Sõjafotode maagilised võimed

Tõejärgses inforuumis peavad sõjapildid kõnetama ja tegevusse suunama järjest skeptilisemat publikut. See loob paradoksaalse olukorra, kus fotodele on suured ootused, samal ajal aga pilte ei usaldata.

JAANA DAVIDJANTS

Ukraina sõjaga kaasneb suurel hulgal rindeuudiseid ja -pilte. Järjest rohkem on hakatud arutlema sõjapiltide üle ja kuulda on olnud küsimust: „Kas me pole näinud piisavalt kohutavaid pilte Ukrainast? Kas me oleme muutunud tundetuks?“

Tihti viidatakse samal ajal fotograaf Nick Uti 1972. aastal Vietnami sõja ajal tehtud fotole „The Terror of War“. Mustvalge pilt kujutab napalmi tekitatud põletushaavadega tüdrukut, kes, käed laiali ja valust karjudes, vaataja poole jookseb. Justnimelt seda fotot tuuakse esile kui fotot, mis „lõpetas sõja“.¹ See ei ole muidugi ainuke pilt, millele on omistatud võime mõjutada sündmuste kulgu. Samuti tuuakse näitena 2000ndate alguses Iraagi sõja ajal Abū Ghuraybi vanglas tehtud pilte, millel on näha, kuidas USA sõdurid Iraagi vange piinavad. Iroonilisel kombel on vilepuhuja lekitatud ja skandaali tekitanud pildid piinajate endi tehtud.

Kolmanda näitena võib tuua foto kolmeaastasest Alan Kurdist, kelle Türgi politseiametnik leidis 2015. aasta septembris Bodrumi rannast uppununa. Kurdi oli Süüria pagulane, kes üritas oma perega jõuda Kanadasse. Ajakirjanik Nilüfer Demiri pilt, millel näeme väikest punases pluusis Alanit nägu maas lamamas, muutus kiirelt viraalseks, jõudes 12 tunniga 20 miljonile ekraanile.² Pildist valmisid sajad, kui mitte tuhanded meemid ja kunstiteosed. Selle pildi puhul on empiirilised uuringud kinnitanud, et tänu pildile muutis Euroopa avalikkus oma suhtumist pagulastesse.² Eriti Saksamaal, kus tol ajal räägiti Willkommenskultur’ist – tervituskultuurist, mis tähistab sõbralikku suhtumist sisserändajatesse.

Kõik kolm pilti on küll tehtud eri ajal ja tingimustes, aga neid ühendab see, et kõigile neile on tänu šokeeriva sõja­koleduse paljastamisele omistatud võime muuta asjade käiku.

Pilt kui asitõend

XX sajandit on nimetatud pildi, aga ka asitõendite sajandiks. Eelmise sajandi alguses hakkasid levima kaasaskantavad fotoaparaadid (Kodak, natuke hiljem ka Leica). Kui varem pidi sõjatandril pildistamiseks püsti panema terve masinavärgi, siis nüüd võisid ajakirjanikud seal ringi liikuda ja teha korraga 36 võtet. Paralleelsed edusammud pooltoonitrükis võimaldasid nende fotode massilist reprodutseerimist ja seega jõudsid fotod laiema vaatajaskonnani. Seega on need kaks on omavahel tihedalt seotud – kaamerate ja tehnoloogia areng on võimaldanud järjest enam olla paljude kaugete sündmuste, kaasa arvatud teiste inimeste ekstreemsete kannatuste tunnistaja.

Nii kirjutas juba 1899. aastal Punase Risti president Gustave Moynier: „Ajakirjanike kirjeldused asetavad … lahingu­väljadel vaevlejad otsekui [ajalehe] lugejate silme ette ja nende karjed inimeste kõrvu.“³ Ameerika misjonärid, kes üritasid tähelepanu tõmmata India näljahädale, uskusid, et pildid on vaieldamatud asitõendid, mis näitavad kannatuste kohutavat iseloomu. Sedalaadi ootus on seotud just fotodega. Masinaid seostatakse olukordade objektiivse kujutamisega, võimega näidata, kuidas kõik ikkagi toimus.

Praegu heidetakse ette, et ringleb palju võltsitud (ingl fake) pilte. Paradoksaalsel kombel on ajaloos olnud sõja­piltide lavastamine tavaline teguviis.

Nüüdseks on teada, et Ameerika Ühendriikide kodusõja ühel kuulsamal fotol (Alexander Gardner, „The Home of a Rebel Sharpshooter, Gettysburg“, 1863), näha olev surnud sõdur nihutati sealt, kus ta oli langenud, fotogeenilisemasse kohta, et pilt tuleks parem. Sõduri kõrval asetsev püss oli aga fotograafi oma. Surnud sõjaohvrite edasi-tagasi liigutamist või veresauna toimumiskoha kerget ümberkorraldamist ei peetud toona suureks pettuseks. Oma aja fake-pildid aga ei pretendeerinudki sajaprotsendilisele tõetruudusele.

Alles Vietnami sõjast (1955–1975) alates võime olla enam-vähem kindlad, et ükski tuntum sõjafoto ei ole lavastatud.³ Piir kunsti ja dokumentaalfoto vahel on selgem, ning sõjapiltide ilustamine ei ole enam hea toon. Kui Adnan Hajji 2006. aastal oma fotot Beiruti pommitamisest töötles, et sellel paistev pommitamisest tekkinud suitsupilv oleks suurem, tekitas see skandaali. Kes vähegi Photoshopi kasutanud on, märkab kohe, et pilve on tossu juurde joonistatud, aga 2006. aastal olid teised ajad ja kui Reuters selle foto oli avaldanud, hakati skandaali nimetama ka Reutersgate’iks.

Vaadata, mitte vaadata, kuidas vaadata?

Sõjapilte peaks justkui vaatama. Meediast on isegi kõlama jäänud, nagu oleks see kangelaslik tegu. Või vähemalt ei ole meil õigust neist piltidest mööda vaadata. Samal ajal on palju kõneldud ka kaastundeväsimusest. Termin on pärit tervishoiust, tähendades, et kui vaadata liiga palju pilte koledustest, võib ähvardada sekundaarne trauma ja kannatuste suhtes tuimaks muutumine. Ehk siis tuleb kindlasti vaadata, aga parasjagu, õiges mahus.

Vaatamisega kaasneb veelgi komplikatsioone. Kahtluse alla on pandud ka meie õigus vaadata. Näiteks on Susan Sontag kirjutanud oma raamatus „Vaadeldes teiste valu“,⁴ et võib-olla on ainsad inimesed, kellel on õigus vaadata pilte teiste kannatustest, need, kes saavad olukorda leevendada, näiteks kirurgid. Ning et „meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või mitte“ (lk 40). See osutab, et vaatamine toimub võimupositsioonilt.

Eelnevast koorub välja ootus sõjapiltidele. Need pildid ei ole üksnes asitõendid, nende ülesanne on tegutsema suunata. Sedalaadi ootus dikteerib ka sõjapiltide esteetika: soovitatav on huvitav kompositsioon, dünaamiline pilt, aga mitte liiga „ilus“. Brasiilia fotoajakirjanikku Sebastião Salgadot, kes on suurte mõõtmetega mustvalgetel fotodel kujutanud Pärsia lahe sõda, on korduvalt süüdistatud kannatuste ilustamise eest. Seda ootuse tõttu, et sõjapildid toimivad hariva materjalina, mis peaks juhtima kaugeid kannatajaid abistama. Aga „ilu on üleskutse imetlemiseks, mitte tegutsemiseks“, nagu on öelnud Ameerika kultuurikriitik Ingrid Sichy.⁵ Keskendumine kannatuste esteetilistele aspektidele tekitab ärevust (ja moraalset hukkamõistu), et vaatajad, selle asemel et tegutseda, jäävad pildi ette nautlema, hüüatades „oh millised suursugused stseenid!“.

Ühismeedia

Tänapäeval jõuavad sõjapildid meieni reaalajas, kannatused on ühismeedias segamini kassipiltidega. Materjali levitavad trollivabrikud, vestlusest võtavad osa botid ja süvavõltsingud (ingl deepfake) on tavaliseks muutumas. Näiteks jagati Twitteris 2022. aasta märtsis süvavõltsingvideot, mis näitab Venemaa presidenti Vladimir Putinit kutsumas üles Vene sõdureid relvi maha panema, kuna rahu Ukrainaga on saavutatud. Teisel juhul näeme sama sisuga videot aga Zelenskõist, kes kutsub Ukraina sõdureid Venemaale alistuma. Mõlemad videod olid võltsingud, kuid levisid internetis ülikiirelt.

Palju on ka räägitud sellest, et oleme tõejärgses ajastus, mida iseloomustab vähene usaldus autoriteedi, k.a meedia, suhtes ja teaduse kahtluse alla panek. Sellessegi on oma panuse andnud ühismeedia, mis on teinud võimalikuks järjest suurema arvu piltide ja narratiivide ringluse. Tänapäeval ei saa enam väita, et „me ei teadnud“,⁶ kuna kannatused on katkematult meie ekraanidel. See-eest nüüd, tõejärgses inforuumis – kus valitseb narratiivide kakofoonia, ringlevad süvavõltsingud ja meediat enam ei usaldata – on materjali tõepärasust hinnata püüdes lihtsam järeldada, et „mul ei olegi võimalik teada“.⁶ Mis tähendab, et sõjapildid peavad kõnetama ja tegevusse suunama järjest skeptilisemat publikut. See paneb fotod paradoksaalsesse olukorda, kus neile on suured ootused maailma muuta, samal ajal aga pilte ei usaldata.

Fotode maagilised võimed

Tulles tagasi algul kirjeldatud kolme sõjapildi juurde, siis kõik kolm mängisid tähtsat rolli. Aga mitte ainsat. Vietnami sõja lõpetamise puhul oli määrav näiteks see, et USA võitles tundmatul territooriumil, ei olnud valmistunud sissisõjaks ja oli sõda kaotamas. Alan Kurdi pilt küll muutis Euroopa meelt, aga üürikeseks ajaks. Suhtumine muutus pagulastevastaseks vaid mõni kuu hiljem pärast terroristide 2015. aasta novembrikuist rünnakut Pariisis. Kui vaadata praegust olukorda, siis Lähis-Ida sõjakolletest põgenejate seas on sel teekonnal uppunute arv jälle kasvanud,⁷ kuna Euroopa piirid nende ees sulguvad.

Siinkohal võib vastu väita, et ukrainlasi võtame vastu küll, ÜRO on registreerinud Euroopas üle 8 miljoni Ukraina pagulase.⁸ See aga näitab, kui suurt tähtsust omab geograafiline ja kultuuriline lähedus sõjapaigale. Skeptilisemad on esitanud argumendi, et Alan Kurdi pilt põhjustas pahameeletormi, kuna Alan nägi välja nagu väike valge lääne poiss. Abū Ghuraybi fotod on näide sellest, et ka visuaal võib olla vägivalla vorm. Fotod alasti vangidest, keda piinatakse, keerlevad igavesti internetis ja on justkui ükskõik kelle poolt vabalt kasutatavad, kuigi ohvrite nõusolekut pole keegi küsinud. Berliini biennaalil puhkes seetõttu 2022. aastal poleemika ja mitu Iraagi kunstnikku lahkus sealt.⁹

Eeldus vaataja šokeerimiseks on see, et pildil kujutatav rikub normi. Nagu oleks humaanne sõda võimalik. Humaanset sõda ei ole olemas. Toimugu see praegu või sada aastat tagasi. Ukrainas, Süürias või Jeemenis. Sõda tapab ja sandistab. Ja piltidel ei ole maagilist võimet sõdu lõpetada. Mis ei tähenda, et pildid pole tähtsad või et neil pole mõju. On, aga see mõju on hajus ja töötab koos paljude muude teguritega.

Jaana Davidjants on Tallinna Ülikooli teadur, kes uurib sotsiaalmeediapõhist loojutustust sõjast ning visuaalsuse ja usaldusega seotud teemasid.

1 Bibek Bhattacharya, The shot that ended the Vietnam War. – lifestyle.livemint.com 21. IX 2018.

2 Roland Bleiker, Mapping visual global politics. Vt Roland Bleiker (toim), Visual Global Politics. Routledge, New York 2018, 1–29.

3 Susan Sontag, Regarding the Pain of Others. Picador/Farrar, Straus and Giroux, New York 2003, lk 21.

4 Susan Sontag, Vaadeldes teiste valu. Tänapäev 2008.

5 Ingrid Sichy, Good Intentions. – The New Yorker 9. IX 1991.

6 Andrew Hoskins, Media and compassion after digital war: Why digital media haven’t transformed responses to human suffering in contemporary conflict. – International Review of the Red Cross 2020, 102(913), 117–143.

7 Renewed Tragedy: The Rise of Drowned & Missing Migrants & Asylum Seekers Toll in 2021. Analysis. – reliefweb.in 10. I 2022.

8 Current migration flows from Ukraine. CReAM research team. – Centre for Research & Analysis of Migration 15. II 2023.

9 Berlin biennale responds as artists pull work over images of Abu Ghraib torture. – Artforum 18. VIII 2022.