Salakarid teaduse populariseerija teel

Populaarteaduslike tekstide korrektsus ja sisu peab olema kvaliteetne ning selle tagamisel on eriala teadlastel tähtis osa.

MARKO MÄGI

Kirjutasin hiljuti loo inkade impeeriumi nurgakiviks olnud linnusõnnikust.1 Agronoomia taustaga lugeja, kes oli võtnud vaevaks tutvuda ka loo allikaks olnud teadusartikliga, juhtis tähelepanu ühele mu tõlkeapsule ja et olen eksinud ühe termini kasutamisel. Parandasin vead ja tundsin rahulolu, et lisan alati viite algallikale. Kui lugejal ei oleks olnud võimalust teavet kontrollida, oleks väike vale võinud omapäi uitama sattuda.

Teaduse populariseerimine on vajalik, sest oludes, kus teabe hulk on üüratu, on tulemuste virvarris orienteerumine keeruline, sageli võimatu. Appi tuleb teadlane (või hea sule ja teadmistega populariseerija), kel on oskus keerulisi asju selgitada: ta peab ettekandeid, kuulajaks ametnik, asjaarmastaja, õpetaja jne, et keerulised teemad ajaksid juuri (hoidudes siiski ajupesust) ja viiksid lähemale ühiskonda mõjutavate otsuste ja protsesside teaduspõhisusele. Teadlase tegutsemist ühiskondlikus debatis ei reguleeri otseselt seadused, kuid see ei tähenda, et ta tohib endale lubada kõike – kehtivad normid, mis on kirjas näiteks teaduseetika tavades2 ja Eesti teadlase eetikakoodeksis.3

Milline on vastutus, kui asutakse teadust populariseerima?

Ka populariseerija peab lähtuma tõdedest, mille vastu eksimine võib anda soovitule vastupidise tulemi. Näiteks tuleb olla täpne, selge, korrektne, aus, ei maksa liialdada, keerutada, võltsida ega teha liialt kaugeleulatuvaid järeldusi. Loetellu kuulub kindlasti ka oma auditooriumi tundmine, mis määrab suhtlemisviisi – kas ja kui palju on sobilik visata nalja, et sõnumi selgus ei kannataks. Olukord, kus tõsise teema käsitlemine mattub naljade või kalambuuride alla, ei ole probleem esinejale – tema teab, kuidas lood on ja oskab lugeda ridade vahelt. Kuid sõnum võib jääda segaseks publikule ja halvemal juhul kinnistub väär sõnum.

Avaliku esinemise eksimust saab jooksvalt parandada (eeldusel, et eksimusest on aru saadud või tunnistab esineja viga pärast sellele osutamist), aga kirjasõnas on minu arvates vastutus palju suurem – kirjutatu hakkab kiiresti oma elu elama, tagantjärele vigade silumine ei pruugi lugejateni jõuda ja nii võivad eksimused autori tahte vastaselt kiiresti paljuneda. Halvemal juhul saab algsest ideest uhhuu-teaduse kandidaat. Online-meedias on raske vigu vältida, sest kõik toimub kiiresti, paberile trükitud tekstidega on lood veidi teised (on keele- ja sisutoimetajad). Kas ikka on?

Tavalugeja ei pruugi vigadest aru saada, kuid kui teadlasele jäävad vead silma, siis peaks olema tema kohus neist teada anda, kui mitte enda südametunnistuse sunnil, siis teadlase eetikakoodeksist tulenevalt.

Marko Mägi

Poes on palju raamatuid, nii mõnedki kaheldava väärtusega. Näiteks raamat „Koroona valehäire“, mis jäi silma eri­alateadlasele Erik Abnerile ning ta esitas Facebookis detailse kriitika raamatu ühe lehekülje väära sisu kohta, kus selgitas, et tegu on teaduskauge raamatuga, mille sõnumid toovad kasu asemel kahju. Kuid riiulitel on ka populaarteaduslikke raamatuid, mis ei ole väära sisuga, ja võivad üldjoontes teenida üllast eesmärki, kuid eksivad reeglite vastu, mida populariseerija ei tohiks teha. Tavalugeja ei pruugi vigadest aru saada, kuid kui teadlasele jäävad vead silma, siis peaks olema tema kohus neist teada anda, kui mitte enda südametunnistuse sunnil, siis teadlase eetikakoodeksist tulenevalt: „Teadlane seisab hea selle eest, et ühiskond väärtustaks teadust; teadlane on valmis kritiseerima kolleegi ebakompetentsust või ebaprofessionaalsust, eriti kui see takistab või kahjustab teaduse ja ühiskonna arengut; edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.“ Arvan, et neid kriteeriume peab meeles pidama ka teaduse populariseerija, sest tema vastutus ühiskonna ees on mõnel puhul suuremgi kui teadlasel, kelle avastused ja teadmised jäävad sageli siseringis arutamiseks.

Millised karid varitsevad populariseerijat?

Tegelen iga päev lindudega, seepärast jäi silma raamat „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“.4 Raamat on saanud nii positiivset kui negatiivset tähelepanu: mina olin väga kriitiline,5 veidi hiljem kirjutas leebema arvustuse6 Rein Kuresoo.

Kriitika vastukajas pidasid vaid üksikud kriitika sisu valeks. Küll aga heideti ette minu käitumist: ei ole ilus lüüa nuga selga gildikaaslasele. Kritiseerisin siiski raamatut, autori isiku, tema renomee ja seisuse gildis jätsin kõrvale, sest need siia ei puutunud. Ma ei sea kahtluse alla raamatu autori linnutundmise oskust – selles vallas on tegu kindlasti ühe Eesti parimaga.

Tegin kriitikas ühe vea – astusin esimese sammu vale jalaga, s.t alustasin vähem tähtsatest detailidest (keelest ja vormist). Peateemade juurde jõudes oli nii mõnelgi lugejal hari punane ning tähelepanu sootuks mujal (ehk minul). Siiski on raamatu keelekasutus vigane – kirjakeel ei ole pelgalt maitse asi, nagu mainis hiljuti ka Aili Künstler Postimehes: „Samuti on kummaline, et seniajani pole suudetud avalikkusele selgeks teha, et kirjakeele norming on olnud ja on vajalik vaid teatud nõudlikkuse astmega tekstide puhul: seadused, ametlik suhtlus, ERRi uudised jms. Ja kirjakeele normingulähedane pruuk kooliõpikutes, teadustöödes, meedia arutlevates saadetes ja artiklites jm seesuguste tekstide puhul, kus põhiline on sisu asjakohane edastamine.“7

Kas avalik kriitika oli õige samm? Kui autor julgeb müüki panna toimetamata ja minu hinnangul puuduliku keeletoimetusega raamatu, siis miks ei peaks olema julgust avalikult arvamust avaldada. Pealegi ei aitaks salastatud kriitika mitte kuidagi neid, kes on juba jõudnud raamatu osta.

Kas passiivsus tähelepanu nõudvas olukorras on õigustatud? Panen silmad kinni ja ei tee välja? Osalt selline mulje mulle jäi – mõnel puhul kaitsti autorit pimesi, raamatuga tutvumata. Minu arvates ei ole see õige. Minu silmis on küsitava kvaliteediga raamatu ilmumine võrreldav joobes juhi liiklemisega maanteel (loomulikult, saate ju aru, et mitte üks ühele) – õnnetust ei pruugi juhtuda, kuid see ei tähenda, et sellist käitumist peaks taluma. Kui te nüüd ütlete, et see võrdlus on täiesti kohatu, sest joobes juhi puhul on mängus elud, teisel juhul siiski midagi muud, siis põhimõte jääb samaks, sest ka kõnealusel raamatul on varjatud ohud. Et edasine oleks kergemini mõistetav, kordan üle raamatu sisulise puuduse – puudub igasugune viitamine teabe algallikatele. Ja see on ohtlik.

Toon näite. Õpilased, kes kirjutavad põhikoolis ja gümnaasiumis uurimistöid, kasutavad esmaste allikatena eelkõige populaarteaduslikke teoseid, sest neis esitatu on lihtsas keeles, kergesti loetav; võõrkeelse teadusteksti lugemiseks ja mõistmiseks ei pruugi õpilasel jaksu ja oskusi olla. Raamat on eestlastele ajalooliselt olnud suhteliselt usaldatava teabe allika mainega ja nende avaldamine oli kuni viimase ajani ainult kirjastuste pärusmaa. Kuna kirjastuse filter on garanteerinud mingigi kvaliteedi, on juurdunud taak raamatuid usaldada visa kaduma. Ka suur osa õpilasi usaldab raamatuid pimesi ja viitab neis leiduvale teabele kõhklusteta.

Aga kui raamatu kirjastamine on ainult ühe nupuvajutuse küsimus, siis ei ole pimesi usaldamine enam kohane ja lugeja peab olema kas äärmiselt teadlik või väga kriitilise meelega. Hea näide on kooliõpikud, mis läbivad eelnevalt range kontrolli (ranguse aste jäägu igaühe enda otsustada). Kuid muu kirjanduse puhul on hea, kui õpetajal on kriitikameelt, et juhtida õpilase tähelepanu võimalikele ohtudele raamatu sisus (terminoloogias, järeldustes, soovitustes jm), mille algallikat ei ole neil võimalik kontrollida.

Kuna erialalt olen loomaökoloog (linnud on kitsam huvi), toon näite loomariigist, kus kvaliteedi garantiiks on hind. Looduses on väga palju kummalist: näiteks suured sarved, säravad suled, erilised kehamoodustised, mis kuidagi ei tohiks soosida isendi ellujäämist, kuid näitavad võimalikele partneritele, et sellise tunnuse kandja on kvaliteetne ja suudab tasuda tunnuse hinna, milleks on risk lõpetada kiskja hambus, surra nakkushaigusesse vms. Ka raamatute kirjastamise puhul on minu arvates kehtinud pikka aega sama. Raamatu kirjastamise hind on olnud suhteliselt kõrge ja seetõttu ei ole see olnud kõigile jõukohane: kirjastused maksavad küljendajale, keele- ja sisutoimetajale, hindavad väljaandmisega kaasnevat riski (kui eksin, siis parandage). See makstav hind tagab enamasti (või mõnikord) kvaliteedi. Kuid oludes, kus kirjastamine on kättesaadav kõigile ehk põhimõtteliselt võib kõik eelmainitud tööd teha üks isik või need sammud üldse tegemata jätta, ei ole raamat kui selline enam kvaliteedi garantii. Ja see teeb mulle tõsist muret. Soovitan lugeda ka teemaga haakuvat: „Mis kasu on meediakirjaoskusest ehk meediataibust?“8, „Milliseid vorme valeinfo võtab ja kuidas see levib?“.9 Tänapäeval on kõikvõimaliku kvaliteediga teavet väga palju ning seda enam peab ka populaarteaduslikes tekstides korrektselt viitama teabe allikale!

Ma ei räägi tühjalt kohalt, sest olen kümmekond aastat retsenseerinud õpilaste teadustööde konkursi uurimistöid ja tean, et kõnealuse autori eelnevad raamatud on õpilaste seas väga viidatavad. Ja nad teevad seda pimesi, sest tuntud nimi ja raamat formaadina tekitavad usaldust, väiteid usaldatakse (minu arvates sageli põhjendamatult). Seepärast on mul põhjus eeldada, et ka käsiraamatut „Kuidas saada linnu­vaatlejaks?“ ootab sama saatus. Märgates sellist ohtu, pean teadlasena vajalikuks reageerida, kui tahame, et me ise ja meie järeltulijad saavad haritud väärt teadmistega, ja kui tahame elukorraldusse teaduspõhisust. Olen veendunud, et avalikult reageerimine oma valdkonnas toimuvale on teadlase kohus (osaliselt on see sedastatud ka teadlase eetikakoodeksis3).

Mina ei soovi, et vilets keelekasutus, vormistus ja sisu saaksid etaloniks. Pole määrav, kes on autor, milline on tema maine, kes on tema sõbrad – see ei saa kuidagi õigustada küsitavusi, mis võivad end kiiresti kopeerima hakata. Halvemal juhul võin neid kohata õpilaste uurimistööde tänavusele konkursile laekunud uuringutes (kui mulle edaspidi liigse kriitilisuse tõttu üldse töid retsenseerida usaldatakse). Viitamisprobleemide puhul tekib küsimus, kuidas sellised eksimused saavad juhtuda, sest viitamine, varasemate autorite tööde tunnustamine on üks esimesi töövõtteid, mille ülikoolis lõputööd kirjutades peaks omandama. Märksa tõsisemaks läheb asi siis, kui autori puuduliku viitamise tõttu kanduvad eksimused ülikooli lõputöödesse, sest tudengid võivad omistada talle andmeid/väiteid/teadmisi, mis kuuluvad kellelegi teisele – kahjuks ei ole sageli võimalik tuvastada kellele. Sellist olukorda peab vältima!

Seepärast kavatsen ka edaspidi häälekalt sõna võtta seal, kus näen vajakuid. Laiemas plaanis on see meie teaduskirjanduse, -kultuuri, -keele ja ka -eetika küsimus. Seepärast leian, et ka populaarteaduslike tekstide korrektsus ja sisu peab olema kvaliteetne ning selle tagamisel on eriala teadlastel tähtis osa. Pigistada silm kinni oludes, kus ühemehekirjastusi tuleb kui seeni pärast vihma, on libe tee, võimalik, et lausa liumägi kuristikku, mis halvemal juhul loob soodsa pinnase uhhuu-teaduse võrsumiseks.

Lool on veel üks tahk. Neilt, kes arvavad, et tegin „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“ kritiseerides autorile liiga, küsin: kas kiidate heaks netipiraatluse (muusika, raamatute, filmide, mängude allalaadimise vms)? Mina ei kiida, sest tegu on loomevargusega. Ilmselt ei aduta, kui suur sigadus on viitamata jätmine raamatus, mis teenib autorile tulu (pole vahet, kas kaudselt või reaalselt). On kahetsusväärne, kui ei respekteerita teiste teadlaste/autorite pingutust näiteks andmete kogumisel, teadmiste levitamisel kas omavahelises suhtluses või ilmunud artiklites-raamatutes. Sageli ongi ainus teadlase (või harrastusteadlase) saadav tasu tehtud töö eest viide teise autori artiklis või raamatus, sest see kajastub tema teaduslikus bibliomeetrias. Selle esinduslikkus võib aga olla kaalukeeleks, mis määrab teadlase edasise rahastuse ehk tema sissetuleku (ja mitte selle, kui suur on sissetulek järgmise kahe-kolme aasta jooksul, vaid selle, kas sissetulekut üldse on). Seega ei saa viitamata jätmist kuidagi heaks kiita ning seda nukram on lugeda raamatu kohta kommentaare, et ei ole sel häda midagi, sest see teenib siiski üllast eesmärki, ning väidetakse, et näen tonti seal, kus seda pole (tonte näen, kui loen „Rehepappi“).

Eesmärke, mida populaarteaduslik raamat teenima peab, saab parandada raamatut toimetades. Olen nõus, et headel, valdkonda hästi tundvatel sisu- ja keeletoimetajatel on hind ning olles head ja tunnustatud nad ka valivad, millist tööd ette võtta. Kuid autorilt, kes on eelnevalt avaldanud mitu populaarteaduslikku raamatut, tuleb nõuda keskmisest kõrgemat taset! Sarnaselt teadlaste eetikakoodeksiga võiks koostada ka teaduse populariseerija eetikakoodeksi, mis on üsna lihtne – teadlase eestikakoodeksis tuleks sõna „teadlane“ asendada „teaduse populariseerijaga“.

PS. Teadaolevalt ei ole raamatus „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“ kasutanud minu osalusel valminud uuringuid/vaatlusi, seega ei ole mul isiklikku põhjust keelt teritada.

Marko Mägi on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog.

1 Marko Mägi, Linnusõnnik – inkade impeeriumi nurgakivi. – Linnuvaatleja 10. XI 2020.

2 Teadustöö eetika; https://www.eetika.ee/et/teaduseetika/teadustoo

3 Eesti Teadlaste Eetikakoodeks; https://www.etag.ee/teadusagentuur/dokumendid/eetikakoodeks2002/

4 Tarvo Valker, Kuidas saada linnuvaatlejaks? Naaskelnokk, 2020.

5 Marko Mägi, Kuidas mitte saada linnuvaatlejaks. – ERR 23. X 2020.

6 Rein Kuresoo, „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“ aitab algaja kindlalt ree peale. – ERR 2. XI 2020.

7 Aili Künstler, Toortõlkelise keelega kultuurrahvas ei olda. – Postimees 10. XI 2020.

8 Andra Siibak, Marju Himma, Mis kasu on meediakirjaoskusest ehk meediataibust? – ERR 26. X 2020.

9 Andra Siibak, Kristjan Kikerpill, Marju Himma, Milliseid vorme valeinfo võtab ja kuidas see levib? – ERR 26. X 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht