Monumendid keele rikkusele

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Riigi teaduspreemiate laureaadid 2023

ELUTÖÖPREEMIA (preemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest vastavalt Riigi teaduspreemiate põhimääruse § 2 (1))

---

Asta Õimus põimuvad keeleteadlase erakordne pühendumus ning eesti keele uuringute korraldaja süsteemsus ja vastutustunne. Tema panus eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisse läbi aegade koosneb nii keeleuuringute juhi tööst kui ka tervest müriaadist keelevara korrastavatest ja selle rikkust ilmestavatest suurteostest.

Asta Õim on kakskeelse leksiko­graafia sädelev ekspert, ühtlasi suurepärane ja viljakas meie väljendivara, eelkõige rahvaliku kujundkõne uurija ehk foklorist ja fraseoloog ühes isikus. Tema produktiivsus on erakordne. Ainuüksi raamatute e-kataloogis Ester leiame ta 54 kirjes. Tema pikaajaline, keelekasutajaid abistav ja seni aktiivselt jätkuv tegevus on ühtaegu laiahaardeline ja süvitsi­minev. See on suunatud eesti keele sõnavara ja väljendivara analüüsimisele ning hõlmab nii alusuuringuid kui ka nende rakendusi ja populariseerimist, nii keeleteadust kui ka folkloristikat. Köitva esinejana on ta alati juhtinud kuulajat või lugejat keele rikkusi tundma ja kasutama.

Laiem avalikkus tunneb Asta Õimu eelkõige sõnaraamatute koostaja või toimetajana. Tema koostatud suursõnaraamatud ja vestmikud tõid meie kakskeelsesse leksikograafiasse põhjalikkuse ja usaldusväärsuse uue taseme, samal ajal pärssisid nõukogulike mõttemallide imbumist meie ühiskonda. Vene keele ja selle kõnelejate väga hea tundjana on Asta Õim andnud suure panuse eesti keele positsiooni taastamisse ja lõimumisprotsessidesse Eestis. Ta on aidanud ette valmistada ja selgitada esimest keele­seadust, tehes ilmekalt selgeks, kuidas nõukogulikud mõttemallid on peidus keelekasutuses.

Kaitstes eesti keelt suurkeele surve all. Oma keele sügavust ja suurust adume alles siis, kuni oskame hästi teisi keeli. Võimalik, et just see aspekt andis hoogu ja sisu Asta Õimu eesti keele uuringutele. Kõrghariduse sai ta Tartu ülikoolis 1970. aastal vene filoloogina. Kakskeelse leksikograafia ja keele väljendivara uuringud põimusid tervikuks 1981. aastal Voroneži ülikoolis korraga kahel erialal (vene keel ja soome-ugri keeled), kahe komplekti oponentidega ja laiendatud nõukogu ees kaitstud filoloogiakandidaadi väitekirjas „Sõna semantiline struktuur tõlkesõnaraamatus (vene ja eesti keele põhjal)“, mis on tänapäeval võrdsustatud filosoofia­doktori teaduskraadiga.

Asta Õim oli sisuline juht töörühmas, mis koostas enam kui kahekümne aasta jooksul mitmeköitelised vene-eesti ja eesti-vene suursõnaraamatud. Mõlemad tuginevad soliidsele teoreetilisele taustale ja sisaldavad tänu Asta Õimu erilise tähelepanu all olnud väljendivara põhjalikule tundmisele haruldaselt rikkalikku ja süsteemset keelematerjali – lisaks tänapäeva kirjakeele sõnavarale palju erialatermineid ja kõnekeele sõnavara. Need rõõmustavad ka tänapäeva kasutajat oma põhjalikkuse ja usaldusväärsusega. Asta Õim on koostanud ka mitmeid eri tüüpi ja eri sihtrühmadele, sh keeleõppijatele mõeldud eesti-vene ja vene-eesti sõnastikke ja õppevahendeid. Mõne pealkiri nagu „Ajakirjaniku vene-eesti ohusõnastik“ (1989) on ootamatult tänapäevase alltekstiga.

Eesti keele uuringuid korrastades ja üles ehitades. Peaaegu kolmkümmend aastat oma elust pühendas Asta Õim Keele ja Kirjanduse Instituudile, millest vahepeal sai Eesti Keele Instituut. Tema teadlasetee, mis algas sotsiolingvistika rühma vanemlaborandist, realiseerus direktorina keerulistel, kuid läbimurdelistel 1990ndatel. Instituudi juhina on tal hindamatud teened eesti keele alase teadus- ja arendustegevuse järjepidevuse hoidmisel. Neil aastail ilmus mitu suurt sõnaraamatut, nagu vadja keele sõnaraamat, kirjakeele seletussõnaraamat, murrete sõnaraamat, aga ka uuemaid keelekorralduslikke seisukohti kajastanud kirjakeele normi alus ehk õigekeelsussõnaraamat 1999.

Seda ajajärku ilmestavad teaduskorralduse ebastabiilsus ja kiired muutused. Eesti teadus oli rahahädas, eelmiselt juhtkonnalt sai Keele ja Kirjanduse Instituut päranduseks hulga probleeme. Noore riigi teadussüsteem oli alles kujunemas. Pideva alarahastuse tingimustes ja üha kahaneva koosseisuga tuli täita järjest lisanduvaid ülesandeid. Asta Õimu juhtimise ajal taastus stabiilsus ja instituudi kui teadusasutuse maine.

Tekkis ka selge fookus. Omaaegsest liiduvabariikidele kohustuslikust teaduste akadeemia süsteemi kuuluvast keele, kirjanduse ja rahvaluule uurimisasutusest eraldusid kõigepealt kirjanduse uuringud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks. Seejärel liideti folkloristika Eesti Kirjandusmuuseumiga. Instituut nimetati ümber Eesti Keele Instituudiks. Asta Õimu algatusel asutatud Eesti Keele Sihtasutusest on nüüdseks kujunenud vägagi arvestatav kirjastus Emakeele Sihtasutus.

Exegi monumentum. Asta Õimule omane töökus, sihikindlus ja edasipüüdlik vaim suunasid teda suursõnaraamatute juurest teist laadi leksikograafilise töö juurde. Eesti keele sõnavara tähendussuhete ja sellel põhineva keelevara süstematiseerimise manu liikus ta 1980ndate lõpul. Kuigi siis ei kammitsenud enam tsensuur, olid majanduslikud olud tollal erakordselt rasked.

Direktori kohustuste kõrvalt täitis Asta Õim mitu olulist lünka meie leksikograafias ja keeletunnetuses. On haruldane, et ühelt autorilt ilmub mitu eri tüüpi ükskeelset erisõnastikku: sünonüümisõnastik ja antonüümisõnastik, fraseoloogiasõnaraamat ja selle n-ö pöördvariant „Väljendiraamat“. Selliste erisõnaraamatute järele oli surve alt vabanenud keelel eriti suur vajadus. Kõik koos on need meie keele püsimajäämise ja arengu üks põhiväärtusi. Nende kodumaised eeskujud peaaegu puudusid. Asta Õim on olnud esmategija, kellel tuli läbi käia kogu tee alatest materjali kogumisest ja esituspõhimõtete väljatöötamisest.

Rahvalt kogutud ütluste ja väljendite tohutu varasalve uurimine ja süstematiseerimine on olnud üks Asta Õimu meelisalasid, mis avanes Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnas. Kõnekäände, rahvalikke ütlusi, vanasõnu, keerdküsimusi, metafoore jm väljendivara on ta käsitlenud nii akadeemilistes tekstides kui ka ühiskonnale orienteeritud kirjutistes ja esinemistes.

Kõnekäänd pole lihtsalt sõnamäng. Asta Õimu arvates on selle funktsioon kujundada üksikasjade kaudu elunähtusi ja võib-olla isegi suunata inimeste ellusuhtumist ja käitumist. Krooniks tema kui fraseoloogi tööle on rahvalt kogutud ütluste ja väljendite varasalvest setitatud kõnekäändude andmebaas ja selle alusel koos varalahkunud tütre Katre Õimuga sarjas „Monumenta Estoniae antiquae“ loodud akadeemiline suurväljaanne „Eesti kõnekäänud“.

Akadeemiline sõltumatus. Teadustöö ei ole Asta Õimule palgatöö. See on kutsumus, võib-olla isegi sõltuvus, mis on vaimustavalt jätkunud ka juba peaaegu kümme aastat peetud pensionipõlves ja mille tempo ei tundu kahanevat. Juba on tal valminud populaarteaduslik raamat teetähistest eesti keele arenguloos. Põnev on mõelda, mis on tal veel sahtlis või mõttelõngadena heljumas.

---

Natuke nukker, et selle titaanliku töö kajastus ühiskonna liidrite silmis tundub ikka veel peegeldavat nõukogude ajast pärit alavääristavat suhtumist humanitaarteadustesse ja eriti rahvuskesksetesse uuringutesse. Võib-olla isegi kartust meie idanaabri keele surve ees. Mida iganes ka poliitikakujundajad ütlevad või teadustöö korraldajad väidavad rahvuskultuuri uuringute tähtsuse kohta, on väärilist tunnustust leidnud vaid tema sünonüümisõnastik, mille ta avaldas oma kulu ja kirjadega, saades 1992. aastal riigi teaduspreemia. Vabariigi President on leidnud ta olevat Valgetähe V klassi teenetemärgi väärilise (2001). Eesti Teaduste Akadeemia tunnustas medaliga tema tööd Eesti Keele Instituudi juhina. Erialainimesed teavad paremini, mis ta väärt on, olgu see 1992. aasta Eesti Kultuurifondi aasta­preemia, 2021. aasta Eesti folkloristika aastapreemia või 2022. aasta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri siht­kapitali aastapreemia saamine või Emakeele Seltsi auliikmeks valimine.