Ood keelele ja teaduslikule meetodile

S. I. Hayakawa raamatus on kaks suuremat teemat: keele ja sõnaraamatute maailma suhe ning keel ühiskonnas – meedias ja suhtluses.

MARGIT LANGEMETS, LYDIA RISBERG

„Keel mõttes ja teos“ on tungivalt soovituslik lugemine igaühele, kes tahab teada, kuidas keel töötab. Semantika õppejõu ja USA senaatori Samuel Ichiyé Hayakawa raamat avaldati esimest korda 1949. aastal (põhinedes tema 1939. aastal välja antud teosel „Language in action“). Sellest on saanud populaarteaduslike teoste klassika, mida on mitu korda uuesti trükitud. Ehkki raamat avaldati juba 73 aastat tagasi, on see tänapäevalgi äärmiselt tabav ja läbinägelik, esitades häid paralleele elust enesest. Tõsi, kuigi raamatut on uustrükkides uuendatud, on mõned näited siiski pärit oma ajast (uusim trükk 1990) ning enamasti USA algupära.

Eesti tõlke aluseks olnud 1990. aasta versiooni on ajakohastanud autori poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa. Lapsepõlves on Alan küsijatele osanud vastata, et tema isa raamat „on õpetus sellest, kuidas ennast mitte lolliks teha“.¹ Lihtsustatult võttes on see nii ka seepärast, et „Keel mõttes ja teos“ tugineb S. I. Hayakawa ülikooliloengutele. Seepärast kaldub raamatu üldine foon ühtejutti lugedes küll lõpuks olema pisut üheplaaniline – aga järjest lugema see raamat ennast sellegipoolest meelitab, sest on keelehuvilisele täielik maiuspala.

Raamatus on kaks suuremat teemat: keele ja sõnaraamatute maailma suhe ning keel ühiskonnas (meedias, mis tahes suhtluses). Kui vaadata raamatu arvustusi veebis, kohtume üleüldise kiidukooriga. Pettuma on pidanud need üksikud, kes on otsinud sügavamat keele ja psühholoogia seose käsitlemist. Samuti, raamatu teine osa, kus Hayakawa räägib meedia- ja reklaamikeele mõjust, on küll praegugi asjakohane, ent tänapäeva inimesele siiski liiga teada-tuntud, et tekitada samasugust elevust nagu 1990. aasta taastrükile saatesõna kirjutanud ajakirjanikule ja kirjanikule Robert MacNeilile, kellele „see raamat on üks neist, mis avas mu silmad“. Ta koges elevust „intellektuaalse iseseisvuse“ üle, mille andsid talle teosest omandatud teadmised keele kohta.

Semantikast, üldiselt

„Keel mõttes ja teos“ räägib semantikast, täpsemalt keele funktsioonidest. Aga mis on semantika? Termini „semantika“ loojaks peetakse võrdleva grammatika professorit Michel Bréali, kes kasutas seda 1883. aastal ühes oma artiklis, et rõhutada sõnatähenduste tähtsust keelesüsteemis (seni oli peamiselt tähelepanu pööratud sõnakujule ehk vormile). Ülikoolis oli tema õpilane ja ametijärglane semiootik ja strukturalismi rajaja Ferdinand Saussure. On väidetud, et keele kui märgisüsteemi teooriat arendas juba Bréal, keda aga Saussure pole üldse maininud.²

Olgu kuidas oli, üldkeeleteadust on mõjutanud just Saussure, kes pidas keelt eraldiseisvaks märgisüsteemiks, kus üksustevahelisi suhteid uuritakse rangelt sellesama keelesüsteemi sees.³ Keeleteaduses valitses see suund üsna pikalt. Muutuse tõi alles 1980. aastate paiku arenema hakanud kognitiivne keeleteadus, mis peab keelt üheks inimese mentaalse terviku osaks: keel ei seisa eraldi, vaid on tihedalt seotud kõikide muude kognitiivsete protsesside ja võimetega.⁴ Keelele on olemuslik, et iga keeleline üksus (nt sõna, väljend, käändevorm) on potentsiaalselt mitmetähenduslik.

Hayakawa valdkond on olnud üld­semantika – termin, mille 1933. a pakkus välja õpetlane Alfred Korzybski oma teoses „Science and Sanity“, pidades silmas seost kontseptuaalse mudeli ja reaalsuse vahel.⁵ Korzybski väitis, et inimesed ei taju maailma vahetult, vaid närvisüsteemi poolt mõjutatud abstraktsioonide vahendusel – ning mudel ja reaalsus aetakse alatasa segamini.

Korzybski ideedest on vaimustunud kirjanikud ja filosoofid, tema kursust kuulasid 1939. a teiste seas biitnik William Burroughs ja siinne autor S. I. Hayakawa. Just Hayakawa on olnud see, kes on osanud Korzybski keerulist teooriat oma raamatus „Keel mõttes ja teos“ igaühele seletada, nüüd siis ka eesti keeles, sealjuures meisterlikus tõlkes. Korzybski üks kuulsamaid ütlusi on „kaart pole territoorium“. Mida see siis tähendab?

Kaart ja territoorium

Hayakawal juhatab teema sisse tegelane Mits, keda aeg-ajalt rabab tõsiasi, et mõned inimesed – alati teised inimesed – väänavad sõnu, eriti vaidluste käigus. Ta leiab, et seda viga saaks parandada, kui inimesed vaevuksid uurima sõnaraamatuid ja teeksid selgeks sõnade „tõelise tähenduse“ (lk 36). Sõnaga, Mits on kindel, et keel algab sõnaraamatust. Ta pole veel taibanud, et tema tõekspidamisi, eelarvamusi ja ideaale vormib tegelikult see, kuidas sõnu kasutatakse ja kuidas neisse suhtutakse.

Levinud on, et keelt ja sümboleid, mida sellega tähistatakse, aetakse segi. See põhjustab konflikte ja möödarääkimisi. Meid mõjutavad mõjukad meediaväljaanded, mis kajastavad ajakirjanike kinnismõtteid, samuti suhtekorraldusfirmad, valimiskampaaniad jne. Inimest ümbritseva semantilise keskkonna keerukuse seletamise tuum seisnebki arusaamises, et „kaart ei ole territoorium“. Keele puhul tähendab see, et „sõna ei ole asi ise“ (lk 50). Lausungist leidub ka hilisemaid modifikatsioone, näiteks „mudel ei ole andmed“, „menüü ei ole toit“ ja „sõnaraamat ei ole keel ise“⁶. Hayakawa nendib, et kuigi pealtnäha võib kõik olla ilmselge, siis tegelikkuses see vahetegemine kuigi hästi välja ei kuku. Naiivseid uskujaid, mõtlematuid hinnanguid ja järeldusi leidub igal ajal igal pool.

„Keel mõttes ja teos“ on ühtlasi ood teadusele ja teaduslikule meetodile, eriti 12. peatükk „Mitmevalentne maailmapilt“ ning 16. peatükk „Inimesed ja rotid“. Aga viiteid on mujalgi, näiteks viide Weston La Barre’ile (1954): „Tõesti väga tore on suuta minna sinna, kuhu sa soovid, ent veel tähtsamad on mineku põhjused ning see, mida teel nähakse ja mõistetakse“ (lk 28). Tõsi, teadlast ei huvita mustvalge maailmapilt, vaid põhjendused. Mitte „mis on õige?“, vaid „mis on ühe või teise keelendi head küljed, eelised?“.

Hayakawa toob välja sellegi, et „järeldusi saab teha hoolikalt või hooletult. Need võivad olla tehtud põhjalikele teadmistele ja suurtele kogemustele toetudes või valdkonda tundmata“ (lk 60). Professionaali järeldused on sageli üllatavalt täpsed, samal ajal kui amatööri järeldused võivad olla täiesti valed. Hayakawa on toonud autoremondi näite, aga nii on see ka keelega: keelt peab uurima ja nende uuringute põhjal sõnaraamatu koostama professionaal – keeleteadlane.

Keel ja sõnaraamat

Hayakawa tõdeb, et „Ameerika Ühendriikides peetakse inimest, kes on valmis sõnaraamatuga vaidlema, veidrikuks või hullumeelseks“ (lk 72). Jällegi universaalne nähtus, mis on tuttav nii mujal kui meie mailgi. Sõnaraamatut on selles lauses peetud subjektiks – ent sõnaraamatuid koostavad inimesed, see on autori(te)ga teos. Ühtlasi on eriti pabersõnaraamatutel olnud range mahupiirang ja seetõttu ei ole sõnaraamatukoostajad saanud ei sõnade ega keele kohta seni öelda väga paljutki. Seega, kuidas vaielda, kui pole, mille alusel või üle?

Ühel osal ühiskonnast on sõnaraamatute ajaloo algusest saadik olnud ootus,⁷ et sõnaraamat kehtestab selle, kuidas keelt kasutada tuleb. Aga ka Hayakawa rõhutab – juba üle 70 aasta tagasi –, et „sõnaraamatu koostajat ei tohi mõjutada mõte, mida üks või teine sõna peaks tähendama. Tema peab töös juhinduma sellest, mida kogutud tsitaadid sõna kohta ütlevad“ (lk 73). Varem, enne veebiajastut koguti sedelkartoteekidesse sõnade kohta aja- ja ilukirjandusest tsitaate, et nende põhjal sõnaraamatuid koostada (ka eesti omi⁸). Tänapäeval on selleks mahukad elektroonilised tekstikogud ehk keelekorpused.

Hayakawa väidab, et „sõnaraamatut seadusandlikuks võimuks pidades omistame sõnaraamatu koostajaile tuleviku ennustamise võime, mida neil ei ole“ (lk 73-74). Keel on pidevas muutumises, nii ka tähendused. Sõnatähenduste teemal on Hayakawa üldse olnud asjatundlik. Peatükis „Kontekst“ selgitab ta näiteks, kuidas sõnaraamatult ei saa oodata sõnade „ainuõige tõelise tähenduse“ esitamist (lk 73).

Sõnatähenduste mõistmisel on suur osa ümbritseval kontekstil. Hayakawa toetab tõdemust, et „mitte ükski sõna ei tähenda kaks korda täpselt üht ja sama“ (lk 79). Põhjusel, et kontekst, olukord, kus sõnu kasutatakse, on iga kord natuke erinev. Kirjutaja või kõneleja peab oma sõnumit teele saates arvestama lugeja või kuulajaga, kes võib vajada rohkem konteksti, omamata kunagi täpselt samu eelteadmisi kui kirjutaja-kõneleja. Siinkohal on Hayakawa olnud taas tabav: „Sõnad, mis tunduvad ühele lihtsad ja selged, võivad teisele paista mõistatuslikud ja segased“ (lk 15).

Sõnatähenduste kohta kehtib sama reegel, mida on Hayakawa kirjeldanud riiete puhul: „Mida peenemaid rõivaid me kanname, seda rohkem piirame oma tegevusvabadust“ (lk 43). Kui proovime suruda sõnad väga kitsaste tähenduste raamidesse, siis piirame sõnade kasutusvõimalusi. Inimene ei ole võimeline iga väikse tähendusnüansi jaoks meelde jätma omaette sõna, väljendatavaid mõtteid on alati väga palju rohkem kui sõnu, millega neid väljendada. Siin aitab inimest nii üldistusvõime kui ka konteksti põhjal tähenduste tõlgendamine.

Sõnaraamat saab üksnes ja üldistusi tehes kirjeldada, millistes tähendustes on sõnu seni teadaolevalt kasutatud. Siinkohal on paslik välja tuua, et üks lugemist pisut häiriv element oli meie kui sõnaraamatukoostajate jaoks see, et tõlkes oli sõnaraamatu sõnaseletuste kohta läbivalt kasutatud sõna „definitsioon“. Nimelt seostub defineerimine liialt erialakeelega. Tiiu Erelt on öelnud, et „definitsioon ühelt poolt piirab mõiste ning teiselt poolt määrab kindlaks termini ja sisu vastavuse“.⁹ Üldkeele sõnaraamatutes (nagu on eesti seletav ja ka õigekeelsussõnaraamat) aga pole enamasti terminid ja sõnade tähendusi seletatakse, mitte ei defineerita nagu erialakeeles. Ka Hayakawa räägib justnimelt keelest, mitte kitsalt erialakeelest.

Hayakawa selgitab, et sõnatähendusi õpitakse sünnist saadik elust enesest – tegelikult ei pea enamiku sõnade tähendusi sõnaraamatutest üldse otsima (lk 74-75). Kui paljud meist on näiteks tegusõna „olema“ tähendusi sõnaraamatust järele vaadanud? Kes üldse suudaks selle sõna kõik tähendused kindlaks määrata? Sõnaraamatus on tehtud üldistusi üksikkasutuste pinnalt, esitatud on nende ühisosa, üldistus: „võimatu oleks kirja panna kõiki olukordi, kus iga sõna on kasutatud. Seetõttu leiame sõnaraamatutest üldistatud definitsioonid, see tähendab, teatud keelekasutusjuhud on sisutiheduse nimel välja jäetud. See on teine põhjus, miks ei tohiks arvata, et sõnaraamatutähendus ütleb meile sõna kohta kõike“ (lk 76). Hayakawa osutab ka tõsiasjale, et suutmatus defineerida ei tähenda, et sõnu ei mõisteta või ei osata kasutada (lk 161).

Niisiis on Hayakawa olnud väga läbinägelik, et sõna mõistmiseks ei piisa sõnast endast üksi ega sõnaraamatust, vaja on konkreetset konteksti: „Alles lause konteksti järgi saame otsustada, milline tähendus võiks kõige paremini sobida“ (lk 81).

Keel ühiskonnas

Sõnaraamatute juurest liigub Hayakawa keelekasutuse juurde ühiskonnas, ta analüüsib keelt nii igapäevasuhtluses kui ka sotsiaalse võimu rollis. Ta selgitab hinnangute või järelduste kujunemist üldistusredeli ja Korzybskilt päritud kahevalentse maailmapildi mõiste abil. Mõneti ootamatult räägib Hayakawa ka luulest.

Mis tahes uue objektiga kohtudes hakkab meie närvisüsteem kohe üldistama, püüdes leida jooni, mille järgi see objekt kellekski-millekski liigitada. Aste-astmelt nagu redelit pidi ülespoole liikudes hõlmatakse aina üldisemaid tunnuseid. Kui alustatud on näiteks ühest lehmast nimega Bessi (objekt „Bessi“, keda näeme ja tajume), siis järgmisel astmel on üldisemaid tunnuseid hõlmav „lehm“. Edasi võiksid tulla „kariloom“, „taluvara“, „vara“ ja lõpuks „jõukus“ (üldistusredeli joonist vt lk 156).

Tähelepanuväärne on, et kõrgeimal tasemel on kõrvale jäänud peaaegu kõik Bessi omadused, ent iseenesest on iga uus üldistus suur samm edasi, kuna see teeb võimalikuks arutelu (seevastu võib puudulik üldistamine viia ka eksiarvamuste, liialduste ja kuulujuttudeni, lk 184). Teaduses poleks ilma üldistuseta võimalik teha ühtki filosoofilist ega teaduslikku avastust, tähenduse ja mõistmisega kaasneb alati tõlgendamine. Hayakawa meelest liigub hea kõneleja, nagu iga huvitav kirjanik, luuletaja, hea poliitik või täpne mõtleja üldistusredelil „nõtkelt ja nobedalt ja kaunilt“ nagu ahvid puu otsas üles ja alla (lk 173).

Paljud semantilised probleemid on seotud liigituse ja kindlaksmääratud nimetustega (lk 198). Liiga suurte üldistuste puhul, nagu näiteks „jõukus“, on alati õigus küsida, mida silmas peetakse, kas on vastavaid tõendeid. Hayakawa hoiatabki, et kõige ettevaatlikum tuleks olla selliste üldistustega, mis kunagi ei liigu allapoole, reaalsete objektide maailma, või mille puhul arusaadav seos üldistusega jääb hoomamatuks. Alati on mõistlik üldistuse juures välja tuua lugejale või kuulajale tuttavaid näiteid, aga tuleb teadvustada, et sõnadega ei saa mitte millegi kohta öelda kõike (lk 76, 234).

Peatükis „Kahevalentne maailm“ arutleb autor paljude näidete varal, kuidas poliitikas, ajaloos, inimestel üldse on kalduvus jagada kõik vastasleeridesse. Seda toetavad sõnad, mille tähendust mõistetakse sageli vastandite kaudu (nt õige-vale, rikas-vaene, õnnelik-kurb). Ei saada aru, et keelekasutuse mustrid ei kehti pärismaailmas. Kui mängus on tunded, on peaaegu alati tegemist kahevalentse hoiakuga. Juba Korzybskit huvitas, kuidas inimesed tõekspidamistest ja veendumustest kinni hoiavad, kas nende maailm on kahevalentne („Mul on õigus, teised eksivad“) või mitmevalentne („Ma ei tea – vaatame, uurime“) (lk 221). Kahevalentsuse eest hoiatas umbes kuu aega tagasi ka õiguskantsler Ülle Madise, rõhutades, et fakte peab kaitsma kärarikka, „sageli paraku ideoloogiliselt ja moraalselt laetud avaliku arvamuse eest“, ühtlasi ärgitades teadlasi ausast arutelust mitte loobuma.¹⁰

Maailmapildi teeb mitmevalentseks võime näha äärmuste vahel keskteed. Hayakawa loetleb USA ajalehti ja ajakirju, kus mitmevalentsust ehk uurivat ajakirjandust kogeda saab, ning manitseb inimesi ise end jälgima, et olla süstemaatiliselt mitmevalentne: eeskätt kuulata enne reageerimist, soovida õppida, olla avatud. Teadust peab Hayakawa lõpmatuvalentseks (lk 229), sest see annab võimaluse valida lõpmatu arvu variantide vahel vastavalt konkreetsele olukorrale. Teadus aitab leida kõige üldkasulikuma liigitussüsteemi (ehk „kaardi“), ühtlasi kontrollida „kaardi“ ja „territooriumi“ vastavust. Tõsi on ka see, et teaduse „kaarte“ peetakse „tõeseks“ seni, kuni leitakse veel tõesemad, kasulikumad (lk 199, 313).

Luuleteema toob Hayakawa sisse peatükis „Luule ja reklaamikunst“, kus ta kõrvutab n-ö reklaamluulet ja pärisluulet, leides neis nii mõndagi ühist. Mõlemas mängitakse riimi ja rütmiga, tähendustega, mitmeti tõlgendatavusega, püütakse igapäevakogemusi kujundada millegi kõrgema sümboliks, väljendada (oma aja) väärtushinnanguid. Poeesiast meie ajal puudust pole, ütleb autor (lk 243), kahjatsedes samas, et pärisluules on „peaaegu võimatu öelda midagi entusiastlikult, rõõmsalt või veendunult, jätmata muljet, et sa müüd midagi“ (lk 249).

Nagu Korzybski,¹¹ nii on ka Hayakawa toonud selgelt esile selle, et sõnad tähendavad midagi inimeste jaoks, mitte väljaspool neid. Samamoodi „keel ei ole omaette ja muust maailmast eraldi talitlev nähtus“ (lk 64).

„Keel mõttes ja teos“ on semantilises keskkonnas konstruktiivsusele kutsuv raamat, kus aina rõhutatakse, et „koostöö on parem kui konflikt“ (lk 19). Konfliktid tekivad, sest „kaarti“ ja „territooriumi“ aetakse alatasa segi. Ühiskond toimib tänu koostööle, ja see „saavutatakse paratamatult keele abil“ (lk 35). Kirjutaja või kõneleja peab arvestama lugeja või kuulajaga, kes omakorda peab tahtma kuulata, konteksti tajuda, et sõnumit mõista. Raamat lõppeb omamoodi puändiga – manitsusega sealt kogutud tarkusi relvana mitte kasutada. Jah, teaduslik meetod ja teadlik keelekasutus on piisavad. Lugegem, õppigem, olgem avatud, tehkem koostööd.

1 S. I. Hayakawa, Margedant Peters Hayakawa, From semantics to the U. S. Senate. 1994. Vt https://tinyurl.com/4db8wyxk.

2 E. Stankiewicz, The Semiotic Turn of Bréal’s Sémantique. Toimetanud J. J. Jadacki, W. W. Strawinsky. In the World of Signs. Essays in honour of Professor Jerzy Pelc. Editions Rodopi B.V. 1998, 253–260.

3 Ferdinand de Saussure, Üldkeeleteaduse kursus. Tõlkinud Tiit Kuuskmäe. Sarjas „Avatud Eesti raamat“. Varrak 2017.

4 Renate Pajusalu, Sõna ja tähendus. Eesti Keele Sihtasutus 2009.

Vt ka William Croft, D. Alan Cruse, Cognitive Linguistics. 3. tr. Cambridge University Press 2005.

5 Alfred Korzybski teoseid pole eesti keelde tõlgitud.

6 Vt samal teemal ka James Milroy, Language ideologies and the consequences of standardization. – Journal of Sociolinguistics 2001, 5/4, 530–555.

7 Inglise sõnastike kohta vt Ronald Austin Wells, Dictionaries and the authoritarian tradition: a study of English usage and lexicography. Mouton 1973.

8 Vt https://www.eki.ee/dict/ekss/ekss.html.

9 Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu Ülikooli Kirjastus 2007, 49.

10 Õiguskantsler kasutas väljendit „vaikimise nõiaring“. Vt Ülle Madise, Teadus ja demokraatia põhiseaduse valguses. – ERR 22. X 2022.

11 „Words don’t mean, people mean“. Vt https://www.azquotes.com/author/8226-Alfred_Korzybski.