Naabreid otsimas

Arvesse võttes kauge elu otsimise laia haaret ja sellele pühendatud vahendite hulka, siis varem või hiljem hakkame saama sensatsioonilisi uudiseid.

JAAN PELT

Kui ma hea kolleegi Bill Vince’i väikeses koduaias Inglismaa lõunaosas ringi vaatasin, soovitas peremees järsku mul põõsaaluseid uurida. Mõne aja pärast leidsingi pimedas varjus ennast peitva pardi. Kuna part oli rahulik, küsisin:

„Miks see part ei liiguta ennast?“

„Sellepärast, et ta on surnud.“

„Miks ta siis surnud on?“

„Sest ta pole kunagi elanud!“

Miks inglased oma aeda „pardimudeleid“ peidavad, ei olnud mulle selge, küll aga näitab see seik, et isegi kahe meetri kauguselt pole eriti lihtne vahet teha elava ja selle vahel, mis pole kunagi elanud. Kui nüüd aga selline part oleks Kuul, Marsil või kuskil veel kaugemal, mõne teise tähe ümber tiirutaval planeedil?

Just sellise ülesande – leida elu jälgi päikesesüsteemivälistel nn eksoplaneetidel – on astronoomid endale üles seadnud.

Mitut moodi vaatlusmeetoditega

Eksoplaneete endid on võimalik avastada erinevaid vaatlusmeetodeid kasutades.¹ Kirjutamise hetkel on neid tabelitesse kantud juba 4096 ja siis, kui lugu lugejani jõuab, juba mõnevõrra rohkem. Võib öelda, et tegemist on igapäevase asjaga. Kui aga räägime võimalikust elust nendel planeetidel, on asi tunduvalt keerulisem.

Traditsiooniliste astrofüüsikaliste meetoditega on paljudel juhtudel lihtne määrata planeedi suurust, tema kaugust kodutähest, tiirlemise perioodi ja veel mõnda parameetrit. Selle põhjal võib juba saada esimesed väga ligikaudsed hinnangud planeedi pinnal toimuva kohta. Kuna Maa-sarnane elu on tihedalt seotud veega, siis esimesena tehakse juttu keskmisest temperatuurist planeedi pinnal. Normaalsel elukõlblikul planeedil peaks see siis kindlasti olema nulli ja saja kraadi vahel. Leheuudiseks on sellise objekti avastamine suur asi, aga elu enda avastamiseks sellest ei piisa.

Kui me tahame teada, kas kaugel taevakehal on kedagi, kellel hing sees, siis peame eelkõige uurima hingamist. Kes elab, see hingab!

Hingamise ja muu gaasivahetuse tulemusena muutub planeedi atmosfääri keemiline koosseis. Seega tuleb meil vaatluslikult tõestada, et ilmakehal on atmosfäär ja selles on näha kindlad elust rääkivad osised. Astrobioloogid (on olemas sellised teadlased) räägivad siin nn biosignatuuridest.

Põhiline meetod nii eksoplaneedi enda avastamiseks kui ka tema võimaliku õhkkeha vaatlemiseks on varjutusmeetod. Planeet tiirleb ümber tähe ja aeg-ajalt läheb tema eest läbi või peitub tähe taha. Esimesel juhul väheneb süsteemi heledus selle tõttu, et osa tähevalgust on planeedi poolt kinni kaetud, teisel juhul aga kaob planeedile kuuluv koguvalguse osa. Meetod eeldab väga täpset tähelt saabuva valguse mõõtmist pika aja jooksul. Tüüpiliselt toimuvad sellised vaatlused Maa-välises ruumis tiirlevate teleskoopide abil.

Planeedil olevate gaaside uurimine toimub aga spektrograafi abil. See on seade, mis jagab tähevalguse footonid laiali pikale värvusskaalale. Jagamise tulemusel saab iga kindlat värvi mõõtev element väga väikese arvu tabamusi. Seega, kui tahame spektrit täpselt mõõta, peame footoneid korjama tunduvalt pikemat aega.

Eksoplaneedi atmosfääri uurimiseks on meil vaja mõõta spektrit eriti täpselt ja veel ka mitu korda. Kõigepealt mõõdame süsteemi spektri siis, kui planeet on tähe taga. See on puhas tähespekter. Siis mõõdame spektri hetkel, kui planeet tuhiseb tähe eest mööda. Selles spektris on olemas ematähe valgus, millest on maha lahutatud planeedi atmosfääris neeldunud valgus. Neeldunud komponent on väike, et mitte öelda imeväike. Kujutage ise ette Päikesest sada korda väiksema läbimõõduga Maad koos oma õhukese õhukihiga varjutamas ematähte. Kui heleduse mõõtmisel varjutab planeet kogu oma pinnaga, siis spektri mõõtmisel tulevad vajalikud andmed ainult ringikujulisest (planeeti ümbritsevast) õhukesest ribast.

Kui kaks spektrit käes, võime nad nüüd lahutada ja saada üleskirjutus planeedile kuuluvast spektriosast ja selle kaudu ka ettekujutuse tema atmosfääri koosseisust.

Varjutusmeetod töötab ainult siis, kui planeedi orbiit satub olema vaatleja suhtes õigel tasandil. Ometi ei ole avastamisvõimalus täielikult kadunud ka meie suhtes nurga all paistvate süsteemide puhul. Juhul kui vaadeldav on planeedi tiirlemise tõttu tekkiv ematähe vudisemine, siis võime teada saada vajalikud orbiidi elemendid, näiteks tiirlemisperioodi. Nende abil võime kokku viia erinevad tiirlemise faasid ja väikesed spektraalsed muutused mõõdetavates tähespektrites. Kuna planeedist mõjutatud valguse osa sõltub tiirlemise faasist, siis on keerulisi pöördülesandeid lahendades võimalik koguvalgusest saada eraldi andmeid ka planeedi enda kohta.

Seepärast et ematähe valgus on väga palju kordi suurem kui planeedilt peegeldunud või planeedi atmosfääri läbinud valgus, on otsene planeedi pinna vaatlus üldjuhul välistatud. Ometi uurivad astronoomid võimalikke skeeme, kuidas näha kaugete planeedisüsteemide pildiliselt lahutatud kujutisi. Selleks kasutatakse maailma kõige suuremaid teleskoope, tihti kombineerides neist mitu tükki interferomeetriliseks skeemiks. Samuti otsitakse võimalusi ematähe kunstlikuks varjamiseks (katmiseks). Suure, 2,4-meetrise peegliga kosmoseteleskoobi ja temast 25 000 km kaugusel asuva 34-meetrise läbimõõduga orbiidil asuva ringikujulise varjutiga püütakse jõuda optilise skeemini, kus sensorid fikseerivad planeedi kujutise eraldi ematähest. Huvitav on see, et varjuti servad ei ole siledad, vaid on sakilised. Täpselt välja rehkendatud sakkide kuju ja arv määravad ära ratta kauge varju serva „teravuse“ ja koos sellega skeemi võime planeedi kujutist eraldi vaadelda.

Eksoplaneetide atmosfääre on uuritud ja nendes erinevaid molekule (võimalikke biosignatuure) vaadeldud selle sajandi algusest alates. Näiteks 2000. aastal vaatles grupp Ameerika astronoome eesotsas David Charbonneauga tähte nimega HD 209458.

Tähe spektrit mõõdeti 684 korda nelja varjutuse vältel. Vaatlused toimusid Hubbleʼi-nimelise taevateleskoobi spektrograafi abil. Pärast pikka ja põhjalikku andmetöötlust õnnestus eristada esimest korda planeedi (mitte ematähe) spektris naatriumi jooni. Biosignatuurina ei ole naatrium oluline, küll aga näitas see töö, et eksoplaneetide atmosfääride uurimine on tehniliselt võimalik.

Elu märgid

Umbes viiskümmend eksoplaneeti seni avastatute hulgas asub nn elukõlblikkuse tsoonis ja on seega astronoomidele eriti huvitavad. Kuna seni on meile tuntud ainult elu Maal, siis on mõistlik alustada kaugemate eluvormide otsimist ja uurimist neist, mis on „nagu Maa“. Kõige üldisemalt on elu Maal võimalik sellepärast, et siin on olemas energiaallikas Päike, universaalne lahusti vesi ja vajalik hulk eluks vajalikke aineid.

Ükski nendest tingimustest pole midagi erilist. Energiaallikaid – tähti – on meie galaktikas suurusjärgus 200 miljardit ja teisi galaktikaid on ka lugematu arv. Vesi koosneb universumis kõige levinumast ainest vesinikust ja levikult kolmandal kohal asuvast hapnikust. Ei mingit muret. Natuke keerulisem on teiste ainetega. Maailma loomise ajal neid ei olnud ja need tuli valmis küpsetada tähtedes või siis supernoovade plahvatustes sünteesida.

Maapealse elu üheks tunnuseks on süsinikku sisaldavate molekulide tähtis osa. Praegu me veel ei tea, kas süsinikuaatomi paras kaal ja valentsus on kompleksse keemia alusena ainus võimalus. Ometi on astrobioloogid peaaegu ühte meelt, et praegu ei ole esoteerilisemaid elu vorme mõtet otsida.

Eluga seotud gaaside otsimise ekso­planeetide atmosfääridest teeb keerulisemaks see, et gaase on ilmaruumis palju ja nende sattumises ühele või teisele taevakehale või selle sisse pole midagi väga haruldast. Biosignatuuriks muutub gaasi olemasolu atmosfääris siis, kui ühte või teist gaasi on rohkem, kui eeldatakse puhtalt geofüüsikalistest ja atmosfäärifüüsikalistest arvutustest lähtudes.

Peamisteks gaasideks, mille suurem kontsentratsioon räägib võimalikust elutegevusest, on hapnik (hingamine), osoon (atmosfääris hapnikust tekkinud), veeaur (piisav hulk vett), süsihappegaas ja vingugaas (süsinikkeemia ja kasvuhoone mehhanismi toimimine), dilämmastikoksiid ehk naerugaas (orgaanilise aine põlemine, kõdunemine jms) ja metaan (toodetud mikroorganismide poolt hapnikuvaeses keskkonnas).

Kõiki loetletud biosignatuure on eksoplaneetide atmosfäärides juba vaadeldud suuremal või vähemal hulgal. Kahjuks aga ainult sellistes, mis pigem sarnanevad rohkem Jupiteri kui Maaga. Need gaasilised planeedid võivad olla üpris suured ja tihti tiirlevad nad ematähele lähedal (varjutused on tugevad ja kestavad pikema osa tiirlemise perioodist). Maa-taoliste planeetide atmosfääri uurimine on aga alles algusjärgus ja vajab selleks maailma suurimaid teleskoope, selliseid nagu ESO väga suur teleskoop,² alles ehitatav Euroopa eriti suurt teleskoop³ või tuleval aastal orbiidile saadetav James Webbi nimeline taeva­teleskoop.

Juhtudel, kui eksoplaneet on ematähest optiliselt eristatav, võib neeldumisspektrite kõrval vaadelda ka peegeldus- ja hajumisspektreid. Biomarkerina võib sellel juhul arvesse tulla isegi klorofüll, mis annaks märku Maa-sarnase taimestiku olemasolust.

Regulaarsed raadiosignaalid ja laserisähvatused on ka spetsiaalsete uuringute aineseks. Nendest, nn tehnomarkeritest, on aga lehesabades juba piisavalt juttu olnud (SETI jms).

Elu võimalikkus Maal

Millised on need tingimused, mis on teinud meie enda elu võimalikuks? Üks on selge: peab olema vesi. Aga mitte ainult vesi nüüd ja praegu, vaid vesi pidevalt ja väga pika aja jooksul, miljardeid aastaid.

Malekäik E2-E4, sealt edasi veel paarkümmend käiku ja ongi mäng läbi! Kui aga inimene annab Eesti geenivaramule oma vere, siis koos sellega annab ta ka üle mängu protokolli, milles on üle kolme miljardi käigu. See on olnud väga raske mäng. Iga käiku on kontrollitud suure hulga elude hinnaga. Näiteks kalaperes võib olla kuni pool miljonit maimu, nendest aga keskmiselt ainult kahel on mäng edasi läinud, teised on ära söödud, nad ei ole õigesse kohta sattunud vms. Oluline on aga see, et meie isiklik protokoll on pidev käikude jada, seda ei ole katkestanud vee Maa pealt ära auramine, ookeanide külmumine, asteroidiga pihta saamine, vulkaanilise tolmu alla mattumine ja veel palju võimalikke õnnetusi. Seega elame planeedil, mis on stabiilne.

Sellel stabiilsusel on mitmeid mehhanisme. Kõigepealt, meie asukoht suures mastaabis. Päike on olnud rahulik ja kindel energiaallikas. Elu 3,7 miljardi aasta pikkuse evolutsiooni ajal on küll tema heledus paarkümmend protsenti kasvanud, kuid see kasv on senist elu pigem toetanud. Päikese-taolisi tähti on ilmaruumis väga palju ja seega on paljude eksoplaneetide energiavarustuse probleem lihtsalt lahendatav.

Maakera positsioon päikesesüsteemis on ka hästi valitud. Asume nn kiviplaneetide vöös, meie ümbrus on asteroididest ja muust prahist ilusasti puhtaks pühitud. Siinkohal peame tänulikud olema suure massiga Jupiterile.

Stabiilse aastaaegade vaheldumise eest hoolitseb Kuu, mille gravitatsiooniline mõju hoiab Maa telje enam-vähem kindla nurga all.

Termoregulatsiooniga on asi natuke keerulisem. Ilma atmosfäärita Kuu keskmine temperatuur on –18 Celsiuse kraadi. Kuna Maa pind on heledam kui Kuul, siis oleks temperatuur ilma atmosfäärita siin veel madalam. Seega on atmosfäär ja tema poolt esile kutsutud nn kasvuhooneefekt lausa hädavajalik.

Põhilised gaasid, millest meie „soe tekk“ kokku pannakse, on vesi, süsihappegaas ja metaan. Ükski neist pole lihtsalt antud. Väikene kõrvalekaldumine tasakaalust võib kaasa tuua katastroofilise tulemi. Näiteks, kui elu teeb sellise käigu, et atmosfäärist eemaldatakse suur osa süsihappegaasist, võib maakera külmuda ja muutuda üheks suureks lumepalliks. Seda on mõned korrad ka juhtunud. Maakera ajaloos on olnud aegu, kus suur osa Päikese valgusest ja soojusest on valgete lume- ja jääväljade tõttu kohe maailmaruumi tagasi peegeldunud ja maapinna keskmine temperatuur on olnud 40 külmakraadi. Ja vastupidi, on olnud aegu, mil õhk on süsihappegaasi nii täis olnud, et maapinna keskmine temperatuur on tõusnud 60 soojakraadi tasemele. Õnneks on elu sellest eluga pääsenud, veel enam, selliste vapustuste tulemusel on elu areng kiirenenud.

Suurt osa pikaajalises termoregulatsioonis mängib kurikuulus süsinik. On ta nafta, söe või põlevkivi koostisainena maa all, on kõik korras. Kaevad välja ja põletad ära – pahandust kui palju. Seda, kui tundlik on meie keskkond süsihappegaasi õhus oleva koguse suhtes, pole siin mõtet rõhutada, seda teavad koolilapsedki, eriti Norras.

Vähem on aga teada süsiniku pikaajalise ringkäigu mehhanism meie koduplaneedil. Nimelt on maa südamik ikka veel radioaktiivne ja väljuv soojus kuumutab ülemisi maa kihte, pannes need liikuma. Energiat jätkub isegi maakoore ja mandrite liigutamiseks. Näiteks eraldub Ameerika manner meist küünekasvu kiirusel.

Meile on tähtis see, et koos suurte kivi-, laava-, liiva- jne masside liigutamisega liigub ka süsinik. Kord viiakse see settekivimite koosseisus nn sukeldus­tsoonides sügavale maa sisse, siis aga pääseb jälle süsihappegaasina vulkaanipursetega välja. Kokku on süsinikku sügaval maa sees umbes 2000 korda rohkem kui maapinnal ja ookeanides.

Nüüdseks on inimene süsiniku igavesse ringkäiku oma väikseid, kuid suure mõjuga korrektiive teinud, kuid loodus saab sellega kümnete tuhandete aastate jooksul hakkama, elu pääseb eluga ka seekord.

Elu pikaajalist mängu toetav termostaat, mis garanteerib kasvuhoonegaaside stabiilse olemasolu, on meil tektoonilise konveierina olemas, aga paar ohuallikat on veel jäänud. Esiteks on need kosmilised kiired, mis võivad Maad kimbutada nii Päikeselt kui ka tähtedevahelisest ruumist siia jõudes. Kui meil vajalikku kaitset nende vastu ei oleks, siis sarnaneks meie elu eluga tuumareaktori plahvatuse ümber tekkinud veidra tsooniga. Liiga tugev kiirgusvoog võib terve planeedi täiesti steriilseks muuta.

Ka siin tuleb meile appi maa sees toimuv konvektsioon. See haarab muu hulgas kaasa ka palju rauast koosnevat materjali ja rauavoogude keerised tekitavad Maa magnetvälja. See, kuidas Maa magnetväli ja kosmilised kiired omavahel maad jagavad, on hästi näha virmaliste puhul.

Ohuallikas on ka Päikeselt saabuv tugev ultraviolettkiirgus. Kui meid ei kaitseks atmosfääri osoonikiht, oleks kuri karjas.

Kui nüüd eksoplaneetide juurde tagasi tulla, siis selge on see, et kõigi eluks tarvilike tingimuste täitmist me nende puhul otseselt kontrollida ei saa.

Suures plaanis on tänapäevaste vahenditega võimalik vaadelda tähti, millel on mitu planeeti, sealhulgas osa neist on gaasilised nagu meie Jupiter, teised aga väiksemad ja kivised. Ka on juba vaadeldud kolme-nelja eksokuud. Päris täpset kodusüsteemi koopiat pole veel leitud, küll aga üsna sarnaseid.

Termoregulatsiooni ja kiirguskaitsega seotud otseste vaatlustega on asjad hullemad, siin oleks peale biosignatuuride vaja veel nn geosignatuure ja keerulisematel juhtudel isegi tehnosignatuure. Varem või hiljem need leitakse, aga seni peame piirduma eksoplaneetide arvutimudelite ja laboratooriumides korraldatavate eksperimentidega.

Elu kandvad planeedid arvutis ja laboratooriumis

Kõige abstraktsemad elu maailmaruumis käsitlevad mudelid on puhtalt matemaatilised. Näitena võib tuua rakuautomaatides tekkivate isepaljunevate struktuuride uurimise. Lihtsamaid rakuautomaate saab visualiseerida arvutiekraanil, kus helendavad täpid kustuvad või hakkavad uuesti helendama olenevalt oma ümbrusest. Sellised kunstliku elu mudelid on efektsed, kuid tegeliku elu kirjeldamiseks siiski liiga primitiivsed.

Tunduvalt paremat teavet annavad geneetiliste infoprotsesside mudelid. Arvutites pannakse arenema terved kunstlike olendite populatsioonid ja uuritakse siis, kui kiiresti need arenevad. See võimaldab saada ettekujutuse ajalistest mastaapidest, mis on vajalikud ühe või teise eluvormi arenemiseks (vähemalt suurusjärkudena). Kui kasvuhoonegaaside hulk ja muud vajalikud tingimused muutuvad väga aeglaselt, siis jõuab loodus oma evolutsioonilised malekäigud ära teha. Liiga kiired muutused võivad olla ohtlikud.

Edasi tulevad füüsikaliste protsesside arvutimudelid. Modelleeritakse tähtede siseehitust ja supernoovade plahvatusi, selleks et teada, kui kiiresti ja milliseid aineid eri tingimustes sünteesitakse. Juba valmis aine levimine ilmaruumis, planeedisüsteemide teke ja areng, planeetide siseehitus – ka kõige selle jaoks on olemas vajalikud arvutimudelid.

Peale paberil tehtavate rehkenduste ja arvutisimulatsioonide on astrobioloogidel ka tugev laboratoorne baas. Just, elu võimalust eksoplaneetidel uuritakse maapealsetes laboratooriumides!

2017. aastal külastas Päikesesüsteemi külaline väljastpoolt – objekt nimega Oumuamua. Seda, et ta tuli väljastpoolt, saadi teada tema orbiidi uurimise abil. Aga kui juba sellised suured tükid ringi lendavad, siis ka väiksemad. Näiteks ei ole välistatud, et Kuu armilises näos on mõni jälg ka Päiksesüsteemi-välise objekti tekitatud. Kuna Kuu pind on juba paar miljardit aastat väga rahulik, siis võiks kuutolmu seest leida molekule, mis reedaksid võimalikku kauget elu. Teadlaste kasutuses on seda kuutolmu ja ka suuremaid kive olemas üle 400 kilo! Ja juba viiskümmend aastat (põhjus pidu pidada).

Seda, et aine võib sattuda ühelt planeedilt teisele, on näidanud Marsi päritoluga meteoriitide leidmine (vähemalt 224 leidu 2019. a jaanuari seisuga). Kui Marss saab väga tugevalt pihta asteroidiga, siis lahti löödud killud võivad lõpuks sadada Maale. Samal viisil võib rännata ka Päikesesüsteemi-välise päritoluga aine (eksoaine).

Peale eksoainest otseste elu jälgede otsimise on laboratooriumides palju muud teha. Näiteks elu tekkimise uurimiseks püütakse luua kunstlikke ainesegusid, mis sarnaneksid ookeanipõhjas leiduvates kuumaveeallikates olevatega. Aminohappeid on sellistes katsetes suhteliselt lihtne saada, aga suuremate molekulide (valkude) spontaanse tekkimiseni pole veel jõutud. Teoreetiline analüüs ja ka arvutuslikud meetodid näitavad, et põhimõtteliselt võiks elu alata nn autokatalüütilistest tsüklitest, keemilistest segudest, millel energiat tarbides on paljunemisvõime.

Väga huvitavat tööd tehakse sünteetilise bioloogia laborites. Nendes lähtutakse tänapäevaste mikroorganismide geeniridadest. Mikroobe geenitehnoloogia abil modifitseerides uuritakse kunstliku elu võimet hakkama saada eriti rasketes tingimustes.

Samuti kasutatakse füüsikute ehitatud osakeste kiirendeid makromolekulide „pommitamiseks“ uurimaks nende eluvõimet hulludes tingimustes.

Astrobioloogilisi eksperimente korraldatakse ka rahvusvahelises kosmosejaamas. Näiteks Jaapani mooduli Kibō välispinnale kinnitati 2015. aastal Tanpopo- (Päevalill) nimelise missiooni käigus kosmilise tolmu kogujad ja aerogeeli plokid. Kolme aasta jooksul koguti tolmu selleks, et maapealses laboratooriumis uurida võimalikke elu märke. Samuti eksponeeriti maapealseid kuivatatud ja külmutatud mikroobe avakosmose tingimustele. Nende eksperimentide eesmärgiks oli tuntud panspermia idee katseline uurimine – kas lihtsamad eluvormid on võimelised üle elama kosmilisi rännakuid. Tanpopo materjalid on juba Maa peal ja toimub laboratoorne uurimine.

Eksogeoloogid kasutavad maailma kõige suuremaid lasereid selleks, et kahe teemandi vahele pressitud aine viia rõhu alla, mis sarnaneks tingimustega maa(planeedi)põues. Nii saadakse andmeid tektoonilistele mudelitele. Ehk siis, selleks et uurida eksoplaneedi kliimat, seal toimivat tektoonilist süsinikukonveierit ja muud säärast, peame teadma, mis toimub planeedi sees. Sinna me kunagi ei jõua, isegi oma Maa sisse me ei pääse, aga teada ju tahame!

Ka väga laialdased võimaliku elu otsingud Marsi pinnal on eksoplaneetide seisukohast vajalikud. Kui sealt leitaks (varasema) elu märke, siis eksouuringute entusiasm kasvaks veelgi. Süües kasvab isu!

Kui leitakse?

Arvesse võttes kauge elu otsimise laia haaret ja sellele pühendatud vahendite hulka, siis varem või hiljem hakkame saama sensatsioonilisi uudiseid – seal või teisal on leitud elule viitavaid tunnuseid. Kui hakkame lähemalt uurima, saame teada, et peaaegu alati lisavad tõsiseltvõetavad uurijad tulemustele mingi ettevaatlikkusele kutsuva klausli, näiteks „leidsime küll, aga on 10% võimalus, et tegemist on valehäirega“. Tõsikindluseni ei jõua me enne, kui oleme kohal käinud. Aga valdava osa eksoplaneetide jaoks on kohal käimine välistatud.

Täiesti selge on see, et Päikesesüsteemi-välise elu avastamine ei muuda meie elus midagi. Grammigi võid ei lisandu meie võileibadele ega ükski auto ei sõida selle tõttu kiiremini.

Miks siis tegeleda Päikesesüsteemi-välise astrobioloogiaga, kui on ette teada, et uurimise lõpptulemused on ebakindlad ja peaaegu kasutud?

Kauget elu uuriva elukauge teaduse toetuseks võiks peale kõigi filosoofiliste, religioossete ja pedagoogiliste argumentide tuua veel kolm põhjendust.

1. Astrobioloogia on teisi teadusharusid ühendav sünteetiline teadus. Õigupoolest on igal astrofüüsika, bioloogia, geofüüsika ja elukeemia uurimistulemusel astrobioloogias otsene või kaudne väljund. Naljaga pooleks võib isegi soovitada, et astrobioloogiast tuleks üldhariduskoolis teha põhiline loodusteaduslik aine. Sellest piisaks. Füüsika, keemia, geoloogia ja bioloogia põhitõed saaksid siis õpilastele selgeks tunduvalt põnevamate probleemide lahendamisega.

2. Insenerid ütleksid, et astrobioloogilised signaalid on ääretult nõrgad. Nende mõõtmiseks, töötlemiseks ja analüüsiks vajatakse tehnoloogilist võimekust, mis ületab kordades lennukite või autode tootmiseks vajaliku taseme. Meist kümnete triljonite kilomeetrite kaugusel asuvate planeedisüsteemide ematähtede pinnavõngete kiirusi uuritakse täpsusega paarkümmend sentimeetrit sekundis. Kuult toodud kivimite või Marsilt pärit meteooride keemiat ja võimalikke biosignatuure uuritakse vaata et üksikute molekulide kaupa. Jne, jne. Varem või hiljem, ühel või teisel moel, jõuavad astrobioloogias välja töötatud meetodid igapäevaellu ja tavatehnikasse.

3. Päiksesüsteemi-välise elu otsimise programm on väga kallis ja nõuab suure hulga teadmiste ja kogemuste kokkupanekut. Rahvusvaheline koostöö on siin vältimatu. Selle tunnistamine tuletab paratamatult meelde külma sõja aja poliitiku, USA esindaja ÜROs Adlai Ewing Stevenson II toredad, kosmoseajastu koidikul öeldud sõnad: „Maailmaruumi hingematva ülevuse ees ei saa me enam kunagi olla omavahel kaklevate rahvaste kari.“⁴ Otsides kauget elu õpime ehk arukamalt elama siin ja praegu.

Ja inglastest ka. Billil on ju lapselapsed. Kuidas sa muidu õpid otsima, uurima ja leidma, kui ei alusta põõsaste alla peidetud partidest?

1 Jaan Pelt, Väikesed varjutajad, mõned neist varastatud. – Sirp 1. VII 2016.

2 Väga suur teleskoop (very large telescope, VLT) on Euroopa Lõunaobservatooriumi rajatis, mis asub Tšiili põhjaosas asuvas Atacama kõrbes.

3 Eriti suur teleskoop (extremely large telescope, ELT) on ehitamisel olev teleskoop, millest valmimisel saab maailma suurim optiline ja infrapunateleskoop.

4 „We can never again be a squabbling band of nations before awful majesty of outer space.“ Doris Kareva tõlge.