Rahvamuusika uurimisest kultuuri järjepidevuse hoidmiseni

Teaduse elutööpreemia laureaadi Ingrid Rüütli elutööks on olnud eesti etnomusikoloogia koolkonna kujundamine ja järjepidevuse hoidmine.

KRISTIN KUUTMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ingrid Rüütel, snd 3. XI 1935, Eesti kirjandusmuuseumi emeriitvanemteadur.

ERA, DF 38252 / Risto Järv / Eesti Kirjandusmuuseum

Ingrid Rüütel on üks teenekamaid rahvamuusika uurijaid, eesti etnomusikoloogia rajajaid, kogu eesti rahvamuusika ning folkloori uurimise pikaajaline ja ühiskonnas mõjukas eestvedaja ja eestkõneleja. Tema uuringud on välja toonud regilaulude viiside ning laiemalt soome-ugri rahvamuusika eripära, ta on loonud eesti ja vadja regiviiside tüpoloogia ja andmebaasi, määratlenud eesti rahvalaulu kihistusi ja etniliste suhete rolli nende tekkes, eritlenud rahvakultuuri ja etnilise identiteedi mitmesuguseid väljendusviise. Aastakümneid aktiivse väliuurijana on ta talletanud lugematu hulga rahvalaule, koostanud nende põhjal kogumikke ja heliplaadikomplekte, lisaks on ta osalenud ka mitme teadusfilmi tegemises. Tema elutööks on olnud eesti etnomusikoloogia koolkonna kujundamine ja järjepidevuse hoidmine viimase poole sajandi jooksul.

Ingrid Rüütli laiaulatuslikku tööd ja panust teadusse ja ühiskonda peegeldab saadud tunnustuste loetelu.

  • 1996 riigi kultuuripreemia rahvusvahelise folkloorifestivali „Baltika ’96“ kunstilise juhtimise eest
    1997 Eesti Punase Risti III klassi teenete­märk
    1998 Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind
    2005 Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia kauaaegse tulemusliku tegevuse eest rahvamuusika populariseerija ja jäädvustajana ning Eesti folklooriliikumise vaimse juhina
    2005 Läti Kolme Tähe ordeni komandöri­rist
    2008 Valgetähe I klassi teenetemärk
    2015 Eesti Kultuurkapitali rahva­kultuuri sihtkapitali elutööpreemia

Ingrid Rüütli teadustegevust iseloomustab erakordne ajaline haare ja jõudmine mitmekesise sihtrühmani. Oma esimese erialase publikatsiooni avaldas ta juba aastal 1956, seni viimase 2021. aasta lõpul. Seejuures on ta olnud järjepidevalt väga produktiivne ja mitmekülgne, temalt on ilmunud üle kümne monograafia ja mitusada artiklit, kõnelemata arvukatest ettekannetest, intervjuudest ja sõnavõttudest. Neist saab hea ülevaate 2005. aastal ilmunud bibliograafiast,* mida täiendavad 2010. aasta mahukas artiklikogumikus „Muutudes endaks jääda“ ja Eesti Teadusinfosüsteemis leiduvad hilisemad kirjed.

Ingrid Rüütel on jätnud püsiva jälje rahvamuusika ja rahvaluule uurimislukku, saades 1970. aastal kaitstud tööga „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine“ filoloogiateaduste kandidaadiks, mis kinnitati hiljem doktorikraadina ning millele lisandus teadusliku järjepidevuse tunnistusena 1996. aastal habiliteeritud humanitaarteaduste doktori staatus uurimusega „Estonian folk music layers in the context of ethnic relations“ („Eesti rahvalaulu ajaloolised kihistused etniliste suhete kontekstis“). Tema algatusel loodi tollase Fr. R. Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna juurde rahvamuusika sektor tsentraalse rahvamuusika arhiivi funktsioonis ja see sai 1978. aastal Rüütli eestvedamisel TA Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusika sektorina arvestatavaks uurimisüksuseks, aga jõudis 2000. aastal reorganiseeritud etnomusikoloogia osakonnana tagasi Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisu. Ta on olnud mitme etnomusikoloogia projekti algataja ja juht ning noorte rahvamuusikauurijate juhendaja. Osakonda juhatas ta 2002. aastani, seejärel jätkas tööd vanemteadurina kuni emeriteerumiseni käesoleva aasta algul.

Ingrid Rüütli uurimistööle oli varakult omane innovaatilisus, kui ta humanitaariakeskses valdkonnas rahvalaulu meloodiaid analüüsides tundis huvi andmetöötluses arvuti kasutamise vastu. Pika töö tulemusena sai loodud regiviiside andmebaas ning selle alusel vastav arvutimeetod regilaulu viiside tüpoloogia koostamiseks. Seejuures tugines ta meloodiakontuuri kujule ja lõi tugeva aluse rahvamuusika võrdlevaks uurimiseks. Just võrdlev uurimine on õpetlast alati köitnud ning selleks on tema poolt valitud soome-ugri keelesugulaste kultuuriareaal väga põnevat ja mitmekülgset ainest pakkunud. Ta on pidanud enda juhitud etnomusikoloogide peamiseks töövaldkonnaks eesti ja teiste soome-ugri rahvaste rahvamuusika kogumist, uurimist, publitseerimist ja propageerimist. Rüütli võrdlev-ajaloolised, muusika-analüütilised ja etnoloogilised uurimused läänemeresoome rahvaste lauludest ja kombestikust on võimaldanud kujundada või rekonstrueerida pilti ühistest ja erinevatest elementidest ja arenguteedest. Välitööd arhailisema kultuuriga aladele ja teadmised sealsest pärimusest on kujundanud arutlusi vadja, vepsa ja setu ainese teemal.

Viiside muusikalise külje ja ajaloo iseloomustamise toeks on nende stiililis-tüpoloogiline käsitlus (nt 2006. a ilmunud „Eesti regivärsiliste rahvalaulude muusikaline tüpoloogia“), kusjuures Rüütli originaalse panuse moodustavad ka varaste vokaalžanride, nt karjasehuiked, helletused, hällitused jm, esituse kirjeldus. Samavõrd on teda aga haaranud ka uuemate rahvalaulude ning laulumängude uurimine, millega on kaasnenud nende ulatuslik ja tänuväärne publitseerimine. Silmapaistvalt püsiva väärtusega on Ingrid Rüütli koostatud viis teaduskogumikku Saaremaa, Muhumaa, Pärnumaa, Virumaa ja Viljandimaa rahvamuusikast. Neis esitatakse rahvalauluaines koos teaduslike ülevaadetega ja Ingrid Rüütli algatatud sari kannab pealkirja „Mis on jäänud jälgedesse“. Neist kogumikest viimane on „Viljandimaa laule ja lugusid“, mis ilmub 2022. aasta alguses.

Tänavusi elutöö preemia laureaate Ingrid Rüütlit ja Ene-Margit Tiitu seob koostöö, mitme ühise kirjutise seas on näiteks kaheosaline teos „Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks“.

Eraldi märkimist väärib Ingrid Rüütli kiindumus Kihnu pärimusse, mis sai alguse juba üliõpilaspõlves. Siin on saanud sisu arusaam paikkondliku pärimuse tähendusest ja olulisusest identiteedi tunnetuses. Vahetud kogemused välitööl, inimlikud suhted, kogutud materjal ja põhjalikud teadmised on vormitud uurimusteks Kihnu pulmakommetest ja uuema riimilise rahvalaulu kujunemisest; valminud on filme, telesaateid ja helikandjaid. Märkimisväärne on ka panus soouurimuslikust vaatenurgast, mida esindab värvikas raamat „Naised Kihnu kultuuris“ (EKM teaduskirjastus 2013).

Ingrid Rüütli arvukad uurimused ja kirjutised folkloori osast tänapäeval ning tähendusest rahvakultuuris on avaldatud sooviga tutvustada ja levitada kogutud teadmisi ning kogetud elamusi. Sel teel on leitud palju poolehoidjaid, mis on andnud tõuke asutada 1988. aastal Eesti Folkloori Selts ja 1992. aastal Eesti folkloorinõukogu. Ta on osanud oma töös siduda teadustegevuse folklooriliikumise populariseerimise ja praktilise korraldamisega, seda rahvusvaheliseltki, luues näiteks koos Läti ja Leedu kolleegidega ühise folklooriassotsiatsiooni Baltica või lülitudes folkloorifestivalide üleilmse organisatsiooni tegevusse. Rüütel on 1987. aastast toimuva rahvusvahelise folkloorifestivali „Baltica“ üks algatajaid, ta aitas ka kaasa Kihnu kultuuriruumi kandmisele UNESCO suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja (2003). Ta on olnud Eesti folklooriliikumise vormistaja ja taganttõukaja, sidudes selle ülesande põlvkondade ülese suhtluse, hariduse ja õpetamisega või tööga Eesti Rahvuskultuurifondi nõukogus, sedagi pärimuskultuuri heaks. Nimetagem siin ka koos teise elutööpreemia laureaadi Ene Margit Tiiduga tehtud uurimust folklooriliikumises osalejate väärtushinnangutest „Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks“ (2005 ja 2006).

Ingrid Rüütel on organiseerinud erialaseid rahvusvahelisi teadusvõrgustikke ja -konverentse, tehes koostööd Baltimaade, soome ja teiste soome-ugri rahvaste etnomusikoloogidega. 2021. aastalgi ilmus Ingrid Rüütlilt Soomes kaks rahvamuusikapublikatsiooni. Teda võib pidada Eestis ja naabermaades üheks läbi aegade mõjukamaks folkloristiks.

Tema roll maapiirkondade kogukondade kultuurilise järjepidevuse toetajana on olnud tähtis ja nähtav. Ingrid Rüütli ühiskondlikus tegevuses on vaieldamatult esiplaanil rahvuskultuuri väärtustamine nii teaduslikus kui ka populariseerivas sõnas või astutud sammudes – see on olnud kutsumus, mis põimub elutööga.

Kristin Kuutma on Tartu ülikooli kultuuriteaduste professor, vaimse kultuuri­pärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli juhataja.

* Gerli Eero, Rita Hillermaa, koostaja Piret Viljamaa, Ingrid Rüütel. Bibliograafia. Eesti Rahvusraamatukogu 2005.

Ingrid Rüütel, 20 aastat Eesti Rahvuslikku Folkloorinõukogu. – Sirp 5. IV 2012.

Ingrid Rüütel, Kümme aastat Põlva rahvamuusikatöötluste festivali. – Sirp 8. V 2009.

Kümme aastat Põlva rahvamuusikatöötluste festivali

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht