Teadus kui arengumootor või hoopis mootorikütus?

Majandusarengu soodustamiseks on riigi ühtse toetussüsteemi loomine esmatähtis ülesanne.

ERIK PUURA

2015. aasta ühist mõttelendu märgistas 23. septembril riigikogu konverentsisaalis toimunud konverents „Teadus kui Eesti arengumootor. Kas mõtleme või teeme ära?“, mille oli korraldanud Eesti Teadusagentuur. See oli loogiline järg Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu, rektorite nõukogu ja Eesti Teaduste Akadeemia 2014. aasta avalikule märgukirjale „Eesti teadus vajab põhimõttelisi muudatusi“ ning oli inspireeritud Gunnar Oki koostatud teadus- ja arendusnõukogu raportist.

Nagu ikka, oli juttu peamiselt teaduse finantseerimisest ja teadusasutuste konsolideerimisest ning konverentsi pealkiri viitas tihedale sidemele teaduse ja arengu, eelkõige siis majandusarengu vahel.

Mis on arengumootor?

Käesoleva ja ühtlasi 2015. aastat kokku võtva mõttelennu aluseks on tõdemus, et teaduse ja majandusarengu seoste suure pildi nägemises jääb meil ikkagi vahelülisid puudu ja pudelikaelad jäävad purustamata. Ehk tulebki alustada sellest, kas teadus on arengumootor või pigem ressurss, mootorikütus, ja teha analüüs tõdemusega, et teadmised ja oskused on ainus ressurss, mille pidev kasutamine neid suurendab.

Mootor on masin, mis muundab mingit liiki energiat mehaaniliseks tööks. Loomulikult peab sel tööl olema tulemus, muidu oleme mootori loonud asjata. Mis aga on arengumootor? Nagu ikka, kui ollakse mõttesegaduses, hakkab tänapäeva tüüpinimene guugeldama ja leiab sõna „arengumootor“ sisse toksides viited eespool nimetatud konverentsile, mille kohaselt on teadus Eesti arengumootor. Järgmisena leiame rahandusministri väite, et lihtne ja selge maksusüsteem on olnud meie majanduse arengumootor. Edasi saame teada, et maapõuerikkused on ühiskonna delikaatne arengumootor. Siis väidab endine majandusminister, et majanduse arengumootoriks on inimesed. Ja et Saaremaa omavalitsuste liit peab olema Saaremaa arengumootor ning Läänemere piirkond Euroopa arengumootor. Euroopa Komisjon arvab, et rändest saab arengumootor ning ühes ettevõttes arvatakse, et arengumootoriks võiks olla enesehindamine …

Mulle tundub, et igaüks püüab rääkida suure süsteemi komponentidest ja ühtlasi väita, et miski või tema ise on süsteemis kõige tähtsam. See meenutab mingit muinasjuttu, missugust täpselt, ei tule parajasti meelde, aga selle õpetliku muinasjutu sõnum on kindlasti, et mootoris on sadu vajalikke komponente ja ükski komponent iseenesest ei taga mootori tõrgeteta tööd.

Ülikoolide osa majandusarengus

Järgnev jutt on küll Tartu ülikooli keskne, aga olgu juba ette öeldud, et oleme Tallinna tehnikaülikooli innovatsiooni ja rahvusvaheliste suhete prorektori Tea Varrakuga palju kordi jõudnud tõdemusele, et nii meie tulemused kui ka mõtted rahvusvahelistumisest ja ettevõtluskoostööst on ülisarnased ning et kõik ülikoolid koos peaksid andma ettevõtluse arengusse parima. Selleks alustab peagi tööd ühine koostöövõrgustik.

Kui vaadata Tartu ülikooli teaduse osa majandusarengule kaasaaitajana lühiajalises, ütleme, viie aasta perspektiivis, siis näiteks ettevõtluslepingute maht kui indikaator kajastab vaid väikest osa ülikooli tegevusest. Suuremahulised ettevõtluslepingud on ülikoolil olnud sõlmitud näiteks rõivaste virtuaalse proovikabiini arendaja Fits.me-ga, mille omandas 2015. aastal Jaapani korporatsioon Rakuten, ja haiguste kiirtestide arendaja Selfdiagnostics OÜga, millel on nüüd haru Saksamaal Leipzigis. See tegevuskäik näitab, et Eestis arendatud ideed püüavad meie turu väiksuse tõttu võimalikult kiiresti jõuda maailma tasandile. Pidevalt jätkuv koostöö Eesti suurettevõtetega, näiteks Eesti Energia ja Viru Keemia Grupiga, hõlmab pigem vajalikke konsultatsiooniteenuseid, kus ülikooli panust oskavad hinnata eelkõige ettevõtted ise, ja kui mõõta seda lepingute mahuga, ei avane kindlasti tervikpilt. Jutt sellest, et suured väliskorporatsioonid põlevad soovist luua Eestisse oma arenduskeskusi või ei ole meid lihtsalt üles leidnud, on naiivne ettekujutus seni, kuni paraneb meie ligipääsetavus ning kindlatel erialadel suureneb tarkade inimeste kriitiline mass. Meid on küll üles leitud, kuid pakutavate lepingute tingimustest on selgelt näha, et soovitakse kommiraha eest meie parimaid teadmisi üles osta.

Samuti on Eesti ettevõtted harjunud, et koostöö ülikoolidega Euroopa Liidu rahaga osaliselt kinni makstakse ning pigem põhjustab küsimusi, miks vastav proportsioon ei ole suurem (seda keelab konkurentsiseadus) ja miks on bürokraatia nii hull (abiraha kasutamise üle on Euroopas range kontroll). Ma ise innustaksin ettevõtteid mitte lootma abirahale, vaid aru saama, et teadmis- ja intellektuaalomandi põhine ärimudel on pikemas perspektiivis konkurentsivõimeline ning oma raha kasutades ei ole bürokraatiariski, kui on vaja arenguplaane pidevalt muuta. Paraku jõuame selleni, et Euroopa Liidu toel kalli aparatuuri soetanud parimad tugevad teadusrühmad on suutnud hankida ka suuri rahvusvahelisi grante, kus partneriks on välisettevõtted, ning kulusid arvestades on sellisel tippteadusrühmal väga keeruline vastu võtta Eesti ettevõtete pakkumisi. Sellises olukorras tuleb igati kiita mõtet, et ettevõtete ja riigipoolne ülikoolide toetussüsteem vajab läbimõtlemist ning tuleb konsolideeruda. Toetused ei ole olnud järjepidevad, mitmesuguseid skeeme on väikese riigi kohta olnud ebaloomulikult palju ning finantseerija on olnud huvitatud vaid finantsaruandluse korrektsusest, mitte tegevusaruande sisust ja tulemustest. Mäletan ülikoolide ja ettevõtete koostöö toetamise kolmeaastast projekti, kus tegevusaruanne oli 50 lehekülge (rohkem ei tohtinud) ja selle kohta küsimused puudusid, finantsaruanne aga oli 15 000 lehekülge ja sellele tehti kontroll, järelkontroll ning järel-järelkontroll …

Omaette teema on periood, mille jooksul teadlaste idee lõpuks turule jõuab. Näiteks ravimiarenduses räägime julgelt 15–20 aastast ning realiseeritud ideede vähesest arvust. Teistes valdkondades võiks oodata kiiremat tulemust, kuid täiesti selgelt on meie rakendusuuringute pudelikaelaks see, et uuring küll teostatakse, aga tootearenduse faasi enamikul juhtudest edasi ei liiguta, kuna see on niivõrd kulukas ja ikkagi riskantne. See on kindlasti meie toetusskeemide üks peamisi nõrkusi.

IKT-sektoris on ülikoolidel praegu ja kindlasti ka vähemalt keskpikas ajaperspektiivis (10–20 aastat) hoopis teistsugune roll: tuleb koolitada võimalikult palju tarku inimesi. Loomulikult on tarkade inimeste koolitamine ülikooli peamine ülesanne, kuid just IKT-sektoris kehtib arengumudel, kus juba olemasolevad ettevõtted vajavad tööjõudu ning on meeletu potentsiaal uute ettevõtete tekkeks, kusjuures tüüpiline uue ettevõtte looja on lõpetanud ülikooli, karastunud ja omandanud kogemused IT-ettevõttes ning seejärel realiseerib omaenda ideed. Tartus ainuüksi Ülikooli tänava piirkonnas on loodud 1500 töökohta ning kõik need ettevõtted soovivad laieneda. Ettevõtjad ise on rajanud ja juurde rajamas Tartu kesklinna piirkonda inkubaatoreid ja ruume uutele ettevõtetele ning Tartu ülikool on otsustanud rajada uue IT-keskuse samuti kesklinna piirkonda, sest nähakse sünergiat ülikooli majandusteaduskonna ja ideelaboriga.

Ülikooli teaduslinnakus Maarjamõisa väljal tunnetatakse teadlaste omavahelise suhtluse vajadust ja seega tuleb kindlalt plaani võtta Tartu teaduspargi kolimine Lõunakeskuse kõrvalt Maarjamõisa. Teadusparkidel on kogu maailmas tähtis roll koondada ühe katuse alla äriideed, mis tekivad tarkades linnades, ning pakkuda võimalusi ja äriarendusteenuseid, et üheskoos areneda. Peamine osa ettevõtetest, mis teadusparkides paikneb, ei ole otseselt ülikoolidest välja kasvanud, vaid kasutatakse just seda teadmiste ja kogemuste välja, mis ülikoolide ümber on tekkinud. Tuues teaduspargi teaduslinnaku vahetusse lähedusse suurendame mitu korda selle info- ja kogemusvälja mõju.

Ei saa jätta ka mainimata, et umbes 10% Tartu ülikooli 3700 töötajast on ühtlasi aktiivsed ettevõtluses. Ülikooli aktiivsete kõrvalettevõtete (spin-off) arv läheneb kiiresti 60-le. Mart Ustav kui üks edukamaid ülikooli kõrvalettevõtjaid on alati püüdnud selgitada, et kui turgu ei ole, siis tuleb turg luua. Seda saab teha tehnoloogiaalase arendustegevuse ja kaitstud intellektuaalomandi portfelli kaudu, paisates nii Eesti kui ka maailmaturule uusi tooteid ja teenuseid, mis muudavad juba väljakujunenud turusituatsiooni. Eesti turg on seejuures liivakast, kus saab hea eduga õppida nii liivakooke tegema kui ka müüma.

Teaduse laiemast rollist

Kui vaadelda teaduse rolli laiemalt kui ainult võimalikult kiire majandusarengu vaatepunktist, siis peaks igaühel olema selge, et läbi aegade on üleüldine kindlustunne tuleviku ees põhinenud probleemide teaduse ja tehnoloogia lahendustel ning võimekuse omandamisel, et lahendada tulevikuprobleeme, millest meil isegi veel aimu ei ole. Igal ülikooli teaduskonnal, instituudil ja kolledžil on oma mudel, kuidas ühiskonna arengusse panustatakse.

Meditsiinis on tulevikuvõimalused seotud siirde- ja personaalmeditsiini ning haiguste ennetamisega. Rääkides aga kliinilisest meditsiinist, siis mis on parem tehnosiirde näide kui luuüdi- või kopsusiirdamine?

Ülikooli eetikakeskus on aidanud kujundada väärtuspõhist lähenemist nii ülikoolil endal kui ka ministeeriumidel, nii kooliõpetajatel kui ka arstidel. Ning kes hoiab alal, arendab emakeelt ja kultuuripärandit?

Ülikooli bioloogide uuringute tulemusena on Lääne-Eestis poollooduslikel niitudel registreeritud taimede liigirikkuse maailmarekord.

Ülikool on Eesti suurim täiendusõppe pakkuja, igal aastal osaleb Tartu ülikoolis ligi 1600 kursusel rohkem kui 31 000 osalejat.

Seda loetelu võiks umbes sajakordistada, püüdes otsustajaid jätkuvalt veenda, et ülikooli ja teaduse roll on märkimisväärselt laiem kui majandusareng, kuigi ühiskonna ootused on mõistetavad ning ka vastav tegevus muutub järjest aktiivsemaks.

Jõudnud tagasi arengumootori ja selle komponentide juurde, on meil ilmselt vaja tekitada selle mootori detailne skeem, et igaüks saaks oma rollist aru. Meie mõõdikute süsteemid, millega teaduse kogumõju nii ühiskonna kui ka majanduse arengule mõõdame, on kindlasti puudulikud. Ülikoolide tähtsust majandusarengule ei tohi ei üle- ega alahinnata ning selleks on suure pildi nägemine kindlasti vajalik.

Majandusarengu soodustamiseks on riigi ühtse toetussüsteemi loomine esmatähtis ülesanne.

Kui seda süsteemi juhiksid kompetentsed inimesed, kes oskavad hinnata mitte ainult rakenduslike projektide tulemusi, vaid anda tarka nõu arendustöö eri etappides, oleksid tulemused kindlasti paremad ja kasvaks kütuse kasutamise efektiivsus.

Alavääristada ei tohi teaduse rolli olla valmis lahendama tulevikuprobleeme ning kui räägime maailma muutmisest, siis teevad seda eelkõige ülikoolilõpetajad. Ettevõtlusõppe elavdamine kõikidel haridustasemetel on jällegi meie arengumootori üks komponente.