Puiduvarude säästlik kasutamine ja metsatööstuse plaanid ei lähe kokku

Riigimetsa intensiivne majandamine häirib suurt osa ühiskonnast.

RAUL ROSENVALD

Eestis justkui järgitakse säästliku metsamajandamise põhimõtteid ja ei järgita ka. Rahvusvaheliselt ja ka Eesti metsapoliitikas on säästlikust puiduvarude kasutamisest selge arusaam, kuid tegelik elu paistab teistsugune. Alustuseks mõned arvud. Hiljaaegu muudeti metsade juurdekasvu arvutuse metoodikat, mille tagajärjel aastase jooksva juurdekasvu arvud muutusid drastiliselt: varasema 12,8 mln m³ asemel saadi nüüd 15,8 mln m³, sealhulgas majandusmetsade netojuurdekasvuks (s.o jooksev juurdekasv, millest on lahutatud looduslikult sureva puidu maht) saadi uute arvutuste järgi 11,8 mln m³. Ehk siis Eesti majandusmetsade puidutagavara ei vähene, kui raiutakse alla 11,8 mln m³ aastas.

Veel 1980ndatel tähendas metsanduse jätkusuutlikkus vaid puidutagavara säilitamist. Alates 1992. aasta Rio konverentsist on tähtsustatud ka teisi metsade väärtusi. Säästlik metsamajandus püüab metsade majandamisel säilitada kolme põhiväärtust: metsade majanduslikku, ökoloogilist ja sotsiaal-kultuurilist väärtust, kusjuures need kõik on võrdse tähtsusega. Selle eesmärgi saavutamiseks sõnastati Euroopa keskkonnaministrite kokkusaamistel 1990ndate alguses (Pan-Euroopa metsakaitse protsess) säästva metsamajanduse kriteeriumid,¹ mille täitmist jälgitakse valitud indikaatorite põhjal. Neid Pan-Euroopa metsakaitse põhimõtteid järgides võeti ka Eestis 1997. aastal vastu metsapoliitika, milles on sõnastatud meie säästliku metsamajanduse tänapäeval kehtivad põhimõtted. See peaks olema kõigi metsandusotsuste raamistik.

Kehtiva (aastani 2020) metsanduse arengukava koostamisel üldiselt küll jälgiti säästvuse indikaatoreid, aga üks neist jäeti sellest protsessist täiesti välja. See indikaator ütleb, et „raied ei tohi ületada majandusmetsade netojuurdekasvu“ ehk majandusmetsade tagavara ei tohi raiete tagajärjel väheneda. Metsanduse arengukava tegemise ajal oli tollaste teadmiste järgi majandusmetsade netojuurdekasv umbes 8,5 mln m³ ja ometi hinnati jätkusuutlikuks raiemahuks 12–15 mln m³ aastas. Sellega eemalduti teadlikult säästva metsanduse põhimõtetest.

Arengukava lubab juurdekasvu ületavaid raiemahte

Metsanduse arengukavas esitatu järgi võib raiuda need puistud, mis on jõudnud seadusega määratud küpsusvanusesse (ning küpsusvanust alandades saab raiemahte suurendada). Ka Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) raieplaneeringutes kasutatakse osaliselt seda arusaama. Kui metsade vanuseline koosseis on ebaühtlane (nagu meil praegu), siis pikemas ajaskaalas raiemaht ei saa jääda stabiilseks (see sõltub küpsete puistute kogusest), mineviku ebastabiilne metsakasutus kandub edasi järgnevatesse perioodidesse. Niimoodi saavad metsatööstus ja riigikassa ajutiselt suuremat tulu, kuid ei suudeta tagada metsa- ja puidutööstuse stabiilsust pikas perspektiivis. Ühes sellele teemale keskendunud teadusuuringus järeldatakse, et Eesti metsandus ei ole raiemahtude aspektist jätkusuutlik.²

Rahvusvaheline säästva metsamajandamise põhimõte on, et metsa ei raiuta aastas rohkem, kui seda tegelikult juurde kasvab.¹ Ideaalis kehtib see puuliikide ning ka suuremate piirkondade kohta. Sel juhul puidutagavara ei vähene ning stabiilselt on tagatud kohalikule metsa- ja puidutööstusele tooraine. Tegelikkuses peab arvestama sellega, et teatud puuliikide puhul hakkab nende puidu kvaliteet halvenema raievanust oluliselt ületades ja sellega väheneb ka puidust saadav tulu. Lahendusena võib näiteks Eesti tingimustes olla põhjendatud kehvas sanitaarses seisundis olevate kuusikute raiumine mahus, mis nende kogutagavara ajutiselt vähendab, sellisel juhul, kui seda tasakaalustatakse männikute raie edasilükkamisega ja kui ajutine üleraie ei kahjusta kuusikutega seotud ökoloogiliste ja sotsiaalsete väärtuste püsimist. Raiemahu lühiajalised kõikumised mõnel aastal, nt ulatuslike tormikahjustuste tõttu, ei ole säästlikest põhimõtetest eemaldumine.

Raiemahud minevikus ja tulevikus

Eesti metsi on majandatud erineva intensiivsusega. 1920. – 1930. aastatel raiuti pidevalt umbes 30% üle juurdekasvu ja kogu Eesti aastane raiemaht oli pisut üle 4 mln m³ (metsapindala oli ka umbes 36% väiksem).³ Nõukogude ajal oli riigimetsades (riigimetsa puistute pind oli praegusega enam-vähem sarnane) tavapärane raiemaht umbes 2–2,5 mln m³ aastas.⁴ Kolhoosi- ja sovhoosimetsades (praegu erametsad) raiuti puitu sel ajal umbes 0,7 mln m³ aastas.⁵ Kuna üldiselt raiuti (eriti kolhoosi- ja sovhoosimetsades) puitu vähem, kui seda juurde kasvas, siis metsatagavara suurenes. Samuti suurendas metsatagavara metsamaa pindala kasv ja metsakuivendus.

Pärast taasiseseisvumist on raiemahud märkimisväärselt kasvanud, viimase 15 aasta keskmine raiemaht oli 8,5 mln m³, viimastel aastatel üle 10 mln m³. Kui sajandivahetuse suured raiemahud välja arvata, siis ei ole ametliku statistika alusel praegused raiemahud puistute netojuurdekasvu (11,8 mln m³) ületanud. Puidutagavara on püsinud enam-vähem stabiilsena (460–480 mln m³). Sealjuures on metsade kogujuurdekasv pidevalt suurenenud. Siiski, kui minna täpsemaks, siis okaspuid raiutakse oluliselt intensiivsemalt kui lehtpuid, eriti erametsades.⁶ Kui vaadata metsanduse arengukava puidukasutuse stsenaariume (mida järgides väheneks tulevikus raiutava puidu kogus), selgub, et kui enamikku puuliike on raiutud vähem kui stsenaariumis ette nähtud, siis kuuski on raiutud oluliselt rohkem (viimastel aastatel 4 mln m³; stsenaarium 2,2–2,8 mln m³). Pikas perspektiivis ei saa selliseid raiemahtusid säilitada. Tuleviku ressursse mõjutab ka raiejärgne uuenemine, mille olukord on erametsas kehv. Okaspuupuistute osakaal on 1990ndate algusest pidevalt vähenenud, sest raiutud okaspuupuistud uuenevad lehtpuuga, sh 20–30% erametsadest uueneb halli lepa ja ligi 5% remmelgaga.⁷

Mida toob tulevik? RMK raieplaani järgi raiemahud vähenevad, kuna küpsete metsade pind väheneb. Nii saab RMK oma prognoosi järgi teha lageraiet perioodil 2011–2020 7800 hektaril aastas, 2021–2030 väheneb lageraie pind 19% ning 2031–2040 27% võrreldes praeguse perioodiga.⁸ Võrreldes planeeringuga on RMK perioodil 2011–2015 teinud lageraiet oluliselt rohkem – kokku 8000–10 000 hektarit aastas, mis küll osaliselt tuleb maareformi käigus juurde tulnud aladel raiumisest. Tulevikuprognoosides tuleb arvestada, et paljud erametsaomanikud ei soovi oma metsi aktiivselt majandada ning seega on sealt ka raske prognoosida puiduvaru metsatööstuse tarbeks.

Puidutööstuse plaanid ja rajatav miljarditehas

Kuigi metsanduse arengukavas on lubatud juurdekasvu ületavaid raiemahte, on viimasel ajal ka keskkonnaministeerium lähenenud säästva metsanduse põhimõtetele, väites, et raiuda ei tohi rohkem, kui metsa juurde kasvab.

Samal ajal on puidutööstuse ettevõtted teinud oma lähiaastate plaanid vastavalt metsanduse arengukava arvudele ja aastaks 2018 prognoosivad oma puiduvajadust katvaks raiemahuks juba 13–14 mln m³.⁹ Pärast nende prognoosi valmimist on oma plaanidega välja tulnud veel puidurafineerimistehas, kes on ennast esitlenud „miljarditehasena“ ning väidab, et vajaks aastas umbes 3 mln m³ okaspuu- ja kasepuitu. Metsi jätkusuutlikult majandades selliseid puidukoguseid pikaajaliselt tagada pole võimalik.

Kuidas mõistlikult tegutseda? Riik peaks puidutööstusele saatma selge sõnumi, mis on jätkusuutlikud raiemahud, mille korral pikaajaliselt stabiilselt toorainet jagub ning võimalusi ületavaid tootmisvõimsusi ei tohiks arendada. Pikemas perspektiivis on see puidutööstuse enda huvides. Ka rajatava puidurafineerimistehase puhul peab analüüsima pikaajalisi kohalikke toorainevõimalusi. Tehases plaanitakse valdavalt kasutada praegu ekspordiks minevat paberipuitu. Paberipuidu kohapealne väärindamine ehk ressursi otstarbekas kasutamine on säästva metsanduse seisukohast muidugi positiivne. Siiski, arvestades muude puidutööstusettevõtete plaane ning paberipuidu tegelikke tarnimisvõimalusi, tasub kaaluda, kas nii suur tehas on mõistlik. Ka potentsiaalne veekogude reostuskoormus suure tehase puhul on probleem.¹⁰

Riik tahab RMKst riigikassasse lisaraha

Riigimetsade säästlikku majandamist raskendab ka riigi hiljutine otsus igal aastal RMKst välja võtta kolmandiku võrra rohkem dividende eesmärgiga leida riigikassasse lisaraha. Riigimetsa intensiivne majandamine häirib suurt osa ühiskonnast. Laiemas mõttes kuulub riigimets Eesti elanikele, kellest igaühel on sõnaõigus. Lisaks peaks riigimetsas toimuv tasakaalustama erametsade (kus riigi suunamisvõimalused on väiksemad) vabadusi. Isegi kui RMKs töötavad inimesed soovivad metsi jätkusuutlikult majandada, pole võimalik riigi suurendatud rahaootuse tõttu raiemahte vähendada (eriti arvestades, et puidu hinnad pole praegu kuigi kõrged). Siin oleks vaja poliitilist otsust, et RMK pole riigieelarve lappimise koht ning sealseid puiduvarusid tuleb majandada säästlikult.

Riik peab reguleerima ka metsade puuliigilise koosseisu muutusi. Kõigepealt on tarvis analüüsi, millised võiksid olla puuliigilised optimumid kõiki säästva metsanduse eesmärke silmas pidades. Praegu on negatiivse trendina valdav erametsade raiesmike uuenemine madala väärtusega lehtpuudega. Riik peaks seda protsessi takistama, kuid tegutseb vastupidiselt. Põlevkivitööstuse toetamise arvelt vähendati eelmisel aastal toetusi metsauuendamisele. Nafta hind maailmaturul pole enam probleemselt madal ja tuleks kohe lõpetada põlevkivitööstuse toetamine keskkonnasõbralikuma majanduse arvelt. Teiseks, värskete metsaseaduse muudatustega võimaldatakse (kinnistupõhise majandamise abil) suurendada lagedaks raiutavate alade pindala, kuid suurte raiesmike uuendamine on keeruline. Riik annab vabadusi juurde, aga vastutust ei suurenda. Seadusemuudatus võimaldab veel agaramalt raiuda just vastutustundetutel metsaomanikel, kes ei hooligi, mis nende metsast pärast saab.

Mets ei ole pelgalt puupõld

Eelnevas oli juttu valdavalt puiduvarust ja selle pikaajalise väärtuse säilitamisest, kuid see on ainult üks osa säästva metsamajanduse põhimõtetest. Isegi majanduslikus mõttes võib metsa kõrvalkasutus olla arvestatav alternatiiv puidutulule. Säästev metsandus tähendab ka seda, et ühiskonnal on võimalik metsa teemal kaasa rääkida. Metsandust puudutavad otsused tehakse kõiki osalisi kaasates. Metsakorraldaja Lembit Maamets on teinud tähelepaneku, et Eesti aastane raiemaht 10 mln m³ on otsekui kriitiline piir, mida ületades ühiskonnale näib, et nüüd on liiale mindud. Ka 15 aastat tagasi, kui aastased raiemahud olid 12 mln m³ juures, tõusid suured raiemahud ajakirjanduses teemaks.

Mets ei ole koht, kus ainult puitu kasvatatakse. Isegi majandusmetsi, mida meil on valdav enamik, ei tohi võtta puupõldudena, sest mets suudab oma paljusid eesmärke täita ainult suures maastiku mastaabis. Võidakse väita, et meil on rohkem metsa kui kunagi varem, aga missugune on selle kvaliteet ökoloogilises mõttes? Kui väärtuslikud on metsad elupaikadena? Kuigi metsa pindala ja tagavara nõukogude ajal kasvasid, inimesest puutumata põlismetsade hulk siiski vähenes. Veel 1950. aastatel olid Eestis säilinud ulatuslikud inimmõjuta metsamassiivid, mida metsamajandus asus siis raiuma ja tükeldama.¹¹ Looduskaitselises mõttes on metsa kvaliteet langenud. Rangelt kaitstavate metsade pindala suurendamine rohkem kui 10% metsamaast on küll väga õige, kuid need metsad peaksid ka tagama minimaalse (ellujäämiseks vajaliku) elupaigapindala põlismetsadega seotud elustikule. Esialgu on üle poole range kaitse all olevatest metsadest aga nooremad kui 80 aastat¹² ja ei taga põlismetsaelustikule kvaliteetseid elupaiku. Seetõttu tasub ettevaatusprintsiipi järgides raiuda majandusmetsade vanu metsi tagasihoidlikult. Kuna noor mets võib olla levikutõkkeks, on oluline raiete ruumiline planeerimine. Näiteks on zooloog Jaanus Remmi hinnangul XX sajandi alguses Eestit laialdaselt asustanud lendoravad paljudest piirkondadest kadunud esimese Eesti Vabariigi ajal toimunud ulatuslikest raietest tuleneva metsa killustumuse tõttu. Sellised mõjud avalduvadki sageli pika aja jooksul.

Teadliku, mõõduka metsade majandamisega saab tagada kõigi säästva metsamajanduse eesmärkide täitmise. Paljud (metsa)liigid on kohanenud looduslike häiringutega ning võivad seetõttu hakkama saada ka inimese kujundatud metsamaastikus. Mõistlikul kombel majandades saaks looduslikke häiringuid jäljendada, tekitades sarnaseid elupaiku. Ka lageraie tekitab selliseid elupaiku, aga seejuures on oluline, mis raielangile veel alles jääb – nagu jääks pärast looduslikku häiringut. Sel põhjusel säilitatakse raielankidel säilikpuid ja surnud puitu, kuigi uuringud näitavad, et vajalik säilitatav kogus peaks olema märksa suurem. Kui lageraie jäljendab puistuvahetushäiringuid, siis looduslikult on need harvad sündmused. Lageraie sellise intervalliga ja sellises mahus (ja sellistes metsatüüpides), nagu on tüüpiline majandusmetsades, ei jäljenda kuidagi looduslike häiringute mustrit. Skandinaavia maades on ökoloogid seda mõistnud ja pigem soovitatakse suurendada turbe- ja valikraiete osakaalu.¹³ Ka Eestis võiks seda oluliselt suurendada, kuid praegune suundumus on vastupidine. (7) Kuigi olen varem toonud negatiivsena välja raiesmike uuendamata jätmise, tahan rõhutada, et ökoloogilises mõttes on looduslik uuenemine väärtus. Siiski, kui okaspuistud uuenevad massiliselt lehtpuudega, siis pole see okaspuudega seotud elustikule enam kuidagi soodne. Pigem tasub soosida ka okaspuude looduslikku uuenemist (mida tegelikkuses aina vähendatakse). Kõige selle eelneva saavutamine eeldab teadmistepõhist metsade majandamist.

Metsaraie piiramine jätkusuutlike puiduvarude kasutamise eesmärgil on osa säästlikust metsamajandusest. Pikas perspektiivis võidavad sellest nii metsatööstus kui ka kogu ühiskond, kuigi lühiajaliselt võib olla kiusatus saada küpsetest metsadest kiiret tulu. Lisaks põhimõttele, et ei raiuta rohkem, kui metsa juurde kasvab, ei tohi raie kahjustada ka teisi metsa väärtusi. Lõpetuseks soovitus: minge loodusesse, käige metsas ringi, kuulake, vaadake, tunnetage! Kes metsa tundma õpivad, hakkavad teda armastama.

Raul Rosenvald on Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur.

1 Forest Europe; www.foresteurope.org

2 Evelin Urbel-Piirsalu, Ann-Katrin Bäcklund, Exploring the sustainability of Estonian forestry: the socioeconomic drivers. Ambio 2009, 38, 101–108.

3 Paul Reim, Metsamajandus Eestis. Tallinn 1937.

4 Ivar Etverk, Riigimetsad ja nende majandamine 1918–1998. Metsaamet, Tallinn 1998.

5 Toivo Meikar, Ivar Etverk, Põllumajandusmetsad ja nende majandamine aastail 1944–1990. 2005. www.eramets.ee/info/eesti-metsandus/pollumajandusmetsad-ja-nende-majandamine-aastail-1944-1990

6 Madis Raudsaar, Raiehinnang ja lageraiete analüüs satelliitpiltide põhjal. Keskkonnaagentuur, Tallinn 2016.

www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/raiehinnang_ja_lageraiete_analuus_satelliitpiltide_pohjal.pdf

7 Aastaraamat Mets 2014. Keskkonnaagentuur, Tallinn 2016.

www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/aastaraamat_mets_2014.pdf

8 RMK Riigimetsa seisundi ja puidukasutuse prognoos aastateks 2011-2040. files.voog.com/0000/0004/9218/files/Metsavarude%20prognoos%202011_2040%20_kokkuv%C3%B5te.pdf

9 Puidukasutuse prognoos aastani 2018. Tallinn, 2016.

http://www.eramets.ee/wp-content/uploads/2013/01/Puidukasutuse_prognoos_aastani_2018.pdf

10 Kuno Kasak: puidutehas Tartu külje alla: kas Emajõge ja Peipsit saab kaitsta? – Postimees 1. III 2017.

tartu.postimees.ee/4030031/kuno-kasak-puidutehas-tartu-kuelje-alla-kas-emajoge-ja-peipsit-saab-kaitsta

11 Hans Trass, Kai Vellak, Nele Ingerpuu, Floristical and ecological properties for identifying of primeval forests in Estonia. Annales Botanici Fennici 1999, 36, 67-80.

12 Asko Lõhmus, Eesti rangelt kaitstavate metsade tüpoloogiline analüüs. www.envir.ee/sites/default/files/metsade_range_kaitse_2016_alohmus.pdf

13 Timo Kuuluvainen, Forest management and biodiversity conservation based on natural ecosystem dynamics in Northern Europe: the complexity challenge. Ambio, 2009, 38, 309–315.