Teaduse avalikkuse poole pööratud pale

Võrreldes maailma edukate teadusriikidega, sealhulgas Soome ja Rootsiga, on Eestis teadlasi tuhande töövõimelise elaniku kohta 2-3 korda vähem, erasektoris 4-5 korda vähem.

ÜLO NIINEMETS

Andi Hektor kirjutas äsja Sirbis1 pingetest teadusmaastikul, mis tulenevad otseselt valitsuse sõnade ja tegude lahkuminekust ja teadusse panustamise järjepidevast langusest. Ühiskonnas on ootused teadlastele kõrgele kruvitud, kuid sõnade ja tegude lahknemine on pannud teadlased kahvlisse. Avaliku sektori teadlane on justkui ainukesena vastutav kogu majanduse käekäigu eest, sest teda toetatakse avaliku sektori vahenditest. Vahendid vähenevad, aga teadlastelt nõutakse üha rohkem ja üha valjemini.2

Hiljuti arutles Postimehes3 ettevõtja Jaak Nigul teaduse finantseerimise üle ning leidis, et avaliku raha kulul tasuks toetada ainult seda teadust, millest on ühiskonnale kasu ja mis tasub ära. Talle sekundeeris mõni päev hiljem Tallinna ülikooli professor Marek Tamm,4 kes rõhutas, et uute teadmiste saamist ei saa ette planeerida ja praegu ebaolulisena tunduvast võib saada katedraali nurgakivi. Paraku on rohujuure tasandil teaduse arengu sisemise loogika printsiipide selgitamine töösturitele nagu hane selga vesi, sest aega ei ole ja teadlane peab tasuvat tööd tegema hakkama kohe.

On igati kiiduväärt, et ettevõtjad mõtlevad kaasa ja tähtsustavad teaduse osa ühiskonnas, paraku jäävad „äratasumise“ võtmes tehtud teaduse rolli analüüsis olemuslikud tahud tähelepanuta. Teadlase töö tulemuslikkust kajastab justkui ainult üks mõõdik – kas toodetakse kaupu ja teenuseid ja kas majandus kasvab. Arheoloogid leidsid äsja Saaremaalt kulda – järelikult tasub ära. Keskkonnateadlaste mahitusel lammutati Sindi pais ja rajati kärestik – kas tasub ära? Emajõele ei ehitatud tselluloositehast – kindlasti ei tasu ära!

Investeeringud ja altruism

On lihtne pakkuda välja teadlasi alavääristavaid põhjus-tagajärg-seoseid – Eesti majandus ei ole ikka veel Soomest mööda läinud, sest eesti teadlane uurib ebavajalikke asju. Paraku on sügavalt ebaõiglane kogu vastutuse teadlase õlule panek. Hiljuti ilmus Eesti Teadusagentuuri toimetatud raamat „Eesti teadus 2019“,5 kus tuuakse esile rida põhjusi, miks meie teadus ei ole majanduse kasvumootor ega saa selleks kindlasti ka lähitulevikus. Seda on lihtne näidata kiretus arvude keeles. Kehtiva teadus- ja arendustegevuse (TA) strateegia kohaselt oleks pidanud 2015. aastal olema TA investeeringute tase 3% sisemajanduse kogutoodangust (SKT), kusjuures 1% oleks pidanud olema riigi ja 2% erasektori panus. Nüüd oleme olukorras, kus viimaste andmete alusel on avaliku ja erasektori kogupanus 1,29%.

Joonis 1. Doktoriõppe läbinute arv esimese astme kõrghariduse omandanute suhtes 2016. aastal eri riikides

Allikas: UNESCO, ETAgi arvutused Joonised Eesti Teadusagentuuri kogumikust „Eesti teadus 2019“

Vaadates ajalisi trende doktoriõppesse vastuvõetute, lõpetanute ja katkestanute vahel aastail 2005–2017 joonisel 2 tuleb esile mitu olulist momenti. Esiteks, aastal 2012 vähenes järsult doktoriõppesse vastuvõetute hulk seoses uute regulatsioonidega riigieelarveväliste doktorantide vastuvõtul (ülikool pidi garanteerima stipendiumi samamoodi nagu riigieelarvelisele doktorandile). Teiseks on katkestanute osakaal väga suur ja on vaadeldaval perioodil igal aastal alati ületanud lõpetanute osakaalu. Kolmandaks, korraga igal kalendriaastal õppivate doktorantide hulk aastail 2005–2017 (1970–3051 inimest) ületab jooksval aastal vastuvõetud doktorantide hulka 4,4–8 korda (joonis 2).
Joonis 2. Doktoriõppesse vastuvõetute, lõpetanute, katkestanute ja doktoriõppes õppijate arvud aastatel 2005–2017 (lõpetanute korral näitab aasta õppeaasta lõpuaastat, ülejäänud juhtudel õppeaasta algusaastat)

Allikas: Statistikaamet

Miks see väärib märkimist? Kogu maailma riikides on SKT osakaal teadusse otseselt seotud doktorikraadiga inimeste arvuga tööjõulisest elanikkonnast ja teadlaste osakaaluga tööealisest elanikkonnast.6 Kusjuures võtmetähtsusega on erasektori panus. Erasektori suhteline panus riigi teadus- ja arendustegevusse on kõige kaalukam arenenud riikides, kus teadus- ja arendustegevust rahastatakse keskmisest enam. See seos kinnitab, et erasektori teadus- ja arendustegevuse järsuks kasvuks on tarvilik teatud minimaalne avaliku sektori investeeringute nivoo, praegu kokkuleppeliselt 1%, mis ületab erasektorile teadlasi koolitavate professorite korpuse taastootmiseks vajaliku taseme.

Avalik sektor, eelkõige ülikoolid, valmistab ette teadlasi erasektorile, aga tema kanda on ka kogu kolmeastmelise kõrghariduse toimimine. Eraettevõtlusse ei saa siseneda rohkem doktoreid, kui on tarvilik õppejõudude korpuse taastootmiseks. Väiksema erasektori doktorite osakaaluga riikides on üldjuhul nii väiksem SKT, väiksem riigi üldine panus teadus- ja arendustegevusse, kui ka sellest omakorda veel väiksem erasektori osakaal.6

Võrreldes maailma edukate teadusriikidega, sealhulgas Soome ja Rootsiga, on Eestis teadlasi tuhande töövõimelise elaniku kohta 2-3 korda vähem, erasektoris 4-5 korda vähem. Kõige suurem probleem ongi erasektori kasin panus teadus- ja arendustegevusse: SKT proportsioonina 2,8 korda vähem kui Soomes, 3,4 korda vähem kui Rootsis, 5,5 korda vähem kui Lõuna-Koreas ja 5,6 korda vähem kui Iisraelis.

Ettevõtjate sõnavõttudest jääb mulje, et eraettevõtjad ei soovi ise riske võtta ja tahavad, et kogu neile vajalik teadus- ja arendustegevus tehtaks ära avaliku sektori praeguse ca 0,7% arvelt, s.t et avalik sektor panustaks tasuta ettevõtja murede lahendamisse, näiteks tabureti disaini.7 Altruism on tore, kuid avalikus sektoris töötav teadlane peab oma aega jagama maailmatasemel teadustöö, õppetöö ja teaduse populariseerimise vahel. Kusjuures maailmatasemel teadustöö on ainuke universaalne teadlaseks olemise mõõdik, mis loob üldse eelduse ülikoolis õpetamiseks. Eriti tänapäeval, kui iseenesestteadjad ja faktiväänajad väidavad, et teadmisi polegi vaja.8 Ilma rahvusvaheliselt väljapaistva teadustöö nõudeta võikski ülikoolid mehitada soolapuhujatega.

Mida tähendaks 3%?

Kuigi maailmatasemel teadus on tähtis, ei ela teadlased juba ammu elevandiluust tornis, vaid tegelevad populariseerimise, ettevõtete konsulteerimisega ja osalevad ka ühiskondlikus debatis. Teadlase nägu pole mitte kunagi varem nii tugevasti olnud ühiskonna poole pööratud, kuid vaja on leida tasakaal, sest kõike korraga ei saa. Uuringud näitavad, et sukeldumine nõuandetegevusse võib täielikult elu üle võtta. See on eriti problemaatiline noorte teadlaste puhul – nende akadeemiline areng võib täiesti seiskuda ja võimalused ülikooli akadeemilisel karjääriredelil edenemiseks kaduda.9,10 Selline oht on Eestis erakordselt suur, kuna teadlaste üldarv on väike.

See ei tähenda seda, et aus ja vastastikku kasulik partnerlus era- ja avaliku sektori vahel ei oleks võimalik, kuid eelkõige peaks eraettevõtlus teadus- ja arendustegevusse panustama teadlasi palgates. Kui on vaja taburetti, tuleks disainerid Tarmekosse ja Standardisse tööle võtta. Avaliku sektori esmane ülesanne on koolitada see spetsialist. Üldiselt ei ole maailma juhtivate ülikoolide erasektori toote- ja arenduslepingute maht suurem kui 10–15%, enamikus Euroopa Liidu riikides on see pigem mõne protsendi juures.11 Hoolimata isegi sellest, et erasfääri lepingutega üritatakse järjest laialdasemalt asendada stagneeruvaid riigi finantseeringuid.12 See on nii, sest ülikoolide põhitegevus on maailmatasemel kõrghariduse pakkumine kõigil kolmel kõrghariduse tasemel. Teadustöö ülikoolides peab eelkõige toetama õppetööd. Teenuste ja toodete pakkumine saab olla võimalik ainult nii palju, kui palju see on tarvilik õppetööks, kuid tootmine ei saa olla ülikoolide põhitegevuseks.

Mida tähendaks, kui avalik ja erasektor kokku panustaks TA strateegias lubatud 3%? Osa rahast läheks konkurentsivõimetute palkade järeleaitamiseks, kuid olemasolevale ligi 4200 teadlasele oleks vaja juurde vähemalt teist samapalju. Kust need inimesed tulevad? Teadlase ettevalmistus kestab üle kümne aasta. Eesti doktoriõpe on pikka aega toiminud loosungi „Eesti vajab 300 doktorit aastas“ tähe all. Senini pole kunagi lõpetanud kõigis Eesti ülikoolides ühel aastal 300 doktorit. Isegi kui lõpetaks, kuluks nii ligi 15 aastat teadlaste arvu kahekordistamiseks. Ja seda arvestades, et mitte keegi olemasolevatest ei lähe pensionile, ei sure ära või ei lähe välisriiki tööle. Maailma kõige suuremal teadus- ja arendustegevusse investeerijal Lõuna-Koreal (2018. aastal 4,55% SKTst) kulus keskmike hulgast maailma tippu jõudmiseks ligi 30 aastat. Eesti ei ole praegu isegi enam keskmike hulgas. OECD riikidest oleme tagumises ešelonis ja viimaste poliitiliste valikute valguses langeme kivina, sest teised teevad rohkem. Sellal kui teised tahavad teha Lõuna-Koread, filosofeerime me selle üle, kas teadusesse panustamine tasub ära. Eks ole, palju kiiremini on võimalik raha betooni valada ja linte läbi lõigata. Teaduse kasvatamisel on vaja pikaajalist visiooni ja usaldust. Teadlased on oma poole rehkendusest ära teinud, valitsus paraku mitte. Teadlase seisukohast vaadatuna ei ole meil ei visiooni ega usaldust.

Ülo Niinemets on Eesti Maaülikooli professor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

1 Andi Hektor, Pinged Eesti kõrghariduses ja teaduses. – Sirp 1. XI 2019.

2 Ülo Niinemets, in Teadusmõte Eestis (IX). Teadus ja ühiskond (ed. J. Engelbrecht), 69–77. Eesti Teaduste Akadeemia, 2018.

3 Jaak Nigul, Milleks me anname teadusele raha? – Postimees 21. X 2019.

4 Marek Tamm, Organism või mehhanism. – Postimees 23. X 2019.

5 Kadri Raudvere, Eesti teadus 2019. Eesti Teadusagentuur, Tartu, 2019.

6 Ülo Niinemets in Eesti Teadus 2019 (ed. Kadri Raudvere) 21–36. Eesti Teadusagentuur, 2019.

7 Jaak Nigul, Valusad küsimused teadlastele. – Postimees 5. VI 2019.

8 Ülo Niinemets, Vastukaja. Teaduse helge tulevik. – Sirp 26. I 2018.

9 A. Banal-Estañol, M. Jofre-Bonet, & C. Lawson, The double-edged sword of industry collaboration: Evidence from engineering academics in the UK. Research Policy 44, 1160–1175, 2015. doi:https://doi.org/10.1016/j.respol.2015.02.006

10 R. Fudickar, H. Hottenrott, & C. Lawson, What’s the price of academic consulting? Effects of public and private sector consulting on academic research. Industrial and Corporate Change 27, 699–722, 2018. doi:10.1093/icc/dty007

11 H. Hottenrott & S. Thorwarth, Industry funding of university research and scientific productivity. Kyklos 64, 534–555, 2011. doi:10.1111/j.1467-6435.2011.00519.x

12 D. Quaglione, A. Muscio & G. Vallanti, The two sides of academic research: do basic and applied activities complement each other? Economics of Innovation and New Technology 24, 660–681, 2015. doi:10.1080/10438599.2014.974944

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht