Teaduse tume tulevik

Teadust peetakse üheks paremaks meetodiks maailma kohta tõeste teadmiste hankimisel, kuid inimesed on üha rahulolematumad pakutavate teaduslike seletuste suhtes.

KURMO KONSA

Teadmine on kummaline seisund. Juba piiblis Koguja raamatus on kirjas: „Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“ (Koguja, 1, 18). Mida enam me teame, seda suurem on ka meie mitteteadmise sfäär. Sageli saabub pärast teadasaamist tüdimus ja arusaamine, et tegelikult ei olegi see teadmine nii oluline. Ootusärevus ja pingeline töö lõpevad sageli tühjuse tajumisega. Mõistetamatu ja arusaamatu hoiavad meid seevastu oma kütkes ja peibutavad vaimu. Eriti külgetõmbav on see, mille kohta kaine mõistus ütleb, et seda ei olegi võimalik mõista, nt elu mõtet või maailma olemust.

Teadus areneb pidevalt, suurendades inimliku teadmise hulka. Kas see areng on aga lõputu? Kas on kusagil ka piirid, mis määravad ära selle, mida inimene põhimõtteliselt teada võib ja mida mitte? Kas meie mõistmisvõime on piiritu või siiski mitte?

Teadus on üks viise maailma kohta teadmisi saada. Võrreldes teiste viisidega on teadusel eripärasid, kuid sellest hoolimata on teadus siiski üks viise teiste hulgas. Igaühel neist on omad eelised ja samas ka piirangud. Teaduse kasulikest külgedest ja eelistest on kirjutatud palju, vähem aga teaduse piirangutest, luhtunud lubadustest, saavutamata unistustest ja tulevikust.

Teaduse enda piirangud

Teaduse lõppu selles mõttes, et kõik olulised nähtused on avastatud ja protsessid ära seletatud, on ennustatud palju kordi. Ükski ennustustest ei ole täppi läinud. Ennemini on igale ennustusele hoopiski järgnenud uute teadusvaldkondade plahvatuslik avastamine. Iseenesest see, et varasemad ennustused on luhtunud, ei ütle midagi teaduse praeguse olukorra kohta. Ikkagi on võimalik, et fundamentaalteadus on jõudnud oma piirideni, aga tõenäolisem on see, et avastada on veel paljugi. Teaduse piiride küsimust on püütud mitmel kombel käsitleda, see on üks nendest probleemidest, millele teadus ei suuda vastust anda ja ainult aeg näitab, mis saab.¹

Üheks kõige suuremaks teaduse piiriks on kindlasti võimetus vastata küsimusele, milline maailm tegelikult on. Teadusele on see mõttetu küsimus. Filosoofia jällegi uputab meid vastustega. Teaduslik maailmaseletus on paratamatult piiratud, kuna teaduslikud teooriad on vaid matemaatilised mudelid, mis, nagu mudelid ikka, kirjeldavad tegelikkuse mõningaid aspekte ja sedagi veel ligikaudselt. Me ei tea ega saagi kunagi teda, kas teoorias määratletud matemaatilised olemid, nt elektronid, on olemasolevad või mitte. Me saame ainult määrata, kui täpselt meie mudelid vastavad eksperimentidele. Lihtsam on muidugi mõelda, et seda tegelikku reaalsust ei olegi olemas või et see ei ole tähtis.

Teadus ja maailma seletamine

Inimesed soovivad aru saada maailmast, kus nad elavad. Teadust peetakse üheks paremaks meetodiks maailma kohta tõeste teadmiste hankimisel, kuid inimesed on üha rahulolematumad pakutavate teaduslike seletuste suhtes.

See on suur probleem. Teaduse apologeedid on sellest hästi aru saanud ning praeguseks on maailma mõistmise paradigma suuresti asendatud maailma muutmisega. Me oleme hakanud mõõtma ühiskonna arengut teaduse ja tehnoloogia kaudu. Arengutase sõltub sellest, kui palju me maailma mõistame ja suudame seda mõistmist tehnoloogiasse üle viia. Maailma mõistmine tähendab seega ennekõike maailma muutmist. Selle üheks iseloomulikuks sümptomiks on teaduse praktilisuse järjest suurenev rõhutamine. Ei tasu siiski unustada, et teaduse eesmärk on teadmiste hankimine ja sellest täiesti piisab. See, et mõningaid teadmisi saab kasutada tehnoloogiate arendamisel, on tore, kuid tegemist ei ole teaduse eesmärgiga.

Teadmiste hankimisega on teadusel kõik korras, kuid kuidas neid teadmisi inimestele arusaadavaks maailmapildiks kujundada, on hoopis keerukam. Kardetavasti ei olegi seda enam võimalik teha ning just see asjaolu on teaduse üha kummalisema kuvandi oluline põhjus. Inimesed on tüdinenud mõttetutest teadmistest, mis ei seostu igapäevaeluga. Higgsi boson on ju tore, aga kas selle olemasolus veendumiseks oli tarvis nii üüratult raha kulutada. Pealegi, kuidas saab inimene olla veendunud, et tegemist ei ole hoopiski giboniga.² Ühelt poolt on meie elud rohkem kui kunagi varem põimunud teaduse ja sellele tugineva tehnoloogiaga, teisalt üha suuremat hulka inimesi ei veena enam teaduslik jutt. Teaduslike teooriate tõelevastavust ei ole võimalik kontrollida, need väljuvad tavaarusaamade maailmast. Teaduslikele väidetele vastatakse sageli väga lihtsalt: me ei usu seda. Tänu internetile on teaduse vastastest kujunenud arvestatav jõud. Kas tõesti usutakse tänapäeval, et Maa on lapik? Umbes 2000 aastat pärast seda, kui oli tehtud kindlaks, et Maa on kerakujuline. Selgub, et täiesti vabalt. Asi ei olegi rumaluses, vaid tegu on sümptomiga, mis viitab millelegi palju põhjapanevamale. Siin ei aita teaduse parem seletamine, lihtsalt teadus ongi juba lahkunud tavainimesele arusaadavast maailmast.

Juhtus see juba üsna ammu. XX sajandi kaks kõige olulisemat füüsikateooriat – üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika seletavad tänapäeval kõige adekvaatsemalt ära füüsikalise maailma. Aga seda ei ole võimalik ilma vastavat matemaatilist aparatuuri tundmata mõista. Enamikule jääb see paraku kättesaamatuks. Neid teooriaid võib ju püüda eri viisil inimestele seletada, aga need selgitused jäävad tegelikult ju ilukirjanduse tasemele. Inimestele see ei meeldi ja nii nad otsivadki alternatiivseid seletusi ja teooriaid. Asjaolu, et teadus on lahkunud tavainimesele arusaadavast maailmast, on peamine teadust piirav tegur ning sellest võib kujuneda väga tõsine probleem. Ühesõnaga: teadus on jõudnud inimese seletusvõime piirile ja ilmselt ka juba üle. Kui teadus ei suuda enam oma põhifunktsiooni – maailma seletamist – korralikult teostada, otsitakse muid põhjendusi, miks peab ühiskond seda valdkonda rahastama.

Teadus ja tehnoloogia ning majanduslik areng

Kuna teadus ei suuda enam maailma seletamise rolli täita, siis rõhutakse üha enam teaduse ja tehnika seostele ning teaduse osale majanduskasvu tagamisel. Selle teemaga ei ole kõik samuti selge. Teaduse advokaadid väidavad, et sellesse investeerimine on kõige kindlam viis majanduskasvu tagamiseks. On see tõesti nii? Tundub, et teaduse mõju majanduskasvule on vägagi ülehinnatud. Teaduse mõju hindamiseks kasutatakse matemaatilisi mudeleid, mis põhinevad teadusel ja võivad täiesti vabalt olla ebatäielikud või vigased, nagu igasugune teaduslik mudel. Majandusteadlased ongi selliste mudelite tõelevastavuse kahtluse alla seadnud.³

Teadlased ise ülehindavad paratamatult oma uuringute mõju ühiskonnale ja majandusele. Juba kas või seetõttu, et selline küsimus on peaaegu igas granditaotluses ja raha saamiseks peab näitama oma uuringu olulist mõju. Pärast grandi lõppu ei küsi seda enam keegi, tavaliselt piisab avaldatud artiklite loetelust.

Suures osas on majanduskasvu aluseks innovatsioon. Eri hinnangutel on innovatsiooni osa majanduskasvust 50–70%. Kõige üldisemalt mõistetakse innovatsiooni all uude ideede ja tehnoloogiate kasutusevõttu. Hoopis segane on aga küsimus sellest, mis tagab innovatsiooni. Kas selleks on avaliku sektori toetatavad teaduslikud alusuuringud või hoopiski ettevõtete kinnimakstud ja sageli ka nende laborites tehtavad rakendusuuringud. Tegelikult ei tea seda keegi, nagu ka seda, millisel määral saab finantseerimise suurendamisega innovatsiooni edendada. Lugedes Eesti teadus- ja arendustegevuse ning tootlikkuse seosele pühendatud artiklit kogumikus „Eesti teadus 2016“⁴ torkavad silma suurepärased graafikud, millega püütakse illustreerida tõsiasja, et need riigid, kes investeerivad teadusse rohkem, on ka suurema sisemajanduse kogutoodanguga. Nii see on, aga samad riigid kulutavad rohkem ka näiteks tervishoiule ja haridusele. Mis on põhjus ja mis tagajärg? Võib-olla saavad jõukamad riigid paremini ülal pidada teadust? Millise aja jooksul teadustulemused majandust mõjutavad? Kuidas mõjutavad eri riikides tehtavad teadusaavutused teiste riikide vastavaid näitajaid? Tänapäeval levivad teadussaavutused kiiresti üle maailma ja mõjutavad kõiki riike ja ettevõtteid. Need on küsimused, millele ei oska keegi mõistlikke vastuseid anda.

Seos teaduse ja tehnika vahel ei ole segane mitte ainult majandusteaduslikust küljest, vaid isegi teadusfilosoofid ei ole selle osas üksmeelel. Varasematel aegadel ei olnud teadus ja tehnika sugugi nii ühemõtteliselt seotud kui praegu ja ega tänapäevalgi ei pruugi see olla nii kindel.

Queenʼsi ülikooli teadus- ja tehnoloogiauuringute professor Sergio Sismondo on kirjutanud: „… teaduslik teadmine on üks ressurss, millele insenerid ja leiutajad võivad tugineda, vahest järjest rohkem tuginevadki. Kuid pole mingit alust pidada seda domineerivaks ressursiks.“⁵ Arvatavasti piisab praktilistele rakendustele olemasolevatest fundamentaal­uuringutest väga pikaks ajaks. Tehnika ja teaduse areng ei ole lahutamatult seotud, tegemist on ühiskondliku süsteemi erinevate, kuigi väga tihedalt seotud osadega. Sageli ei ole tehnilisel arengul olnud erilist pistmist teadusliku, eriti just fundamentaalteadusliku uurimistööga.

Teadus ei ole mitte ainult äri osa, vaid on ka juba ise suur äri. Kunagise teadmiste hankimise ideaali varjus toimib raha hankimine ja kasumi tootmine. Sellega seostuvad teaduse enesereklaam, ootuste haipimine ja tagajärgede pisendamine. Loomulikult ei tule see kõik teadusele kasuks.

Kuhu edasi?

Modernistlik maailmavaade ja teadus on lahutamatult seotud. Selle järgi viib teaduse areng ja sellele tuginev tehnoloogiline progress inimkonda üha edasi, üha paremasse maailma. Selline valgustusajast pärinev progressiusk on kestnud juba paarsada aastat. Ilma igasuguse kahtluseta on modernistlikud väärtused, nagu demokraatia, inimelu hindamine, tööstuse arendamine, majandusliku heaolu tagamine, teaduse arendamine jpm taganud inimkonnale seni olnutest parimad tingimused. Seda ei tohi hetkeski unustada. Modernistlikku maailmavaadet on korduvalt ja igast küljest rünnatud. Täpselt nagu igal teisel, on ka sellel omad puudused, seda ei ole mõtet salata. Mitmest aspektist on see aga tõepoolest olnud enneolematult edukas. On selline areng aga tingimata jätkuv? Kas tõesti viib teaduse juhitav tehnoloogia areng jätkuvale majanduslikule arengule ja üldise heaolu kasvule? Kahjuks on see kõik suures osas usu küsimus. Me ei tea seda ja ka teadus ei suuda sellele küsimusele täpselt vastata. Mida siis teha? Ilmselt tuleb kohaneda eluga maailmas, kus teadus ei ole enam kõige autoriteetsem teadmiste allikas ja lõputu progressi tagaja. Tundub küll, et mida edasi, seda enam valitseb maailmas teadus, aga see ei pruugi nii olla. Muutused infokasutusstrateegiates on jälgitavad juba praegu. Suuremahulise andmeotsingu teevad meie eest ära arvutid. Inimese asi on haarata võimalikult suurt hulka teadmisi ning leida sealt olulisi teabekillukesi, mida seejärel loovalt ühendada. Hinda lähevad võimalikult laiad teadmised eri valdkondadest. Kitsamaid teadmisi hangivad spetsialistid-teadlased, kuid ilmselt kaotavad nad senise juhtpositsiooni kui kõige autoriteetsemate teadmiste omajad. Tegelikuks otsustamiseks ei ole vaja kitsaid, äärmuseni kontekstist sõltuvaid ja sageli üksteisele vastukäivaid fakte. Fakti­hankijad jäävad loomulikult alles, nii nagu näiteks meie praeguses maailmas põllumehed ja kaevurid, kuid nad ei määra enam mitte mingil viisil ühiskonna arengut. Uues teabekeskkonnas on oluline antud situatsioonile relevantse info leidmine võimalikult erinevatest valdkondadest ja assotsiatiivne seostamine, mis muudab esmapilgul asjassepuutumatu teabe oluliseks ja tõeseks. Enam ei olegi tähtis, kas teave on tõene, peaasi, et seda saaks vajalikul hetkel kasutada.

Sellega vabaneme info tõepärasuse painest, seda enam et enamikul juhtudel ei ole meil nagunii võimalik tõesust või tõesuse määra kuidagiviisi kontrollida. Info tulevik keskendub selle manipuleerimisele, valikule, muutumisele. Idee objektiivse teadmise võimalikkusest kaotab oma tähenduse. Info sisu asemel tähtsustatakse selle info kasutamise konteksti. Üks ja seesama teade võib eri (tehis)kultuurides omandada erineva tähenduse. Kontekstid ongi need, mida (tehis)kultuurid muudavad. Teated omandavad üha uusi tähendusi, sõltudes kontekstist.

Selline maailm ei pruugi olla meeldiv, aga elu on seda väga harva. Juba Alexander von Humboldt mõistis, et kogu elu võrgustik ei moodusta mitte Eedeni aeda, vaid on väsimatus ja verises võitluses.⁶ Harmoonias elav loodus on täpselt samasugune utoopia kui lõputusse õnne kihutav teaduslik progress.

1 Vt: John Barrow, Impossibility: The limits of science and science of limits. London, Vintage Books, 2005.

A. K. Dewdney, Beyond reason: eight great problems that reveal the limits of science. Hoboken, John Wiley & Sons, 2004.

John Horgan, The end of science: facing the limits of knowledge in the twilight of scientific age. New York, Basic Books, new edition 2015.

Noson Yanofsky, The outer limits of reason: What science, mathematics and logic cannot tell us. Cambridge, The MIT Press, 2013.

Marcelo Gleiser, The island of knowledge: The limits of science and the search for meaning. New York, Basic Books, 2014.

2 Vt Taavi Jakobsoni raamatut väljamõeldud teadusavastuse ja selle levitamise kohta, mis peaks igale teadlasele olema kohustuslik kirjandus. Taavi Jakobson, Tõeline jumalaosake. Tallinn, Pilgrim 2014.

3 Colin Macilwain, Science economics: What science is really worth – Nature, 2010 465, 682–684. doi:10.1038/465682a.

4 Eesti teadus 2016. SA Eesti teadusagentuur. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/TA_teaduskogumik_veeb-1.pdf

5 Sergio Sismondo, Sissejuhatus teaduse ja tehnika uuringutesse. TTÜ kirjastus, Tallinn, 2008, lk 94.

6 Andrea Wulf, Looduse leiutamine. 1. raamat. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus, 2017, lk 103.