastapäeva puhul peetud ettekande alusel kirjutatud tekstis nn materiaalsele hermeneutikale, mille ta vastandab „juubilari“ lingvistilis-tekstilisele käsitlusele. Kahjuks määratleb Vikipeedia hermeneutikat kitsalt kui õpetust tekstide tõlgendamisest. Tegelikult võib ja sageli lausa peabki tõlgendama kultuurilisest vaatepunktist hoopis mingit muud laadi andmeid kui teksti, mis aga samuti meiega kõneleb, kuigi mitte otsesõnu. Don Ihde käsitleb konkreetse näitena jäämees Ötzi säilmete uurimist. Tegemist on teatavasti 1991. aastal Itaalia Alpidest leitud hästi säilinud muumiaga, mida esialgu peeti umbes sajand tagasi hukkunud matkajaks või suusatajaks. Hilisemad uuringud on andnud tulemuseks hoopis midagi muud. Säilmete tegelik vanus on üle 5000 aasta. Tehnoloogia abil kogutud teave kõneleb meiega äärmiselt huvitaval viisil. Kes soovib täpsemalt teada, peab Ihde artiklit lugema. Väga huvitavaid näiteid on teisigi. Materiaalne hermeneutika käsitus räägib meile ka viikingite reisidest ja Hispaania konkistadooride tegemistest Uues Maailmas. Võib näida, et tegemist on vähese praktilise väärtusega ajalooteadusega. Tegelikult annab uudne hermeneutika käsitlus meile äärmiselt väärtuslikku teavet näiteks kliimamuutusest või endiste aegade ühiskonnakorraldusest ja teravate poliitiliste vastasseisude lahendamisest.

Robert Rosenberger paneb nn teaduslikul visualiseerimisel (scientific imaging) põhineva käsitluse filosoofilisse konteksti. Siinkohal jõuame ka postfenomenoloogia mõisteni. Postfenomenoloogilisest vaatenurgast saame tehnoloogiaid vaadelda vahendajana. Tehnoloogia astub seda rakendava inimese ja maailma vahele, ümber kujundades nende suhte. Visualiseerimistehnikad (imaging technologies) on vahendavate tehnoloogiate vorm, mis kujundavad maailma ümber niisviisi, et see muutub inimesele nähtavaks. Loomulikult ei toimu niisugune vahendamine neutraalsel viisil. Aset leiab inimese ja maailma vahelise kommunikatsiooni muutmine, mis meie maailmamõistmisele paratamatult mõju avaldab. Näeme asju, mida varem ei näinud. Näeme selgemalt seda, mida varem ainult uduselt tajusime. Sageli annab nähtut veel ka mitmeti interpreteerida. Filosoofia aitab võimalikud interpretatsioonid piisava selgusega esile tuua.

Digimaailm kui sigade riik. Milliste väärtuste järgi tehisintellekt joondada?

Ajakirjanumbri digimaailma käsitleva osa juhatab sisse Tallinna tehnikaülikooli professori Wolfgang Drechsleri elegantses stiilis hoiatus. Kas me oleme teel sigade riigi poole? Siin pole viidatud George Orwelli „Loomade farmile“, nagu võiks arvata. Drechsler toetub hoopis „Politeias“ Platoni kasutatud kujundile: poris püherdamine on sigade loomulik seisund, millest paremat nad ei soovigi, kui toit ja turvalisus on kindlustatud. Drechsler näeb ohtu, et digitehnoloogia kujundatud maailmas võivad inimesed langeda Platoni sigade staatusesse. Me ei soovigi enam midagi muud kui toitu ja turvalisust, mille eest hoolitseb tehnoloogia. Alternatiivne stsenaarium on autori arvates siiski olemas. Selle rakendamiseks ei tohi langeda inseneritehnokraatiasse. Me ei tohi unustada diskussiooni, ei tohi unustada, et inimene ei ole ainult bioloogiline robot, vaid hoopis enamat. Ratsionaalne inimene on ühtlasi emotsionaalne ja eetiline olend, sageli veel ka religioosne, mis antud seoses pole sugugi vähetähtis. Kõik see, peale range puhta ratsionaalsuse, ei pruugi tehisintellektile kunagi omaseks saada.

Aga kuidas siis tehisintellektil läheb? Kas ta on juba olemas? Kas ta juba kontrollib meid? Kas ta näiteks on küps esinema juriidilise isikuna? Loomulikult ei anna üks ajakirjanumber nendele põhimõttelistele küsimustele ammendavaid vastuseid. Filosoofiast leiame lõplikke vastuseid üldse äärmiselt harva, kui üldse. Sageli kerkib filosoofilise refleksiooni tulemusena hoopis uusi küsimusi. Aga just sellepärast on niisugune refleksioon vajalik. Möödunud sajandi silmapaistev mõtleja Jacques Maritain² iseloomustas filosoofi peeglikujundi kaudu juba ammu enne digipööret.

Intellektist rääkimisel on paratamatult eeskujuks inimene, loomuliku (loodusliku) intellekti kandja. Tehisintellekt peaks nime poolest olema loomuliku intellekti järeletehtud koopia. Tehisintellekti (TI) on mitmeti defineeritud. Seda küsimust ei hakka siinkohal lähemalt vaatlema. Käsitleme TI kui inimese loodud teatavat tüüpi süsteeme, mis põhinevad masinlikul mõtlemisel, masinlikul õppimisel ja robootikal. Hea koopia peaks originaali võimalikult täpselt järele aimama, aga mõnes aspektis ka ületama. Milleks teda muidu vaja? Ometi pole kõik inimlik tingimata positiivne ja soovitav. Kas TI peaks oskama olla ka kuri, valelik, halastamatu jne? Sellele küsimusele tahaksin muidugi eitavalt vastata. Aga kui nii, siis me ju ei soovigi, et TI oleks inimesesarnane, vaid sarnaneks rohkem Platoni ideedeõpetusest tuntud ideaalse inimesega.

Just kirjeldatud probleemistikku käsitleb oma artiklis Margit Sutrop. Kuidas lahendada väärtuste joondamise (value alignment) probleem inimese ja TI vahel?

Intelligentsete süsteemide otsene sõltuvus inimesest üha väheneb. Peaksime muret tundma, et nende eesmärgid ei erineks inimeste omadest. Sutropi põhitees on, et me tõenäoliselt ei suuda kokku leppida selles, mida tahame, sest meie eelistused ja pürgimused on niivõrd erinevad. Siiski võib meil olla ühine arusaam sellest, mida tahame vältida. Oleme silmitsi kahe eri tüüpi ülesandega. Esimene neist on tehniline, keskendudes sellele, mida me materiaalselt üldse suudame valmis teha. Kuidas saame tehnilises plaanis väärtusi joondada? Siin põrkumegi küsimusega, milliseid väärtusi me ikkagi soovime TI-le omistada. Seega pole probleem üksnes materiaal-tehniliselt lahendatav. Teine ülesanne on otseselt normatiivne: milliste väärtuste järgi me soovime TI joondada? Siin tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete, aga ka universaalsete ning suhteliste (kultuuriliselt relatiivsete) väärtuste vahel. Kas universaalseid väärtusi on üldse olemas? Me kõik soovime hästi elada, aga mida see eri kultuurides tähendab? Erinevused on päris suured. Kas peaksime lähtuma lääne traditsioonist? Kui ei, siis millisest? Ilmselt tuleks arendada pluralistlikku käsitust, aga seegi eeldab teatud põhiprintsiipide tunnistamist. Hetkekski ei tohi unustada Drechsleri (Platoni) hoiatust sigade riigi eest. Millise kultuuriga TI me soovime? Äkki peaks olema mitu erinevat TI, iga kultuuri jaoks oma. Samas, kõigiga ilmselt ei saa arvestada. Mida võtta, mida jätta? Inimkonna kultuur on lõputult mitmekesine. Kui me ei oska valmis teha TI, mis oleks vähemalt mingis mõttes parem loomulikust intellektist, kas siis tasub selle eesmärgi poole üldse püüelda. Ehk piisab kiirest arvutist ja muuga polegi mõtet vaeva näha.

Järgmisest artiklist võime lugeda, et juba ongi loodud inimesesarnaseid tehissüsteeme, näiteks Hongkongis ehitatud Sophia, millele (kellele?) on 2017. aastal Saudi Araabia kodakondsusegi andnud. Mitu tehisintellekti, mis välimuse poolest polegi inimesesarnased, kuuluvad hääleõigusliku liikmena ettevõtete nõukogudesse. Nii et TI on tegutseb kohati juba samas rollis, kus tavapäraselt oleme harjunud ainult ja eranditult nägema inimest. Pidurit tõmmata on hilja. Peame õppima oma loominguga koos elama. Võib-olla polegi liiga julged need visionäärid, kes usuvad, et tehislik üldintellekt, mis ületab inimese võimed, sünnib juba käesoleval sajandil. Selline üldintellekt võib juba olla suuteline ise ennast edasi arendama, jõudma superintellektini.

Mitme autori koostöös sündinud artiklis küsitakse, kas TI on küps, selleks et mõnele niiviisi nimetatud tehnoloogiale võiks omistada juriidilise agendi või isiku staatuse. Kas TI on valmis olema isik, kas tal on isiku omadused? Nagu teame, on seda juba ka tehtud, kuid siiski piiratult ja erandlikult. Käsitlusele otsitakse tuge ajaloost võetud analoogia abil. Võrdlusaluseks võetakse XVI sajandi Salamanca koolkonna tulised vaidlused selle üle, kas indiaanlased on inimesed, kas neil on hing. Tolleaegses kultuurikeskkonnas oli tegemist loomulikuna kerkinud probleemiga. Piiblis ju indiaanlasi nimetatud ei ole. Kes nad siis on? Teatav paralleel arutlustega TI üle on ilmselt olemas, aga silma torkab ka erinevus. Indiaanlased on vaieldamatult ikkagi inimesetaolised bioloogilised olendid. Nad on elus. TI võib küll olla väliselt inimesetaoline robot ja evida muudki inimesele omast, aga inimene ise on ta niisugusena teinud. Ja kas ta on elus? Vastus sõltub muidugi elusa määratlusest, aga tavapäraselt mõistame elusa all, nii nagu mõistest tuleneb, ikka ainult osa bioloogilisest maailmast. Artiklis jõutakse järeldusele, et TI pole valmis kõiki inimese kohustusi üle võtma eelkõige just seetõttu, et midagi on inimesest ikkagi puudu (missing something argument). Mis see täpselt on, pole selge, aga see polegi kõige tähtsam. Võime öelda, et selleks on hing, aga miks mitte lihtsalt inimlikkus. Nii see võibki jääda ja sellisel juhul oleme vist sigade riigist pääsenud.

Sensatsioonimaiguline epiloog

Ajakirjanumbri lõpetavad isa ja poeg Pietarised. Tallinna tehnikaülikooli professor Ahti-Veikko Pietarinen käsitleb tehnikafilosoofia seisukohast keskset probleemi. Püüan asja selgitada spetsiifilist filosoofiaalast terminoloogiat vaid minimaalselt kasutades. Käsitluse lähtekohaks sobib Carl Sagani³ omaaegne tähelepanek, mille kohaselt elame ühiskonnas, mis järjest enam sõltub teadusest ja tehnikast, kusjuures enamik inimesi ei taipa teadusest ja tehnikast midagi. Loomulikult taibatakse veel vähem teadus- ja tehnikafilosoofiast. Antud juhul huvitab meid tehnikafilosoofia, mille peaülesanne on mõista tehnoloogiliste muudatuste mõtestamist. Seda ongi kaua tehtud väga erinevas kontseptuaalses raamistikus. Üheks keskseks mõisteks on kujunenud substantivism, mille järgi tehnikal on erakordne jõud, mis määrab ka tema enese arengu. Piisab vaid astuda sammuke edasi ja oleme tehnoloogilises determinismis. Niiviisi mõeldes võiksime end vabastada igasugusest vastutusest tehnika arendamise ja tehnoloogiliste uuenduste käivitamise eest. Tehnika lihtsalt kehtestab enese ettemääratud viisil ja midagi pole teha, kui olemegi varsti maatriksis. Pietarinen juunior siiski ei nõustu, et tehnoloogiline determinism vabastab meid vastutusest tehnika arendamise ja rakendamise eest. Aga milline filosoofia võimaldab tehnoloogia arengut piisavalt adekvaatselt peegeldada? Pietarise arvates pakub lahenduse pragmatism. Me ju loome tehnoloogiaid selleks, et need kasutusele võtta. Tehnika tähendus peitub selle praktilises väärtuses, mil määral on see rakendatav ja missuguste tulemustega. Läbivalt peab muidugi meeles püsima tehnika kasulikkus. Pragmatism jätab tehnika inimese kätte, jättes arvestamata võimaluse, et tehnika võiks areneda iseseisvalt.

Tõeline sensatsioon vallandub Juhani Pietarise postuumse kirjatöö tõlgendamisel. Vaatluse alla võetakse Martin Heideggeri aastatel 1931–1941 kirja pandud päevikud, mis avaldati 2014. aastal pealkirja „Mustad vihikud“ („Schwarze Hefte“) all. Loomulikult arutleb Heidegger siingi temale omases stiilis sügavate olemise küsimuste üle, kus oluline koht arutlustel tehnika olemuse üle. Peatsest avaldamisest teadlikke inimesi huvitas enne mustade vihikute ilmumist siiski eelkõige küsimus, kuivõrd XX sajandi ühele tuntumale ja mõjukamale mõtlejale sümpatiseeris natsiideoloogia. Just selles osas oodati selgust, mida suur mõtleja oma eluajal pakkuda ei soovinud, jäädes oma kommentaarides filosoofilise abstraktsiooni kõrgele tasemele, milles saame veenduda kas või näiteks lugedes tema intervjuud ajakirjale Spiegel, mis Akadeemia vahendusel eesti keeleski kättesaadav. Aga mida siis mustad vihikud meile Juhani Pietarise tõlgenduses selle tundliku teema kohta kõnelevad? Heideg­ger oli pettunud nii lääne demokraatias kui ka Nõukogude Liidus ning nägi Führer’is ja tema poliitikas alternatiivse võimaluse avanemist, muu hulgas ka nn planetaarse tehnika mõtestamiseks. Aprillis 1933 võttis Heidegger teatavasti vastu rektoriameti Freiburgi ülikoolis ja kuulutas oma inauguratsioonikõnes: „Führer üksi on Saksamaa tänane ja tulevane reaalsus ja seadus.“ Heideggeri motiivide üle on palju arutletud ja ühest vastust pole leitud. Oletatavasti nägi ta, vähemalt esialgu, natsionaalsotsialismis tõesti uudset ühiskonna ja poliitika mõtestamist, mis haakub hästi tema olemisküsimuse mõistmisega. Enamgi, just natsionaalsotsialismis nägi Heidegger liikumist, mis on kooskõlas tänapäeva inimese tehniliste probleemidega. Peagi tuli pettumine ja tõdemus, et ka uus liikumine ei võimalda mõtestada planetaarse tehnika aluseid.

Mustad vihikud sisaldavad aga muudki, millest ei saa mööda vaadata. Heidegger arutleb põhjalikult nn juudiküsimuse üle ja jõuab järeldusele, et Natsi-Saksamaa langes ülemaailmse juutide vandenõu ohvriks, mis produtseerib üle maailma tehnoloogilist ühetaolisust. Pärast sõda on Heidegger täpsustanud:: „Tänapäeva põllumajandus on motoriseeritud toidutööstus, olemuslikult sama, mis inimeste kehadega toimunu gaasikambrites ja surmalaagrites, sama mis talupoegkonna vaenamine, sama mis vesinikupommi valmistamine.“ Tõesti räige võrdlus. Kas tuleks seda mõista Pietarise kombel nii, et miljonite juutide hävitamine ei olnudki vale, aga seda tulnuks teha moodsat tehnoloogiat kasutamata mingil loomulikul viisil. Niisugune arusaam annab võimaluse kuulutada Heidegger tõeliseks koletiseks, selgelt hullemaks kui keskmine natsipartei liige. Võimalik on siiski ka teistsugune tõlgendus. Ehk soovis Heidegger pakkuda eriti drastilise võrdluse, mis tehnika arendamise üle tõsiselt järele mõtlema paneks? Võrdlus on siiski väga sobimatu.

Tehnika on olemas. Oleme inimestena ta ise loonud. Tagasipööret olla ei saa. Kuidagi peame saavutama tehnika arenguga võimalikult sujuva kooskõla. Tehnikafilosoofia on endiselt silmitsi oma suurima proovikiviga, kuidas elada kooskõlas tehnika üha kiireneva arenguga, nii et inimlikkus ei kaoks ja tehisintellekt või mis tahes muu tehnika meie üle võimust ei võtaks. Või kui võtabki, siis oleks tegemist väärtuseliselt inimlikkusega nii hästi joondatud süsteemiga, et meil poleks ohtu sigade tasemele laskuda, vaid oleksime koostöövõimelised.

1 Peeter Müürsepp, Miks vajavad tehnika ja teadus erinevat filosoofiat. – Sirp 9. IX 2016.

2 Jacques Maritain (1882–1973) oli prantsuse katoliiklik filosoof. Ta oli üks inimõiguste ülddeklaratsiooni autoreid. Tema poliitilis-filosoofilistest ideedest on välja kasvanud kristlik demokraatia.

3 Carl Edward Sagan (1934–1996) oli USA astronoom, astrobioloog, kirjanik, publitsist ja loodusteaduste populariseerija.