Püsi kodus, karu tuleb! ehk Millest jutustab Haabersti karujahiga seotud glokaalne folkloorilainetus?

PIRET VOOLAID

Tänapäeva folkloori omadusena rõhutatakse ikka ja jälle võimet tundlikult reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele ja peegeldada neid omal moel. Tohututes kogustes oleme folkloori näinud ka märtsis Maailma Terviseorganisatsiooni välja kuulutatud koroonapandeemia aegses suhtluses üleilmsel ja kohalikul tasandil. Folkloori, mis sõltub meedia loodud teadmisest aktuaalsete päevasündmuste kohta, on hakatud nimetama Russell Franki kasutusele võetud mõistega uudis(folk)loor (newslore, Frank 2011).¹ Uudisfolkloor ammutab ainest aset leidnud päevasündmustest, reageeritakse nii meedias kajastatud sündmustele kui ka meediakajastustele endale ja see võib esineda mitmel viisil. Olgu siis lühifolkloorsete ütlustena, naljadena (sh kriisi- ja katastroofihuumor), linnamuistendite ja vandenõuteooriatena, meemiliste digitöödeldud fotodena, pilavate uudislugudena, trükiste vahesedelitena, mitteametlike ringkirjadena, laulu- ja luuleparoodiatena, kommerts- ja poliitreklaamina, koomiksite või animatsioonidena. Säärast laia paletti arvestades saab uudisfolkloorina mõtestada kogu kriisiaegset rahvaloomet, olgu see üleilmselt mõistetav või peegeldagu kohaliku tähtsusega juhtumeid.

Karuntiin ja erikarukord

14. mail levis meedias kulutulena teade, et pealinnas Õismäe terviseradadel on nähtud karusid, kes suundusid vabaõhumuuseumi ja Rocca al Mare vahelisse metsatukka. Anti teada, et arvatavasti on tegu linna eksinud emakaru ja pojaga. Ei olnud täpselt teada, kas emakaru on koos ühe või mitme pojaga, kuna neid oli liikumas tabatud mitmes paigas.

Juba samal päeval levis meedias päästeameti postitus pruunkaru pildi ja sellele lisatud imperatiivse juhtnööriga „Püsi kodus, karu tuleb!“. Käsku ja teemaviidet #püsikodus seostati üle kahe kuu väldanud eriolukorras seni ikka koroonaviiruse tõkestamisega, nüüd aga hoiatasid päästeamet ning politsei- ja piirivalveamet koroonaohu asemel hoopis linnas ennustamatult käituvate karumõmmide eest. Ühtlasi teavitati samal õhtul toimuvast suuroperatsioonist, mille eesmärk oli vabaõhumuuseumi piirkonnas ja Rannamõisa teel liikuvad karud kinni püüda, nad loomaarsti toel uinutada ja looduslikku elupaika karulaande tagasi toimetada. (Tagantjärele teame, et operatsioon ebaõnnestus ning karud pääsesid ise edasi liikudes püüdjate käest plehku.)

Esmalt rohkem elevust kui hirmu tekitav karu-uudis mõjus pikaleveninud koroonaärevuses vaevelnud avalikkusele kui sõõm värsket õhku. Selle kinnituseks eelnimetatud pildilise teadaande emotsionaalne vastuvõtt: päästeameti Facebooki lehel reageeriti postitusele 990 korral eri tundetoone väljendavate emotikonidega (meeldib 632, hahaa 228, hohoo 101, armastan 15, hoolitsus 11, kurb 3) ja seda jagati 546 korral (seisuga 18. V 2020).

Rohkem kui tundevärve markeerivad reageeringud pakuvad folkloristile aga huvi postitusele järgnenud 78 kommentaari ning muudki juhtumiga seotud rahvalikud väljendused, mis esindavad oma rohketes kujundlikes vormides folkloori selle tänapäeva kõige ehedamal ja loomulikumal kujul. Karude linna eksimise ja nende päästeoperatsiooniga seotu on kahtlemata uudisfolkloor, sest sündmusest saadi teada meediast uudiste vahendusel ja avaldati ka ise eri meediakanalites arvamust. Kujundkeele ja metafooride uurijad on rõhutanud kognitiivseid tahke ja kinnitanud, et metafoorid pole mitte üksnes kõnekaunistused, vaid tunnetusviis, mille abil paigutada ümbritsevaid olukordi ja nähtusi teatud süsteemi.

Üleilmne pandeemia avaldab kahtlemata meie kohalikele oludele mõju, seega mõjutab ka Haabersti karu juhtumi juhuslik sattumine eriolukorra aega otsemaid juhtumi rahvapärast tõlgendamist. Kohe võis märgata ohtrat sünonüümide pruukimist. Kui varasematel aegadel saanuks neid eufemistlikke nimetusi seostada ka hirmuga eluohtliku suure olendi ees ja sellest tuleneva sõnamaagiaga, siis nüüd pakkusid hellitavad keelendid, nt mõmmik, metsaott, karumõmm lihtsalt teemas vaheldust ja osutavad eesti keele rikkalikele võimalustele. Mänglevast keeleloomest sündisid kiiresti eriolukorraomased paronüümsed ja glokaalsed keelenaljad: näiteks üleilmselt mõistetavast terminist karantiin sai nüüd kohaliku juhtumi kontekstis sarnase hääldusega mõiste karuntiin, mõistest eriolukord sai erikarukord jne. Koroonakriisi mõjust läbi imbunud kalambuurset keelenalja leidus rohkemgi, nt „karu ei saa rünnata praegu, kuna 2 + 2 reegel kehtib endiselt“.

Glokaliseerumine ja antropomorfism

Mitme sündmuse ja selle järgse folkloorilainetuse hübriidsust saab vaadelda ka glokaliseerumisena. Sõnadest globaliseerumine ja lokaliseerimine moodustatud kohversõna glokaliseerumine tõi kasutusele Ameerika sotsioloog Roland Robertson 1990. aastate lõpus ja see tähendab üleilmsete ja kohalike ühiskondlike, poliitiliste ja majanduslike nähtuste üheaegset esinemist.

Peale fooniks oleva pandeemia sõlmiti karujuhtum sobivate kohalike poliitiliste päevateemadega. Oli ju napid nädalad varem valitsusest lahkunud väliskaubandus- ja IT-minister Kaimar Karu, kelle tagandamisega seotud skandaali nimetas rahvasuu Toompea karujahiks, kuid teda pandi tähele ka selle juhtumi aegu tehtud meeleolukas Facebooki postituses: „Kaimar Karu vallandamine polnud vist tänaste uudiste valguses ikka kõige parem mõte, või mis? Eriti olukorras, kus Jaak Aab polnud jõudnud veel Hiinast karutõrje vahendeid ära tellida.“

Muidugi saab sündinud ja levinud rohket folkloorset nalja põhjendada huumoriteooriatega, mis esmatasandil põhinevad pealtnäha kokkusobimatute tähendusplaanide koostoimel ja sellest tuleneval üllatusmomendil. Keskkondlik kooslus – karud vabalt linnas jalutamas – inimperspektiivist vaadates kokku ei sobitu. Juhtum oli järjekordne hea näide juhitamatu looduse ja inimese ootamatust kokkusaamisest, mida on oma kodus arvuti taga turvaline jälgida. Šoti antropoloog Tim Ingold on omistanud tänapäeva kultuurile nii suurt eemaldumist loodusest, et metsloomad omandavad mängulooma funktsiooni. Nali naljaks, kuid rohketes netikommentaarides tuli esile inimeste tõsine mure loodushoiu pärast. Ikka ja jälle võib ohtras materjalis leida kommentaatorite põhiargumenti stiilis: „Mida rohkem linn metsa tungib, seda rohkem rikutakse loomade rahu.“ Juhtum seostati kiiresti viimaste aegade rohke metsaraiega: „Loomad panevad inimesed paika!!! See, et metsloomad linna ja asulatesse tulevad, on arutu lageraiete tulemus!“

Näeme kogu juhtumi folkloorses käsitluses igal sammul antropomorfismi ehk inimomaduste omistamist karudele, nt karude kättemaks loodusvaenuliku inimtegevuse eest. Just sellest perspektiivist selgitas olukorda ka järgmisel päeval rahvusringhäälingu Novaatori portaalis ilmunud Jaan-Juhan Oidermaa artikkel „Eesti karude elu on meelakkumisest kaugel“, kus õigupoolest käsitletakse tõsist probleemi – karude looduslikke elupaiku on jäänud üha vähemaks. Juba pealkirjas märkame siin väljendit „pole meelakkumine“ piltlikus tähenduses „raske ja vaevaline“, mis põhineb otsesel stereotüübil karude meelembusest.

Naljalehekülg lugejakiri.ee aga avaldas Haabersti karuga pikema intervjuu,²* millest ilmnenud tegutsemismotiiv – „karud polnud eksinud, vaid otsisid taga isikut, kes murdis sisse nende koju, lõhkus paar pudrukaussi ja ajas nende voodid sassi“, on ilmselge vihje populaarsele kolme karu muinasjutule ning annab sellele humoorika ja modernse taastõlgenduse, mille taga on palju sügavam kujund inimliigi valitsemisest Maa biosfääris. Karu on folklooris tuntud väga selgelt väljenduva isikupäraga tegelaskujuna, seega sobisid sündmuse tõlgendamiseks kõikvõimalikud karuga seotud assotsiatsioonid.

Varasemaid kultuuritekste modifitseerides toetuvad internetikasutajad jagatud glokaalsele kultuuripagasile ja tekstiressurssidele kogukonna (siinsel juhul eestlaste) kollektiivses mälus. Kohandatavate motiivide allikaks saavad nii suuline pärimuskultuur kui ka tüvitekstid, mis on omandatud nt koolilugemuse, kohustusliku kirjanduse, aga ka muusika (laulusõnad), kunsti, filmide, reklaami ja massimeedia vahendusel. Kohalikest tüvitekstidest läks kiiresti käiku kõigile lapsepõlvest tuntud Heljo Männi „Karu-aabits“: „Loen, et karusid püütakse uinutada. Ei tea, kas „Karu-aabitsa“ unelaulu on juba proovitud? „Kes küll laulaks „Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jää-äh, jää-äh!““ Või kommentaatori hõise: „Nüüd me teame, kuhu Kati karu sai!”

Lisaks saadi inspiratsiooni eesti filmiklassikast: „Eesti esimese mängufilmi „Karujaht Pärnumaal“ uus ekraniseering „Karujaht Haaberstis“ läheb töösse, kui peaosalised on üles ärganud.“

Taas aktualiseerus varasemategi poliitiliste päevasündmuste aegu meemide taustapildiks olnud Ivan Šiškini ja Konstantin Savitski õlimaali „Hommik männimetsas“ (rahvasuus tuntud kui „Kolm karu“) foto, millelt olid eemaldatud kolm karu ja lisatud venekeelne teade „Ушли в Таллин“ (läksime Tallinna). Selline meem äratas ellu ka Vene Karu kui plutokraatliku naaberriigi metafoori, näiteks kommentaar: „Kas hakkab „vabastajate“ aastapäev lähenema? „Vene karu“ on ärganud.“

Noodid rahva hääles

Kogu eriolukorra vältel oleme näinud nalju, meemiseeriaid ja valeuudiseid, nagu oleksid Veneetsia kanalid tänu karantiinile nii puhtaks muutunud, et neisse on saabunud delfiinid ja luiged, või kuidas Šotimaa Loch Nessi puhtam järvevesi võimaldab nüüd elusuuruses näha sealset salapärast koletist. Või kuidas Põhjamaade mereveed on muutunud nii puhtaks, et siia naasevad viikingid. Mitmes internetimeemis olid loomad inimtegevuse peatumisest ja maad võtnud vaikusest niivõrd hämmeldunud, et tulid aru pärima. Sellel taustal tõi ametlik uudis metsast linna eksinud karudest tõelist elevust ja äratas koroonakriisis eba- ja tõsiuudiste eristamisele treenitud inimestes ühtlasi mõningat kahtlust (kuigi varemgi on metsloomi linna sattunud).

Just seetõttu tekkis näiteks teadusliku mõtlemise eestkõnelemise eest seisva FB-grupi skeptik.ee seinale päästeameti pildi humoorikas töötlus tekstilisandusega: „Mingit karu pole olemas! See on paanika ja hirmu külvamine inimeste orjastamiseks ja sõnavabaduse piiramiseks. Tegelikult installeeriti seal 5G mobiilimaste. Bill Gates on süüdi. ÄRGAKE! Teaduslik fakt: Karukalli on imeravim koroonaviiruse vastu. Aga NEMAD ei taha, et sa seda teaksid.“ Postitusele reageeriti rohkelt, üle 300 korra, jagati üle 220 korra ning sellele järgnes pea 40 kommentaariga arutelu. Ilmselgelt pilgati paranormaalsele teatele omase stiiliga ebateaduslikku mõtlemist, ohtraid vandenõuteooriaid, mida oleme seoses koroonaviirusega juba küllalt näinud. Kindlasti ei vaidlustatud sellise postitusega linna eksinud karude rännakuid, küll aga pilgati mitmesuguseid alternatiivteooriaid, mis on aktuaalsed olnud ka koroonakriisi ajal ja mis tihtipeale jäävad teaduse ja ebateaduse piirimaile.

Päevakajaliste sündmustega seotud uudisfolkloorsed lainetused ei ole põnevad mitte ainult tekkinud ohtra materjali tõttu, mida folklorist otsemaid tähele paneb ja koguma ruttab. Tähtis küsimus on, mida sellised uudiseid saatvad folklooripuhangud teaduslikult kõnelevad, miks on niisugust argitegevust tarvis märgata, talletada ja mõtestada. Pealtnäha tühise üksikjuhtumi järgne elevus ja folkloorne arutelu osutab igakülgsele väljendusvabadusele, millega saab järele katsuda ühiskonna kollektiivset vaimset tervist. Edasi saab juba laiemalt analüüsida folklooris kanaliseeruvate mustrite kaudu rahva hääles kõlavaid noote. Võib kuulda meelelahutuslikust mängulustist sündinud nalja ja naeru, aga sageli on sellel stereotüüpidest kantud naljal tõsi taga. Kui teraselt kuulatada, võib sealt muu hulgas kosta hirmu ja muret, millega tuleks tegeleda.

Piret Voolaid on Eesti Kirjandus­muuseumi folkloristika osakonna vanemteadur ja Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

1 Russell Frank, Newslore: Contemporary Folklore on the Internet. University Press of Mississippi, 2011.

2 Intervjuu Haabersti karuga: mis kuradi eksinud, me tulime seda pudrukausilõhkujat otsima! – Lugejakiri 15. V 2020.