Muutunud maailm, probleemide nõiaring ja teadlase vastutus

Mis funktsioonid on humanitaarteadlasel Eesti ühiskonnas ja kuivõrd ta peaks oma teadustööd kavandama avalikkuse huvisid silmas pidades, panustades teadmisi ja oskusi terviklikuma ühiskonna loomisse.

AIJA SAKOVA

9. augustil toimus arvamusfestivalil Eesti Kirjandusmuuseumi algatatud arutelu „Sidus Eesti: teadlase roll ja vastutus“. Vestluse eesmärk oli arutleda selle üle, mis funktsioonid on humanitaarteadlasel Eesti ühiskonnas ja kuivõrd ta peaks oma teadustööd kavandama avalikkuse huvisid silmas pidades, panustades oma teadmisi ja oskusi sidusama ja terviklikuma ühiskonna loomisse.

Vestlusringis osalesid arutelu algataja, folklorist ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja teemajuht Mari Sarv, kunstiajaloolane ja Eesti Kunstiakadeemia professor Krista Kodres, akadeemik ja Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ning ökoloog ja Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel. Arutelu juhtis kirjandusteadlane Aija Sakova.

Kuidas teadlane loob ühiskonnas sidusust?

Mari Sarv: Siinse vestlusringi loomise ajendiks on märkamine, kuidas inimesed kipuvad reageerima ühiskonnas esile kerkinud lõhedele vastaspoole pilkamise ja naeruvääristamisega. Eriti märkimisväärselt kerkis see esile seoses EKRE valimiseduga, aga samasugust üleolekut võib kohata ka teaduse (ja teaduspõhise maailmavaate) populariseerijate seas teisitimõtlejate suhtes. Folkloristid ja teised inimeste mõttemaailma uurivad teadlased on päris hästi koolitatud inimeste lugusid ja arvamusi kuulama ilma hinnanguid andmata. Teaduslik küsimus ei seisne nende jaoks mitte selles, kellel on õigus, vaid selles, miks inimesed mõtlevad nii nagu nad mõtlevad, millist vajadust või puudust ühiskonnas täidab EKRE, või ka näiteks esoteerika. Igal inimesel on oma lugu, kuidas ta on kujunenud just selliseks, nagu ta on, ja väga tore on näha, kuidas rakendusantro­poloogid ongi asunud lugude kuulamise meetodit rakendama eri ühiskonnagruppide vastastikuse mõistmise loomiseks. On ilmne, et mõtteviisi erinevusi, lõhesid ühiskonnas ei ole võimalik ületada sildistamise ja naeruvääristamisega, vaid selleks võiks kasutada teaduspõhiseid lähenemisi inimese ja ühiskonna uurijate arsenalist.

Võime korraks mõelda folkloristika ajaloo ja Jakob Hurda peale, kes algatas rahvaluule kogumise, tõstes nõnda esile ja andes väärtuse avalikus ruumis ja ühiskonnakorralduses seni marginaalsele, peaaegu hääletule inimrühmale. Nii sidus Hurt maa- ja linnarahvast, eesti- ja saksakeelset elanikkonda.

Seesama Hurda juhtum on ka väga hea näide selle kohta, kui palju mõjutab kultuuriuurija oma töö kaudu seda, kuidas kultuur kujuneb. Teadlastena peame ühest küljest jääma neutraalseks, erapooletuks vaatlejaks. Samas on paratamatu, et kultuuriuurija paratamatult teeb valikuid, millele oma aega ja tähelepanu pühendada, mida esile tõsta, mida esitleda kui olulist kultuurinähtust, ning osaleb oma töö ja tegevusega kultuuriprotsessis. Peeter Torop ongi nimetanud humanitaar- ja sotsiaalteadusi tagasisideteadusteks, nähes nende ühe rollina kultuurile enesemõistmise võime andmist. Ma arvan, et peaksime teadlaste rolli ja vastutust kultuuri- ja ühiskonnaprotsesside kujundamisel rohkem teadvustama.

Kuidas on teadlase roll ja vastutus ühiskonnas muutunud?

Tarmo Soomere: Kui – veidi utreerides – 30 aastat tagasi võeti tõsiselt tippteadlast, 20 aastat tagasi ka algajat teadlast ja 10 aastat tagasi oli selleks juba doktorant, siis tänapäeval on ekspert see, kes on internetist oma teadmised kokku lugenud. Selles ei ole sarkasmi, see on uue reaalsuse peegeldus, mille lihtsad sõnumid on, et igaüks loeb (pole vahet, mida), ja kedagi ei jäeta maha (ükskõik, mida ta teeb või arvab). Teadlastel tuleb teadvustada, et möödas on see aeg, kui nad said olla privilegeeritud seltskond.

Tugevalt utreerides saab öelda, et möödas on ka see aeg, kui toimis suhteliselt kindel kett, mis viis teaduse juurest ühiskonda. Piltlikult öeldes istus teadlase naabertoas leiutaja, kes korjas teadlase avastused üles; üle tänava asus insener, kes vormis leiutisest toote ja naabertänavas tehas, kus asuti seda tootma.

Nüüd paiskavad teadlased oma teadustulemused tohutusse teadmiste ookeani lootuses, et keegi need sealt välja õngitseb. Teadlased on neist, kes teadmisi rakendama peaksid, nii ajas kui ka ruumis lahutatud. Selles iseenesest ei ole midagi head ega halba, see lihtsalt on nii. Mulle näib, et selle muutuse kontekstis on just humanitaar- ja sotsiaalteadlaste roll suurenenud. Nendel on võimekus aidata seda uut normaalsust mõista ja mõtestada.

Selle ahela katkemise kaudu on kadunud ka klassikaline vastutus oma töötulemuste eest. See on justkui vajunud ookeani põhja, muutunud vastutuseks indikaatorite täitmise ees. Ka selles ei ole midagi imelikku, kuid seda muutust on hea endale teadvustada.

Me näeme veel muidki muutusi. Ühiskonna äärmiselt suur polariseerumine, millest rääkis ka Mari Sarv, on globaalne nähtus. See toimub nii riikide kui ka inimeste tasandil. Rikkad saavad järjest rikkamaks, vaesed jäävad järjest vaesemaks. See tekitab loomulikult pingeid. Ka teaduses toimub midagi samasugust. Tippteadus on kontsentreerunud väga vähestesse kohtadesse. Järjest raskem on teadlasel rääkida sõnadega, mis on mõistetavad nendele, kes ei ole teadusesse haaratud.

Kui varem oli loomulik, et riigi­valitsejale andsid nõu tippteadlased, siis nüüd on otsusetegijatel tohutu hulk argumente. Teaduslikud on neist vaid osa. Sama olulised on ka rahalised, aga ka väärtusküsimused. Näiteks võiksime tahta olla süsinikuvabad (mõeldud on riigi selliselt korraldatud majandust, mis paiskab atmosfääri vähem süsihappegaasi, kui riigi loodus seda seob – toim) juba homme, aga see maksab nii palju, et me jaksa ja ei taha seda kinni maksta. Samuti tahavad inimesed kaitsta oma privaatsust, oma lähiümbrust. Keegi ei taha oma tagaõue mingit asja, mis on hea ühiskonnale, aga kehv temale.

Selleks, et meie ühiskonnas tehtaks otsuseid teaduslikele argumentidele tuginedes, on vaja veenda mitte peaministrit või otsusetegijaid, vaid ühiskonda. Teadustulemuste kommunikatsioon peab olema nii veenev, et peaministril poleks muid valikuid peale teaduslike.

Selline vastutuse muutus tähendab olulist ja vajalikku muutust teadlaste töös. Ka seda tuleb teadvustada. Me oleme teaduskommunikatsioonis jõudnud olukorrani, mis on tuttav keskkonnakaitsest. Selles valdkonnas ei maksimeerita kasu, vaid minimeeritakse kahju.

Mulle tundub, et humanitaar- ja sotsiaalteadlastel on siin eriti suur roll eri laadi kahjude minimeerimisel. Selles, et järgmine araabia kevad ei tuleks nii ootamatult või et pärast järjekordseid põua-aastaid ei läheks süürlased omavahel kaklema jne jne. See on teadlaste vastutus, kohustus ja mandaat.

Millised on humanitaarteadlase ees seisvad valikud, vastutus ja dilemmad?

Krista Kodres: Nii nagu varem, kehtib ka praegu saksa ajaloolase Wilhelm Dilthey (1833–1911) määratlus, et kui loodusteadlased seletavad maailma, siis humanitaar- ehk vaimuteadused, nagu neid saksa keeles nimetatakse, peavad püüdma maailma ja inimese tegevust ja rolli selles mõista. Loomulikult on meie kaasajal neid rolle lisandunud, kuid peamised kolm on minu hinnangul jätkuvalt samad: uurimine, (oma) uurimistulemuste vahendamine ja (teiste) uurimistulemuste selekteerimine ja vahendamine. Viimased on olulised nii laiemalt ühiskonna suunal, aga ka õpetamisel, et need, kes õpivad, saaksid oma teadmised õpetajate poolt filtreerituna ja oskaksid teadmiste ja infoga midagi ülepea peale hakata.

Arvamusfestivalil vestlesid Eesti Kirjandusmuuseumi algatatud arutelul „Sidus Eesti: teadlase roll ja vastutus“ (vasakult) Tarmo Soomere, Krista Kodres, Andres Koppel, Mari Sarv ja Aija Sakova.

Krista Tamm

Probleeme valmistab nende tegevuste 24tunnise ööpäeva sisse mahutamine. Eesti Vabariigis professorina töötades peaks lepingu kohaselt umbes pool ajast kuluma õpetamisele ja teine pool uurimistööle ja kirjutamisele. Viimane tagab teadlase kvalifikatsiooni, selle et peab olema edukas teadusprojektide hankija, mis omakorda eeldab, et ma peab olema viljakas publitseerija. Avaldamine tähendab publitseerimist rahvusvahelistes teadusajakirjades. Asjaolu, et meil on praegu projektide hankimise edu eelduseks (reeglina) ingliskeelsed artiklid kindlates väljaannetes, mõjutab oluliselt seda, millele kulub humanitaarteadlase peamine ressurss ehk aeg. Sest projektid ei ole olulised niivõrd taotlejale isiklikult, vaid nende olemasolust sõltub akadeemilise järelkasvu rahastamine. Iga ülikooli teadlase taga seisab ju rida noori uurijaid, kellele on neid projekte vaja mitte ainult teadusliku huvi, vaid juba üleüldse selle pärast, et teadlaskarjäär oleks võimalik.

Arvan, et mingis mõttes oleme lõksus ja see ei ole ainult Eesti fenomen. Griselda Pollock, üks maailma tuntumaid kunstiteadlasi, on nimetanud seda akadeemiliseks kapitalismiks, kus teadlastele on ette antud raamid väga kindlate konkurentsitingimustega. Tahan öelda, et me peame neid raame katsuma muuta või nihutada, muuhulgas ka selleks, et meil oleks humanitaaridena rohkem võimalik panustada ka oma eesti ühiskonna sidustamisse. Sidustamise all mõtlen seda, et humanitaar tõepoolest peaks viima uusimad oma valdkonna teadmised laiema publiku ette. Milleks seda peaks inimestel vaja olema? Aga lõppkokkuvõttes tõesti üha keerustuvas maailmas orienteerumiseks, mis omakorda annab sotsiaalseid ja kultuurilisi oskusi selles toimetulemiseks.

Kas ja kuivõrd saab neid raame muuta? Mida ootab riik (humanitaar)teadlaselt?

Andres Koppel: Kui rääkida usaldusest, siis see on teaduse või teadlase elukutse vastu täiesti olemas. Seda näitavad ka uuringud. Hiljuti Ameerika Ühendriikides toimunud uuring kinnitas, et teadus ja teadlased on inimestele olulised ja veendumus teaduse vajalikkusest on viimaste aastate jooksul kasvanud (86%) ning edestab või on umbes sama selliste elukutsetega nagu sõjaväelased, politseinikud, arstid, kõige viimased olid paraku poliitikud.

Eestis on sarnase uuringu tulemused aastast 2016. Siis arvas 80% inimesi, et teadus on oluline ja umbes sama palju inimesi arvas ka, et teadlased on usaldusväärsed. Küll aga on tõsi, et see usaldus on Eestis teatud mõttes passiivne, usutakse, et teadlased teevad tarka asja. Aga kui jõuame selleni, kuidas see kajastub poliitikategijate otsustes, siis on asi hoopis teine. Siis on lihtne öelda, et teadlased tegelgu tegelike probleemide tegeliku lahendamisega. Justkui nad seda ei teeks.

Kui rääkida eri teadusvaldkondade erinevusest, siis loomulikult on suured erisused. Humanitaarvaldkonna uuringud tegelevad inimese ja väärtusega ning need omakorda sõltuvad ajaloolisest ja kultuurikontekstist. See teeb uuringud keerulisemaks ja iseäranis oluliseks.

Olen nõus Tarmo Soomerega, et kuivõrd maailm on nii palju muutunud ja üksikinimesel on teda ümbritsevas informatsioonimeres üha keerulisem orienteeruda, siis suureneb üha ka humanitaar- ja sotsiaalteadlase roll. Inimesed on stressis, sest nad on seatud üksinda kõiksuse vastu. Mõtestamist ja sihiseadmist on üha enam vaja ja see võiks tulla just enim kultuuri ja inimese uurimisega seotud inimestelt.

Samuti usun, et kasvab integreerunud teaduste roll, lüürikute ja füüsikute vastaseis on minevik. Vaja on koostööd, interdistsiplinaarsust, ehk isegi eri valdkondade kokkusulamist selleks, et me üleüldse suudaksime sellel planeedil ellu jääda.

Kodres: Siinkohal on vaja küsida, millised on need poliitilised ja strateegilised hoovad, kuidas toetada ja soodustada teadmiste kommunikeerimist eesti ühiskonnas eesti avalikkusele. Mida me saame teha, et eesti teadlased ei suunaks oma pilke vaid ingliskeelsele maailmale.

Koppel: Teaduskommunikatsioon on väga oluline. Lihtsustatud arusaamine, mis on praegugi üsna levinud, et teadus peab andma kiiresti ja majanduslikku efekti, on väga ohtlik. Mikroskoopide atradeks seadmine ei ole kuigi viljakas mõte, seda on nõukogude ajal juba proovitud ja see kukkus haledasti läbi.

Teaduse mõju ja tähtsuse selgitamise tööd peaksid tegema rohkem ka teadlased ise.

On selge, et eesti keel ei jää püsima, kui me ise seda ei armasta, kui meie teadlased ei ole nõus selle nimel rohkem tööd tegema, et oma teadustööst ka oma emakeeles rääkida.

Soomere: Ma arvan, et ei pea rohkem tööd tegema. Lennart Meri, kes oli ka lühikest aega Eesti Teaduste Akadeemia liige, on öelnud, et õigete otsuste langetamisel ei ole määrav mitte informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet. Me oleme harjunud mõõtma kvantiteeti. Kvaliteeti on aga väga raske mõõta. Kvaliteedi mõõtmine nõuab teistsugust suhtumist. Õnneks on see teadlaskonda sisse ehitatud omadus, et me ise teame, kes on asjalik tegija ja kes lihtsalt räägib. Ehkki seda teadmist ei õnnestu alati kommunikeerida rahaliste otsuste mõttes.

Eesti on väike riik ja suur osa meie probleemidest tulenevad meie väiksusest. Väike riik toimib ja peabki toimima teistmoodi kui suur riik. Siin ei ole sageli võimalik terav kriitika. Sest see, keda kritiseerid, võib homme osutuda su ülemuseks. Sinna ei ole midagi parata. Selle, kust algab aga probleem riigi, teadlaskonna ja ühiskonna jaoks tervikuna, sõnastas juba inglise filosoof ja riigimees Francis Bacon (1561–1626). Ta ütles, et miski ei ole riigile ohtlikum olukorrast, kus kavalad saavad esineda tarkadena.

Kodres: See kõik on õige, kuid ikkagi usun, meil on vajalik ja võimalik muutusi esile kutsuda.

Kui olin kümmekond aastat tagasi evalveerimiskomisjoni liikmena Uppsala ülikoolis, siis nägin, et seal hinnati kolme kriteeriumi: teadustöö, õpetamine ja side ühiskonnaga ehk siis seesama sidusus, millest meiegi räägime. Ma arvan, et eesti teaduses on see sidusus ja side ühiskonnaga väärtustatud siiski pigem loosungi tasandil, mitte tegelikkuses.* Kui see on meile oluline, siis peame ette võtma ka konkreetseid samme. Minu üks konkreetne ettepanek on, et nendesamade teadusprojektide taotlemisel peab panustamine ühiskonda olema üks kriteerium, mida projektide rahastamisel arvestatakse.

Loomulikult on ka muid viise ja hoobasid. Alles hiljuti oli juttu esimesest valmivast teadusajakirjandust käsitlevast doktoritööst (Arko Olesk). Teaduse ja ajakirjanduse tiheda sideliini loomine on ülioluline. Võimalik on ju kaaluda ka kultuuriajakirjanduses teaduse kajastamise soodustamist, mingite stimulaatorite loomist, mis ärgitaksid teadlast kultuurimeedias sõna võtma. Platvormid on ju olemas: Sirp ning eriti Vikerkaar, mis on kujunenud värske humanitaaria suurepäraseks esitluskohaks. Aga eriti telemeedia võiks humanitaarse mõtte edastamiseks teha palju rohkem.

Mind isiklikult kurvastab tõepoolest, et mul jääb sedalaadi kirjutamiseks üha vähem aega. Olen seda palju kuulnud ka kolleegidelt.

Koppel: Kahtlemata on võimalik administratiivsel moel väärtustada seda, kes kui palju kirjutab või esineb, kuid see vist ei ole väga viljakas. Mäletan oma tudengiajast üht õpetajat, bioloogiaprofessorit Hans Trassi, kes laulis solistina koos naiskooriga ja kirjutas eesti keele väärtustamisest ajalehes Edasi. See oli tema vaba tahe, sisemine tung.

Neid professoreid, kes praegu avalikkuses emakeele väärtustamisest kirjutavad, on suhteliselt vähe. Näiteks professor Peeter Saari on seda palju teinud.

Et mitte kulutada teadlaste tööaega mitte-loomingulistele asjadele saame ja peame me teaduskorraldajatena tõepoolest üht-teist ära tegema. Teadusagentuur on seda juba ka teinud, vähendasime eesti teadusprojektide aruannete arvu mitmekordselt.

Kindlasti peame rahastusotsuste tegemisel rohkem sisuliselt arvesse võtma teadustöö ühiskondlikku mõju, millest Krista Kodres rääkis. Mõju võib väljenduda mitmel moel ja erinevates teadusharudes erinevalt. See on üsna uus, aga juba mitu aastat arvestatakse mõju ka teadusprojektide hindamisel.

Kodres: Ma kindlasti ei arva, et peab hakkama artikleid ja esinemisi lugema. Aga tõsi on ka see, et seadustes sätestatu mõjutab ja raamib teadlase tegutsemist. Tõesti, kui avalikkusega suhtlemine ükskõik missugusel viisil on projektide taotlemises/aruandluses ühe kategooriana esile toodud, annab see kahtlemata ka märku sellealase kommunikatsiooni väärtustamisest riigi poolt.

Sarv: Olen nõus, et see on oluline. Sageli pean ise teemajuhina kolleegidele nõu andma, kuhu parasjagu oma energiat ja aega panustada: kas ingliskeelse kõrgelt kvalifitseeritud artikli kirjutamisse või näiteks kogumisaktsiooni korraldamisse, mille eesmärgiks on kaasaja kultuurinähtuste ja maailmavaate dokumenteerimine tuleviku tarbeks. Mõlemad on olulised.

Soomere: Võib-olla mäletate filmi „Võrgutav saatan“ („Bedazzled“, USA 2000), kus hinge hinnaks oli seitse soovi. Soovija pääses lõpuks saatana kütkest, kui ta soovis midagi, millest talle endale mingit kasu ei tõusnud. Seda tüüpi soov purustas nõiaringi. Kuni räägime sellest, et üks või teine teadusvaldkond on alafinantseeritud – me teame seda väga hästi ja teavad ka hästi valitsejad –, kuni me arutleme selle üle, kas on õigem panustada rahvusvahelisel areenil, eesti ühiskonnas sidususe loomisse jne jne, on see ikkagi teaduskogukonna sisemine probleem. Ühiskonda ju ei huvita absoluutselt see, kui palju meie paneme aega, jõudu, tundeid ja iseennast oma töösse. Ühiskonna liikmeid huvitab, mida nemad sellest kasu saavad. Kolmeminutiloengu sarjas osalejatele õpetame, et teie verised küüned laboris ei huvita mitte kedagi. Inimesele on oluline see, kas tema ema või isa surma saab ära hoida, kas tema lapse haigust saab ravida, kuidas on võimalik rahumeelselt elada eri rassidest pärinevate inimestega, kuidas kultuuriruumide piire ületada, kuidas tõlkida ühest keelest teise, nii et kontekst kaduma ei lähe. Teadlaste kannatused ühiskonda paraku ei huvita ja nendest rääkimine teaduse rahastust ei suurenda.

Koppel: Ikka peab rääkima teaduse ja teadlase elukutsest ja selle vajalikkusest. Kuid oluline on ka see, et seda riigivalitsemise tasandil kuula võetaks. Kreekas, mis on majanduslikult palju keerulisemas olukorras, on teaduse rahastus viimastel aastatel tõusnud 1,13%.

Olemegi jõudnud ringiga tagasi algusesse, sidususe suurendamise vajalikkuse juurde. Teisisõnu, ehk pole sugugi mitte nii oluline rääkida ühiskonnale sellest, millist teadust parajasti ühes või teises valdkonnas tehakse ja kui huvitav ja vajalik see on, vaid küsida, mis on see, mida ühiskond ja mida inimesed vajavad.

Soomere: Vaja oleks, et teeksime kõrvad ja silmad lahti. Teadus ei saa enam anda lihtsaid lahendusi keerukate süsteemide käitumisele. Faktid on seatud küsimärgi alla, määramatus on suur, väärtused muutunud relatiivseks ja aega otsustamiseks on vähe. Teadus on hakanud järjest rohkem rääkima tõenäosuste keeles, mida minu põlvkonnale koolis üldse ei õpetatud.

Seisame küsimuse ees, kuidas tõlgendada meie enda uuringuid, meie enda suhtumist uuritavasse objekti. See on äärmiselt suur ja põnev ülesanne: kirjeldada paradigmamuutust ühiskonnale nii, et saavutatakse ühiskonna aktsepteering.

Sarv: Ja mida siis veel teha, kui need muutused toimuvad meist sõltuvalt, nii nagu kultuuris ja kultuuriuuringutes?

Soomere: Ja see teebki asja põnevaks.

Kodres: Samas ma ei ole kindel, et humanitaar saab ja tohib tänases maailmas tegelikult endale n-ö ühiskonna õpetaja rolli võtta. Maailma, ka meie oma väikese kodu-maailma keerukuse seletamise ja lahti harutamise juures on oluline dialoogi loomine. Minu hinnangul ei saa teadlane öelda, et üks või teine asi (nt ajalooline või kaasaegne sündmus, kirjaniku või kunstniku looming) on hea või halb, õige või vale.

Usun, et humanitaar saab ja peab esile tooma ühiskondlikul väljal toimijate (nt ideed, olud) ja tegutsejate (nt inimesed, institutsioonid, meie ise) omavahelised seosed. Muidugi pole ehk olemas täiesti hinnanguvabu tõlgendusi, kuid näen just analüüsiprotsessi enda kirjeldamises enamat ühiskondlikku – s.t paremini inimesi ja teadmisi sidustavat – kasu kui pelgas osutamises, et minu hinnang on „õige“.

Koppel: Ma arvan, et kui midagi ikka väga viltu kisub, siis peab teadlane küll oma häält tõstma. See oli vist aasta 1955, kui Bertrand Russell ja Albert Einstein kirjutasid memorandumi selle kohta, et maailm on tuumavõidujooksu tagajärjel huku äärel. See järelmina tekkisid teadlaste ja poliitikute arutelud ja lõpuks võetigi ette pingeleevenduse meetmed. Teadlased ei ole kõrvaltvaatajad teiselt planeedilt, vaid elusad inimesed.

Soomere: Bertrand Russell oli veendunud, et inimesed suudavad kokku leppida ainult selles, millest nad ei ole huvitatud. Juhtimisteadlane Peter Drucker (1909–2005) lisas sinna juurde, et kõige olulisem kommunikatsioonis on kuulda seda, mis jäeti ütlemata.

Kui tahaksime kokku võtta teadlase elu hästi lühidalt, siis paneksin kokku ühe hiina vanasõna ja ühe Voldemar Panso ütluse. Hiina vanasõna ütleb: sündides oleme alasti, märjad ja näljased ja seejärel lähevad asjad ainult hullemaks. Voldemar Panso lisas, et tehke palju, kuniks elate, sest väga kaua saate olla surnud.

* Septembris valminud Eesti teadus- ja arendussüsteemi rahvusvahelise hindamise üks järeldusi oli, et ülikoolid ei ole sellega piisaval määral hakkama saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht