Taimed kaartidel

„Eesti taimede levikuatlasele“ ja kogumikule „Eesti taimestik ja selle uurijaid“ mõeldes loodan, et meie floora pikaajalisele uurimisele ja avaldatud töödele järgnevad andmestiku süvauurimused.

HELDUR SANDER

Eesti taimede levikuatlase koostamist alustati endises teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis 1973. aastal teadusdoktor Liivia-Maria Laasimeri eestvõttel. Põhilised välitööd tehti aastail 1973–1985. Senised ja edasistel aastatel talletatud andmed võeti kokku 2005. aastal „Eesti taimede levikuatlases“.¹ Selles kirjeldati taimeliikide levikut Kesk-Euroopa ruudustiku (9 × 11 km) alusel, mis jäi ka 2020. aasta töö aluseks.

2020. aasta lõpul ilmunud kakskeelne atlas algab Eesti kaardiga ja kaartide lugemise juhendiga, kus on selgitatud kasutatud tähiseid. Taimekaartidel eristatakse värvidega pärismaine liik, võõrliik ja need, mille päritolu pole selge ning muud andmed. Eessõnast nähtub, et koostamisel on siinsete botaanikute kõrval osalenud Alexander Sennikov Helsingi ülikoolist ning Lätist Daugavpilsi botaanikud Pēteris Evarts-Bunders, Dana Krasnopoļska, Inita Svilāne ja Ieva Rūrāne. Peatüki lõpus on tänuavaldusena ligikaudu 2100 nime.

Atlase jaoks uute andmete kogumise peatükis on juttu välitöö kaartidest, floristilistest loenduslehtedest, andmestiku talletamisest ja töötlemisest. Järgnevalt antakse ülevaade teistest kasutatud andmekogudest, kuhu kuuluvad vaatlused, mitmed andmebaasid, keskkonnaregister ja herbaarandmed, millega on tõestatud 185 000 taime leiukohad. Siit ilmneb, kui põhjalikult tuleb uue taimeatlase koostamise ajal kirjandus­andmed läbi töötada ning – üllatus, üllatus – töö ei katke kunagi, kuigi võiks vahet pidada ja järgmise atlase välja anda aastakümneid hiljem, mil oleks näha suuremad muutused taimestikus. Kuid on üks aga – nimelt ei saa katkeda taimetundjate järjepidevus, head taimetundjad ei teki ja uued liidrid ei kujune iseenesest.

Raamatu mahukaim osa, levikukaardid, hõlmab leheküljed 27–442. Kaarte on 1664 taimeliigi (osa perekonna tasemel) kohta ja talletatud on andmed eri ajajärkudest: 2006–2020, 1971–2005, 1921–1970 ja 1800–1920. Näidatud on taimeliigi leviku suundumus, kas see on selgelt kasvav, pigem kasvav või stabiilne. Atlases on taimeliigid toodud sugukondade järgi ja nende piires tähestiku järjekorras liikidena. Algab lahnarohuliste sugukonna haruldase muda-lahnarohuga (Isoetes echinospora) ja lõpeb Lääne- ja Loode-Eestis leviva meriheinaliste sugukonna ainukese liigiga – pika meriheinaga (Zostera marina). Kaartidele järgneb liikide nimekiri sugukondade kaupa, see on teine mahukas osa raamatust, leheküljed 445–605. Siin on toodud täiendavaid andmeid, iseloomustatakse leiukohti, taksoni olemust, antakse hinnang levikule, analüüsitakse kodu- ja võõramaiste taimede metsistumist – aedades kasvatatavad looduslikud taimed võivad neist levida uutesse kasvukohtadesse, seal metsistuda jms. Taimeliikide numeratsioon vastab kaartidele.

Raamatut lõpetavas liiginimetuste registris on toodud taimenimed tähestiku­lises järjekorras, segiläbi eesti- ja ladina­keelsed. Iga taimenime järgi on kolm numbrilist viidet selle leidmiseks, esikohal rasvaselt taime levikukaardi number. Eestikeelsete nimedega on taimed toodud topelt, neid võib leida nii liigi- kui ka perekonna nime järgi. Näiteks esimene taim, aas-hanerohi on leitav ka kujul hanerohi, aas-. „Harilik“ liigi nimena ulatub harilikust allikarohust kuni hariliku öölilleni, seega on seda kasutatud 206 taimenime puhul.

Tähelepanekuid levikukaartidest

Taksonoomiline eriilmsus torkab silma kibuvitsade puhul, kaardil 1134 on nahklehine kibuvits Rosa caesia, nr. 1135 R. caesia s.l. (laias tähenduses), nr 1136 koer-kibuvits R. canina s.str. (kitsas tähenduses) ja nr. 1137 laias tähenduses R. canina s.l. Selgituseks on 554. leheküljel kirjas, et koer-kibuvits kitsas tähenduses on haruldane ja ilmselt kultuurist metsistunud, seega mitte pärismaine. Tundub olema liigne detailsus, liik on liik, mis siis, et sisse toodud.

Atlases on koha leidnud ka nn prügi­taimed, inimeste poolt ära visatuna vegetatsiooniperioodi üle elavad ja harva isegi talvituvad taimed, mis iseseisvalt seemnest ei pruugi edasi levida: harilik kartul, harilik arbuus, harilik kõrvits, harilik tomat, melon jt. Metsistuvate Põhja-Ameerika päritolu palsaminulu ja Aasiast pärit siberi nulu kõrval pole toodud euroopa nulgu, mis metsistub Hiiumaal ja Saaremaal, kohati mandrilgi. Hiiumaal moodustab euroopa nulgu puht- või segapuistuid,² seega temast võiks küll kujuneda meie metsade uus puuliik.

Mainitud pole ka haberoodset vahtrat, mis metsistub lokaalselt Kaagjärve vanas kooliaias ja Sangaste parkmetsas. Nagu ka mandžuuria pähklipuu, mis metsistub mitmel pool, sedagi leidub puistuna Sangaste metsapargis. Pole ka metsistununa harva leiduvat suurlehist pärna, seegi Lääne-Euroopa liik võiks ju tulevikus paremini kasvada.

Saarvahtra juurde võiks lisada, et seemnest kasvatatud puudena leidub seda Lasnamäe kanali idapoolse paeseina jalamil ja pervel. Harilik pihl­enelas on metsistunud mõisakalmistutelt, näiteks Loodi ja Saare mõisa omast ning kohati võtnud enda alla suured alad.³ Samuti on levinud väike igihali. Metsistununa leidub nii harilikku puuvõõrikut kui lillat vägiheina, näiteks Tallinna botaanikaaias ja Järvamaal Preedi külas.

XVII sajandil või veelgi varasemalt sisse toodud must leeder metsistub kohati Lääne-Eestis (rohkem Saaremaal), selle arvukus on stabiilne. XVIII sajandist kasvatatud punane leeder metsistub laialt ja arvukus kasvab. Sama kehtib astelpaju ja tähk-toompihlaka kohta.

Taimehaigustest haaratud hariliku jalaka leviku suundumus pole selge ja harilikul saarel on see stabiilne. Kuid nagu oodata oligi, on atlases ära toodud meil kanda kinnitada võivad uued Lääne- ja Lõuna-Euroopast pärit puuliigid – harilik pöök ja harilik hobukastan. Pöögid metsistuvad olemasolevate isendite läheduses harva ning tema kohta kaardil andmed puuduvad. Ilmselt meid pöögimetsad veel ei ohusta? Harilik hobukastan näitab ruutude arvult arvestatavat metsistumist ja suurenemist, sellest võiks küll tulla tulevane uus puuliik, kuigi levib ainult seemnest olemasolevate puude all.

Euroopa liik harilik sirel näitab laialdast levikut tõusvas suunas, mis on üllatav kas tänu kliima soojenemisele või on mängus kunagistest talukohtadest maha jäänud isendid. XVII sajandil sisse toodud hariliku kukerpuu levikus on kahtlemata suur osa lindudel, nagu ka musta sõstra puhul. Musta sõstra levik on üsna laialdane, ilmselt suures osas juba sajandeid tagasi kasvatatud marjataimedest, leiukohad on rohkem inimtekkelised kui looduslikud. Aastasadu laialt aedades kasvatatud punane sõstar ja aed-karusmari ongi just kultuurtaimedest metsistunud. Ohtliku võõrliigi Sosnovski karuputke arvukus suureneb, aga tõrje on siiski aidanud, naabruses Pihkva­maal levib see kilomeetrite ulatuses.

Eesti taimestik ja selle uurijaid

Atlase üks koostajatest, tuntud botaanik Toomas Kukk on Eesti tegusaim taimede tutvustaja ja nende tundmisele kaasaaitaja. Ta huvitus taimedest juba koolipoisina, kuigi eks noorelt taimedest huvitatuid on ikka olnud, näiteks ka luuletaja-kirjanik-kirjastaja Bernard Kangro.⁴ Kukk õppis Tartu ülikoolis bioloogiat, 20aastase noormehe märgi­liseks uurimuseks sai tema Tallinna floora analüüs 1991. aastal.⁵ Tähttööks on korrektse taimede kataloogi, botaanika uurimise ajaloo ja peaaegu täieliku bibliograafia avaldamine.⁶ Järgnesid eriilmelised taime­raamatud, väga tuntud on Toomas Kukk oma taimemäärajatega. Tema „Eesti taimede kukeaabits“ on ilmunud 2004–2020 juba kaheksas trükis ja ilmselt on Eesti üks vähestest riikidest, kus on ilmunud nii palju taimemäärajaid.

Sel aastal andis Kukk välja veel ühe raamatu, „Eesti taimestik ja selle uurijaid“.⁷ Kogumikku on koondatud viimastel kümnenditel ajakirjades avaldatud Eesti taimestikku, taimi ja nende uurimist käsitlevaid kirjutised. Teos jaotub rohkete piltidega (Lõuna-Euroopast pärit hobukastani pilt on topelt) viide osasse. Neist huvipakkuvaim on Kalevi Kulli ja Kuke ühisartikkel taimede ontogeneesi etappide eristamisest.⁸

Viiest osast ulatuslikum on üksikuid taimi puudutav „Tunne taimi!“, mis lõpeb kirjutistega „Kuidas üksikul saarel ellu jääda“ ja taimedele ning loomadele eestikeelsete nimede andmisest. Loodusteaduslike kogude osa essees „Raamatu­kogu on ilmselt etem kui turba­hunnik“ kirjutab autor, et raamatud kaovad, küllap see nii on, kuigi olen päri Jaan Unduski seisukohaga, et ajakirjad ja raamatud jäävad ikka paralleelselt alles. Eks see on seotud inimese psüühikaga, raamatud füüsiliselt käes hoides tunned, et oled midagi loonud. Ja lugedagi on ju raamatut hea, siin ilmas on neidki friike, kes tunnetavad raamatutega füüsilist lähedust.

Kuke „Eesti taimestiku“ viimane kirjutis on „Soontaimede must raamat“, mis peegeldab vist Eesti taimeteadlaste ideelist lähenemist. Must raamat on rahvusvaheliselt kasutatav termin – hetkeolukorra hinnang pärismaise floora ohustajatele. Ohtlike invasiivsete taimede loend on ka tabelis toodud. Genofondi reostamise kohta öeldakse, et taunitav on Eestisse pärismaiste liikide istutusmaterjali sissetoomine. Kuid Eesti riigipiir ei saa ju olla genofondi piiretleja? Tegelikult on piiritlemiseks muud kriteeriumid. Meie piir­konnas on küll tuntud hariliku männi (ka kuuse) liigisisised erinevused, mistõttu peab valima, kust seeme sisse tuua. Ja seetõttu on sobiv omamaine või teatud territooriumidelt saadud seeme.

„Eesti taimede levikuatlasele“ ja kogumikule „Eesti taimestik ja selle uurijaid“ mõeldes loodan, et meie floora pikaajalisele uurimisele ja avaldatud töödele järgnevad andmestiku ingliskeelsed süvauurimused, mis köidaksid ka välislugejaid ja viiksid monograafia maailma teaduse varasalve. Küllap siit võiks tulla mõnigi doktoritöö vääriline uurimus floora muutustest, seostest maastike ja inimtegevusega, naabermaadega võrdlemisest rääkimata. Selleks on vaja vaid uurimuslikke ideid ja kogutud andmete suurtöötlust, et senisest tasemest veel aste kõrgemale tõusta.

1 Toomas Kukk, Tiiu Kull (toim), Eesti taimede levikuatlas. Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonna­instituut, Reusner, Tallinn 2005, 528 lk.

2 Heldur Sander, Kristiina Hellström, Leo Filippov, Euroopa nulg ja nulumetsad Eestis. – Eesti Loodus 2015, 66(11), 50–55.

3 Heldur Sander, Saagu Loodi lehisepuistust tõeline vaatamisväärsus. – Sakala 14. VIII 2007; Heldur Sander, Jüri Elliku, Urmas Roht, Eesti parkide ja kollekt­sioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. – ELUS-i aastaraamat, Tartu 2008, 85, 78–102.

4 Ta kirjutab: „Hoidsin tervelt 7 aastat karjasevitsa ja puhusin lepakoorest pasunat. Tundsin loodust nii läbi ja lõhki, et võisin näiteks kogu koduümbruse taimestiku herbaariumi jaoks kõigi ladinakeelsete nimedega ära määrata.“ Bernard Kangro, Arbujad. Wallin & Dalholm, Lund 1981, lk 45.

5 Toomas Kukk, Tallinna floora nimestik = List of Tallinn vascular plants. Eesti Teaduste Akadeemia, Zooloogia ja Botaanika Instituut, Tartu, Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn 1991.

6 Toomas Kukk, Eesti taimestik. Eesti Põllumajandus­ülikooli zooloogia ja botaanika instituut, Eesti Keskkonnaministeerium, ÜRO Keskkonnaprogramm, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 1999.

7 Toomas Kukk, Eesti taimestik ja selle uurijaid. Eesti Loodusuurijate Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Loodusajakiri. Printon, Tartu 2021, 152 lk.

8 Sel teemal on üks viimatisi töid autorite kollektiivilt ilmunud kirjutis: Gjulnara Orudzevna Osmanova jt, The role of ontogenetic herbarium in studying intrpopulation biodiversity. – Pak. J. Bot. 2016, 48(4), 1495–1500.